Kui lähedane lahkub

HOIATUS! See pikk postitus sisaldab häirivaid teemasid, nagu haigus, ravi, surm ja lein. Kui te ei soovi enda meeleolu langetada, siis jätke lugemine vahele, kui teil või teie lähedasel on sarnane kogemus käsil, siis võib-olla leiate lohutust, võib-olla mitte. Aga siiski tahan, et teatud kitsaskohad oleksid teadmiseks kõikidele inimestele.

Ma olen paaril korral maininud, et tegelen mõne raske teemaga seoses lähedastega ega ole pikemalt sellel teemal tahtnud peatuda, kuid nüüd tunnen, et tahan midagi endast välja kirjutada.

Eks te olete juba lugenud sellest, kuidas võitleme töötuse, enda kooli ja laste kasvatamise ning kõige selle pinnal püsimisega, kuid vähe rääkisin vast sellest kõige hullemast, mis meid lisaks muserdas – ühe lähedase ehk enda isa haigusest. Ma ei ole rääkinud sellel teemal, kuna asi puudutas eelkõige teda, mitte mind ja ma tundsin, et tahan seda kõike hoida väikeses ringis, see oli ka tema soov. Minu isa, tugev ja tegus kapten, kõigest 56 aastane, kutsus mind ja mu õdesid suvel kohvikusse. Kuna selline kutse ei ole kuidagi loogiline, siis minu süda aimas kohe halba ning kui Johani sünnipäeva pidasime, millest kirjutasin SIIN, siis sisimas teadsin, et paar päeva hiljem saan teada midagi elumuutvat. Isegi terve sünnipäeva korraldus möödus selle häiriva ja äreva teate ootel, milleks ma valmis olin, nii et kui vaatan ka neid pilte, siis näen ühte suur vatikihti, milles me õdedega reaalselt olime. Me isegi nutsime, kui salatit lõikusime, vast nii tugev on see teadmine ja side, kui tütarde isa on valmis midagi teatama. Ja paar päeva hiljem saime teada, et tal on kopsuvähk.

See uudis oli juulis ja sealt edasi kuni praeguseni on elu olnud üks suur blur. Postituse pealkiri ütleb, mis on tulemus. Midagi detailselt vast ei hakkagi kirjeldama, aga lihtsalt mõtteid tütre vaatevinklist.

Esiteks, info. Info arstidelt on nii puudulik. Ma olen alati hinnanud äärmiselt kõrgelt arste ja meditsiini, siiani hindan, aga see inimlik pool, kus teavitatakse lähedasi, nõustatakse patsienti, on nii puudlik! Kui ma käisin isaga arstil, siis 10 min vastuvõttu ja sellega peavad su küsimused olema vastatud. Enamus infot otsid netist, lisaks sellele, et iga otsingu vastus on “oled suremas”, ka seda, et kuskil on olemas nõustamise kabinet nii haigele kui lähedastele, mida arstid ei tutvusta jne. Või siis, see tunne, et su kehas on midagi, mis vaevab, sa üritad sümptomeid selgitada (olin isaga arstil kaasas), nad lihtsalt vastavad, et jajah, see on normaalne, uuringuid ei ole vaja. Kuni selle hetkeni, et vaevused ei ole enam talutavad, hakatakse siis uurima, et ahjaa, asi on halb. Kõik on nagu ühe mingi ettekirjutuse järgi. Olgu, mõistan, kui ei ole ravi, kui ei ole võimalusi, mida iganes, aga infopuudus, see nõustamise osa, sind jäetakse täiesti üksi enda diagnoosiga, kus sa oled sunnitud ise endale diagnoose panema, ärevuses olema – 10 min jooksul teatatakse, et sul on haigus, millest eluga pääseb alla 5% ja ok, minge võtke valuvaigistit apteegist – *järgmine patsient*.

Kui isa peale kopsuoperatsiooni (mis pidi edukas olema, siirdeid ei ole jne, kõik uuritud), kiirabiga taas haiglasse viidi, siis ta veetis seal üsna palju aega ja mina helistasin mitu korda päevas, sest keegi ei andnud infot, mis temaga lahti on, muudkui “helistage tunni aja pärast”, kas ta jääb haiglasse, millal välja saab jne. Mitte midagi. Helistasin mingi aeg ja kuulsin, kuidas õed omavahel räägivad, kuidas jälle see helistab, issand, ütle talle midagi lihtsalt ära. Ja vastus oli ikka ja alati, helistage tunni-paari pärast tagasi. See oli alandav, murettekitav, maksimaalne ärevus öösel ja päeval, kas ei saa kokku leppida, et keegi korraks lähedastele kõne teeb, kui asi selge, aga seda keegi ei teinud, mitte kordagi ei helistatud. Loomulikult ei olnud asjad head, siirded olid siiski olemas, kuidas neid paar nädalat enne ei avastatud, ei tea. Lisaks, koroona on A ja O. Ma ei taha seda teemat kuidagi pisendada, aga vaevustes isa veetis tunde ootel, sest oodati koroonatesti, enne kui tema asjaga edasi mindi. Ja see “tema asi” oli äärmiselt tõsine seisund, mitte suvaline ebamugavus, läheks kontrolli.

Seejärel tuli tal erakorraline ajuoperatsioon (selle “tema asja”tulemus), mille järel pidi tal olema haiglas taastusravi, füsioterapeut jne, kuid käredad õed, kes “mulle midagi ära pidid ütlema”, väitsid, et siin pole midagi teha, ta ei liigu, tuleb hooldushaiglat otsima hakata. Samas, isa, kes oli täie mõistuse juures kuni lõpuni ütles, et keegi ei ole tema juures mingit taastusravi käinud tegemas või juhendamas, mida peab tegema. Kuna hooldushaigla kõlas hirmutavalt, siis otsustasime, et see jääb ära, tema elukaaslane mõtles, et esialgu las ikka tuleb koju, me saame koju tuua hooldaja, füsioterapeudi, meditsiiniõe – proovime. Meil ei olnud mitte mingit plaani mõelda, et see ongi nüüd kõik. Ja ei olnudki kõik. Kui haiglas, kus teda sunniti lamama, kurnatud keemiast, operatsioonidest jne, peeti teda hooldushaigla vääriliseks, siis kodus sai temast iseseisev, liikuv, nalja viskav inimene. Kusjuures, haiglasse minnes oli ta poolenisti halvatud, kodus teraapiaga sai ta kõik liikuma, mis pani veel eriliselt umbusaldama osakonna õdesid, nende info edastamist raviarstile, kes tegi selle põhjal otsuseid. Kui me oleksime uskunud, et ta vajab koheselt hooldushaiglat, siis ta oleks lamama jäänud juba mitu kuud varem, mida see inimese vaimusele teeb, kuidas sa lamades, lähedastest kaugel, lihtsalt lõppu ootad. Need nopped on minimaalsed, mida nende kuude jooksul oleme läbinud ja mis on toimunud, kõike aju ei taha meenutadagi, aga lihtsalt see infopuudus, kohati üleolev suhtumine inimestesse, kes saavad enda elu hirmuäratavaima diagnoosi, see on nii kurb ja murettekitav. Selline tunne, et nii patsient, kui lähedased on oma haigusega tüliks.

Niisiis, rohkem kui pool aastat oli minu jaoks olek, mil olin iga kell, ka öösel valmis kõneks ja sõiduks, et appi minna, elades haigla kõrval, iga kiirabiauto oli potentsiaalne tema, mingit plaani teha ei saanud mitte millegagi seoses – halvatud mõistus valitses, minu koolitöö sai hoobi, kõik tööpakkumised, mida mulle muudkui edastati, oli sool haavale, ma ei tahtnud millestki kuulda, st polnud võimeline, kõik oli laokil, ma ei suutnud keskenduda, üks suur pimedus, mille jooksul teesklesin, et on ok, peab ju edasi elama, nii see elu käib, kõik me ükskord läheme, blablabla.

Mind piinab see kõige viimane osa ja tõenäoliselt piinab veel väga pikka aega. Meie viimane telefonikõne. Ta oli siis juba hooldushaiglas, kui ma helistasin ja tundsin kõhedust – kas see on meie viimane jutt? Jutt oli imelühike, kuidas sul on … lapsed tormasid parasjagu tohutu kisa ja draamaga tuppa, vaikset kohta mul kodus ei ole, ma vaevu kuulsin teda telefonis ja ütlesin, et kuule, me ju räägime veel, onju? Ma lihtsalt enda olme sees ei kuulnud teda, ainult seda, et ta vastas “jajah” teades, et võib-olla ei räägi. See oli nii tõsine “jajah”, et kogu virrvarri sees nutsin pikka aega ja mõtlesin, et kas tõesti see oli siis see hüvastijätt. Ta jõudis hooldushaiglas olla vaid nädala.

Järgmisel päeval ei saadud teda telefonitsi kätte, ta oli veel olemas, kuid ei suutnud kõnedele vastata. Läbi tohtu kadalipu sai hooldushaiglasse loa külastamiseks elukaaslane. Kui ta sealt tuli, pisarad silmis, nina vesine, käratas talle üks osakonnajuhataja, et mida te käite ja levitate oma koroonat siin, haigusnähtudega olge kodus, arvates, et nohu on tingitud mingisugusest haigusest. See oli viimane hoop kogu haiglasüsteemi inimlikkuse poolt. Peas vasardas ainult mõte, kuidas isa seal vastu peab, kas tema viimastes hetkedes on austust, mitte seda, mida meie kuuleme. Siis sai loa minu vanem õde, kes käis ja jutustas talle anekdoote ja vanu nalju, mida tema meile kunagi on rääkinud, lihtsalt meenutuseks.

Ma olin samaaegselt taas karantiinis, kuna meil oli lähikontakt koroonapositiivsega, paar päeva veel, oleks see läbi saanud, aga ma tundsin, et mul on nüüd ja kohe vaja minna, ma valetan ja varjan, paar päeva ju veel, siiani haige ei ole, ma pean minema, taotlen järgmiseks päevaks luba, ma ju lubasin talle, et me räägime veel. Ja tundsin, et mul ei ole enam homset. Natuke aega hiljem, peale õe külastust, tuli kinnitus, et isa lahkus. Ja mul ei olnudki seda homset, ta oli üksi, vaevu sai keegi korraks vaatama minna, lunisime oma külastusi, hea, et õde talle mõnusaid jutte sai rääkida. Kui see uudis tuli, siis ma ei nutnudki, see oli ärevuse tipp, ma olin šokeeritud, sest ma siiani ei olnud tegelenud nii otseselt faktiga, et ta lahkub (ma ei saa seda teist sõna öelda). Jah, mina ratsionaalselt teadsin seda, isegi vaatasin, mis toiminguid teha vaja, mida kõike korralduslikku, aga et ta reaalselt läheb, see ei jõudnud kohale – nagu ütlesin, blur.

Ärevus oli veel pikka aega kuni matuseni. Jah, ma nutsin, aga rohkem segadusest. Mulle ei jõua siiani kohale, et ta haigestus. Me ei olnud pidevalt suhtluses, niisiis, mul on tunne, et ta on endiselt olemas, mulle ei jõua kohale, et teda ei ole. Kui matus ära oli, mis oli samuti üks kiire šokkmatus, kuna ma ei ole krematooriumis kunagi käinud ega kogenud, kui kiire ja tõhus äri see on, siis läksime veidikeseks õe juurde, peale seda bussiga koju ja bussisõit oli üks suur udu. Mingi aeg ütlesin Jaanusele, et kuule, ma nägin unes, et sõitsin bussiga, tuli kontroll ja ma ei teadnud, mis kaart on õige ja … aa, see oli päriselt! Mul oli peale matust alles black out, mida pool aastat enda sees olin hoidnud ja hoidnud isa pärast, et tal oleks hea, rahulik, muretu. Küll ma hiljem või omaette põen. Ma olen kokku käinud kolmel matusel ja tundnud, et matustega saab mingis osas rahu tehtud, vaimulikud matused on mõnes mõttes head, heietavad, halavad nii et halb hakkab – sa tuled sealt, kõik asjad läbitud, jutud räägitud, palved loetud, eluga edasi. Seekord, kiirmatus krematooriumis. Mulle jäi väheks, ma ei saanud temaga hüvasti jätta, kuigi temal sellest suva, st talle meeldiski see, et ei halata kuskil, aga kõik oli automaatpiloodil (ja ok, palderjani tablettidega). Ma tundsin, et olen suvaline kõrvaline isik ruumis. Isa ema ehk minu vanaema ja isa elukaaslane on vajanud tuge, seda ma tunnen. Õigustatult. Kolm tütart – me oleme pidanud harjuma emotsionaalse iseseisvusega juba ammu aega tagasi, aga ma tundsin, et seekord on kõike vähe, nii tühi oli olla. Samas, see korraldus oli kõik ilus, maitsekas. Igatahes, sõitsin bussis, silmad vees, et mis üritus see veel nüüd oli, kodu poole.

Lein on nii kole ja halastamatu – sa arvad, et sa oled valmis kellegi minekuks, seda enam, et haiguse diagnoosiga oled hoiatatud, aga sa ei ole. Sa ei leina enne, kui asi käes, sest kuni lõpuni mõtlesin mina ainult temale, ainult sellele, et tal oleks rahu, et teda ei piinaks ükski kahetsus, hirm ega füüsiline vaevus. Ma ei saanud öösiti und, sest palusin absoluutselt kõikvõimalikke vägesid, et tal oleks hea. Ma ei suuda kokku lugeda unetuid öid, mil ma lihtsalt nutsin ja tundsin, et misiganes meil elus on olnud, mis mured või asjad, ma lihtsalt tahan, et tal oleks hea. Mul oli ükskõik enda leinast, ma lihtsalt ei tahtnud, et ta peab seda kõike läbi tegema, mul oli kõigest nii kahju, pool aastat kodus omaette olles ma tõesti vist ainult nutsin, mitte leinast, vaid kaastundest, mida ma temaga koos kunagi välja ei näidanud, et tal oleks positiivne olla, rõõmus meel. Pealegi, meie omavahelised naljad isa ja tütarde vahel, mis on lapsest saati olnud, teatud hiiukeelsed väljendid, mida iganes – polegi tuju nutta, need olid alati nii naljakad. Ja lõpuks, kui asi kätte jõudis, siis alles hakkasin leinama ja mõtlema, et kas tõesti niisama lihtsalt, üle öö tuleb diagnoos, elu on momentaanselt teine ja saabki selle kõige kardetuma lõpu, alles siis algas hüvastijätt ja see vastik kripeldus – kas ta sai aru, et mul on piirang, kas ta ootas mu kõnet, kas ta ootas, et tulen külla? Kõik jäi pooleli ja ma pean selle mõttega rahu tegema, see närib mind.

Rääkides haiguse, leina ja surmaga seoses nõuandvast ja ratsionaalsest poolest, siis kõik maised ja asjalikud asjad, isegi, kui teie või teie lähedane saab terveks, ajage korda. Keegi ei taha mõelda, et hakkab surema, aga kõik sellised varalised asjad, ajage enne surma korda, kui vähegi võimalus on. Need tuleb terve elu vältel korras hoida, ka siis, kui ei ole mingit haigus, ei ole vana – asjad peavad olema selged. Üleüldse, õdedega mõtlesime, et sellised asjaajamised peaksid koolihariduses sees olema (kui tänapäeval juba ei ole), mis saab surma korral, kuidas planeerida matust, kuidas ajada pärimisasju jne, lihtsalt üldkava, et see oleks normaalne. Surm, tahame või mitte, ongi normaalne elu osa. Väga nõme, valus, f*cked up (vabandan) elu osa, aga on. Matuseplaanid ajage ka korda või vähemalt kõik osapoolsed, lapsed, vanemad, elukaaslased jne, peavad teadma, kuidas inimene tahab maetud saada, et ei oleks vaidlusi. Kui ei ole emotsionaalselt leinas sees, siis võib arvata, et suva, saab aetud, aga kui iga hetk ja mõte on see, mida lahkunu tahaks, mida kellelegi öelnud jne, siis see saab kriitilise tähtsusega infoks – kõik tahavad osa saada, panust anda, seotud olla, midagi arvata, omada ja teada. Isal oli selles osas hästi, ta eraldas vahendid ja tegi väga selgeks selle, kuidas ta tahab maetud saada.

Ja kaastundest. Ma olen absoluutselt täiesti südamest liigutatud igast kaastundeavaldusest. Alates sellest, et Hiiu Lehes, mida ma lapsest saati vaatasin ja surmakuulutusi lihtsalt põnevusest lugesin ning kus nüüd oli minu isa nimi, olid kuulutused inimestelt, kellest polnud ammu midagi kuulnud kuni selleni, et minu parim sõbranna mulle tohtu toidutellimuse teiselt poolt maailma lihtsalt tegi, et ma ei peaks sellisel ajal olmele ja söögi tegemisele mõtlema ja kuidas minu kaks teist sõbrannat imeilusa lillekimbu saatsid (mille ma eile nutuga ära viskasin, lilled olid peaaegu närtsinud, tühjendasin vaasi ja kogu surm, matus, lillede saamine, mingi äng tuli peale, vesistasin ja viskasin). Ja lihtsalt Facebookis avaldused ning muidugi matusel enda Hiiumaa pere nägemine – väga valus/armas.

Ühesõnaga, see on siis see, millega ma olen tegelenud. Nüüd, peaaegu 2 nädalat hiljem matust, tunnen, et hakkab kergem (vastasel juhul ma seda siin ei kirjutaks), olen valmis kuskilt kinni haarama ja edasi liikuma ning üldiselt tunnen, et antud oludes olen olnud tubli, kuid vahel vajan veenmist. Näiteks, selles osas, et kuidas elada edasi teadmisega, et ühte lähedast inimest, keda sa oled sündimisest saati tundnud, sinu elus lihtsalt ei eksisteeri, lihtsalt lahkus. See tundub ebaloogiline.

Selle postituse mõte on end kergendada, rääkida, kui puudulik on inimliku nõustamise pool antud haiguse osas (võrdluseks nt Saksamaal on 10 min konsultatsiooni asemel 1h, et rääkida diagnoosist, nõustada, rääkida lähedastega jne). Kui te kogete seda, kui olete kellegi haiguse kõrval, tunnete kurnatust, mida iganes, siis teadke, et te pole üksi (hirmuäratavalt palju inimesi oli vastuvõtu ootesaalis, ei mahtunud istumagi). Ja kui te tunnete, et te ei saa infot, siis nõudke, kuni saate (minu miljon kõnet ja kirja haiglasse tõestas seda).

Ma lihtsalt tahan öelda, et see diagnoos on hirmutav ka kõikidele haige lähedastele, talle endale ammugi ja see, kuidas vaimselt ja füüsiliselt uues olukorras hakkama saada, peab olema kõvasti rohkem toetatud ja informeeritud, mitte patsient ega lähedane ei pea ise uurima selliseid spetsiifilisi teemasid, kuskilt googeldama, kuskilt teiste kogemuse põhjal noppima või otsima kedagi, kes töötaks meditsiinis ja aitaks neid asju meile tõlgendada, protseduure tutvustada – selle taga on nii palju hirmu, paanikat ja muret, aga kui asjad oleksid rohkem selgitatud koos psühholoogilise nõustamisega, siis võimalik, et see vähendab hirmu, mis omakorda aitab patsiendil haigusega paremini toime tulla. Ma tean, et arstid teevad nii palju, aga kui nad ise ei jõua infot jagada, peaks haigla juures töötama keegi nõustaja, kuhu on kohustuslik teha visiit, kus räägitakse kõik asjad lahti, ka vaimse poole pealt. Selle kogemuse põhjal saime lihtsalt tunda, et sa oled järjekordne liiga nõudlik patsient, kelle lugu lõppeb niikuinii ainult ühte moodi, ärgu küsigu nii palju küsimusi ega raisaku meie aega, kohati tekkis kuidagi väärtusetu tunne. Võib-olla teistel on hoopis teine kogemus, meie oma on selline.

Ja veel, nii halb sellist soovitust anda, kuna ma tõesti olen aegade algusest suur arstide ja haiglate fänn olnud, aga nüüd – ärge kohe usaldage arstide või õdede rutakaid hinnagut, kuulake enda/lähedase keha, otsige alternatiivseid lahendusi eelkõige hooldushaigla poole pealt, pole midagi paremat, kui veeta aega mugavas kodus, selle asemel, et kiiresti hooldushaiglasse saata, sest sellisel hetkel ei olegi paranemine see suurim eesmärk, vaid päev korraga võimalikult kvaliteetselt ja rõõmsalt elada. Ma ei räägi voodihaigest, kes vajab pidevat hoolt, vaid sellest, et mõned korrad füsioteraapiat, oli oma koduses keskkonnas ja inimene sai iseseisvalt liikuvaks.

Lihtsalt, ma ei tea … tahaks teile kuidagi toeks olla, kasvõi sellega, et ma nüüd tean, kui kõikehõlmav ja ränk on pealt vaadata lähedast, kes saab diagnoosi, keda valdab hirm, keda tahaks aidata, aga ei tea isegi midagi, mida öelda, tean seda kõike ja mina, kahe väikese lapse emana, ei tohi seda öelda ega mõelda, aga ma tundsin mitu korda – kui saaksin, ma võtaksin selle kõik endale, sest nii oleks justkui kergem taluda, vot nii kõikehõlmav on see kaasaelamine. Ma elasin ja elan absoluutselt kõikidele haigetele nii kaasa, soovisin neile ja lähedastele mõttes jõudu, kellega pilke vahetasime, kui haiglas lähedasi ratastoolis mööda vastuvõtte sõidutasime. See on terve suur maailm, millest palju juttu ei tehta, sest “närvi” ei ole, et seda taluda, inimestele ei meeldi sellest kuulda ega seda teadvustada, aga mina tunnen, et ma pidin selle endast välja saama, infosulu olemasolu valgustama.

Seevastu minu isa ei kurtnud mulle kordagi midagi kuni lõpuni ja kui ma teda matusel viimast korda nägin, haigusest tundmatuseni muutunud, ei näinud ma jälgegi nõrgast, haigest inimesest, vaid seda, kui tugev on üks vaim ja keha, et ta seda kõike läbi tegi, ma oleksin teda imetlusest jõllitama jäänudki.

Pidage vastu, päev, tund või minut korraga ning olge, nagu olete – aeg teeb terveks.

19 kommentaari “Kui lähedane lahkub

  1. Mul on väga kahju, et pidite seda kõike kogema. Olen arstina vägagi nõus, et inimlikkust jääb Eesti meditsiinisüsteemis väheks- selleks ei jätku töötajatel kohati aega, haiglatel ressursse, aga kõige olulisem on, et seda ei peeta nii tähtsaks nagu uusi seadmeid ja betooni. Ise olen püüdnud käituda paremini, aga eks olen minagi kogemata haiget teinud- need olukorrad on nii vastutusrikkad, et iga väike sõna mängib suurt rolli. Aitäh, et kirjutasid oma raskest kogemusest ja tegid seda samas viisakust säilitades- see polnud kindlasti kerge, aga vahel aitab ka kirjutamine paranemisele kaasa. Kõike head sulle ja sinu perele edaspidiseks!

    Meeldib

      1. Minu sügav kaastunne sinule ja sinu perele. Ma südamest loodan et sa tunned end peagi paremini ja lugedes sinu kirjapandud lugu tuli selgelt välja sinu armastus ja hoolivus oma isa vastu. Teie tugev omavaheline side tundub mulle väga eriline ja kaunid mälestused ja koosveedetud hetked jäävad sinuga igavesti. Kõike kõige paremat sulle ja rahu südamesse sellel elu ühel raskeimail ajal.

        Liked by 1 person

  2. Kahjuks nii see on, meditsiin on keskendunud ravimisele ja see hetk, kui otseselt enam tervenemise lootust pole, on edasi suur segadus ja mitte midagi. Järsku pole midagi, ei toetust, nõuandeid ega tuge, kuid ravimine ja haigussümptomite leevendamine kestab tegelikult ju edasi, kuni surmani. Paar aastat tagasi taheti Diakooniahaigla hospiitsilt rahastus ära võtta ja hooldushaiglatele anda kuigi just sellised hospiitsid vajaksid toetust ning neid võiks rohkem olla. Õnneks, õnneks on nad siiski alles, kuid nendesuguseid on Eestis liiga vähe, enamik surijaid sinna ei mahu. See on mind ammu häirinud, väga. On panustatud ilusasse elu algusse, sündimisse, perepalatid ja tugi ja kõik muu, selles osas on väga hästi. Kuid kõike seda on vaja ka elu lõpus aga kahjuks elu lõputeekond on jäänud praktiliselt igasuguse tähelepanuta. Mul tekkis tõsine mure lähedaste pärast, kui ma nägin, kuidas suremine meil Eestis käib. Mul pole võimalik kodus lõputult põetada ja minu jaoks tundub praegu hospiits ainus koht, kuhu usaldaksin lähedased nende elu lõpus. Väga raske ja valus teema.

    Meeldib

    1. See on tõesti suur murekoht, kuid meie juhtumis oli mure ka see, et meil lihtsalt puudus info, kui tõsine on olukord, millised on ravietapid, kas see on ravi, kas see on palliatiivravi jne, ma googeldasin kõike ise, täiesti tundmatu ala, kuna arstid olid napisõnalised. Ja enne hooldushaiglat oli ta haiglaski teadmatuses ja üksi, ta helistas meile, et kas me oleme mingit infot saanud jne, üks paras kadalipp oli info saamisega, see jättis väga mõru tunde.

      Meeldib

  3. Minu poolt kaastunne, aga ka täielik respect sulle, et sellel teemal kirjutad. Lein on raske, nõme, valus ja sada muud emotsiooni veel lisaks, ning kui surmaga seotud protseduurid on tehtud väga steriilseks, siis ongi raske hakkama saada.

    Ma saan aru, et arstid peavad ennast ka hoidma (st mitte emotsionaalselt murduma iga patsiendi peale), aga nõustun, et kommunikatsioon on arstide poolt tihti puudulik ning patsiendi ning tema lähedaste peale saadakse veel pahaseks, et nood arsti “tüütavad” oma infovajadusega. Hooldus- ja järelravis on nii palju puudujääke – hospiitsidest, millest juba eelmine kommentaator kirjutas, on nii suur puudus ja kuigi riigi ladvik muudkui räägib kuidas “inimesel tuleb lasta väärikalt surra”, siis näha küll ei ole, et inimese väärikaks surmaks ka midagi ära tehtaks. Lähedastelt oodatakse suurt hoolduskoormust, sest kui ravi pole kulutõhus, siis ravi ei aaa. Väga palju on kalkuleeritud tegevusi (nt rahalisest küljest), aga inimlikkusest jääb puudu – alati ei olegi vaja raha, aga on vaja, et patsient tunneks, et ta saab vajadusel küsida vähemalt nõugi. Iga kord kui antud teemale mõtlen, siis saan pahaseks.

    Lisaks sellele olen ma 100% nõus sellega, et surma ja haigustega seotud asjad tuleb enne paika panna ja omavahel läbi rääkida. Jah, see on ehmatav ning paljudele ebameeldiv ning puh-päh-paha, aga alati ei pea olema haige – ka õnnetusi juhtub. Mina nt tean inimest, kes sattus õnnetuse tagajärjel surma veerele – ta ei olnud selles ise süüdi, aga kui ta oleks surnud, siis tema puhul ei oleks kindlasti mingeid ettekirjutusi ega kokkuleppeid olnud, sest keegi ei oota, et 30ndate keskpaigas olev inimene lihtsalt ära sureb. Asjad tuleks dokumenteerida, kirja panna, vähemalt oma lähedastegagi rääkida – see ei ole õnnetuse kaela kutsumine, see on ratsionaalne lähenemine sündmusele, mis mingil hetkel tabab meid kõiki lähemalt või kaugemalt ning see aitab elavatel lahkunu asjad korda ajada natuke kergemalt kui muidu.

    Liked by 1 person

  4. Ohh, 20 aastat on möödas, aga ikka on valus… Minu isa ei olnud haige, tema sattus õnnetusse ja suri hetkega, mina ise olin viimaseid päevi rase, sünnitasin päev pärast matust. Ma ei mäleta oma poja esimesest elukuust peaaegu midagi, kõik on udus. Mäletan vaid kuidas käisime vennaga asju ajamas, see väike vääks kaenlas.
    Jah, ajaga läheb paremaks, igapäevaselt ei ole enam valus ja igapäevaselt ei ole enam meeles, aga kui kuulen midagi, loen midagi, mis meenutab, siis valu on ikka endine. Mind aitasid tollal see väike poeg ja tema kaks vanemat õde, kellede jaoks pidi olemas olema, kes tahtsid oma elu edasi elada.
    Palju, palju jõudu sulle. Leia sinagi oma jõud ja elurõõm oma imetoredatest poegadest ja lähedastest.

    Liked by 1 person

    1. Oeh, ma tunnen sullegi kaasa, kuigi juhtum oli ammu, aga sellises seisus ilusaim/õudseim aeg koos.
      Ja Aitäh soovituse ning kaastunde eest, pojad ja pere on tõesti olnud parim teraapia.

      Meeldib

  5. Aitäh, Lilli, nii valusa ja isikliku postituse eest, sinu eriline tundlikkus ümbritseva suhtes on mind alati võlunud. Nii kahju lugeda, et teil on peres lein ja raske aeg ja kahju, et koroona ja veel mingite asjade tõttu on see veel raskem olnud.
    Üsna paljuga suhestusin ka otseselt, sest ka mina kaotasin pool aastat tagasi isa. Ta oli küll vanem, aga temas oli veel nii palju elu, kuni jõud hakkas iga päevaga vähenema ja saime diagnoosi, et kopsupõletik. Pole hullu, nüüd on diagnoos olemas ja see ju ravitav, mõtlesime. Meil arstidele etteheiteid ei ole, nad tegid, mis said, ka isa ise väga tahtis terveneda, jäi endaks kuni lõpuni. Ja me saime teda vaatamas käia, kuna koroona oli sel hetkel taandunud. Kohutav ja südantlõhestav on mõelda, et see vähim, mida saavad lähedased teha nii enda kui lahkuja jaoks, ei ole tänaseks enam normaalsus.
    Lein on tõesti halastamatu kogemus ja muudab meid, ma arvan, elu ja argipäeva suhtes alandlikumaks. Ja ma ei tahaks seda öelda, sest see on peaaegu et minu põhimõtetega vastuolus, aga minu arvates lein kuidagi lööb mingid asjad klaariks, näiteks selle, miks peavad inimesel olema lapsed. Minul lõi klaariks ka selle, kui lähedased olid minu ema ja isa ja kui kaugel ma ise oma suhtes olen sellest.
    Sulle soovin ennekõike lihtsalt jaksu, rahulikku meelt, nii palju kui see võimalik on. Nii nagu surm on vääramatu, on ka see, et tõesti see kurbus ei kao kuskile ära, aga maheneb küll ajaga.
    Ja puht egoistlikust vaatepunktist ütlen – kui vähegi saad, jõua jälle siia blogisse ka kirjutama. Sellest on inimestele rohkem tuge, kui sa võib-olla arvad. Ja ehk annab universum sulle selle eest midagi ka tagasi.

    Liked by 1 person

    1. Suur aitäh sulle selle kommentaari eest, see oli nii liigutav, see kõik, mida ütlesid, oli ka minul – pea lõi klaariks, pani asju ümber hindama, kasvõi pisiasjad, et kas ma tõesti pean laste kallal praegu nüüd teatud asjade pärast õiendama kuni suurte muutusteni välja. Kuidagi sai selgeks jah, et elu on ikka nii lühike ja ei ole mõtet mitte kuskile enda elu parandamist või heade suhete hoidmist lükata.

      Meeldib

  6. Soovin Sulle sellel järellainel südamesse kergust ja ka teadmist, et hakkab kergem ja elu muutub, mitte küll endiseks, aga saab uue vormi ja see pole tingimata halb.
    Minu viimased sõnad enda isale olid ” head ööd”. Ta ei kuulnud mind, sulgesin enda toa ukse. Siiamaani mäletan temast seda pilti, kuidas ta köögis seisis. Hommikul läksin teda äratama ja ta oli just läinud… Teha ei saanud enam midagi. Meditsiinilist põhjust peaaegu et polnudki. Elujaatav, seiklushimuline, erakordne vaba hing, kelle elu lõppes nii ootamatult. Kirjeldaksin seda tunnet samamoodi kui Sina – sürreaalne. Mõistus ei suutnud vastu võtta, et see just juhtus, et minu maailma kõige ägedam isa, sõber, teekaaslane oli läinud igaveseks. Pärast kiriklikku matust korraldasid tema sõbrad talle peo, öösel lasime saluuti, see kõik oli palju temalikum kui kiriklik laulatus. Ja inimesed olid peol naerusuised. Viis aastat on möödas, aga ikka tuleb sisse igatsusenoot, kui tema peale mõtlen. Oleks nii soovinud, et ta oleks tundma õppinud enda lapselapsi. Samas, üks lastest ütles, et nägi enda vanaisa lennuki aknast, aga ta oli nii nii kaugel. Vist mingis maailmas jõudsid kohtuda…
    Paar kuud enne isa surma oli mul võimalus olla kõrval ühel vanainimesel ja oodata koos temaga kuni ta lahkub. Masseerisin terve aja lihtsalt ta varbaid, kuniks saabus see hetk… Ja see oli väga ilus ja rahulik hetk. See vist valmistas mind kuidagi ette. Näen surma kui edasiminekut, raske on muidugi neil, kes siia jäävad.

    Ole(d) hoitud..

    Liked by 1 person

  7. Tead seda lugedes kogunes mu hinge äng ja suur kogus nuttu, mis mul on siiani välja korralikult laskmata pärast enda isa surma. Ma olen veel noor, aga mu noore elu jooksul olen pidanud 20 a sellest elama teadmisega, et mu isa ei pruugi enam olla. Nüüd jaanuari alguses saigi lõppdiagnoos kinnituse.. ehk teda enam ei ole. Muidugi klassikaks juba on kulunud see, et isaema tahtis mind enne surma näha ja ei näinud ja isa sooviks oli ka mind näha, aga ei näinud. Samas ma väga hindan seda, et mu hinges on rahu. Tean, et see kõik pidi nii minema ja tal on nüüd hulganisti kergem. Tema haiguse teekond sai just su kirjeldatud haiglast alguse, toona anti tal elulootuseks 10-15 aastat, aga pidas vastu 20. Ta suri nüüd 60-aastaselt.
    Ütleme nii jah, et kui keegi kurtis, et 2020 on kohutav aasta, siis minu 2021 vähemalt algas kohutavalt – arst, kellega koos töötan, sai sama kirjeldatud diagnoosi ja andis mulle sellest teada ja siis isa lahkumine siitilmast. Ega kerge polnud tööle minna, palderjanitilku ikka kulus.
    Igatahes kui sul on vaja mingit meditsiini keele eesti keelde ümbertõlkimist, siis saaksin sellega aidata. Kui ma ise oma mõningate teadmistega jään hätta, siis saan alati paluda kolleegidest arstide abi, kes oma teadmiste piires saaksid ehk aidata 🙂 Loodetavasti leiad ka hingerahu ja koos saame kergendust oma hingelistele raskustele.

    Meeldib

    1. Vau, mis lugu ja mis aeg, 20 aastat elada sellega, see muudab inimest ja omamoodi treenibki seda, et tundeid mitte tunda, st minul oli see isa ees ja hoidsin tundeid kõvasti tagasi, et mitte talle raskust valmistada, aga 20 aastat on selline aeg, mil ongi raske end välja elada või minul kõrvalt üldse seda hoomata. See on ikka ime, mida inimene suudab läbi teha ja tunda hinges rahu. Minul on ka rahu, kuid on päevi, mil see rahu tuleb raskemat teed pidi ja meenutan teda liiga elavalt. Aitäh selle kommentaari eest!

      Meeldib

  8. Armas Lilli, tunnen sulle südamest kaasa.
    Minu vanaema ütles enne oma lahkumist nii ilusasti, et inimese minek ei ole tavaliselt nii kaunis kui ta tulek, kuid tähistamist väärivad mõlemad sündmused ühtviisi, sest uus seiklus ootab ju ees.
    Ma leian, et selles on midagi lohutavat – mõttes, et raske on mahajääjatel, lahkunul endal vaid rahu.
    Kevad on juba kohal ja varsti on kõik kergem jälle.

    Liked by 1 person

  9. Eesti meditsiinisüsteemi tõesti suurim puudus on see, mis saab peale aktiivravi lõppu. Inimesed jäävad nii üksi. Tallinnnas PERHi juures on tegelikult olemas Palliatiivravi keskus, kus on õed, arstid, sotsiaaltöötajad, hingehoidjad, kes aitavad kõigega, alates valuravist kuni hooldushaigla koha otsimiseni. Ma tean, et ka Tartu on sarnase üksuse avanud. Ent siiski paljud arstid unustavad nende kontakte jagamast ja paljud haiged ei taha nende poolde pöörduda, sest see tähendaks justkui alla andmist.
    Loodetavasti ühel ilusal päeval ei pea me enam inimestelt selliseid lugusid kuulma. Kardetavasti läheb sinnani aga aastaid. Teie perele jõudu!

    Meeldib

    1. Mul on kahju, et arstid meile seda ei maininud, veel enam, nad olid nii käredad meiega, kes me olime segaduses ja hirmul, isa samamoodi. Suhtumine, inimlik kontakt, see kõik nõuab tööd, sest selline diagnoos on elus nii otsustav ja hirmutav, see on see aeg, mil inimene võiks olla eriti toetatud.

      Meeldib

      1. Väga mõtlemapanev lugu ja kirjutatud Sulle omaselt nii ehedalt ja mingeid valupunkte täpselt puudutavalt. Usun, et süsteemis on ruumi teha asju paremini selle koha pealt, et patsient tunneks end toetatuna, saaks alati infot ja psühholoogilist nõustamist.
        Tunnen kaasa! Loodan, et aeg on aidanud ja jätkuvalt aitab sellega endas rahu teha. Sinu ridade vahelt kumab tõesti suurt armastust ja soojust, tõelist hoolimist.

        Meeldib

  10. Mu siiras ja soekui kaastunne ,!
    Vabandan kui järgnevad luuleread on kohatud ent. IgAkord kui mu enda lähedane sureb hakkab peas kummitama A.Alliksaare luuletuse 4 etüüdi esimesed read- Ja sünnitakse kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks..
    Kurb, ent elu ongi selline – õnneks su isa enam ei ole vAludes ja ka sul kergem(ei pea nägema teist piinlemas, hääbumas)

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s