Teate, ma ikka aegajalt teen sissekande, et jah, olen olemas, aga nagu näha, siis viimasel ajal suht blogivõõras. Mul oleks nii palju rääkida, aga küll jõuab... Kevad on käes, ilusad ilmad on käes (varsti enam mitte), oleme tundide kaupa õues aega veetnud, igal nädalavahetusel kuskil midagi toimetanud mingitel pereüritustel või niisama linnast väljas ja nii … Loe edasi: Vaikus enne tormi
Nonii, nüüd võib vist öelda, et Johan kõnnib. Pole juhuslikud sammud, vaid võib edukalt ühest toa otsast teise tuisata. See tekitab temas sellist elevust, et ta omameelest arvab, et on võimeline lausa jooksma, mis lõppeb sellega, et lendab suure hooga kõhuli. Kõhuli lendamise peale ei hakka ta nutma, vaid kilkab edasi. Roomab diivani või mille … Loe edasi: Plära
No ei ole blogimise tuuri peal olnud ja ma ei teagi, miks. Pea on nii laiali ja mingi kevade õndsus on sisse tulnud - hullult on energiat, mille ma tervenisti Johaniga tegelemisse panen. Mul on peaaegu, et ükskõik kõigest muust, mul on Johan ja ta on nii asjalik ning mida rohkem kasvab, seda rohkem tahab … Loe edasi: Igasugust juttu – talveuni läbi, ühtegi ema mitte iial ei kritiseeri ja meie uuest kokast
Mul on mingi hull nestimise tunne peal. Ma ei tea, kas see on sellest, et kevad on üldse mingi kodusättimise ja -igatsuse aeg, aga täiesti palavikuliselt mõtlen, mida koristada, ümber paigutada ja kuidas saaks kuskile looduslikumasse kohta elama. Eelmisel kevadel olin sel ajal ikka korralikult rase ja sel kevadel tulevad samad tunded peale, mingi elevus … Loe edasi: Rase on olla
Oh, täna oli kuidagi nii pühapäevane päev. Tõeline kevad! Selline tunne, nagu oleks mai ja kohe-kohe saaks päevitama minna. Päev algas sellega, et saime hilinenud aprillinalja osaliseks - https://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb/ jagas aastatagust esimese aprilli postitust, mida mina, ilma igasuguse aprilli mõtteta lugema hakkasin. Mida rida edasi, seda rohkem kasvas hämming kuni jõudsin isegi vihaseks minna seal, kus … Loe edasi: Soe pühapäev pere ja vaipade keskel
