Emotsionaalselt ülesköetud naine* ja linnaluba

*kes ei tea, siis viide väljendile on, näiteks, SIIN.

Tegelikult tänaseks ei ole ma nii ülesköetud (võrreldes eilsega, mil ma haletsesin end ja tahtsin üksi metsas elada), aga siin on näide, kui tundlikuks ja võitlusvaimu täis ma peale laste saamist olen läinud teemal naised vs mehed. Ma olin ennegi võitleja, aga nüüd on mul hoopis teine perspektiiv asjale.

Alustan kuskilt kaugemalt – 20ndates käisin ma päris palju väljas, kohtusin päris paljude inimestega ja olgu see misiganes pidu, niisama jutuajamine, 90% meestest, kes ei olnud vallalised, kirusid teistele enda koduseid naisi. Küll nad on näägutavad, küll nad närvitsevad, lastega muutunud, ei rahulda nende vajadusi, sada häda ja mina, naiivne, mõtlesin, et on ikka jama, miks need naised nii segi lähevad, miks need mehed ikka nii kiusatud on ja mina küll kunagi selliseks ei saa, kuidas nad siis aru ei saa, mida mehed soovivad, kuidas olla hea naine jne.

Dance Dancing GIF by Rosanna Pansino - Find & Share on GIPHY

Ma juba tean ja olen näinud erinevates kommentaariumites, kus keegi väljendab sama mõtet, nagu mina siin, kuidas on teatud hulk naisi, kes mõistavad mind täielikult hukka ja leiavad, et on palju paremini eluga hakkama saavaid blogijaid, keda jälgida (üks “armas” kommentaar, mille osaliseks kunagi peale enda murede kurtmist sain), aga olge mõnusad ja ärge mulle öelge, las ma marineerin enda haleduses ise.

Mina olen siis nüüd see kodune naine ning nüüd ma tean, miks naised “segi” on. Esiteks, olgu see bioloogia või mis – meie aju ja hormoonid ongi sellised, et mõtted ja mured laste või siis kõikide pärast on pidevad, siin ei ole puhkust, me ei vali seda, et me sellised oleme, aga see ketrab peas kogu aeg ja see on meile endale ka väsitav, sellele ei ole võimalik stoppi peale panna, minul vähemalt see nupp puudub. Nii hea, kui ma suudaksin usaldada kedagi sama palju, kui ennast ja teaksin, et see keegi on sama “segi”, kui mina, siis äkki ma ei oleks nii segi. Kõlab loogiliselt, onju? 😀

Mulle tuli see “mis toimub?!” eriti selgelt, kui olin rase – mul oli emotsionaalselt raske rasedus, ma olin üksi, mul polnud kellegagi rääkida, kes mõistaks neid tundeid, mida mina tundsin, sest see oli kõike muud, kui nunnu siniroosamanna (tänu millele ma seda blogi kunagi üldse alustasin). Siis tuli sünnitus, mis oli suurim füüsiline ja vaimne ületus mu elus. Ma arvasin, et olen nii suure asja juba ära teinud, kõik ju näevad ja mõistavad, et igasugused tunded on ok ja lubatud. Olles haavades, valudes, väga aktiivse ja valju beebi ema, magamata, ärevil ning endiselt üksi (tundsin puudust eelkõige teiste emade toest, kus oleks olnud ruumi minu tundmistele, mitte nende enda tõdede peale surumisele või lausa hukkamõistule), tundsin aina suurenevat ebaõiglust või asjade proportsioonist väljumist – kui palju elab üle naine, et lapsi saada, kui palju mees. Ja naiivne mina arvasin, et peale suurt lapse kandmist, sünnitust, toitmist, tuleb aeg, mil mehed võtavad lapsed, on võrdsed naistega ja mu ärevus väheneb. Ei! Jaanus on lastega suurepärane, aga endiselt kordan – mul ei ole stopp-nuppu, seega ma ei suuda end välja lülitada ja vahel ma varisen omaenda mõtete ja endale pandud ootuste all kokku. Kui see kokkuvarisemine satub mingi teise, pealtnäha tühise asjaga samale ajale, siis on katastroof.

Vaatasin siis mina laupäeval live‘st, kui äge, kuidas Jaanus seltskonnaga ja jahiga merel Hiiumaa pole sõidavad ning jutu sees mainiti, et Jaanus “sai linnaloa” ja seletati, kuidas vahel on vaja jne (mitte, et see oleks kellelegi mingi uudis). Jaanus on väga perekeskne inimene, ta on lastega nii palju, kui vähegi saab, ta on seda vabatahtlikult ning öelnud ka sõpradele, et ta ei saa kuskile tulla, on lastega või annab mulle aega kooliks jne. See kõik on täiega ok, aga mingi automaatne arvamus on tekkinud, tõenäoliselt minu peas, aga võibolla ka salaja teistes, et seega mina olen kodus mingi fuuria, kes ei saa üksi hakkama, närvitseb ja piirab meest. Minu reaktsioon sõnale “linnaluba” oli plahvatus (muidugi mitte avalik, plahvatus käis minu sees). See ülepaisutatud reaktsioon ei ole mitte reaktsioon antud olukorrale, vaid kõikidele tunnetele, mis on valdanud mind lapsi saades, mida olen terve oma kahekümnendate aja kuulnud, kuidas teised mehed äsja lapsed saanud naisi kirunud on, mis maine paljudel naistel tänu sellele kuskil seltskonnas on, nagu oleks mingi avalik saladus – ühesõnaga see kõik sai see hetk kokku, sest olgem ausad, olengi närviline, lastega kodus, sõbrannasid ei ole, kuskile minna ei saa, midagi teha ei saa, karjäär kui seda saab nii nimetada, sai ka tänu laste saamisele lõpu ja nii mu eksistentsiaalne kriis välja plahvataski. Ma tundsin, et ma olen see mage, nõme eit, kes vahib kodus, samal ajal, kui teised pidutsevad oma kambaga (ma isegi ei tea, mis tunne oleks omada oma kampa) või kuidas teised seilavad, elan kaasa, nagu mul oleks sellega asja – ühesõnaga, ma tundusin endale ühel hetkel see hale, meeleheitel kodune mutt, kellelt saadi linnaluba ja kelle kallal mujal lõõbitakse.

See on minu enda enesehinnang, mis selliseks selle minu peas paisutas, aga see ensehinnang on aastatega selliseks kujunenud ning ma tean, et ma ei ole ainus ema, kes end nii tunneb. Sõna “linnaluba”, olgugi et see on naljaga öeldud, äge, ning seda kasutavad naised ka, on kuidagi nii alandav, nagu teine inimene piiraks kedagi kuskil vangistuses, kottpüks jalas, krunn peas (mina hetkel as we speak), Ma ei tea, miks mulle absoluutselt see väljend ei meeldi, judinad tulevad peale, aga eks see ongi sellest, et need “vaesed” mehed, kellele ma terve 20ndad aastad olen kaasa tundnud ja need naised, kes on oma arvamust väljendanud “saamatute” osas, on seda väljendanud ning mina olen sellest mingisuguse ideaali loonud, milliseks naiseks ma iial saada ei taha. Nüüd ma näen, et need naised, kes kodus on, rahutud, murelikud, vastutuse ja üleelamiste all kokku varisemas, ei ole niisama “segi”. Me ei ole kuskilt otsast segi, vaid see segi on loogiline jätk kõigele, mida ma emana meie oludes läbi elan ja mul on nii kahju kõikidest nendest, kelle mehed on neid seltskonnas alavääristanud. Ma olen selles 110% veendunud, et Jaanus seda minu puhul teinud ei ole, aga ma tean ka seda, et tema on samuti saanud mingisuguste hinnangute osaliseks, kuna ta on palju perega või käinud kuskil lastega üksi, “lubanud” mind kooli ja reisile. Ta on ise samamoodi sellest üldistamisest ja “mida Lilli siis teeb?” küsimusest väsinud, justkui see, et Lilli vajab enda asjade jaoks aega või fakt, et Jaanus on niisama lastega, vajab hullu kaitsekõnet selle kohta, et mis põhjusel ma nüüd ise lastega ei ole. Ma lihtsalt tunnengi, et ma olen vahel kuidagi nii ära kadunud, et ma ei saa aru, mida ma üldse enam tahan või millest rõõmu tunnen. Eile mõtlesin pikalt, mis oleks see, mis minu tuju heaks teeks, on see elamus, on see jalutuskäik, šokolaad, midagigi! Ma ei mõelnud seda välja ja nii ma kössitasin teki sees ja haletsesin ennast, kuni laste rõõmuks ikka natuke Halloweeni tegime, mille üle ma olen väga uhke, et sellises vaimses seisus ma selle tehtud sain. Ma lihtsalt tunnengi väsimust, rahutust, mingit nälga millegi järele ja see paiskub välja kasvõi nõmedas “linnaloa” väljendis. Ma pean igaks juhuks mainima, et Jaanuse sõbrad on ülitoredad, kuigi nad seda blogi ei loe, aga igaks juhuks mainin, see reaktsioon on täielik minu sisemise maailma peegeldus (obvi), kus ma olen vahel kriisis. Ja võimalik, et nad arvavad, et olen siiski segi ka.

Et siis “segi” linnaloa väljastaja lõpetab selle postituse siinkohal ära. Tahtsin lihtsalt, filtrita, nagu ikka ära jutustada selle poole, millega ma vahel võitlen – laste saamine on mu enesehinnangule väga palju mõjunud, kohati paremas suunas ja kohati kuskil täiesti tumedas kohas, nagu eile, kui tundsin, et olen see nõme, mage mutt, nii mitte cool. Ma tean, et ma ei ole selle mõttega üksi ja kui te tundsite kõnetust, siis minu kommentaarium on kõikidele avatud, puistage südant, olge ka “segi”, kasutame “naiste loogikat” või muud ja oleme pundis! Siin on minu poolt hinnangutevaba ruumi kõigile!

Ja lõpetuseks üks vana hea “segi” reklaam, äkki keegi ei ole näinud või äkki keegi vajab tuge ja meeldetuletust, et meil ei ole mitte midagi viga.

25 kommentaari “Emotsionaalselt ülesköetud naine* ja linnaluba

  1. Ma mõistan sind 100%! Mul pole ka seda nuppu, mis paneks tööle mu chilli ja relaxed poole, usaldan ka ainult iseend ja see tõepoolest väsitab…
    Aga!! Mul on nüüd juhiload ja auto ning seega võimalus ise sinu juurde sõita. Tallinnas ma hetkel veel pelgan sõitu. Täna sõitsin üksi Sikupilli juurde ja no see oli minu jaoks korralik eneseületus juba, seega asi see sinu juurde varsti tulla on, eks 😉

    Liked by 1 person

      1. Hoian sulle täiega pöidlaid selle lõpusirgega!! Mul on load 2 kuud olnud ja nii ära harjunud, et kui üks nädalavahetus lapsega üksi kodus olin ilma autota, siis küll tunne, et nonii, mis nüüd saab… 😀

        Liked by 1 person

  2. Jaaa ma saan aru sellest,endalgi vahest selline tunne.Sa pead endale ka loa võtma ja üheks päevaks üksi spasse minema ja puhkama. Ja kommenteerijale Margitile soovitan mitte nii väga mõelda liiklusele ja lihtsalt sõita nagu kusagil maa kohas .mul oli ka alguses kartus tallinnas sõita , aga kui ei mõelnud nii väga suure linna liiklusele , siis kohe vabam ja rahulikum 😀

    Meeldib

    1. Kusjuures, mul pole probleemi linnaluba saada, aga ma ei oska selle loaga midagi teha, sest mu linnaluba on kool ja kooliasjad, millele pühendun ja mistõttu mul pole üldse aega ega ka rahaliselt võimalust lihtsalt olla. Üks spa kuluks, muidugi, ära küll või lihtsalt väljasõit kuskile saunaga majja, ohh, kuidas oleks mõnna!

      Meeldib

    1. Väga nõme, ma tean seda tunnet, mil sa järsku pole enam tasemel sõbranna või seltskonna liige 😦 Samas, ma olengi muutunud ja sellised inimesed väsitavad mind, kellel puudub empaatia minu elu suhtes. Ma parem olengi siis üks naine, kes läks lapsi saades “segi”, las teised möllavad edasi, kuigi mul on nende suhtes siiski mõistmine olemas ja tean, mida või miks nad mõtlevad, ma ise olin samas etapis kunagi. Nagu öeldakse, see on ok, et inimesed su ümber muutuvad, seltskonnad muutuvad ja elu läheb kõigile niimoodi edasi, nagu peab. Tuleb kuidagi uus perspektiiv leida ja rahu teha.

      Meeldib

  3. Üldiselt olen nõus, et nooremana on lihtne ette kujutada ja kaasagi tunda, kuidas lahedal mehel on kodus jube nõid, kelle rõhumise all ta kannatab 🙂

    Palun ära solvu, aga kas sa oled kunagi psühholoogi või psühhiaatri poole pöördunud? Su kirjutistest õhkub minu jaoks, et tihtipeale on sinu ja maailma vahel nagu hall filter, mis kõik tunded ja situatsioonid värvib raskepärasemaks kui vaja. Aga see ei pea tingimata nii olema. Mina pole ütleja, kas see on depressioon või mitte, aga seda võimalust tasuks kaaluda. Kasvõi see halloweeni teema, sellele saaks ju vaadata ka nii, et huh, tegin viimasel hetkel lastele ikka peo ja näe, kui vähesest piisab. Ma ei taha su tundeid pisendada, aga selline enesepiitsutamine on liigne ja nagu näha, siis ka väga kurnav.

    Liked by 1 person

    1. Ma ei ütleks, et mul on hall filter maailma ja minu vahel, aga jah, on päevi, kus kõik on kurnav ja tume, nagu paljudel teistelgi. ma olen olnud tundlik terve oma elu, mitte ainult negatiivsed tunded, ka sügavuti kaasaelamine, hingest rõõmustamine, aga Jaa, ka see, millest postituses kirjutasin. Ma lihtsalt tunnen, et emaks saamine, naised vs mehed jne selline teema on mulle eriti tähtis ja nii palju kui mina olen kuulnud, lugenud, siis enamus koduseid emasid tunneb seda – proportsioonidest väljunud vajadust olla tunnustatud, kinnitatud, et me oleme mujal ka keegi, mitte vaid kodus, see kõikehõlmav tunne, millele pole stopp-nuppu, ongi kurnav, aga ma ei tea, kas see on enesepiitsutamine või lihtsalt bioloogia ja erinevad isiksused elavadki asju läbi ja reageerivad erinevalt. Eriarsti olen otsinud tegelikult juba, sest tunnen, et mul on asju, millega pean tegelema, aga järjekorrad haigekassa rahastusega on meeletult pikad (voi ei ole osanud ma otsida), eraarsti ei saa lubada. Igal juhul, tänan muret tundmast!

      Meeldib

  4. Ma olen siin pigem vaikne lugeja olnud, aga seekord pean lihtsalt kommenteerima. Peale sellise postituse lugemist sellist videot vaadata – no minul igatahes võttis silma märjaks! 🙂

    Liked by 1 person

  5. Jaa, jaa, jaa! Ja isegi kui oled kuskil spaas või mujal, siis IKKA need pisikesed tüübid vasardavad kuskil aju põhjas, et kuidas poistel (mul ka 2) ikka läheb ja kas magamapanek ikka läks õnneks ja kas talveriided on olemas jms… et oleks see, et seda emaaju saaks samuti pausile panna n-ö linnaloa ajaks, aga ei. Oled kogu aeg lastega koos, on hirmus, oled eemal, on veel hirmsam 😀

    Liked by 1 person

  6. Appikene, jaaa jaaa jaaa. Sa oleksid justkui minu mõtted ja tunded praegu sõnadesse pannud. Seda oli isegi nagu veider lugeda, sest see kõik on nii tuttav.
    Mul on imeline abikaasa, kellel läheb karjäärialaselt väga väga hästi ja muidugi mul on selle üle nii hea meel, me töötasime selle nimel ju koos, et tema karjäär saaks lendu tõusta ja mina saaks nautida lastega kodus olemist. Aga ma ei naudi seda, sest see ei ole minu jaoks piisav, et tunda ennast “elavana”. Samas ei ole mul ka siin Eestis tööd, kuhu tagasi minna, sest ennem laste saamist ei elanud me siin. Sõpru ka ei ole, sest need “vanad sõbrad” ei ole enam siin selles hetkes minu inimesed. See koht, kus sa kirjutasid, et püüdsid välja mõelda, et mis sind õnnelikuks teeks ja ei suutnudki seda asja leida – ma olen täpselt samas seisus. Kes ma olen, peale selle, et olen emme?! Mis mind õnnikuks teeb? Millest ma unistan? Mida saavutada tahan? Kõik on üks suur tühjus. Ma isegi ei teaks, mida ma selle “linnaloaga” teeks, kuhu läheks, kellega???
    Ma olen ka teraapias käinud ja osalenud erinevatel online koolitustel ja inspiratsioonipäevadel ja need kõik on muidugi mind ka aidanud ja väikesed muudatused minus toimuvad aga suur pilt on endiselt sama ning isegi kui olen suutnud oma nina korraks vee peale pista, siis sinna sügavikku tagasi vajumine toimub päris kiiresti. Nagu sa ütlesid ka, et üks pisike sõna, kasvõi naljaga pooleks öeldud “linnaluba” võib olla piisav, et ennast jälle sealt august leida.

    Ühesõnaga…. Sa ei ole üksi ja meid on veel ja veel ja veel. Paljud ei taha sellest kõva häälega rääkida. Võib olla ei oska paljud seda tunnet isegi sõnadesse panna. Aga sa ei ole selles kindlasti üksi.

    Aitäh, et jagasid!

    Liked by 1 person

    1. Aitäh selle kommentaari eest, mul sama, nagu praegu enda mõtteid oleksin lugenud ja selle üle on tõesti hea meel, et päris üksikud me oma mõtetega siiski ei ole! 🙂 ❤️

      Meeldib

  7. Mina ka olen samas paadis. Ca 7 aastat keerlesin elukarusselil ja üritasin leida nuppu, kust seda karusselli kontrollida. Tundus täitsa, et see nupp oli käeulatuses ja siis selgus, et perelisa tuleb ja kohe topelt. Ja niiviisi ma siin nüüd olen, üritades välja mõelda, et mis nupp see nüüd oligi ja kus see oligi, et leida mingisugunegi rahu hinge.
    Küll me selle kaadervärgi tööle saame, ükski asi ei pidanud olema igavene 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s