Toimibki! Ehk kuidas lapsed aedvilju sööma saada

Tänane päev algas kummaliselt – Oskar küsis uniselt hommikusöögiks peeti. Jah, peeti! Ja õhtul sõid nad kõik aedviljad ära, soojad ja pehmed (mida lapsed väga ei eelista), mis olid söögi sisse panemiseks mõeldud. Mis toimub?

Kummaline on see seetõttu, et Oskar pole mitte kunagi peeti tahtnud, õigemini, ta ei ole üldse aedvilju tahtnud (kui see just kartul ei ole). Ei soovi ta isegi toorest porgandit või kurki närida, mida enamasti lapsed tahavad, ei söö ta isegi õuna, pirni, maasikat. Kunagi sõi hea meelega ühepajatoitu, nüüd ei soovi seda ka. Jah, mina ei tea, miks või kust see tuli, aga nii on. Olgu öeldud, purustatud lillkapsast sõi ta mingil perioodil siiski hea meelega, aga ka ainult toorelt. Oskar ja aedviljad ei ole maailma parim kombinatsioon, Johanil on selles osas veidi paremad lood.

Mul ei olnud plaanis sellist postitust nii pea veel teha ja eriti toitumiskoolitusest, kuna ma ei olnud kindel, kas ja kui palju võib koolituse sisu avaldada, aga nähes, et sellest kirjutas nii Pere ja Kodu (vähemalt veebiversioon) ning ka koolitajate enda kodulehel on üldinfo olemas ja lisaks, kuna põgus koolitus aitas meid päris palju, siis ikkagi jagan infot teiega ka. Seda enam, et imelugu, nagu aedviljavastane Oskar nõudis täna peeti ja lapsed sõid pehmeid aedvilju, juhtus ja tuletas meelde, et ok, räägi teistele ka ikka.

Kes teab, see teab – oleme valitud #rimieeskuju programmi, mis peaks lapsi justkui paremini toituma panema ja eks ma olen olnud selles osas skeptiline, et ok, teeme väljakutseid kaasa, poolnaljaga siis vaatame, mis saab, niisama meelelahutuslik projekt. Aga ära sa märgi, juba on muutused toimunud ja tahan teiega ka jagada, kui sellest mingit kasu või tuge saate.

Seoses #rimieeskuju projektiga saime osa väikesest toitumiskoolitusest, mis oli peamiselt lastele suunatud ja mida viis läbi Meelte Kool ning toitumisterapeut ja -nõustaja Külli Holsting (https://www.kylliholsting.ee/). Meelte Kool on ajendatud Sapere metoodikast, mis õpetab mõtlema toidust kõikide meeltega ning seda programmi viidi läbi ka lasteaedades (ideaalis selliselt toitumine võikski kõikides lasteaedades olla). Selle meetodi rajaja, Jacques Puisais, omas keemias doktori kraadi, oli tuntud veinigurmaan ja muretses Prantsuse toidukultuuri hääbumise pärast. Kuna ta tahtis lastes vähendada neofoobiat, tundmatu toidu kartust, siis hakkaski uurima ja juurutama meetodit, mis paneb lapsi toiduga tutvuma ja seda sööma. Temast saate lugeda SIIN.

Koolitusest kirjutan kaootiliselt, täpselt nii, kuidas mul telefoni märkmetesse asjad kirja said.

Meie koolituse üks harjutus, mida saate ka teie koos lastega kodus teha, oli see, et võtke, näiteks, näkileib ja pange kirja kõik märksõnad iga meele kohta ehk 1) Näen 2) Maitsen 3) Nuusutan 4) Kuulan 5) Kombin. Iga meele juurde pange kirja nii palju märksõnu, kui saate. Harjutuse mõte oli see, et laps ja ka vanemad oskaksid tähele panna ning kirjeldada omadusi, et tekiks toidu kirjeldamise sõnavara ja ka see, et mis meeldib, mis ei meeldi. Nii saate teha kõikide söökide kohta ja tekib väike toidusõnavara, näiteks, võib-olla ei ole mõne toidu puhul häiriv maitse, vaid hoopis, kuju, tektsuur, värv, “valesti” serveeritud jne. Nii saab laps kirjeldada enda isiklikke eelistusi ja saate tõele jälile, mis aspekt teatud toidu juures on vastumeelt ja mis väga meeldib.

Toitumises kehtib vaid kaks reeglit:

  1. Igaühel on õigus enda maitsele. Koolitaja rõhutas, et see pilt, mida oleme harjunud nägema, milline keeleosa tunneb mis maitset, on aegunud ja valeinfo – inimene tunneb maitseid erinevalt, ka põses või suulaes, kogu tundmus võib olla erinev teistest. Ka maitsetundlikkus on erinev, sest igal inimesel võib olla erinev arv retseptoreid keelel, mõni eristab palju rohkem maitseid, kui teine. Niisiis, igal inimesel on õigus enda maitsele, mis talle maitseb, mis tundub ebameeldiv, organismid on erinevad. Meie ülesanne on laste enda maitse selgeks teha (mis aja jooksul ju muutub niikuinii), aidata see ka lapsel selgeks teha. Seega, soodustame tingimusi, mis paneksid neid toitu maitsema ja kui talle ei maitse, siis me austame seda.
  2. Kedagi ei tohi sundida, igaühel on õigus keelduda toidust. Mitte mingil juhul ei tohi last sööma sundida, tema tundeid sellega seoses eirata. Selline asi viib suurema probleemini – trauma või lausa foobia mõne söögi osas, mida võib elu lõpuni kaasas kanda.

Aga kuidas siis saada laps söögist huvituma?

Meil on toitumine olnud nii ja naa. Majanduslik seis ja muu stress teevad oma töö, siis lõpuks oligi kujunenud nii (kuigi teame, et see on vale), anname lastele söögiks seda, mida saab kiiresti, odavalt ja mida nad kindla peale söövad ehk mingid makaroni-kartuliversioonid. Jah, ikka tegime ka suppe, ühepajatoite, säilitasime neid kaua, soojendame ühte asja sada aastat, sest no, soodne – ikka lapsed ei söö ja kõik juba segi soojendatud, siis nägime, et midagi ei toimi siin.

Koolitus rõhutas ja kinnitas ilmselget – lastel ongi õigus valida, kuidas või mida nad söövad, unustage ära see vanaaja meetod, kus tehti üks söök ja ähvardati, et enne lauast ei tõuse, kui söödud, magustoitu ei saa jne. Koolitaja rääkis, et toiduga peab mängima, kui tahad, et laps ise huvituks sellest söögist ja et tema toitumisharjumused juurduksid. Muidugi, ei mängi me elu lõpuni sellega ega käitu kuidagi üleolevalt, vaid just selleks, et lapsed oleksid valmis proovima, et need saaksid tuttavaks.

Toidu serveerimine on kriitilise tähtsusega. Mina enda laste puhul panin tähele, et üks või teine asi meeldib, aga kui need kokku panna, on jälle jama. See koolitus kinnitas, et enamasti on väikelastel see asi ja viidi läbi lasteaedades sama põhimõte – erinevad toiduained peavad olema erinevatel taldrikutel, et laps saaks ise tutvuda nendega, ise kokku panna, kuidas tahab. Ei ole nii, et leib ja või ja vorst peavad olema teatud järjestuses, sest meie oleme selle välja mõelnud, vaid tal on võimalus ise valida, mängida, katsetada ja maitsta. Võib-olla mõnele vanemale tundub selline asi liig – palju sebimist ja taldrikuid, aga sellel on tänuväärne eesmärk. Näiteks, tehke koos lastega mingi “rootsi laud” erinevate aedviljade ja muude asjadega, arutlege, mis on kõige erksam, mis kõige tugevama maitsega, mida iganes selles arutada saate, las lapsed valivad enda taldrikusse, mida soovivad, seda põnevam ja sundimatum kõik on.

Eriti tore on see, kui lapsed saavad toidust ise kujundeid teha, ise mingit kombinatsiooni ja muudkui mängida, katsetada. Samal ajal saab vestelda,toidu värvist, on see külm, soe, kõva, pehme, kare, mis lõhn on jne. See tekitab ka lastes endis huvi vaadata toitu uue külje alt ja asi läheb põnevaks. Hea, kui lapsed saavad ise köögis söögitegemisel kaasa lüüa, seda enam seotud on nad oma toiduga.

Kuigi meie oleme koguaeg lapsi kaasanud, siis see ei pannud neid kuidagi paremini toituma, aga võib-olla olin ka liiga kontrolliv sealjuures, ma hindan väga kõrgelt lauakombeid jne, aga see meetod on mind selles osas rahustanud – las lapsed teevad oma söögiga, mida tahavad (ma ei räägi toidu rikkumisest või ebaviisakast käitumisest, loopimisest), peaasi, et neil on selles osas huvi ja küll ma oma kombeid ka hiljem või samal ajal kuidagi loovamalt juurutama hakkan.

Veel üks asi, mida koolitaja ütles, et vett või misiganes jooki ei tohi toidu kõrvale söömise ajal juua, vaid enne ja pärast. Vana tõde, aga ikka ütlen uuesti. Meil ei ole kunagi jook selliselt kõrval, et iga ampsu järel juua. Vanem generatsioon muudkui rõhutab, joo ka, joo peale, joo vahepeal, muudkui joo, läheb kergemini alla. Põhjus, miks ei tohi juua, on see, et toidu seedimine saab häiritud. Kuna süljenäärmed on need, mis peavad toitu niisutama, siis liigselt joogi tarbimine aitab lihtsalt suurematel, raskesti seeditavatel tükkidel, jah, kergemini alla minna, aga kogu töö, mis pidi olema tehtud suus, peab siis seal all tehtud saama koos võimalike vaevustega – tegelikult on esimene lõhustamise etapp juba suus ja närides.

Siis jutu käigus mainis ta ära ka selle, et mõelge, kui vali mõni söök on. Kas te soovite vaikset õhtusööki või olete valmis valjemaks, sest mõni söök on tõesti süües vali, krõbisev, ragisev jne. Kui on ärevad ajad, võtke pehmem söök! 😀 Minu meelest oli kuulmise meelega seotud kirjeldus üks huvitav tähelepanek, mis väärib eraldi märkimist.

Kes on hädas, et lapsed söövad maiustusi, ootavad pigem neid, siis ärge seda üldse koju toogegi ja leppige kokku, näiteks, üks kindel magusapäev või lihtsalt reguleerige seda teatud graafikuga, siis harjuvad lõpuks ära (tõenäoliselt algus on väsitav ja valulik) ning jäävad õiget aega ootama. Lihtne see kindlasti ei ole, aga kõlab tehtavalt! Me tegime enda lastega mõni aeg tagasi katset, et kõikvõimalikke magusaid asju piirasime, nagu saime, olgu selleks siis kohupiim, maasikamoos, jäätis jne. St niikuinii üritame seda piirata, aga siis jätsime täitsa ära, miinimumprogramm ja lapsed tõesti olid palju rahulikumad, lõpuks leplikumad söökide osas ja ka tänulikumad, kui nad maiustust said. Ma räägin, nagu meil oleks eriline suhkrusõltuvus siin, aga ei ole. Meil ei ole kunagi kodus maiustusi, sest õnneks või kahjuks me ei saa seda endale lubada, aga muidugi oleme neile vahel ostnud magusamaid hommikukrõbinaid, jäätist või kohupiimatopsi aegajalt ja vahel läheb see “aegajalt” tihedamaks, siis tekkisid ka suuremad probleemid toiduga, nii et endiselt üritame seda piirata. Lihtsalt, hea info koolituselt oli see nn magusagraafik, mille võiks teadlikult sisse viia, et arvet pidada, mida ja palju nad siis saavad.

Veel rääkisime sellest, et miks lapsed tahavad pigem tooreid aedvilju, aga muus vormis ei taha ja mis sellest sõltub. Selle peale ütles koolitaja, et jah, meie eesmärk on lapsed lõpuks ühist sööki sööma panna, aga kuni nad söövad aedvilju toorelt, siis pole põhjust, et nad seda teha ei võiks, pole ühtegi aedvilja (peale kartuli), vähemalt enimlevinute hulgas, mis oleksid toorena kahjulikud. Pealegi, kõvem asi treenib tugevaid hambaid, nii et kuni nad aedviljatoite väga palju ei taha, siis las söövad neid tooreidki, serveerige õhtusöögi ajal taldrikule, et oleks valida – see on parem variant, kui üldse mitte midagi või üks paras aedviljatrauma.

Kõige rohkem sain sellest koolituselt vast seda kinnitust, et jah, las nad valivad, ära sunni, ära keelita ja las lapsed teevad nn oma sööke. See kõik on kuidagi loogiline ja teada info, ei midagi plahvastuslikult uut, aga arvestades eelmise põlvkonna kasvatusmeetodeid ja suhtumis toidusse, siis võimalik, et mõnele on ka uus – eelkõige selles osas, et ei tohi söömist sundida, punkt.

Veel võtsin koolituselt kaasa – vähem on rohkem või siis lihtsam on rohkem. Ei pea olema peeneid retsepte, midagi tohutult uudset – äkki siis laps sööb, pigem on oluline just selle lihtsuse võlu, näidata, arutleda, mängida, tutvuda. Tõesti, näiteks “rootsi laud”, erinevad muffinid, burgerid, pitsad, vormid, kujud, tükeldamised, toredad taldrikud, mida iganes lapsele peale läheb ja lahedat tunnet tekitab. Ma tajun nii hästi, kuidas meie lasteaiad on ka selles osas head tööd teinud, sest selline aedviljad, puuviljad, nendest arutlemine, kuidas süüa teha jne kinnistab nii palju nüüd meie aedviljasöömist kodus ja kui me jutuotsa lahti saame, siis näen, kuidas lapsed särama löövad, räägivad asju, mida ma tean, et nad on lasteaias läbinud, meenutavad seda ja mõtlen, kui tänulik ma õpetajatele ning ka lasteaiaprogrammile olen. Me tõesti oleme rääkinud ja söönud aedvilju kodus ka, aga nüüd hakkasime nendesse mängulisemalt suhtuma, valime meelega erinevaid värve, et ahah, kollane asi olemas, mida rohelist võtta, nii kurk, brokoli… nii, mis võiks täna punane olla jne. Ehk mõtleme vikerkaarevärvid läbi, et need oleksid laual esindatud, otsime hasardiga asju, kõik on nii lihtne ja rõõmus. Just see mängulisus ja teadlik arutlemine nendest, mitte vanema rahustuseks, et olen hea ema, räägin, et porgand on kasulik, vaid kuulan lapsi, räägin pigem nendega kaasa, küsin niisama naljaküsimusi, igas asjas ei pea olema õppetund – tunneme lihtsalt rõõmu!

Väga suur tugi on ka sellest olnud, et mõlemas lasteaias on nüüd õppeaed, mida nad ise külvasid, kastsid, tarbisid ja et meie saime sellest aastat aiamaa, mis omakorda kinnistas kõike seda – koos valisime seemneid, mis on oad, mis on paprika – kõik sai nendele selgeks ja õhinaga, kuidas tärkas. Nii et kogu asi kokku ja tohutu isukas aedviljasöömine – see lõpuks kannab vilja.

Koolitaja rahustas ja kinnitas meile kõikidele – et harjumus ei teki paarist korrast, vaid kujuneb pikema aja jooksul, ärge andke alla, isegi, kui algus on natuke aeglane ja kogu elamus on rohkem mängimine ja koristamine, kui söömine – küll tuleb!

Kui me tegime hommikusöögivideo, siis juba see oli lastele nii lahe hommik ning nüüd nõuavad rulle, tükeldamisi jne, nii et see ei olnud vaid video jaoks, oleme korduvalt uuesti teinud. Ja täna hakkasin süüa tegema, tegin pannil aedviljad soojaks, et neid suurema söögi juurde lisada, siis Oskar ootamatult nõudis, et tema tahab brokolit süüa. Elusees pole ta brokolit söönud, aga kuna mina maitsesin seda nii isukalt, mõmisesin, kui hea (sest ma olen hull brokolisõber), siis tema otsustas, et tahab ka. Sealt edasi oli Johan platsis, mõlemad kaklesid, et tahavad aedviljakaussi endale, lõpuks andsin kummalegi oma kausi (millest me ei söö, vaid teeme süüa, aga olgu, rahu Lilli, mängime toiduga, juhindume lapsest), poolitasin nende vahel aedviljad ära, arutlesid, mis on kollane, mis on porgand, mis on mis ja nii olidki lapsed taas laua ääres, üks lõikas endale kurki ka kõrvale ning sõid aedviljad ära. Lapsed, kes iga kell eelistasid makarone ja iial vabatahtlikult aedvilju ei söönud.

Nii, et jah, mängige, koguge lauale värve, laske neil hakkida ja möllata ning andke tervele perele aega, kõik lihtne, loogiline, lihtsalt meeldetuletav – meie peres on igatahes see “ime” sündinud ja ma olen kindel, et sama toimub teistelgi! Muide, kui see kõik tundub suur närvide kulu, siis lohutan – need söögid mõjuvad kõikide meie ajudele ka hästi – lapsed on tegelikult rõõmsamad, vanemad rahulikumad ja seeläbi tuleb lõpuks (hahaa) energia ka.

Kes veel näinud ei ole, siis siin on meie #rimieeskuju programmi raames tehtud pühapäevane hommikusöögivideo (sest puhkepäeval on aega mässata ja teha ühiselt midagi toredat ega pea argitoimetustesse tuiskama). Video ajaks olime saanud juba selle koolituse ning see inspireeriski tegema just selliseid lihtsaid retsepte, kui neid retseptideks nimetada saabki.

2 kommentaari “Toimibki! Ehk kuidas lapsed aedvilju sööma saada

  1. Nii tore postitus ja armas video. Minu poja on alles 7-kuune, aga loodan, et kui ükskord neid teadmisi vaja läheb, siis tuleb meelde see teema siit üles otsida.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s