Sinikates laps

Enne, kui ma poiste emaks sain, ei aimanud, kui palju sinikaid võib lastel olla. Minu mõlema lapse jalad, põlved, vahel otsaesine on alatasa mingeid “mängujälgi” ehk sinikaid täis. Jaa, olen isegi googeldanud ja tean, et sinikad võivad viidata tõsisele haigusele, olen isegi lasknud vereanalüüsid igaks juhuks teha. Tulemus kinnitab seda, mis on ilmne – nad jooksevad, müdistavad, mängivad, kukuvad, möllavad, löövad end igale poole vastu ära ja enamasti nad isegi ei pane tähele, et see võiks olla piisavalt tugev, et tekitada sinikat.

Aeg-ajalt juhtub ka tõsisemaid õnnetusi ja selliseid, mis lõppevad nutu ning suuremate vigastustega. Kuigi nad saavad sellest kiiresti üle, siis minu süda peksab mõnda aega kiiremini, jälgin salaja silmanurgast (et mitte oma paanikaga hirmutada), kas peale obadust hakkab kuskile ära vajuma või mängib edasi – õnneks alati see viimane. Ja miks ma sellest üldse räägin, sest hetkel on Oskar sellise välimusega, et äkki oleks ametnikel vaja meie perel silm peal hoida.

Isapäeva õhtul toimus selline õnnetu asi, et Oskar jooksis mööda tuba, köögilaua ümber ja igal pool, keelasime teda, et võtku rahulikult, ta oli nii elev ja ülemeelik. Järsku, Jaanus, kes istus laua ääres, nihutas enda kätt, Oskar tormas samal ajal tema selja tagant ja käis pauk. Oskar jooksis enda põsega vastu Jaanuse küünarnukki, mille peale sekunditega paisus suur verevalum silma alla, meie süda seisis, Oskar nuttis ja oligi tormamine selleks korraks läbi. Õnneks midagi muud tõsist ei juhtunud, ainult suur sinikas täpselt “vales” kohas ehk lapsel on silm sinine.

Algul mõtlesin, et ei vii teda lasteaeda sellise välimusega, siis, aga mõtlesin, et no seletan ära, mis juhtus ja kui lapsel on hea olla ja talle ju meeldib lasteaias käia, siis miks eemale hoida – meil on tegemist, lapsed arenevad, kõik hästi. Viisingi lapse lasteada, ütlesin, et näed, juhtus õnnetus, jooksis osta, no pole midagi.

Selline oli ta vahetult peale õnnetust. NB! Otsaesine sinikas oli juba paar päeva varem suvalise Johaniga müramise käigus tekkinud.

Aga kolmapäeval ehk eile oli asi juba päris kole, sinikas oli liikunud silma alla ja mitmevärviline ehk kui lasteaeda järele läksin, siis teine õpetaja uuris uuesti, et teil on ikka päris suur võitlus kodus käinud? Selgitasin kuidagi kokutades, et jaa, ta jooksis lapse isa küünarnuki otsa ja samal ajal seda seletades tundsin, et võtab otsaesise higistama ja hääle värisema, justkui see ei oleks usutav vastus. Jah, isa istus, laps jooksis silmaga küünarnuki otsa … No, on jah imelik jutt, aga täpselt nii juhtus! Ei aita ka fakt, et tal otsa ees oli juba varem, tõenäoliselt vennaga mängisid, kaklesid, mürasid, ei olnud midagi tavapäratut, aga kuskilt see kolks on tulnud ilma, et teaksin, kuidas täpselt. Küsisin Oskarilt ka, et kuidas ta sinika sai, et mida ta õpetajale ütles, sest Oskari kõne ei ole nii tasemel, et täpselt selgitada, vaid ta võis vabalt öelda, et issi tegi või issiga seoses midagi, nii et lugu on “ilus”, aga ta ei vasta üldse midagi, lihtsalt kirjeldab, kuidas silm on haige. Niisiis, selline tore lugu on meil siin kodus! 😀

Eilseks õhtuks oli ta selline, ise väga uhke, et tal on värviline silm.

Johan ja Oskar on mõlemad sündmusest suhteliselt vaimustuses – Johan kirjeldab iga päev, kui värviliseks on Oskari silm läinud ja Oskar tunneb end erilisena, sest tal on nii unikaalne seisund, mida Johanil ei ole. Seda enam, et Johanil tuli ükspäev esimene hammas ära ja Oskar oli kade, nüüd ta vähemalt tunneb, et tal on ka mingi eriline sündmus toimunud.

Nii, et lapsevanemad, kas teil on ka juhtumeid, kus te selgitate, mis toimus, aga see kõlab nii valesti, kuigi on õige? 😀

7 kommentaari “Sinikates laps

  1. Ojaa…mu lapsel ka sinikad absoluutselt igal pool. Ükskord oli pool näost sinine, sest laps suutis täpselt vastu köögiriiuli nurka joosta ning mõned tunnid hiljem kukkus vastu vanaema öökapi nurka 😀 Siis küll ei julgenud teda kuhugi viia.

    Veidral kombel on kõik suuremad/ehmatavamad kukkumised läinud väga hästi st. pole end ära löönud või sinikat saanud. Aga siis ühe korra oli kõhuli toolil ja siis libises sealt pealt peaga vastu põrandat. Kukkumine oli ehk 30-40cm aga nii korralik verevalum tuli, et käisime isegi arstile näitamas :O Ja siis seleta, et jaa..laps sai sinika toolilt maha kukkudes 😀

    Liked by 1 person

  2. Ma vahepeal imestan, kui vastupidavad lapsed on…kui ma praegu sama palju end ära lööks nagu Storm, siis vist käiks kiivriga ainult.
    Aga ta on praegu sellises toredas pikkuses, et kui me püsti oleme ja ta meile seljatagant ligineb, jääb ta pea täpselt küünarnuki alla ja on paar kolksu saanud, aga õnneks mitte väga kõvasti.
    Ja hambaga seoses, mu 4-aastane käib ilma ühe esihambata lasteaias, enne sügist kukkus nii õnnetult diivanil, et lõi suu vastu lauanurka täpselt ära, et hammas kukkus kohe suust ja teine jäi vaevu pidama, praegu näitab uhkusega kõigile oma nö tühja auku. Ta alustas siis just lasteaeda ka natuke pärast seda ja õpetajatele pidin ka seletama, et laps peab ainult ühe suu poolega sööma, et mitte teist hammast välja hammustada. 🙂

    Meeldib

  3. Läksin üks päev lapsele aeda järele ja juba tagasiteel autos vaatasin, et kulm tal paistes ja kodus juba tekkis sinakas toon silmalaule. Kui siis oma kolmeselt pojalt küsisin, mis juhtus, siis rääkis et poistega mängisid ōues peitust ja ta kukkus joostes vastu rongi istet. Aga kuna hoog oli mängul suur, siis polnud aega ōpetajale ju öelda, et miskit juhtus. Ülejärgmine päev aga oli silm väga sinine ja kui ōpetaja talt küsis mis juhtus, siis oli poisil juba uus versioon: kodus voodis hüppas ja kukkus. Ja kui isa lapselt küsis kuidas silma siniseks sai, siis vastas, et emme pintsliga värvis. Kolme aastane rääkis kolm erinevat versiooni oma sinika saamisest, jumal teab, mis veel lasteaias kokku luuletab

    Liked by 1 person

    1. Hahhaa, ma ise kujutan koguaeg ette, kuidas Oskar rääkis, et isa tegi 😀 korraks ta isegi ütles, et lasteaias sai haiget, siis juba oli häirekell peas, et ok, siit ei tule vist mingit tõest juttu 😀

      Meeldib

  4. Mul olid lapsed haiguse ajal vanavanemate juures ja järele minnes vanaema nagu muuseas rääkis, et laps vaatas trepil aknast välja ja siis koerad jooksid suure hooga trepist alla ja tõmbasid lapse kaasa. Aga no kuskil nähtavat muhku polnud, siis mõtlesin, et polnud hullu.
    Kui lapsed said terveks ja saatsin lasteaeda ca nädal hiljem, siis saatis õpetaja foto, et lapsel ribide peal sinikas, et millest võib olla? Mu esimene reaktsioon oli, et appi, ma küll ei tea, ma pole näinudki! Haigena ma ei kippunud väga riideid lapsel ära võtma ja paljast keha inspekteerima jahedas ahiküttega kodus… Siis kui õpetaja ütles, et see tundub vana sinikas ja lapsele enam haiget ei tee, siis mõtlesin, et ju sellest trepil libisemisest ikka on ja vanaema ka kinnitas seda. Väga häbi oli… Ja issand mul isegi praegu tunne, nagu valejuttu ajaks 😅😅😳

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s