Mis värk halloweeniga on?

Ma ei ole kindel, kas ainult mulle tundub nii, aga halloween läheb Eestis iga aastaga võimsamaks. Mina ei ole mitte kunagi seda tähistanud, sest olen mardipäev-kadripäev põlvkonnast (kuigi, ka seda meie peres ei tähistatud …) ja halloweeniga seostuvad mulle ainult hägused koolidiskod, mille must-valgelt paljundatud A4 kuulutuses oli tõenäoliselt kirjas Hallo, viin või midagi taolist. Isegi lastega ei ole suurt asja teinud, sest ma … ei oska ega tulnud selle peale, kuni täna sain kergemat sorti ataki.

Paar aastat tagasi mõtlesin, et noh, ok, teen kummituse kujuga küpsiseid ja vaatame nende tolleaegset lemmikmultat Labanit (mis, muide, on Teliast ära võetud, palun tagasi tuua!). Kõik seostuski selle multikaga, muidu ei oleks vist midagi teinud, aga no, laste rõõm ju. Lasteaias on halloween ikka tegija – sealt tehti kõrvitsatest laternaid ja puha ning see läks Johanile nii korda, et sellel aastal, kohe, kui lehed hakkasid värvi muutma, teatas ta, et oh, halloween tuleb! Kõrvits ei ole ka nende arust kõrvits, vaid halloween, ma nägin suurt vaeva, et selgitada, kuidas kõrvits on tegelikult eraldiseisev aedvili, väga hea sealjuures. Kõrvitsapüreesuppi tegin ka juba ammu, üldse mitte halloweenile mõeldes, aga täna on kõikide Insta-feedid kõrvitsasuppe täis. Täiesti arusaadav, mulle meeldib ka traditsiooniline olla, olgu klišee või mitte, sest oleme ausad – kellele ei meeldi kõikvõimalikud pühade ja hooaegade klišeed?

Igatahes! Sellel aastal on kuidagi nii palju halloweeni pidusid (nii palju, kui netist silma hakkab), kostüüme ja asju, ikka USA on siia saabunud ja kuna meil ei olnud mitte midagi planeeritud, siis mul hakkas kerge fomo peale tulema. Jaanus oli nädalavahetusel sõprade jahiga hooaega lõpetamas ja tegid merereisi Hiiumaale, lapsed on olnud lasteaiast köhadega kodus ja mina olen olnud ka väga madalas seisus, pooleldi haige, pooleldi niisama ennast haletsemas ja omaette aja defitsiidis, niisiis, mingit halloweeni polnud väga mõtteski planeerida ning mõtlesin, et kuna lasteaiast sel aastal seda “laksu” nad kätte ei saanud, siis äkki pääseme. Homsest kavatsesin nad siiski lasteaeda viia ja hakkasin ette kujutama, kuidas teevad esmaspäevaseid kokkuvõtteid, mida keegi tegi, teised kirjeldavad oma halloweeni ja minu ärevus/fomo aina suurenes, süümekad, kuidas ma olen ikka kõige nõmedam ja halvem ema, suurenesid ega mõjunud mu niigi haletsevale olekule just kõige paremini. Siis tuli meelde, kuidas Johan tahtis juba ammu kummitus olla, et kui halloween on, pannakse linad ümber ja ollakse kummitus (mida nad teevad tavatekkidega koguaeg).

Jaanus tuli hommikul koju, käis päeval ema juures, kes teatas, et leidis meie aiamaalt siiski ühe suure kõrvitsa (arvasime, et ei tulnudki ühtegi), nii et tõi selle koju, mina samal ajal kurtsin muret, kui mage ema ma olen, mõtle, kui homme lasteaias räägitakse halloweenist ja nad mõistavad, et see oli ära ja keegi neile ei öelnud. Mul tuli reaalne paanika ja nutt peale. Jah, selline ma olen, elasin järsku nii läbi, et kuidas ma enne ei mõelnud, et nad on ju suuremad, neil on mälu ja nad saavad aru, et jäid halloweenist ilma. Ma ütlen, ma ei oska seda lapsevanema asja! Esimene aasta, mil lapsed on eriti teadlikud igasugustest kommetest ja mina ei ole suutnud ajaga kaasas käia. Jaanus, vana rahu, et ok, teeme halloweeni, toon autost kõrvitsa, tehke puhtaks, küünal sisse, tekitame elevust ja ongi lastel halloween, mida nad mäletavad. Suva, et teistel on sõbrad ja õhtusöögid ja kommid-pommid, meie teeme nii. Ja tegimegi. Jaanus tõi kõrvitsa, ise läks Kalamajja ühte kombekat Oskarile ära tooma, mina teatasin lastele elevusega, et teate, täna ongi halloween, nende silmad läksid põlema! Mu süda murdus sellel hetkel veel natuke lisaks, sest nad olid õnnelikumad, kui ma olin eeldanud. Lõikasime oma suure ja pikliku kõrvitsa pooleks, ühest poolest tegimegi halloweeni pea, siis Johan ütles, et ema, kus kummituse kostüümid siis on, mis niitis mind nõrgaks, et aajah, see oli ta ainus soov – olla kummitus. Ega midagi, kapist kõige vanem voodilina, pooleks, silmaaugud sisse ja nad kilkasid nii suurest elevusest, Johan muudkui õpetas Oskarit, kuidas kõrvitsa seest küünalt ei tohi ära puhuda, sest täna on halloweeni päev, nagu see oleks midagi eriti oodatut! Tegime suured kausid popcorni, vaatasime Telia lastenurgast mingit multikat ja oligi ilma suurema vaevata üks raske olemisega päev ümber pöördunud mõnusaks halloweeni õhtuks.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik teavad, mida teha, kui on sellised päevad ja traditsioonid. Jõulud on ainus traditsioon, mida ei pea mulle kuidagi meelde tuletama või millest ära ei hiili (mida ma tahaksin aastaringselt pidada ka, olgem ausad), aga kõik muu tuleb alati kuidagi “pauguga” meelde. Õigemini, halloween oli meeles küll, aga mulle ei jõudnud kohale, et see on lastele suur asi. Ma tundsin sotsiaalset survet isegi, keerutasin mõtteid, kuidas teistel on halloween jne. Aga nähes kui rõõmsad nad olid, et meil oli mingi sündmus ja ikkagi “täna on halloweeni päev”, et nad teavad, et neil oli ka halloween ja … oeh, ma ei tea. Igal juhul, peab “trenni” tegema, vaimu tugevaks saama, nende tempos püsima. Ma olen sel nädalavahetusel üldse nii madalseisus ja eriliselt tundlik ning ärev, mind valdavad niigi mõtted sellest, kuidas ma ei oska täiskasvanu olla, ammugi mitte lapsevanem ja see halloweeni “avastus” oli korralik ports siia juurde.

Ma võtsin asja nüüd lausa nii ette, et hakkasin uurima, kust on tulnud halloweeni traditsioon ja google leidis kaks peamist vastet:

  1. halloween on eelõhtu kõikide pühakute päevale, mis on 1. novembril, ehk justkui kristlik püha ehk All Hallows’ Eve (kõikide Pühade päev) ja traditsioon ukse peal kommi saada tuleb sellest, et vaesed läksid jõukate uste taha, et vahetada nende palveid söögi ja joogi vastu.
  2. halloween on keldi traditsioonist tulnud ja tähistab ööd, mil elavate ja surnute vahel puudub piir ehk vaimud, koletised jne tulevad siia, et inimesi kiusata, neile viga teha (väga palju kuritegevust toimub just halloweeni ööl), deemonid liiguvad ringi ja selleks, et inimesed end kaitsta saaksid, riietuvad end samuti nn deemoniteks ja selleks, et kurjad vaimud neid rahule jätaksid, annavad neile kalleid komme ja muud seesugust.

Avastasin, et halloween on kristlaste seas väga vastuoluline püha, sest ühest küljest peetakse seda pühakute päeva eelõhtuks, aga teine seletus on, et see on saatana pooldajate õhtu. Pastorid üle maailma on samuti sõna võtnud, sest paljud kristlased siiski peavad halloweeni, kuna lastele tore jne, ning mõni on öelnud, et see on hea koht, kus algatada kahe leeri vahel diskussioon või side. Selge on see, et ühest vastust ei ole üheski ajaloolises dokumendis, ka mitte piiblis.

Ehk nagu näete, halloween on huge! Tulised arutelud ja tuline, peaaegu läbikukkunud vanema tunne ka siin korteris. Aga pole hullu, mina eelistan uskuda nüüd halloweeni helgemat poolt ehk tunnustada heasoovlikkust, sest ikkagi all hallows eve ja kaine mõistusega seda traditsiooni ja laste ohutust võtta.

Nii, et tere tulemast halloweeni-klubisse, Lilli!

Pimedas pildistades + mitu Insta filtrit lisades, et pime oleks veel pimedam, paremat pilti ei saa, nii et lepime sellega!

2 kommentaari “Mis värk halloweeniga on?

  1. Mina olen suur pühade fänn, aga Halloweeni suhtes aastaid kahetisi tundeid omanud. Just see USA kultuuri ülevõtt ja justkui Mardi-kadripäeva reetmine.
    Kui aga mu 4aastane seekord nii elevil oli Halloweenist, siis otsustasime, et tähistame kõike. Okt-november on nii kõle aeg, et mida rohkem pidu, seda toredam. Laps käis meie enda ukse taga kommi-pommitamas ja andsime talle kommi. Nüüd juba mõistatame, mis kostüüme Mardiks ja Kadriks teha.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s