Siis, kui sain isa eest olla

Seekord juhtus selline lugu, et lasteaia isadepäevaüritused olid mõlemal ühel päeval ja olime sunnitud tegema valiku, kuhu läheb Jaanus, kuhu mina. Kuna alates Oskari sünnist on Ossu selline pesamuna ja ema laps rohkem olnud, Johan pigem Jaanusega olnud, siis otsustasime, et asja natuke tasakaalustada, lähen mina Johani lasteaeda ja Jaanus Oskari juurde.

Ma olin täiesti ärevil, mis nüüd saab, mõtle, kui ma olen ainus ema ja kui Johanil on halb tunne, et nii oodatud isa ei tulnudki, aga samas ma teadsin, et Johan naudib vähemalt minuga kahekesi olemist väga ja õnnepäev, kui saab rahulikult jalutades emaga koos trolli peale minna, juttu ajada ja tunda, et ta on minu ainus eriline laps. Niisiis, küll ma selle trolli jutuga tal tuju heaks teen.

Läksin lasteaia hoovi, mis oli ära kaunistatud, muusika mängis, liikumisõpetaja oli end naljakaks klouniks riietanud ja melu oli täies hoos, Johan, aga, täiesti tardunud, muudkui ütles vaikselt, et tahab koju – kas ta oli inimestest, muusikast, õpetaja riietusest pahviks löödud – ei tea. Minu imestuseks ja õnneks oli palju emasid, kes isade asemel olid, nii et sellega oli korras – mitte ühtegi märki pettumusest, pigem vastupidi.

Siis algas programm – tsirkus ja maagia. Ma ei saa seda kuidagi sõnadesse panna, aga esimest korda nägin, kui lahe on Johani liikumisõpetaja, kui vaimukad nn trikid ja kui mänguline trenn, mis võttis täiesti võhmale. Nii, kui õpetaja tervitas ja palus rõngad võtta, Johani silmad lõid särama, sööstis kohe asja ajama, tardunud inimene oli kadunud, kilkas ja rõõmustas kaasa. Ma pole kunagi ühelgi lasteaiaüritusel nii palju naernud, see oli nii lahedalt tehtud – lihtne ja geniaalne! Ja ma ei ole ka mitte kunagi näinud, kui täpselt Johan kuulab ja mõistab juhiseid, kui õhinas ta oli kaasa tegema! Pole siis ime, et ta muud hommikul ja õhtul ei räägi, kui ainult trennist ja kas trenn on, kui on laulmine, siis tema ei taha, tema tahab trenni (kuigi kodus ta laulab imeilusti ja on tõeliselt musikaalne). Mulle väga meeldis, et ei olnud seda, et lapsed esinevad või päheõpitud laulud, tantsud, vaid kõik tundsid end vabalt ja lõbusalt, keegi ei eksinud milleski – kui äge reede õhtu! Ühtegi pilti ma sellest ise ei teinud, kuna pühendusin täielikult kohalolekule ja kvaliteetaja veetmisele, nii et midagi illustreerivat ma siia panna ei saa ja ühist pilti ma ilmselgetel põhjustel samuti ei avalda.

Minu jaoks oli nii armas see, kuidas kogu programm oli tõeline vanema ja lapse koostöö ning kui hästi see meile mõjus – koduteel jutustasime pikalt sellest õhtust ja Johan ütles selle peale, kui kiitsin tema lasteaeda, et jah, see on minu lasteaed! Ta oli tõeliselt rõõmus, et saime koos seda teha ja on terve nädalavahetuse mind muudkui kallistanud.

Ma väga loodan, et emadele tehakse ka aktiivsemaid üritusi, kuigi ilusad laulud ajavad pisara silma – selge see, aga isad saavad alati kõik trallid ja seiklused endale! Igal juhul, tunnen, et sain tõelise preemia minu elu esimese isadepäeva näol, mil ma sain isa rolli täita.

Oskari üritus oli ka lahe, neile oli tehtud seiklusrada ja raja lõpus said õngega väikese soovi välja tõmmata, aga kuna Oskar oli üllatuslikult absoluutselt koostöövastane – ta tahtis ainult koju, siis pidid nad selle raja katkestama ja läksid hoopis kahekesi rattaga sõitma. Oskar ei tunne end kuidagi väljajäetuna, vaid tundis samuti mõnusat rahu – Oskari loomus on selline, et talle ei meeldigi palju inimesi ja sebimist ta ümber, sellisest kohast tahabki ta üldiselt kiiresti eemale. Pole lugu, kuni kõik on õnnelikud. Siiski, kingitused said väärikalt edasi antud.

Pilt Oskari lasteaiaõpetajatelt 🙂

Täna ehk isadepäeval oli meil väga rahulik päev – olime lihtsalt ja mõnusalt, hommikuks tegin pannkooke lisanditega, õhtusöögiks steiki, lastega oleme mänginud, puslesid kokku pannud, niisama mõnusalt juttu ajanud ja õhtupoole läks Jaanus nendega Tondiraba parki mänguplatsi avastama, mida teie meile eelmise postituse peale vihjasite ja sellest panin eelmisesse postitusse pilte juurde ka. Tõe huvides panen need siia ka, sest ikkagi täna õhtul oli see kõik ja ütlen kohe ära, et need on udused video väljavõtted, aga asi seegi!

Selline sai meie isadepäev!

Mul on hea meel, et meie lastel on selline isa nagu Jaanus, kes on neile tõeline kaaslane igas valdkonnas – pole asja, mida tema nendega kaasa ei teeks, välja ei nuputaks, valmis ei ehitaks. Ja olgugi, et need nuputamised, ehitamised, toksimised ja muud trallid võivad vahel mulle väsitavalt mõjuda, siis tean ka seda, et mina ei suudaks iial pakkuda neid tegevusi, nagu tema. Poistel on temaga vedanud!

Head isadepäeva, armsad isad, ma tean, et isadus ja sellega kaasnev vastutus ei ole teilegi alati lihtne, aga teadke, et oma lapse silmis olete te tõelised kangelased!

Ja esimest korda elus – head isadepäeva pilvepiiri taha, paps!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s