Mina ja minu FOMO*

*Fear Of Missing Out ehk hirm millestki välja jäetud olla/ilma jääda.

Ma olen tähele pannud, et mind kiusab üks eriti lapsik asi, nimelt, ma tunnen kogu aeg, kuidas ma millestki ilma jään ja kõige hullem on see, et ma arvan, et mu lapsed jäävad samuti kõigest kuskile eemale ja välja. Kõige rohkem hakkas mind painama kogu asi siis, kui algas 2020. aastal suur koroonalaine ja oli tungiv soovitus, pooleldi kohustus lapsed lasteaias koju jätta. Mina, kui kohusetundlik ja töötu inimene, kellel oli võimalik lapsed koju jätta, seda ka tegin, kuni mingi aeg hiljem tajusin, et mu lapsed jäävad justkui lasteaiaelust siis ilma, kõik laulud võõrad, tegevused tegemata jne. Ok, mitte lihtsalt tajusin, vaid sain ka veidi märkusi, mitte halvustavaid, vaid pigem, et kas olete ise koroonas, et teid ei ole või miks lapsi eemal hoiate? Noh, valitsuse soovitus ja noh … tekkis automaatne tunne, et kas tegin valesti (sest lisaks FOMO‘le on mul ka sügav, eluaegne people pleaseri juhtum kaelas, mis paneb ju inimest automaatselt endas kahtlema ja teistega nõustuma, et jajah, muidugi). Tuli uus laine, täpselt sama teema.

Nüüd, kui on suvi ja mina olen endiselt kodune/töötu, kuidas iganes nimetada ja meil on nüüd aiamaa (loe SIIT), kus käia, pole see nõme tunne mind kuhugi jätnud. Kuna me ise veedame palju aega aiamaal, siis tundub kuidagi loogiline ja tore kaasata lapsi ka sinna, kus on neil huvitav, arendav, teevad nn aiatöid, mängivad teiste külalastega, kui teised kodus on, ja peamine – tunnevad vabadust, ei mingit programmi, naudivad suve, üleni mullased, põlved lõhki, möllavad hilisõhtuni jne. Kõik tundub idülliline, kui mul ei oleks kuklas muljet, et jätan lapsed alusharidusest ilma, rutiin on sassis ja kõik see, millest koosneb üks täiesti mõttetu “ema-süü”.

Üks põhjus, miks tekib see nõme süütunne, on see, et äkki neil ei kujune sõpru, kui nad koguaeg eemal on ehk lasteaias tekivad oma kambad ja meie omad jäävad välja. Teine, äkki nad ei saa piisavalt kohustuslikke laule, tantse, pilte jne kaasa teha, jäävad maha, neil endil raske … Kolmas – Oskaril on viimane sõimeaasta, toredaid suviseid sündmusi on lasteaed täis! Kasvatavad ka enda saaduseid seal (mõlemas lasteaias on õppeaed ja muud ägedad õuetegevused sisse viidud, varjualune, teater piknikuga jne). Ja mina vaatan nendest toredatest asjadest pilte, mõtlen, et äkki ma teen valesti, et hoian lapsi endaga aiamaal (kus neile samuti väga meeldib olla) ega saa osa enda kamba asjadest. Neile on ju vaja muud elu ja iseseisvumist ka. No, ma räägin, ma olen nii segaduses! Mul on samas käed-jalad tegemisi täis hilisööni, kui nad on kodus – ei jõua ma meilidele vastata, ei jõua ma neid isegi süvenenult lugeda, kuidagi tuiskan kõigest läbi, aga siis mõtlen, et meil ei ole kunagi aiamaad olnud, me ei tea, kui kauaks seda kasutada saame, me oleme seda igatsenud ja tõesti kõik pereliikmed on asjas sees tegutsemas, kõik on nii tore ja loome selliseid mälestusi. Milleks ometi on vaja neid süümekaid tunda? Ja lisaks, lapsed on ju nii väikesed – neil on terve elu ees sõpru leida ja tegutseda, peod, üritused, asjad, miks ma selline olen? Jaanus ütleb, et tal on null süümekaid, et lapsed lasteaias ei käi!

Mul on enda asjadega täpselt sama – kui ma pean midagi ära jätma, kuhu mind on oodatud või kuskile ei saa minna ja nt koolist võtsin akadeemilise, ka need põen ma sügavuti (et mitte öelda, nuttes) läbi, kuidas ma jään asjadest maha või ilma. Tõenäoliselt see mingi trauma on, kust see tuleb, aga samas, ratsionaalselt mõeldes, pole tobedamat asja! Ma tõesti tunnen end lapsikuna! Oeh, saaks see elu stabiilsemaks ja ärgu nüristagu minu enesehinnangut enam kauem, sest nii minust küll head pereliiget ei kujune (NB! Pereterapeutide soovitused on teretulnud, ilma naljata, tahaks kedagi, kes aitab meid perena natuke selgemaks saada, sest keerulised aastad on jätnud jälgi.)

Igatahes, palun öelge, et ma ei ole ainus täielik ülemõtleja ja samas, ärge öelge midagi! 😀 Ma juba tean, et see on enda ebakindlus, mis mu käitumises peegeldub, aga kuidagi üksik on seda rada mööda minna. Lihtsalt mina iseendana olen endas pidevalt pettunud ega oska seisukohta võtta, mida ma nüüd tegema pean. Tahtsin lihtsalt end siia välja elada ja teistele ka tuge pakkuda, sest tegelikult, ma tean, et selles dilemmas ei ole ma kohe kindlasti üksi.

Muide, Mari Jürjens, kes on ka mitme lapse ema (vist 3 poissi), ütles, et tema tunneb pidevalt süüd ja muretseb ning tegi sellest lausa ühe loo. Nagu kontserdil poolnaljaga ütles, et see on ka loovuse üks erilisi vorme välja nuputada, kuidas erinevate asjade pärast muudkui süüdi end tunda. Nii, et ma olen väga loov!

Ja lõpetuseks jätan siia natuke suviseid aiamaa pilte, mille pärast ma õudselt süüdi end tunnen (kordan, oh, kui lapsik ja nõme minust).

Note to self: mida ma rohkem enda lapsepõlvest mäletan, kas päevi lasteaias või seda, kuidas käisin suvel mere ääres, paadiga laidudel, aias maasikaid ja herneid otsimas ja hilisõhtuni õues naabrilastega mängimas, et siis varahommikul taas kuulda: tere, kas te tohite õue mängima tulla? Hmm …

17 kommentaari “Mina ja minu FOMO*

  1. Mul on ka see ilmajäämise hirm, mul selle tõttu lausa unehäired. Lapsena kuskil klassi/koolireisidel käies olin alati üks viimaseid, kes magama läks – et millestki ikka ilma ei jääks!
    Mul ju laps ei käi üldse lasteaias ja tema pärast ma ei muretse, et ta millestki ilma jääb, kui ehk et sõpru võiks natuke rohkem tal olla, aga see on ka praegu work in progress ilma aiata. Millegi pärast kõik teised ümber arvavad, et ta jääb millestki ilma ja see väline surve tekitab süütunnet, et äkki teengi valesti…
    Minu meelest on see parim suvi, kui saab vanematega koos tegutseda, nö elu nautida, ringi joosta ja möllata, sest varsti on nad suured ja suvi on tavaline argipäev, kus on töö ja kohustused.
    Mõnusat aiamaal möllamist teile edaspidigi!
    (Pidin ikka ütlema midagi 😀 )

    Meeldib

  2. minu lapsed on 4 ja 3, lasteaeda lähevad alles sügisel. eemisel aastal otsisin vanemale lapsele kohta, käisin läbi ka erahoide ja sattusin väga armsasse kohta, waldorfi suunitlusega. ja seal ma ka juhatajale rääkisin sarnast juttu et kõik ütlevad et peaksin lapse aeda panema, et kuidas ta hakkab seal kohe arenema nii palju ja mul kohe hirm et laps nüüd jääb kõigest ilma. ja siis see naine ütles mulle – ärge sellepärast küll muretsege, kõige paren on lapsel ikka oma kodus. ja kui tal on seal omad asjad ja oma nurk kus ka omaette olla, siis on kõik kõige paremas korras. iga kord kui ma pärast seda muretsema hakkan, mõtlen selle naise sõnadele ja enam ei muretse üldse. 🙂

    Liked by 1 person

  3. Lasteaia osas tundsin samu süümekaid ka siis, kui oli see rangelt soovituslik koroonahirmus kodus istumine. Lapsed, kelle vanemad neid koju jätta ei saanud, käisid muidugi kõik aja kohal ja oli ikka masendav küll lugeda iga päev veebipäevikut, mida toredat jälle tehti, pilte vaadata jne. Niii palju kui sai, tegime kodus samu asju, aga see polnud ka nagu ikka see. Ikka oli see nõme tunne, et mu lapsed jäävad millestki ilma. Lõpuks oli mu ühel lapsel täielikult ootamatu breakdown, kus ta nuttis ja ütles, et len paha emme, et teda lasteaeda ei vii. Üldse igasugused depressiivsed meeleolud vajusid paksu tekina peale. See muutus, kui lapsed tagasi aeda said. Aga erinevalt tollest ajast mul nt suvekuudel sellised süümekad puuduvad. Õppeprogramm on nagunii läbi. Teevad muidugi seal jätkuvalt tegevusi igasuguseid, sõpradega tore jne. Aga siiski. Mu arust on lastel iga kell parem suvekuudel ikka kodus olla, kui see vähegi kellelgi võimalik on. Millal siis üldse veel…. Eks see koroona ei jäta ilmselt veel niipea ja kodusistumist saab veel palju olema. Aga suvi on suvi. Koolilapsed puhkavad. Lasteaialapsed võiks ka. Mängukaaslasi leiab ka mänguplatsidelt, kui seal sagedamni käia…
    See millestki ilma jätmise äng ja süütunne on muidugi laiem kui ainult lasteaiaga seotu. Tahaks lastele niinii paljut võimaldada. Samas näen, et lapsed on niisamagi rahul. Kuid kas nad oleks seda ka siis, kui nad teaksid, kui ägedalt teised inimesed elavad… See mingi lollakas võrdlemine käib kuskil taustal. Naug kellegi teise mõõdupuu järgi hindaks oma elu. Pff.
    Tunne, et ma ise justkui kõigest ilma jään mind nii väga enam ei ängista. Eks see oleneb muidugi, millega on tegu. Aga asi on muutunud palju paremaks, et enamus asju, mille pärast mul kunagi oli kahju, et minust mööda läks vms, on mul nüüd ükskõik. Mõned valusad teemad on jäänud…. A ma pole enam ammu neile mõelnudki…. .Olen lihtsalt elanud……………. Sest see süü ja kahjutunne jms ei ole olnud mu jaoks edasiviiva energiaga.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, tegelikult mul on sama – see loll võrdlus teistega ja millega nad teistega võrreldes ilma Jäävad. täiesti asjatu hirm ja asi, mida nii lahendada niikuinii ei saa, pigem õpetada lastele suhtumist, mitte võimaldada kõike, mida teisedki, nii igaks juhuks.

      Meeldib

  4. Mul oli kojujätmisega FOMO selles osas, et paljud, kes käisid aias edasi, hakkasid lugema õppima ja meil vaid kolmetäheline nimi on selge. Samas koolini on veel 2a aega ja usun, et lugemine tuleb suht ruttu, kui treenima hakata…. ja samas lapsed 10x parema meelega segavad kotletitainast või kastavad õues lilli (veepüssiga), kui lähevad lasteaeda ja joonistavad pilti. 🤷‍♀️ Aga YOLO siis, eks.

    Liked by 1 person

  5. Aga proovi nii, et viid lapsed aeda siis, kui mingi tore tegevus plaanis. Mina koduse emana viingi lapsi praegu aeda 2-3 päeval nädalas, kui on teater, spordipäev, mingi matk vms. Muudel päevadel on lapsehoidjaga või vanaema-vanaisa juures ja pikad nädalavahetused seikleme perega. Mina olengi ka just see, kes tahab oma lapsi võimalikult paljude erinevate olukordadega harjutada, kardan ka just seda, et muidu jäävad “millestki ilma”. Aga sama oluline on ikka palju oma perekeskis aega veeta ja need päevad on meil ka ikka iganädalaselt kavas. Kui lapsed paaril päeval aeda viiksite, saaksid ise ka ju oma tööasju ajada, ehk mõne ainegi koolis vaikselt ära teha. Proovi! Ei pea valima üht või teist, ole loov! 🙂

    Liked by 1 person

  6. Kõik siin elus tuleb millegi arvelt. See on paratamatu. Me võime näiteks valida olla väga väga osavad milleski – pillimängus, mõnes spordialas vms. Kuid see nõuab tunde ja tunde harjutamist. Iga päev. Mida rohkem harjutame, seda vilunumad oleme. Aga kui me harjutame iga päev klaverit siis me ei saa käia näiteks mõnes teises trennis. Või ei saa veeta sõpradega aega. Me võime teha ka vastupidi, omada mitut hobi – teha neid erinevatel päevadel… natuke kõike. Aga siis me ei saavuta neist üheski sellist vilumust nagu seda saavutab inimene kes ühe konkreetse asja alla paneb meist kordades rohkem tunde. See on paratamatus. Aja piiratus. Ilmselgelt jäävad lapsed kes lasteaias ei käi, millestki ilma. Aga nad saavad midagi ka asemele. Ja vastupidi – lasteaias käivad lapsed jäävad samuti millestki ilma ning saavad midagi vastu. See on lapse ning tema vanemate otsustada, mille kasuks kaalukauss jääb. Mida me hindame ja väärtustame. Mis on meile oluline. Ja siin pole must valget. Ei saa öelda, et need vanemad kes oma lapsi lasteada ei pane teevad valesti sest lapsed jäävad sellest või tollest ilma. Ja vastupidi.

    Liked by 1 person

  7. Ja siis olen mina, kes viib kuueaastase igal võimalusel lasteaeda, sest beebi ja neljase (kellele lasteaia kohta sel aastal polnud) kõrvalt ma ei jõua temaga isegi päev õues peale jalutamise teha. Ja tunnen süümekaid, et ka suvel ei ole mul võimalik nendega suuri seikluseid ja väljasõite teha, et neil jääb nüüd lapsepõlvest midagi puudu. Ja see on lõputu ring. 😬

    Liked by 1 person

  8. alustame sellest, et vaba mäng on lapse arengu alus ja lasteaias on seda vähe. Ideaalses maailmas oleks olemas mingi naabrilaste punt, kus siis vanemad noorematele mänge õpetava. Päris üksiku lapsega oleks veel mingi lasteaeda viimise mõte (seal 4+ vanuses). Kõik need laulmised-kunstid-matkad on koolieelses eas täiesti ükskõik, kui laps mängib (alternatiiv on siis passiivne telekas/tahvel). Ja sama kõigi trennide-ringidega ka koolieas. Vähem on parem. Tänapäeval pole lääne ühiskonnas küll ühelgi lapse alastimuleerumise probleem

    Meeldib

  9. viimane kommentaar tuli veidi järsk, aga ma ei jõudnud telefonis eepost kirjutada. mõte oli toetav, et tegelikult sa teed kõik on väga õigest ja FOMO tuleks viisakalt kuu peale saata

    Liked by 1 person

  10. Ma olen täiesti kindel, et sa teed õigesti, nad saavad sellest aiamaatamisest palju rohkem, kui saaksid lasteaias. Aga ma tean seda emasüü koormat, see on nii rusuv vahel ja üks põhjus, miks nt mina emana kohati tunnen, et ma olen iseennast täiesti ära kaotanud. Mina just tunnen süüdi, et mu laps peab aias käima, ei ole meil aiamaad ega maakodu. Nii et.. ma tean, mida sa tunned, aga sa tegelikult just annad neile päris lapsepõlve.

    Liked by 1 person

  11. Kuidas läheb Johani logopeediaga? Millal viimati logopeedi juures käisite ja millised on arengud? Kas lasteaia logopeedi teenust olete saanud kasutada?
    Kindlasti viiksin lapse lasteaeda, kui ta käiks logopeedilises rühmas ja vajaks selles osas abi ning mujalt ta seda abi ei saaks. Kasvõi mõni päev nädalas.

    Meeldib

    1. Suvel logopeeditunde ei toimu niikuinii, sellepärast ma väga halvasti end ei tunne ja kui oleme Johaniga kodus olnud, siis teadlikult tegeleme ise ka logopeedilise poolega, logopeed on alati kiitnud, kui palju on edasiminekut, kui ta on ka pikemalt kodus olnud.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s