Jah-raamat!

Üle üsna pika aja olen taas siin kirjutamas ja lihtsalt seetõttu, et rääkida ühest hiljutisest lugemiskogemusest. Ma tean, et paljud ei viitsi raamatuarvustusi lugeda ja ma võiksin öelda, et see ei olegi justkui arvustus, vaid pigem mingi isiklik läbielamine ja paralleelide tõmbamine.

Glennon Doyle “Untamed” ehk eesti keeles “Taltsutamatu” on paljudele tuttav teos, võib-olla liigagi leierdatud, nagu leierdati ära “Kus laulavad langustid” ja lõpuks mõeldi, et ahh, meh, oli kah, kuigi minu jaoks oli oh, my, kui hea! Igatahes, leierdan nüüd “Taltsutamatut”.

Mind kutsusid lugema teiste arvustused, aga ka üleüldse selle naise lugu, see tõmbas mind ja teadsin, et ma vajan temalt nõu saada, kui nii võib öelda. Kes ei ole oma elus natuke tundlik, segases kohas, veidi katki ja mõistatamas, et mida ma üldse teen või kes ma olen või miks ma nii rahutu olen, siis tema tõenäoliselt ei saa seda elamust, nagu mina sain, talle ongi see vast meh. Aga mina olen kõiki neid asju, mida mainisin ja mulle oli see täiesti elamus, lugesin ja nutsin, et jess, keegi selline on veel, kes mõtleb ja tunneb täpselt samu asju, mida minagi ja on need suutnud niimoodi kirja panna, nagu mulle peale läheb.

Eessõnaga olin “müüdud” ja sealt alates teadsin, see raamat on minuni jõudnud õigel ajal elus – lugu gepardist, kes sündis ja kasvas loomaaias, kuid kelle käitumisest oli aimata, et ta igatseb midagi muud – enda loomulikku keskkonda. Ehk mõtestati lahti see, kuidas sa saad igatseda midagi, mida sa ei ole kunagi näinud ega kogenud – sest sa oled sündinud sellisena ja mida iganes väline maailm sulle sünnist saati selgeks teeb, mis iganes reeglid sa ära õpid, sa jääd igatsema seda “miskit”, milleks sa loodud oled. Alustasin selle raamatu lugemist parajalt emotsionaalses seisundis ka ja samastasin end autori mõtetega sada protsenti ning edasi läks “ludinal”.

Raamat räägib sellest, kuidas me teeme asju, mida meilt oodatakse, kuidas me tuimestame ennast küll alkoholi ja muude asjadega, et mitte tunda tundeid (eriti me tundlikumad) ja lõpuks, kui sa oled endaga täiesti aus, kogu see maha maetud valu ja tunded jooksevad kokku ning haruta siis seda pusa, eksole. Ja üleüldse, õpetatakse, et inimene peab olema koguaeg õnnelik, kõik muu on tabu – autor rõhutab seda, et inimene on mõeldud tundma kõiki tundeid, ilma igasuguste vabandusteta või valehäbita. Mul on sama, ma olen end tuimestanud aegade algusest saati, ma olen osanud õiges kohas vait olla, kuni plahvatan vales kohas ikkagi välja, ma olen olnud eriti ergas selle koha pealt, mida mult oodatakse, teadmata, mis ma ise olen, ma olen mõjutatud olnud kõikidest ja teiste soovidest ning hinnangutest, “jah, jah, teen ära, jah, loobun enda asjadest, jah, ma olengi selline, ei saa ma midagi, jah, küll ma muul eluetapil jõuan, blablabla”, üritanud tubli olla, saades laastavat tagasisidet, et miks sa veel tublim ei ole, vaata, kuidas teised elavad. Või siis lapsest saati kuulanud, talunud seda, kuidas oled alati natuke viletsam, saamatum, kuigi täiskasvanud oleksid ju ometi võinud näha, et lapsi/teismelisi nii ei innusta, vaid vaadaku laiemalt olusid ega ärgu pigistagu silma kinni selle ees, mis vaimsel, emotsionaalsel, majanduslikul tasandil toimus ning milliste arusaamatute otsuste tõttu sai meie elu mõjutatud selliselt, nagu sai. Ja muidugi, kuidas siis kõike seda taaka suurena läbi töötada, ennast leida ja endale kindlaks jääda, kinnitadas oma turvaline koht, mis on hetkel kõige keerulisem asi minu elus.

Minu tuimestamise aeg sai läbi samuti siis, kui sain lapsed, nagu raamatu autorilgi, ja reaalsus pidi lõpuks kohale jõudma. Mõtlesin, miks ma iga asja peale nutan, miks ma ei taha enam päevagi kuskil poeletis tööl olla, miks ma nii väärtusetuna end tunnen, miks inimesed leiavad, et nad võivad mulle midagi ette heita, kui nende enda otsusedki on kõike muud, kui eeskujulikud. Miks ma ikka veel tahan tõestada ja saada tagasisidet, nagu ma oleksin endiselt see väike segaduses Hiiumaa tüdruk, et ma olen midagi suurt ja tähtsat teiste silmis, et justkui ootel, “kas ma nüüd olen teie tunnustuse vääriline”? Ilmselgelt ei ole ju asi minus, las kõik elavad, nagu oskavad, miks ma vajan seda tunnustust ja justnimelt sealt, kust seda mitte kunagi elus pole tulnud? See raamat analüüsib kõik need asjad läbi ja ma olen igatsenud jutustada sellise inimesega, kust ma saaksin hinnangutevaba nõu, kes elab seda sama elu – ma tundsin, et raamatu autor, samuti tundlik, kõike hinge võttev, analüüsiv inimene, maailmavalu tundev, kuigi arvas, et on vägev raudnaine, nagu mina omal ajal arvasin (mürgitatud meelepete ja ellujäämisinstikt panid seda arvama), ma tundsin, et tema on see, kellelt nüüd sain kinnitust, et ma ei olegi hull valmis, vaid mõni inimene ongi selline ja on ok, õigemini hädavajalik enda näitemäng lõpetada, et minna elus edasi. Mis ei tähenda, et ma poleks kõva mutt, olen küll, lihtsalt mitte rauast.

Ta õpetas ka seda, et tundlik olla ei ole ainult halb ja see, kuidas valu on hea. Valu ja kogu eelneva ära põlemine, nagu ta raamatus mainib, laseb tekitada uue, mida me vajame ja kuni ei ole seda hävitustööd olnud, seni see uus ei tule. Terve eelnev aasta, isa kaotus ja kõik sellega seonduv oli minu jaoks ära põlemine. Ma jäin ilma kõigest, mida ma seni teadsin, et on minu juured (muidugi, juured on ja jäävad alati, tõlgendus muutus) ja lapsepõlvekodu – ma nägin tõelist asjade, elukäikude, inimeste palet, aus ja valus. Ma olen valmis leppima (õigemini hakkan valmis saama) sellega, et ma ei saa enda elu jooksul enam ühtegi päriskodu, vaid jään üürima. See on fakt, mida mul on vaja protsessida enda peas, see on uus reaalsus, mis mulle alles nüüd tõeliselt kohale hakkab jõudma. Unistus turvatundest, mida seni turvatundeks pidasin, puruneb, põleb ära ja uus mõiste peab asemele tekkima. Olgugi et igatsus kodu järele söövitab mu sisemust vahel, eriti, kui lastele otsa vaatan ja mõtisklen nende koolitee ja võimaluste üle.

Tundlik ei ole halb ka seetõttu, et see sama ülemõtlemine, tajumine ja analüüs, teeb mind heaks inimestetundjaks, teeb mind heaks enda alal ehk detailid, täpsus, mida ma tunnen rätsepatööd tehes. Kuigi ma maadlesin mitu päeva ühe kandipaelaga, sest see ei tulnud nii ideaalne, kui vaja, ja ma ei suutnud kuidagi enda liiga tundlikust rollist välja tulla. Jaanus lohutas, et mul ongi geeniuse tunnusmärgid – teen ja nõuan endalt tohutult palju, aga kõik tundub mage ja nõme. Aitäh, Jaanus, ma saan aru, et sa lohutasid mind selle geeniuse võrdlusega, aga noh, jakk ja selle kandipael võiksid ikka valmis ka saada.

Raamat õpetab ja inspireerib palju enda mugavustsoonist (mis ei ole üldse mugav) välja tulema, igasuguste jamade asjadega silmitsi seisma, isegi, kui arvad, et enam valusamaks minna ei saa, ikka sai ja elas ka selle üle, mis näitab, et me suudame teha teha raskeid asju. “Me suudame teha raskeid asju” ongi selle raamatu nn mantra ja autoril on ka sellenimeline podcast, mida ta minu teada enda abikaasaga teevad, kuigi ma ei ole seda veel põhjalikult kuulanud, pisteliselt veidi. Rääkides abikaasast, siis sellest, kuidas ta lahutas laste isast, kuidas pere justkui lagunes ja võttis vastu kõige hirmutavama otsuse ehk lasi ideaalse pereelu “mullil” lõhkeda, kirjutab ta samuti raamatus. See oli üks raskemaid ja hirmutavamaid asju, aga vastu sai tõelise vabaduse, veel suurema kärgpere, ta abiellus naisega, laste isa on endiselt lähedane pereliige ja parim sõber – lasi kõigel “maha põleda” ning sai õnneliku elu, sellise, mida ta “puuris” olles tegelikult igatses. Samuti räägib ta usust ja sellest, kuidas ta oli enda usu kogukonnast ära põlatud lahutuse ja naisega abiellumise tõttu ning kuidas ta usk on siiski tugev, tema kinnitus sellest, et usk ei ole kirikutegelased ja nende tõlgendused, vaid see on midagi isiklikku ja ehedat ning kuidas ta sellega toime tuli – ka see läks mulle väga korda, sest LGBT kogukonna elu oleks justkui ärapõlatud ja tagakiusatud ning Eestis eriti, aga sellised inimesed, nagu raamatu autor või näiteks, Risti koguduse õpetaja Annika Laats annavad lootust, et kõikidel on võimalus head ja vaba elu elada, uskuda siiralt ja olla täpselt sellised, kellena nad on sündinud, ilma igasuguste selgituste jagamiseta või tõestuseta, et nad on väärt mõnusat, turvalist elu, nagu kõik inimesed siin maailmas. Üleüldse, mulle ei meeldi kedagi isegi eraldi ära märkida – kellega nad koos on, keda armastavad, keda usuvad – minu ideaalses maailmas ongi kõik üks, ei mingit erisusi, kõik oleme ju sama ja soovime samu asju elus.

Üldiselt oli raamatut väga lihtne lugeda, sest esiteks, ma ei jõudnud ära oodata, mis järgmisel lehel kirjas – nagu ütlesin, mulle läks see kõik sügavalt korda, aga teiseks, raamat koosneb lühikestest juttudest, seikadest elus, ei mingeid pikki olustike kirjeldusi, vaid situatsioon, mõte, tagajärg, õppetund – väga kerge, samas tabav. Ja emana on lühikesi lugusid parem lugeda, sest kui on vaja raamatu lugemine katkestada, ei jää mõttelõng katki.

Nii, et ma tõesti soovitan lugeda, kes vähegi tundis praegu mingit kõnetust.

NB! Ja kui küsite, et millal või kus ma loen, siis vannis lugemine on minu teraapia – mujal ei ole vaikust, enda kohta ega rahu. Siin on mu vannitoa “raamatukogu”, mille valik uueneb pidevalt ja selle enda toa eest, üüritud või mitte, olen ma tohutult tänulik.

NB2! Kui Googeldada “Glennon Doyle quotes“, siis sealt tuleb ka palju inspireerivaid ja julgustavaid lauseid, minu jaoks vähemalt.

2 kommentaari “Jah-raamat!

  1. Aitäh jagamast! Vanasti lugesin palju-palju ja nüüd kuidagi kaugenenud sellest ja otsin midagi, mida käest panna ei saaks ja kohe tõmbaks lugema. Kindlasti proovin.

    Aga üldiselt paistab mulle, et elu püüabki meid kinnismõtetest ja illusioonidest vabastada. Et kuigi sa oled kogu oma elu ette kujutanud, et vaid oma kodus saad turvalisuse ja olla õnnelik, siis elu sunnib sind need samad tunded üles leidma ka ilma selleta. Aga kui neist vajadustest lahti lased ja saad aru, et ka muudmoodi on võimalik ja ok ja lausa tore – siis avaneb uusi uksi. Vähemalt ma enda puhul loodan, et neid uksi avaneb. Kipun ka vahel kinni jääma sellesse kuidas elu ette kujutasin… Sest see ei ole kuskilt kandist see, mis praegu on.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s