Emalõvidele

Minu blogi on üldiselt sellistest teemadest puhas, aga nüüd ma tunnen, et tahaks midagi öelda.

Ei, ma ei hakka kordama seda vana head “ma teadsin seda!”, kuigi ma Malluka postituse peale vist kommentaarides suht nii ütlesin, aga pigem tahan raskel ajal toetust avaldada Triinu Liisile ja teistele, kes vägivalla all kannatavad ning võib-olla alles ootavad seda õiget hetke ja jõudu, et lahkuda.

Kõikvõimalikest kommentaaridest jäi mulle silma see, et kuidas sõbrannad-tuttavad nägid, aga midagi ei teinud, miks ta postitas pilte, kui kannatas ja miks juba ammu ei läinud etc. Ma tahan rõhutada ja meelde tuletada, et enne füüsilist vägivalda on alati vaimne vägivald – vaikne õõnestamine ja teise inimese endale allutamine, manipuleerimine, mis võtab ära lõpuks igasuguse jõu, enesesse usu või üleüldse selge, ratsionaalse mõtlemise. Sa võidki näha enda elu läbi kõverpeegli, saamata aru, kui hull see kõik on, vabandades tema käitumist välja stressi ja pingete tõttu, süüdistades ennast, soovides olla inimesele hoopis ise raskel hetkel toeks, äkki sa polnud temaga hoopis piisavalt arvestav jne. Isegi kõige tugevamad, enesekindlamad naised/mehed on vägivalla all kannatanud, isegi politsei, kes on ise õppinud ja aidanud vägivaldsest suhtest väljumist, on olnud oma isiklikus kodus vägivaldses suhtes jõuetu – nii halvav on see kõik. Isegi siis, kui lähedased näevad, et asi ei ole õige, valetab kannatanu kas lootuses enda olukorda pehmendada ja päästa või suurest hirmust, et pole nii hull, te saite valesti aru. Jah, sõbrannad võivad näha, aga antud olukorras saavad nad ainult veenda, toetada ning pakkuda abi olukorrast väljumiseks, aga mitte mingil juhul ilma plaanita, emotsiooni pealt minna teda sealt ära kangutama – sellega võib seada ohtu kõik osapooled.

Kui sa oled olnud avalikkuse ees suure armastuslooga, siis seda enam võib see tekitada segadust ja kaitsereaktsiooni – sinu haiget saanud aju võib sulle vabalt öelda, et sa saad sellest üle, sa pead selle lahendama vaikselt, see on lihtsalt pingeline periood, ta muutub, me peame seda elu ja kuvandit jätkama, mida iganes. Pealegi näha, et teisel on austajad, teistele ta meeldib, järelikult temas on ikka see hea külg ju olemas jne – täielik ajupesu võib käia sinu enda peas. See konkreetne näide ei pruugi olla kuidagi seotud Triinu Liisiga, aga see on üks mõttemustritest, kuidas võib vägivald inimesele vaimselt mõjuda.

Vägivaldsest suhtest väljumine on üks kõige keerulisemaid ülesandeid, sest esiteks, isegi, kui sõbrannad räägivad, tule ära, sa pead lõpetama, neil on valus vaadata jne, sa pead ise selleks valmis olema ja jõudu saama. Lähedased on üliolulised jõu allikad, aga sa pead ise võtma vastu otsuse, et see tuleb ära teha. See, et sinna on kutsutud mitmel korral politsei, on väga hea näide Triinu Liisi julgusest. Ma ei tea detaile, miks peale mitut väljakutset ei ole suhe juba enne lõppu leidnud, aga ma aiman, et asi ongi selles kas vaimses pooles, mida vägivald on juba tekitanud, Justini manipuleerimise võtted või koostati väljumisplaani, mis viib mind järgmise ja väga olulise punktini.

Sul peab olema plaan. Isegi spetsialistidega koostöös sellisest suhtest ja kodust väljumisel koostatakse sulle plaan, mis peab olema kuulikindel. Kriitilise tähtusega on võrgustik – lähedased, sõbrad, spetsialistid, turvakodud, politsei valmisolek. Siin on elu ja surma küsimus, sa ei saa lahmida ega ka lasta sõbrannadel seda planeerimise faasi kuidagi kahjulikult mõjutada ja vägivallatsejale reeta, sest nii sinu kui su lähedaste elu võib olla ohus. Seega, plaan paika, millal sa pakid, kuhu sa lähed, kus on lapsed, kust sa saad abi, kes on sinu kindlus ja turvavõrk. Ja kui tekib see aken, et nüüd on start, siis on tõesti start ning siis olgu see turvasüsteem kindel, ilma mingi taganemiseta.

Ma ei tea Triinu Liisi loo detaile ega seda, kui pealt vaatajad siis sõbrannad olid, kes nägid ega teinud midagi, aga ma tean, et see ei ole alati must-valge, sõbrannadel võis olla väga valus ja abitu seda pealt vaadata ning taluda. Ka nemad ju on hirmu all, kas Triinu Liis või ta laps saavad sellest veelgi rohkem haiget või mis siis saab üldse? Nemad ka ei tea, kuidas on kõige õigem seda turvaliselt lahendada. Ma olen kindel, et kuna neil ei olnud seda turvalist plaani veel paigas, siis ei saanud nad midagi teha või oli see kuidagi teostamisel. Artikli avaldamist ja seda, kas oli vaja klikke või mida, ma üldse ei oska kommenteerida ega tahagi, aga ma südamest ei usu, et artikli avaldaja hoidis saladust enda ahnusest või omakasust, sest see tõesti on keeruline olukord, milles ka lähedasel olla. Ma tahan lihtsalt tunnustada Triinu Liisi ja tema julgust seista enda eest ja ma tahan täiega kiita tema lähedasi, kes paistsid, et justkui olid tülis (ka ei tea tegelikult, vabalt võis kuulujutt ja vale mulje olla), aga võtsid kahe käega vastu, sest nad nägid, mis on tõeline, mis on päris. Nad teadsid, et nüüd on action, ei mingit – ise sa selle endale kaela tõmbasid, me ju ütlesime. Nii, et, Mallukas (ja teised), nii hästi tehtud!

Mul on lihtsalt nii hea meel, et Triinu Liis sai välja ilma saatuslike füüsiliste vigastusteta. Ma loodan, et lahutus ja kõik muud protseduurid lähevad sujuvalt. Ma ei nõustu mitte kuidagi sellega, et Justin mingu Eestist minema ja jätku meid rahule siin, vaid ma tahan, et teda ennast ei jäeta rahule kuni ta ei ole vastutust võtnud enda tegude eest. Ehk siis ta peab saama ametlikult väärkohtlemise ja vägistamise eest karistatud. Seda ei saa jätta nii, ka kõikide teiste kannatanute pärast, me ei saa seda tolereerida.

Ma soovin Triinu Liisilele jõudu paranemisel, taastumisel ja ma tean, et sa tuled sellest välja, see saab mööda ja kõik saab olema ilus! Kujutan ette, et avalikult sellist asja üle elada võib olla eriti raske, aga sellel on ka hea külg – sa näed, kui paljud tulevad kokku, et toetada ja sinu eeskuju võib väga paljusid teisi samas olukorras inimesi aidata. Nii, et much love!

Kõik need, kes hetkel kannatavad vägivalla all või olete ohvri lähedased ega tea, kuidas aidata, siis siit saate vajalikku infot:

https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-ennetustoo/tugi-vagivallast-loobumiseks

6 kommentaari “Emalõvidele

  1. Väga mõistlik, ilus ja toetav postitus. Ma väga loodan, et nii TL kui veel mõni sarnases olukorras olev naine loeb seda ja leiab tuge.

    Naiste turvakeskus andis kunagi välja kogumiku “Sinihabeme pruudid”, soovitan lugeda. Minu jaoks oli aga tõeline ehmatus, kui minu soovitusel seda lugenud tuttav kommenteeris, et ah mingid imelikud nõrkade naiste lood, et miks nad siis ära ei läinud ja normaalne inimene ikka läheb ära, kui asi on hull. Nimelt soovitasin seda raamatut inimesele just sellepärast, et tema ise oli aastakümneid vägivaldses suhtes olnud ja tema lapsedki sellest tugevalt traumeeritud. Aga isegi hiljem tagasi vaadates ei leia ta, et oleks olnud kuidagi ohvri rollis või “üks neist”.

    Mõistsin, KUI kanged silmaklapid teisele inimesele vägivallaga pähe on võimalik tõmmata.

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, olen enda lähedaste pealt sama näinud – vägivaldse suhte mitte ära kannatamine näitab nende meelest nõrkust, nad justkui võtavad au endale, et vaadake, mida ma kõike suudan ära kannatada, järelikult olen võimas või et elu ongi selline jne. Mina arvan, et ei suudeta tõele näkku vaadata, sest see on omamoodi kaitsemehhanism, äkki nad kardavad, et kui n-ö vabaks lasta ja tunda seda, siis nad ei tule selle traumeeriva valuga ja süüga (miks varem ei lahkunud) toime. Aga ei tea, lihtsalt enda peas teooria.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s