Johan on JUBA 6-kuune. Ma ei hakka siin heietama, kuidas ma aru ei saa, kuidas aeg läheb ja kuidas ma aru ei saa, et mul on laps. Aga no, ma ei saa aru! See selleks. Mul on natuke süümekad - me ei pea minisünnasid. Oleks võinud teha neid sünnapilte, et hiljem oleks pildirida ja saaks … Loe edasi: Johan sai eile poole üheseks ja kirjeldan enda vaimseid “Ameerika mägesid”
Oh, jeerum. Teate, mida ma just Jaanusele ütlesin - meil on teine hammas väljas. MEIL on teine hammas väljas! KELLEL MEIL? Ehk siis emade jutt tuleb ei-tea-kust. Ma olen eluaeg mõelnud ja mitte sallinud seda meietamist. Oi, meie käisime kakal, meie oleme 6-kuused. Üldse ei meeldi! Ja hoolimata sellest, ma ütlesin - MEIL on teine … Loe edasi: MEIL tuli teine hammas. MEIL?!
Eelmises postituses sain oma auru välja, aga pean ütlema, et ajaga on tõesti halvasti. Ma olen nii palju mõelnud, kuidas minusugune "olenvägevteenkõike" on nüüd lapsega täiesti jännis ja kuidas teised ei ole. Eks taandub ikka sinna, et lapsed ongi erinevad, olukorrad on erinevad, sest kogu kompotti lisanduvad muud mured ka, mitte ainult lapse kasvatamine. Ühesõnaga, … Loe edasi: Mõned lasteasjad, mida kiidan ja järjekordse “antidepressandi” avastus
Esiteks, teatan selle ära, et Johani palaviku põhjus oli teada - üleeile õhtul avastasin väikese, aga väga terava hamba suust. Ma ei tea, miks, aga see tekitas mingisugust ülimat elevust, kui seda nägin. Nagu tahaks tähistada või midagi. Me mõlemad Jaanusega olime elevil. Jällegi, kui teil ei ole lapsi, siis selge see, et loete … Loe edasi: Emadega ei jamata! Ehk siis – ma olen väga löödud.
