Kuidas ma endale tasuta IPhone 12 telefoni ja AirPods Pro kõrvaklapid sain

Kuna viimane postitus siin blogis on nii morbiidne, siis peale pikemat pausi otsustasin, et on aeg helgematest teemadest rääkida, millestki väga lihtsast ja maisest. Enne, kui postituse sisu juurde jõuan, tahan siiski paar asja hingelt ära saada – esiteks, ma olen nii liigutatud ja tänulik kõikide teie kirjade ning kommentaaride eest, mis puudutavad eelmist postitust. Ma võin öelda, mu seisund on märkimisväärselt parem, on raskemaid päevi, on kergemaid, aga üldjoontes ikka ülespoole ja kergenduse suunas. Teiseks, mainisin, kuidas tööpakkumised, mida mulle muudkui saadeti, ma ei suutnud neid enam hallata, kuna ma ei suutnud ennastki kuidagi alal hoida. Kuna neid tuleb teilt palju, siis tõesti, mul tekkis peaaegu tunne, et olen justkui teile vastuse võlgu, kas ma kandideerin, kuidas mul sellega läheb jne, aga samas, ma tean, et see tuleb ainult heast kohast – te soovite aidata ja mulle parimat, ma olen selle eest tänulik. Kui te olete olnud kunagi töötu, siis teate seda tunnet, kui kohati madal see on ja kui teile saadetakse tööpakkumisi, tekib vahel isegi veel madalam tunne. Ma ei tea, minul vähemalt tekkis nendel mustematel päevadel, kui aju on tegelikkuses hõivatud hoopis muuga. Igal juhul, tahan öelda, olen tänulik selle info ja abi eest, mulle sai lihtsalt kõiki asju palju, see ei olnud mitte midagi isiklikku kellegi suunas ja te ei olnud üldse tüliks. Nagu öeldakse – it’s not you, it’s me.

Aga ok, postituse põhilise ja kergema osa poole. Lihtsalt lugu sellest, kuidas endale uue telefoni ja kõrvaklapid sain. Taustalugu nii palju, et mul olid alati mingid vanad telefonid, millel mingi viga küljes. Viimane oli õe vana telefon, kust ei kuulnud mina korralikult inimese häält ega vastas ei kuuldud mind, põhimõtteliselt sõnumite saatmiseks ja netis käimiseks – mul lihtsalt teatavasti ei olnud võimalik uut osta. Tööotsingudki saavad sellise asja puhul saatuslikuks, kui ikka potentsiaalne tööandja palub mul end pidevalt korrata, mina karjun telefoni, et mind kuulda oleks – no ei ole hea esimene mulje. Aeg oli siis eelmise aasta lõpp, isa seisund oli samuti halb, tal oli vaikne kähe hääl, mida mul oli põhimõtteliselt võimatu telefonist kuulda, valjuhääldi tegi asja hullemaks ja tema vaev, et mind kuulda – no, niigi väsinud inimesele oli see liig.

Siis, ühel õhtul, istusin arvuti taga (mida ma teen blogi kahjuks harva, võiks tihedamini, eks) ja ette tuli teade, et Delfis algas mingi live-ülekanne ettevõtlusest, eelkõige noortest õpilasettevõtetest, saates olid veel edukad ettevõtjad ja muud asjapulgad nagu Kristel Kruustük, Roland Tokko, Aigar Vaigu. Saate tegi Rajaleidja ja nimega “Loon ise oma elu”. Põhimõttelised noored ettevõtjad said nõu kogenud ettevõtjatelt. Üldiselt ma eiran igasuguseid live‘e, neid on nii tüütu vaadata, keegi kohmib, edasi kerida ei saa, sest no, live, mul ei ole aega, aga kuna ma olin tööotsinguil ja kuna ma olen üldse avatud igasugustele kogemuslugudele, ma leian, et need aitavad meid kõige rohkem, siis otsustasin saadet vaadata, inspireeruda. Mõtlesin ise, et see ehk aitab mul kasvõi enesekindlust saavutada, töövestluse järgmiseks vooruks mõtteid saada, mida iganes. Saates tuli välja ka see, et netis saab küsimusi esitada ja kõikide küsijate vahel loositakse välja IPhone 12 ning AirPods Pro kõrvaklapid. Naljaga mõtlesin, et noh, tore – telefon ka ei tööta ja mul on vaja töö saamiseks/tegemiseks telefoni, hea nõu, inspiratsioon ning telefon peale kauba.

Saates oli juttu õpilasfirmadest, ettevõtlusest ja enamasti olid õpilased pärit eliitkoolidest, Tallinnast jne, niisiis saatsin paar küsimust, mida ma päriselt tahtsin, et neile seal vastatakse, et kuidas motiveerida neid õpilasi, kellel ei ole selliseid sidemeid, võimalusi, kes elavad maapiirkondades või kes tulevad keerulisest perest, kus nende ettevõtmisi ei toetata ega võeta tõsiselt, midagi taolist. Ühesõnaga, mul on mingi missioonitunne see eluaeg olnud, et elu ei ole ainult Tallinnas, terve Eesti on noori täis, kelles põleb soov saada tunnustust ja tegutseda. Aga minu küsimusi kahjuks ette ei loetud, eks need olid natuke tõsisemad või oleksid vajanud suuremat arutelu, kui küsimused-vastused voor. Lihtsalt, nii tahaksin, et mõni noor oma kodus ei arvaks, et asjad on kättesaamatud isegi, kui terve keskkond väidab vastupidist.

Igatahes, väga tore saade, lahe oli näha noori ja säravaid silmi, mõtlesin, et vau, mida tehakse ja kus ma nende vanuses olin, täiesti mäekõrgune vahe nii enesekindluse kui tegutsemise osas. Siis tuli lõpus aeg, et loosime välja ka võitja, kes auhinna saab. Mul ei olnud mingit tunnet, et ma võidan, aga seal siis kuulutati, et võitja on: LILLI! Kuna ei järgnenud perekonnanime, siis mõtlesin korraks, et oh, kui huvitav, keegi on sama nimega, kuidagi ei jõudnud kohale, et see võin reaalselt mina olla, kuni tuli napp meil, et palju õnne, tulge järgi. Ok, hästi, aitäh! 😀

Mina tundsin, nagu see on tõeline õnnistus, nii õigesse kohta läks see auhind, mul oli aastaid kellegi vana või katkine telefon ja isa haiguse lõpus sain talle siis viimaks normaalselt helistada, et polnud muret kuulmise või kuuldavusega. Minu pere oli täiesti sillas, nad teadsid, kui väga mul oli telefoni vaja, suur mure sai murtud. Aga avalikkuse ette ma ei tahtnud seda uudist üldse tuua, sest esiteks, selle materiaalse asja kõrval oli palju muud muret, aga teiseks, ma sain juba arvustatud selles suunas, et milleks mulle selline telefon ja klapid, müü maha, teeni raha selle pealt. Selline kingituse rahas mõõtmine, arutelu selle ümber, nii kohatu. Ja nii ma siis otsustasin, et ma ei jagagi enam seda omameelest rõõmsat uudist, kuna ma olin sellisest suhtumisest ehmatunud – absoluutselt viimane kriitika, mida vajasin nii enda rahakoti või selle vääriliseks olemise suunas. Ega keegi ei saagi mõõta seda, kuidas see telefon mulle nii suureks abiks ja kergenduseks oli või kui vähe ma olen ju endale nõudnud, mul pole kunagi eesmärk olnud saada uut IPhone (algul arvasin, et sain IPhone Mini, ma olen nii telefonivõõras, ma ei saanud, aru, et see ei ole see mudel) ja kes mind teab, siis ma hindan töötavat, kvaliteetset asja, ma ei taha üldse uut tehnikat, sest selle uuendamine on kuidagi tüütu, ma tahan lihtsalt töökindlat asja. IPhone on töökindel, kunagi ammu sain sõbrannalt tema iidse IPhone4 ja see töötas nii pikalt, kuigi ammu olid mitmekordsed uued mudelid turul. Üleüldse, kui ma kirjeldaksin, kui vähesega ma igapäevaselt toime tulen nii söögi, joogi, riiete või muude hoolitsusvahendite osas, siis ausõna, ma usun, et paljud mõtleksid, kuidas see võimalik on, aga mina olen selle vähese eest väga tänulik ning tõesti tunnen, et uus, töötav telefon läks täiesti õigesse kohta. Igatahes, ma loodan, et see telefon peab ilusti vastu, hetkel on ikka imehea, kõik töötab nii sujuvalt ja hästi, mul pole aastaid olnud muretut telefoni!

Nii, et nii ma saingi endale täiesti ootamatult uue, ülihea telefoni ja kõige geniaalsemad kõrvaklapid, mis mul iial on olnud. Milline äge ja hea kergendus see on olnud! Aitäh, aitäh, aitäh!

NB! Täitsa ilusaid pilte teeb ka!

8 kommentaari “Kuidas ma endale tasuta IPhone 12 telefoni ja AirPods Pro kõrvaklapid sain

  1. Need kommentaarid, et müü maha, meenutavad mulle, kuidas kui mõni aasta tagasi mu vanematekodu maani maha põles, kaks alaealist last, mu vanemad ja vanaema koduta jäid (ise elasin tol ajal juba eraldi) ja siis kommenteeriti, et noh, müügu oma džiip maha (pereautoks 10a vana Land Cruiser). Siis oli küll selline tunne, et mis nad selle rahaga teevad siis, ostavad uue maja? Remondivad nullist seda vrakki? Või lihtsalt toitu ja riideid ja siis sõidavad … jala? Ühesõnaga see kingituste maha müümine ja raha tegemine võiks jääda küll viimaseks asjaks. Eriti, kui on asi, mis tõesti on vajalik ja igapäevases kasutuses. Seega jumala õigesse kohta läks see telefon, mul on hea meel ja kui keegi midagi teisti ütleb, siis pane oma airpodsid kõrva ja sayonara, bitches 😎

    Üldse oled sa nii äge naine ja kihvt ema! Jõudu ja jaksu 🙂

    Meeldib

  2. Ma lugesin Sinu postitust ja mõtlesin, et see telefon läks kõige õigemasse kohta üldse, sest Sina oskad selle kingituse eest tänulik olla ja päriselt ka väärtustad seda. Telefonist on tänapäeval saanud siiski oluline (töö)vahend, seega kindlasti on lihtsam luua tööandjatega positiivset kontakti, kui ei pea samal ajal jupsiva tehnikaga tegelema, lisaks on telefon ju praeguses kriisis oluliseks vahendiks, millega lähedastega kontaktis olla.

    Liked by 1 person

  3. Ma olen nii vana inimene, et meenub, kuidas vanasti kommenteeriti, kui kellelgi olid rahalised raskused, et “aga miks sul internet on”. Ehk siis lülita välja võimalus maailmaga suhelda, säästa 10 eurot kuus ja juhhei, probleem lahendatud!

    Mina arvan, et inimene peab ikkagi saama endale midagi kvaliteetset ja rõõmustavat lubada, eriti kui see veel ise sülle kukkus.

    Liked by 1 person

  4. Elus peab natukene ka õnne olema☺️ Tore, et õigesse kohta läks.
    Tegelikult tulin jagama, et mul suurem laps just ütles: «Mine palun tööle, siis saad endale vähemalt IPhone osta». Olen beebiga kodus ja tegelikult saaksin mingi IPhone ikka osta, kui see oluline mulle oleks.
    Aga vaat kuidas koolilaps kõike võtab. Pole IPhone, järelikult pole midagi. Õnneks Sul kaugel ees kogu see aeg, kui selline kingitus ei ole enam ainult endale vajalik😄

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s