Kuhu ma jäin?

Teen nüüd üle väga pika aja blogisse ühe jutupostituse, millega loodan vastata sellistele küsimustele, et miks ma ei kirjuta, kuidas mul läheb, kuidas on töö ja kooliga, mis muidu toimub. Niisiis, paneme faktid ritta.

Blogimisest

Kui vaatate paar postitust tagasi (mis oli paar kuud tagasi), võite aimata, et mul oli elu raskeim periood päris pikalt ja sellest taastumine ei käi sirgjooneliselt, nagu ma olin lootnud – on päevi, mil ma tunnen end päris tavaliselt, aga on päevi, kui voodist püsti saamine on suurim pingutus, absoluutselt kõik ajab nutma ja paneb otsima vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Ma olin (olen vahel siiani) väga haavatav ega tundnud, et suudan kirjutada, justkui polnudki millestki kirjutada – kõik on ju sama, keda see ka huvitab, lisaks oli lihtsalt tunne, et tahan asju endale hoida, mitte kellelegi kirjutada ega kajastada jne. Lisaks, ei näi meie majanduslikel muredel ka lõppu tulevat, niisiis, aus vastus otseses mõttes blogi kohta – mu kodulehe arve oli maksmata ja ma mõtlesin, et ei olegi mõtet seda teha.

Kui see tume jutt nüüd teistpidi keerata, siis selle aja jooksul tuli mulle mitmelt poolt küsimusi või teateid, et käime vaatamas, kas on uut postitust, aga ei ole, millal tuleb. Minu jaoks uskumatu, et keegi ikka ootas seda, see on nii soojendav tunne ja kuna ma nüüd tõesti tunnen end veidi tugevamini, leht sai ka uuendatud, ilus kevad on käes ja palju head energiat voolab kuskilt sisse (teist kõigist, kes te siiski meie perele mõtlete), siis siin ma nüüd kirjutan ja niiiii hea on tagasi olla!

Kool

Minu suur kirg ja soov – saada rätsepaks! Pandeemiaaegne koolikorraldus, minu mure lähedase pärast ja kevade algul ka sügav lein – kõik see jättis kooli osas samuti jälje ja võtsin väga raske otsuse vastu, et teen pausi. Mul oli teha paar ainet, oli vaja minna praktikale ja lõputöö. Ei ole palju, aga ma ei suutnud ilma pisarateta tunniski enam olla, mu töö kvaliteet ei olnud hea (minu enda jaoks vähemalt), ma elasin, liikusin kuskil udu sees, öösiti magamata, nii ärkvel kui ärkvel, ja mõttes palumas isa eest samal ajal temaga hüvasti jättes, päeval nii väsinud, et ma ei teagi, mida ma siis tegin, ei mäleta lihtsalt. Lisaks, kangad ja vahendid vajasid soetamist ja noh. Ummik. Nii ma selle akadeemilise võtsin, kuigi, appikene, kuidas ma seda otsust kartsin ja kuidas ma siiani mõtlen, kas ma oleksin kuidagi saanud teisiti, ma tunnen end läbikukkununa jne. Ma pean koguaeg endale meelde tuletama, et see ei ole läbi, aga lihtsalt enesekriitika on nii tugev, et elan seda nii sügavalt üle, kuidas ma küll kõigega toime ei tulnud. Aga hing sügeleb ikka õmblema ja googeldama, mida õmmelda, kuskilt on vaja lihtsalt kangaid hankida ja masin kuumaks kütta.

Töö

Endiselt töötu! Usute või mitte. Ma olen ka ajutised pakkumised kuidagi edasi lükanud, et pühenduda sellele õigele ja tööle kandideerimised on võtnud ikka mitmeid voore, nädalaid, alati olen n-ö finaalis ja siis ei miskit ning ajutised otsad ka läinud. Et majanduslikku olukorda veidi päästa, siis ka see sai akadeemilise puhkuse osas otsustavaks – et ükski tööandja ei vangutaks pead, kui kuulevad, et käin koolis. Lihtsalt väike “pildike” viimasest kandideerimisest: käisin ära mitmel voorul (jälle), IGA vestleja uuris peaasjalikult minu pereelu kohta, kuidas laste kõrvalt tööd teha saan ja muidu öeldi, et oled põhimõtteliselt ainus sobiv kandidaat, lihtsalt ei tea, kuidas ikka lastega saate ja ega te ometi koolis ei käi (saingi siis kohe öelda, et koolist on paus, ise mõttes hambaid krigistades – mis seal’s ikka, tööd on vaja). Ma tegin kõik, mida suutsin, et näidata, kui valmis ma olen tööle pühenduma, sest ma tõesti olin, tegemist oli sellise kohaga, mis on seotud nii minu eelneva töökogemuse ja nüüdse rätsepaerialaga. Lubati lõplik vastus anda nädala lõpuks ja see oli juba mitu, mitu nädalat tagasi, aga vastust ei kuskil. Võtsin värbajaga ühendust, kellega oli esimene voor ja ta oli sama nördinud – klient ehk tulevane tööandja oli otsustanud omal käel edasi otsida, lubasid eitavad vastused ise laiali saata ja nemad ei ole nendest ka midagi enam kuulnud, ammugi ei oska nad öelda põhjust, miks ma ei sobinud. Paar päeva tagasi tuli mulle samale ametikohale samasse firmasse uus pakkumine, uue personaliotsingu firma poolt (sest nagu ütlesin, see koht oli minu kogemusi ja õpinguid arvestades täiesti kümnesse), aga vastasin, et ma juba kandideerisin, kuid vastus jäi saamata,. Uue värbaja poolt tuli siis vabandav kiri, et loodame, et te pikka pahameelt ei pea, aitäh teatamast. Palun, palun. Mis siis otsustavaks sai, et ma seda kohta ei saanud – ma ei tea, aga ma tõesti arvan, et taas – lapsed. Ma rääkisin, et ei ole probleemi, nad käivad lasteaias ja kui ka ei ole seal, siis mul on elukaaslane, kes töötab kodus, mul on hoidjad (väike liialdus, aga küll leiaks) – igati väljendasin, et see on täiesti non issue, aga nende silmist ja kehakeelest oli näha, et neile on see vägagi issue, sest muud vastust ma ei kuulnud, kui ainult seda, kuidas neil on vaja 100% pühendunud töötajat. Ma sisimas ärritusin juba selle suhtumise peale. Sellised otsingukogemused. Mulle on tulnud ka muid väikesi, ajutisi pakkumisi, mis kõik olid ootel, kuna ootasin suurtelt vastust, sest minu soov on saada stabiilne koht, kus kasvada, kuhu pühenduda, aga needki läksid. Nii et endiselt olen otsinguil ja endiselt otsin kohta, kuhu jääda. Ja kui kellelgi on Jaanuse kohta küsimus (kuigi ma tema asju ise siin palju arutada ei soovi), siis Jaanus otsib samuti stabiilset töökohta, tegeleb edasi ettevõttega (filmib, monteerib, teeb muusikat, viib üritusi läbi). Aga kuna on lugejaid, kes on tema tegevusi arvustanud ( a la, mis on tema töö?), siis ma ei ole ka soovinud tema kohta infot siia poetada. Nüüd väikese killu siiski jätan, et jah, ta töötab, otsib, päästab, kuidas vähegi suudab, päeval ja ööl.

Lapsed

Lapsed on kullatükid. Mul ei olegi siia midagi lisada. Juttu ja omavahelist koostööd on neil juba nii palju, et ma imetlen neid kõrvalt. Ise tunnengi pigem seda, et mul on vaja neile aina rohkem tegevusi, riideid (kui kellelgi on mingeid botaseid 30 suuruses üle ja paar nokamütsi, mis 3-5 aastastele pähe mahuks ja kui need asjad teid segavad, siis ma võtan hea meelega endale! ), asju pakkuda, ma tunnen sellist … enda osas mahajäämust. Aga kui saame tööd, saame selle asja ka paika. Õnneks tuleb suvi, riideid läheb vähem, tegevusi on rohkem.

Muud jutud

Muud jutud on see, et ma olen nii tänulik kõikidele, kes mind on jälginud, meie peret aidanud küll hea sõnaga, saadetisega või mõlemaga. See on olnud täiesti uskumatu, kui palju hoolivaid inimesi meie ümber siiski on, kuigi arvad, et sa oled kuskil omas mullis ja nähtamatu.

Lisaks on meid õnnistatud sellise programmiga nagu #rimieeskuju! Kui te mu blogi olete pikemalt jälginud, siis teate, et meie lemmikpood on juba aastaid Rimi, nii et mul on uhke nende kampaanias osaleda. Meid valiti 5 pere hulka (õigemini meile pakuti, et kas me ei sooviks, mis oli eriti tore, sest ma ei olnud seda kampaaniat märganud), kes hakkab 5 kuu jooksul tervislikumalt toituma ja nuputama, kuidas lapsi paremini sööma panna, et ei oleks päris paljas makaron ainus vastuvõetav asi.

Enamasti toimub kajastamine minu Instagramis ja video näol, nii et kes veel mu Instagrami ei jälgi, siis oleksin tänulik, kui lähete klikite follow: https://www.instagram.com/lillileesleesmaa/

Ja samuti lisan aeg-ajalt enda youtube videosid, nii et kui see teid kõnetab, siis olen ka subscribe’i eest tänulik: Minu Youtube’i kanal.

Esimene #rimieeskuju video ehk meie pere tutvustus on juba valmis ja seda näete SIIT.

VAATA VIDEOT!

Nagu näha, siis sotsiaalmeedia õhin on minus taas tärganud ja talveunest välja tulnud, nii, et loodan ühendada vägesid, kõikjal midagi kajastada ja tunda teie toetust. Õigemini, ma tunnengi ja see annabki taas energiat! Ma ei teagi, miks tuleb see ah-keda-see-kõik-huvitab tunne peale, aga imeline on otsest vastust saada, et on küll keegi, keda see huvitab ja tunda, et oled justkui väikese kommuuni osa. Kõik tänu teile, et te meile kaasa elate!

Lõppu meeldetuletus Jaanuselt ehk meie argipäev, kui Jaanus on vara tööle lahkunud ja tahvlile teate jätnud, et me ikka ära ei unustaks:

22 kommentaari “Kuhu ma jäin?

  1. Miks üldse lapsed töövestlusel jutuks tulevad? Ühe lapse kõrvalt otsides sattusin muidugu sama reha otsa, peale seda eemaldasin lapsed cv-st ja ise sellest juttu ei teinud. Hästi kurb muidugi, isiklik elu ei puutu ju töösse. Lapsevanemad on tihti just rohkem kohusetundlikumad ja motiveeritumad oma tööd hästi tegema. Edu ❤️

    Meeldib

    1. Tulevad jutuks, sest uuritakse, mida hiljutistel aastatel teinud olen ja millal olen valmis uude kohta tööle asuma jne. Mulle ei tundu laste lausvarjamine ka mõistlik valik. Ma olen sama meelt, et pigem lapsevanemad on veel seda kohusetundlikumad ja kahe jalaga maa peal.

      Meeldib

  2. Ka mina ootasin Sinu postitusi 🙂

    Mul läheb praegu teine rätsepa-aasta ja olen samuti mõelnud, et võtan akadeemilise ja käin tööl vahepeal, sest meie majanduslik olukord on ka väga nukker. Saame hakkama, aga elame suht virilalt. See on nii frustreeriv. Kisub moti alla ka muudel kooli- ja argitoimetustel. Mees on mind korduvalt ümber veennud, et ikka rätsepa paberi kätte saaksin, küll jõuab tööl käia ja miljoneid teenida.

    Tead, Sul ju universaal ja äärestusmasin ka kui ma õigesti mäletan. Ja Sa oled superpüüdlik ja tubli, kas Sa ei ole mõelnud ise riideid teha müügiks?

    Meeldib

    1. Ma olen mõelnud sellele, aga mu masin on nii ebastabiilne või olen mina liiga kriitiline, et teistele teha, eriti trikotaaži osas – seda ma õmmelda ei oska! 😀

      Meeldib

  3. Tore, et jälle blogisse kirjutada!
    Tahtsin uurida, mis sorti kangaid Sul vaja läheks (nii lõigete harjutamiseks kui päris rõivaste õmblemiseks endale/perele). Mul on emal kapid kangaid täis, aga ta ise ka tunnistab, et ei jõua iial neid ära õmmelda 🙂

    Liked by 1 person

    1. Tere, Ann! Oh, no kõiki kangaid, mida on veidi suuremas koguses, et mitte päris ülejääke, sest nendest ei saa riideid enam teha (kuigi saab, kui väga loov olla). Nii, et puuvillast villani, mida aga liiga palju on või ruumi võtab, kõik kulub ära 🙂

      Meeldib

      1. Nii tore! Ütle emale, et see on ka täiesti hästi, kui ta siiski ei leia midagi, aga kui saab talle kappi ruumi juurde (et uusi kangaid hankida, muidugi) ja mina õmblusmaterjali, siis selle eest olen ka ütlemata tänulik!

        Meeldib

  4. Mina olen üks neist, kes jälgib ja ootab su blogimisi. Mul endal on kolm last, kuid kaks nooremat poissi peaaegu sama vanad nagu sinu omad (olgu, pool aastat nooremad), seega ootan ja tunnen teine kord just samu asju, mis sa läbi elad.
    Mind koondati, kool on akadeemilisel (kui koolis veel käisin, siis tööandjale see eriti ei meeldinud ning ma ei saanud õppepuhkuse päevi ning koolis käia ei saanud) ning otsin tööd. Ja tegelen väikestviisi õmblemisega ja muu käsitööga.
    Vahel on elus mustad-valged-hallid toonid, aga vahel on nii hea ja helge mõelda, et see aeg, kui tööd ei ole, annab ajalist vabadust. Ja päike ja kevad on ju nii ilusad. Ja kindlasti on ka sinul nii, Lilli. Iga juhul, pea vastu, tegutseme edasi ja mul on niiiiiiiiiiiii hea meel, et sa hakkad uuesti kirjutama. Suured kallid!

    Liked by 1 person

    1. Nii tore ja toetav on su kommentaari lugeda, mitte sellepärast, et ka sul on keeruline, vaid lihtsalt … meid on veel ja peame vastu! Aitäh sulle, kallistan vastu!

      Meeldib

  5. Nii tore on teist kuulda! Loen kõiki postitusi, aga tihti ei jõua kommenteerida.
    Mul on pakkuda Boty Beda barefoot tossud mesh-kangast, mis sobivad laiale jalale 19.3×6.9 cm sisetallaga ning ca 19 cm sisetallaga Timberlandi tekstiilist sandaalid (mitte-barefoot). Mõlemaid on kantud 1 hooaeg, sandaalid on kulunud, aga terved.

    Meeldib

      1. Hmm, ma ei teagi, ma tavaliselt ei viitsi asju müüa, vaid viin need lihtsalt riidekontrinerisse. Saada mulle meili peale oma pakiautimaadi info, elan Harjumaalt väljas. 🙂

        Meeldib

  6. Mina olen üks neist, kes on tõesti oodanud Sinu postitust. Ise aeg-ajalt môeldes, kuidas sul küll läheb… aitäh, et jagasid taas oma lugu.

    Meeldib

  7. Oled üks mu lemmikuid. Nii eluline ja siiras, väga värskendav nähtus blogimaastikul (elulisus ja siirus, mitte sa ise pole nähtus 😅). Kahjuks ei ole midagi pakkuda, ei tööd ega riideid, küll aga toetust, häid mõtteid ja truud lugejat ka edaspidi! Elan oma perega sarnast elu ja tunnen sarnaseid tundeid, teen kõike ja mitte midagi samaaegselt. Imetlen sind ja su julgust nii autentne olla! Usu, see aitab paljusid!
    Pidagem vastu!

    Liked by 1 person

  8. Uuskasutuskeskus otsib suveks abikäsi.
    “Tule meie kauplustesse suveks tööle! Töö on tähtajaliselt 1.juuni kuni 31.august.2021 a. Tööaeg E-R 10-18 ja laupäeval 10-16. Pühapäevad ja riigipühad on vabad. Tööpäev möödub aktiivselt toimetades ja vaheldurikkalt. Töö sisu: esemete sorteerimine, hinnastamine, paigutamine müügisaali. Lisaks töö kassas.”
    Jah, seal on tasu väike, aga samas taaskasutus on äge teema, asjade sorteerimine, hinnastamine võib lausa teraapiliselt müjuda ning isegi väike lisatulu on teie perele, nagu ma aru saan, oluline. Äkki üritad proovida, seal ei pea ilmselt tõestama väga, et 3 kuud laste kõrvalt hakkama saad, lühike aeg ju. Aga JÄRGMISELE tööandjale on sul juba ette näidata siis, et näed, lapsed ei takista.

    Liked by 1 person

Vasta R-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s