Tööotsingud jätkuvad: kes siis nüüd teie lapsi kasvatab?*

*Nii kõlas ühel töövestlusel lause potentsiaalselt tööandjalt mulle.

2021 on tulnud ja mina olen endiselt töötu. Nüüdseks olen täheldanud kahte üldist tendentsi. Esiteks, kui ma kandideerin kohale, mis on minu kogemusi arvestades pigem allaminek või nn lihtsam töö, siis ei võeta mu kanditatuuri tõsiselt, olgugi et ma olen valmis saama selle nimel vähem raha, et vastutus on väiksem ning tööaeg mulle sobivam. Ja olgugi et ma ei ole ju mingi teab, mis kõrge spetsialist või tippjuht ja ka nemad võivad soovida vähema vastutusega tööd. Töötuna on vähem raha ka rohkem, kui null raha. Sellistesse kohtadesse ei võeta mind isegi vestlusele mitte – lihtsalt tuleb vastus, vahel uurin põhjusi ja sealt see kõik välja koorubki.

Teine, palju põnevam kalduvus on sinnapoole, et jah, võtame sind vestlusele, kuid kuklas vasardab pidevalt see tänapäeva töövestlustel justkui keelatud teema – lapsed. (NB! Laste arvu ja vanust on tööandjal õigus küsida – sellest sõltuvad näiteks puhkeaeg jne, millega tööandja peab arvestama, eesõigus puhkust valida, õigus lastepäevadele jne). Ma olen nüüdseks käinud mitmel sellisel vestlusel, üks nendest ehk kõige viimane oli pikem ja rohkemate etappidega kandideerimine, kuhu ma väga saada tahtsin. Töökoht oli uus, vastutusrikas, mul oli üle pika aja tõesti suur motivatsioon ennast kellegi teise fimasse panustada ega mõelda ainult palgale – ma olin õhinas! Kuni …

Ma käisin mitu vooru läbi ja absoluutselt igas voorus tuli jutuks ääri-veeri lapsed. Kui personaliotsingufirma poolt oli see küsimus või teema väga delikaatselt puudutatud – ma tõesti saan tööandja seisukohast väga hästi aru, miks uurida laste vanuse kohta või sellest vestelda, kuidas olen nüüd valmis tööalaselt end panustama, eriti, kui tegemist on vastutusrikka kohaga – siis järgnevad voorud olid veidi teistsugused ja laste teemaga seonduv lähenes veidi minu kannatuse piirile.

Esimene kord, kui omanikega vestlesin, kes, muide, olid äärmiselt soojad ja meeldivad inimesed, nagu räägiksin enda vanemate või sugulastega, tuli ikka välja kahtlus, kas olen valmis laste kõrvalt tööle hakkama. Veidi ootamatu oli küsimus “aga kes siis nüüd lapsi kasvatab?”, kui ütlesin, et seni olin mitu aastat lastega kodus. Olgu, kuna ta oli ise vanem proua, otsekohene, samas, mingi täielik sümpaatsus mul tema suhtes säilis, ka peale seda küsimust – saime üle. Kordan, jah, saan aru tööandja murest ja soovist aru saada, kuidas uus inimene, kellesse investeerida, suudab firmale kasu tuua ja seda kasvatada. Ja omanikega kohtudes tekkis mul kohe tugev soov nende firmas töötada, nende unistusse panustada – minu puhul juhtub seda harva, et tekib lausa sügavam motivatsioon seda teha, mitte vaid raha, positsioon. Tõesti, tahtsin nende kasumit suurendada ja ootasin põnevusega meeskonnaga kohtumist.

Aga viimane kord, kui ma sain n-ö lõpuringi, tuli vestlusele ka üks firma poolt palgatud käivitaja, nõustaja, ärikonsultant, kuidas iganes nimetada. Pealtnäha väga kihvt, vabameelne, patsiga tüüp, kes kohe aktiivselt hakkas suhtlema ja jõudsin väikese suhtlemise nn soojendusringi ajal (u 7 min) lausa 3 korda kuulda, nii muuseas jutu vahele pikituna, kuidas nad Lätis firma ostsid ja sellekohast nalja viskas. Kihvt, kihvt, kihvt.

Minu jutust võib vist juba praegu aru saada, et selle meesterahva osas läksin automaatselt mingisse kaitsepositsiooni – ma nägin, ta mõõtis mind hetkega, pani tõenäoliselt paika, et mina sinna ei sobi, ma vist ei paistnud ägeda ja innovaatilise juhina või äriringis olevana (võib vabalt olla mu subjektiivne tunne) ja ülejäänud vestluse teeme lihtsalt ühe etendusena ära, kuna teda on sinna palgatud. Ja vestluses kõlas pidevalt mingi laste ja eraelu teema, a la kus on piir, palju tööd teha saan. Mul oli tunne, et ta vaatas mind kui ühte kodust ema, mitte tulevast töötajat. Piir on seadusega kehtestatud, seda ma ka ütlesin (ilusamini, viisakamalt, toredamalt). Kui ma enne tundsin omanikega mingit head sooja ühendust, siis sel päeval olin ma täiesti lukus. Nemad olid seekord kõrvaltvaatajad ja etendus võis alata. Põhjuseid võib muidugi leida ka asjaolust, et keeruliste aegade valguses ja just päev enne ühe väga raske uudise saamisest tingituna magasin ma tol ööl umbes 2h, sellest eelnevad ööd olen olnud vähese unega ja muremõtteid on palju olnud, ma olingi liimist lahti ja viimane, mida sel päeval vajasin, oli üks “meelega proovile panek”. Asjalik töövestlus, ok, aga enda pidev tõestamine töötaja, mitte sellena, kas ma emaduse kõrvalt tööd saan teha, ma olin nii väsinud sellest. Ma sain väga hästi aru, milliseid võtteid palgatud konsultant vestlusel kasutas, miks ta mingit küsimust küsis (alati ei ole küsimus küsitud vastuse pärast, vahel vaja näha reaktsiooni või lahenduskäiku, mingi pingetaluvust, ma tean seda kõike), aga tema isiksus oli kuidagi nii domineeriv ja puuriv, mina olin nii not having it, selline tunne oli, et oleksin tahtnud omanikega rääkida veel täpsemalt päristööst ja ootustest, see tundus nii paeluv. Aga selle asemel pidin ma läbima justkui testi ühe showmehega või nukuteatri näitlejaga ja mina olin see nukk, keda väntsutati. Oleks ma sel päeval olnud nn mina ise ehk tugev päev, siis oleks see kõik teisiti läinud, aga läks nii, et ma tundsin end nõrgana ega suutnud keskenduda absoluutselt. Ma tundsin kogu vestluse käigus, et see ei peegelda absoluutselt mind minu tööolekus, pigem ajas paanikasse, et oot, kuidas ma nüüd sellest asjast “eluga pääsen”. See oli erandlikult üks raskeimaid päevi, mitte vestluse pärast, vaid eelneva uudise ja sellest toibumise tõttu. Korraks, enne vestlust, käis peast läbi mõte, kas ma ütlen neile, et lükkame vestluse edasi või kas ma ütlen, et annan endast parima, kuid on midagi rasket, millega hetkel tegelen, aga kõik need variandid tundusid viivat ühte kohta – edasise töötuseni, nii et otsustasin võtta end kokku ja see, üllatuslikult ei õnnestunud üldse. Üllatuslikult, sest ma naudin tööasju, vestlusi ja ka proovile panekuid. Polnud minu päev.

Aga ma ei saa vaid endale tuhka pähe raputada, sest küsimused, mis vestlusel selle palgatud ärikonsultandi poolt kõlasid, olid omakorda küsitavad, kohati solvavad. Näiteks, CV’s on üldiselt lõpuread hobidest, vabaaja tegevustest, mis peaksid tööandjale andma infot, kes ma olen isiksusena. See ei puutu töösse ja ongi rõhutatud, et see ei peaks olema midagi tööalast, vaid lihtsalt huvid, hobid mingi tervikpildi loomiseks. Aga minu käest puuris härra, et käsitöö jne (tegemist oli müügi ja teeninduse alaga), kuidas see veel peaks töösse haakuma? Ta oli seda tehes juba väga üleolev. Muidugi, ma vastasin, et see ei peagi, see on mu vaba aeg, ma ei pea valima, mis ala ma nüüd ja ainult valitsen – tööst vaba aeg on see, kus kõike muud teha jne. Ma ei meeldinud talle, see oli ta näoilmega selge. Ja siis tuli üks “säravaim” küsimus: ära solvu, aga ma küsin sinult üleüldse seda – peale kahe lapse edukat valmis tegemist (jep, nii ta küsis), kui palju sul üldse enam energiat on tööle hakata ja tööd teha? Kui palju sul endast üldse on enam anda?!

Terve vestlus on õrnalt olnud selle “tähe all”, et mul on väikesed lapsed, aga mul sai mõõt täis. See on küsimus, milleks ma olen alati valmis ja ma olen alati teadlik, et sellise diskrimineerimise ma tunnen kohe ära, aga jah, ma olin lukus. Ma nii väga tahtsin seda tööd, võtsin oma peas vastu kiire otsuse, et ok, see mees ei tööta siin, ma pean selle vestluse kuidagi ära tegema, kuigi väljavaated ei tundunud enam üldse head, aga ma ei hakka temaga siin “kaklema”. Rääkisin, milliseid tööks kasulikke omadusi laste saamine tegelikult annab ja kuidas veel enam, ma suudan ja tahan tööd teda, ma olen palju kasvanud, arenenud, aja- ja energiaplaneerimise osas. Mingi selline jutt. Lõpuks puuris ta minult strateegilise juhtimise ja muude selliste suurte asjade kohta, mida mina antud positsioonil ei olekski saanud seal vastata, eriti peale seda “edukat laste tegemise” lajatust, pani oma asjad kokku, ütles head aega, tal ongi juba kiire. Kuidagi ebameeldiv lõpp, ilme ja kehakeel väitsid “ma ei raiska sinu peale enam oma aega”. Üks omanikest ütles mulle ukse peal armsalt “Kohtumiseni!”, mis andis õhkõrna lootuse, et äkki me veel kohtume ja mul on võimalus nende meeskonnas tööle hakata, aga teadsin, et eks konsultant paneb selle grupi paika ja tema juhendamisel saavad asja alguse ning mina seal osaline ei saa olema.

Läksin välja, võtsin maski eest, tuul ulus, vaatasin korraks õues peeglisse või telefonikaamerasse vist ja avastasin – mul oli ripsmetušš ka laiali. TORE!

Hiljem sain teate, et ei osutunud valituks, sest antud positisiooni jaoks on mul vähe kogemusi. Selge see. Aga jah, tegelikult, ma tõesti loodan, et see firma sai endale väga hea töötaja, nad olid toredad, mul on endiselt kahju, et ma seda kohta ei saanud. Kahju on ka sellest, et ma ei tundnud, et end kuidagi õiglaselt tutvustada oleksin saanud, st mitte õiglaselt, aga justkui ei suutnud anda endast seda pilti, milleks ma võimeline olen ja milline tahe mul tegelikult oli seal tööle hakata. Ma olen endast ka pettunud, et ma sellisel hetkel ei suutnud end kokku võtta, sattuski vast raskele ajale ja pea oli nii laiali. Lootsin, et äkki mul õnnestub selle segaduse sees kedagi veenda, et ma olen teie inimene! Viimane vestlus ajas lihtsalt … iiveldama, see oli nii ajas tagasi minek, et ma ei suutnud uskuda, mille eest ma seal seisan, mu keskendumine oli läinud, ma tundsin, et jah, tema katsetused mind ummikusse jooksutada, isegi, kui see oli läbinähtavalt eesmärk, õnnestuvad. Ma ei tea. Kahju, aga samas, ma tundsin, et ta ei hinnanud mind, vaatas muudkui riideid, võibolla laiali läinud ripsmetušši ja seda, et olengi üks hot mess ning “emotsionaalselt ülesköetud naine” (tervitused naisjuhtidele!)

Ja mida ma selle postitusega tahan öelda, on see, et kui keegi arvab, et ei ole tööandjate seas enam seda laste teemat päevakorral, siis on küll. Laste EMAD, mitte isad, emad peavad olema esmajoones valmis end kaitsma ja põhjendama, miks nad laste kõrvalt tööle lähevad, usutavaks tegema tööandjale, et see hakkab toimima, kuigi uus töökoht tekitab ju niigi alati teatavat ärevust. Võimalik, et teatud aladel võetakse emasid tõsisemalt või kui oled leidnud sellise ameti, milles oled spetsialist, haritud jne. Sellegipoolest, ei saa eitada seda massilist emade küsitlust, mida mina olen erinevatel vestlustel läbi teinud. Jah, ma ei ole kategooriline “ärge solvake oma küsimustega”, kuid tõesti, mõõt on täis, keskendumine hägustub, lootus kahaneb. Emana sa pead end pidevalt õigustama, olema loominguline vastustes, leidma mingi viisaka ja vastuvõetava kesktee, et selle teemaga potentsiaalse tööandja juures võidumeheks jääda. Siiani kahetsen, et ma sellele patsiga spetsialistile ei vastanud selles stiilis, et kui sinu vastas istuks hetkel väikeste laste isa, siis kas sa küsiksid, kuidas töö eraelu mõjutaks või kui palju sa üldse enam suudad tööd teha, kui sul edukalt lapsed ilmale toodud? Minu austus selle mehe vastu kahanes täielikult, kuigi algul tundus, et oh, kihvt, andsin isegi ta eputamise andeks, ju tema lai kogemustepagas ja võimsad sotsiaalsed oskused erinevate inimestega vestelda kaaluvad selle üles.

Ühesõnaga. Ma olen endiselt töötu ja ma olen nii väsinud uutele tööandjatele vastuste vorpimisest, miks ja kuidas võiks üks naine, kellel on lapsed, tööle minna. Nagu, ma oma ühele pereliikmele ütlesin, kui rääkisin enda tööotsingutest ja sellest, kuidas küsiti, kes kes siis nüüd lapsi kasvatab – kui ma tööle ei saa, siis varsti ma tõesti ei tea, kes mu lapsi edasi kasvatab.

37 kommentaari “Tööotsingud jätkuvad: kes siis nüüd teie lapsi kasvatab?*

  1. Super! Nagu ise oleksin kirjutanud selle 🙂 Mul on u sama vanad pojad kui Sul ja hetkel samamoodi tööotsingud käsil. Nii räiget suhtumist pole ma küll kohanud, ent paaril korral on jäänud mulje, et kaks lasteaiaealist last ja nende mainimine jutu sees, tulevad mulle ainult kahjuks.
    No ja tööotsingud üldse… see on nagu mingi huumoripakett, kui kikkis ja motiveeritud ja sajamiljoni erineva oskuse, kogemuse ja huviga inimesi tööle otsitakse. Kas sellised on päriselt ka kuskil olemas? Ja kui ma siis ajangi ennast maksimaalselt kikki ja motiveerin ja veenan, et ma tõesti tahan ja saan ja oskan seda tööd teha ning õnnestub ka intervjuule saada.. ja siis isegi ei anta tulemustest teada, kuigi lubati! Siis on küll selline tunne, et mis kurat toimub?
    Ma püüan end kogu aeg veenda, et see on teekond ja sellest tuleb rõõmu tunda. Aga on hetki, kus on raske seda rõõmu leida. Nagu üks lähedane inimene ütles – töö otsimine on täiskohaga töö! Jõudu Sulle!

    Meeldib

  2. Oeh. Kusjuures ongi nii. Minu õnneks olin enne lapse saamist samas kohas, kus nüüd pärast kahte kodusolemise aastat jätkasin. Ühiskonnas tõepoolest on selline arusaam, et naine on peres see inimene, kes peab ainuisikuliselt laste eest vastutama.
    Siia teema alla küll täiesti sobimatu teemaarendus, kuid meil on peres tegelikult hoopis kaks ema. Mina bioloogiline ema ja teine lapsendas kohe pärast sündi. Oleme see hirmus vihatud samasooline paar. Meil on doonorspermat kasutades saadud imevahva tütreke.
    Vähemasti ehk valitsuse vahetusega me enam ikka päris keskaega tagasi ei sammu. Kuid ega seda arvamust, et naine oma lapsi üksi kasvatab, vist ei juurigi välja kunagi keegi.

    Meeldib

    1. Ma tahaks loota, et juuritakse see asi välja, kuidas naistele ei saa nii palju tööalaselt loota, kui meestele, sest naised on justkui rohkem lapsevanemad. Igal juhul, mina ei ole nõus keskajas elama ei tööalaselt, peremudeli osas ega ole nõus, et meie lapsed peavad sellises teadmises üles kasvama. Ega midagi, tuleb väärtused paigas hoida ja koguneda sinna, kuhu teised mittenõustujad ning enda elu edasi viia. 🙂

      Meeldib

  3. Mul on nii kahju, et su kogemus selline oli, aga ma pole ka üllatunud – ma olen aru saanud, et see on paraku pigem tavaline kui erandlik.

    Mul küll lapsi pole, aga mul on natuke teistmoodi probleem – kuna ma olen ka 30+ piiri ületanud, siis minult küsitakse tööintervjuudel aina rohkem, et kui pikalt ma oma tulevikku firmades ette näen ja millisena ma oma lähitulevikku kujutan; mitte isikliku arengu ja karjääri osas, vaid ainuüksi laste osas. Muidugi ei küsita seda otse, aga ma saan aru, et vaadatakse vanust ning kuuldakse vastust “lapsi pole”, ja suhtumine muutub – nagu ma kandideeriks uuele töökohale ainult seetõttu, et saaksin kõrgema palgaga emapuhkusele jääda…..

    Meeldib

  4. Kui kahju lugeda, et sellist kohtlemist oled saanud tunda. Ise praegu teist kõrgharidust omandamas oleme sotsioloogias sellel teemal peatunud ja sisuliselt siis ma esimest korda nõnda sügavalt süvenesin sellesse soolisse ebavõrdusesse, ise pole kunagi seda tunda saanud. Omal küll lapsed 3,5 ja koh 2a. Tööle läksin poole kohaga kui väiksem sai 1. Kui küsiti laste kohta (jah küsiti sarnaselt) siis mu vastusest, et neil on isa, kes pea kõik “haiguspäevad” saab nendega ise kodus olla ja ta väga hands-onn igas mõttes, jäädi vastusega rahule. Ei teagi kas vedas või miks peaks tööandja sarnase vasrusega kuidagi mitte rahule peaks jääma on arusaamatu ja kurb 😦 . Lisaks mulle tundub, et su lapsed pole enam nii väiksed ka ju. Kas pigem on murekoht tööandjatel see, et sa liiga kaugel tööturult eemal olnud siis. Väga kahju igaljuhul. Ma usun, et kuskil ootab su unistuste töö sinu leidmist.

    Meeldib

    1. Jah, kindlasti ei olnud see ainus põhjus, miks mind tööle ei võetud, aga lihtsalt see kogu vestluse õhustik ja selline otsene kahtlustamine, kas mul on võimekus tööd teha, sest mul on lapsed. See tegi õnnetuks. Üleüldse, on mul kurb mõelda, et koguaeg peab tööandjatele aru andma või selgitama, kuidas meil on hea, võrdne lapsevanem ehk isa, kes saab samuti lastega tegeleda. Sest jah, mehed ei pea enamasti sellistele küsimustele vastama ning saavad keskenduda muule olulisele, nagu selleks ongi töö.

      Meeldib

      1. Ma nii tahaks, et minul, Sinul ja üldse kõigil emadel oleks julgust sellisele suhtumisele sõbraliku naeratuse, aga konkreetse sõnumiga vastata ja paludagi liikuda edasi järgmise teema juurde. Pärast sellist vestlus kerib peas ju alati 100 head lauset, mida oleks võinud öelda. Mis kasu neist siis omaette sisistades on, eks 😉
        Ja täiesti õige on see, et ma pole kordagi kuulnud, et mõne mehe käest küsitaks, kas tal on lapsi või kas ta plaanib neid tulevikus saada. Kedagi ei huvita.

        Liked by 1 person

  5. huuh mul selline lugu, et kandideerisin ühele kohale ja esimesel korral ma ei saanud seda kohta just nimelt seepärast, et olin noor naisterahvas(tol korral osutus valituks üks 50+ härra, kes oli ainult kõva jutumees). Ühesõnaga aasta peale kandideerimist mind kutsuti sellele tööle . Ja kui ma juba olin mõnda aega töötanud sel kohal, siis ühelt kolleegilt kuulsin, et kui ma esimest korda kandideerisin, siis ülemus oli öelnud, et see neiu on kõige kõvem kandidaat, aga raudselt hakkab varsti poegima (olin siis 25-26? aastane) ja sellepärast ei osutunud ma valituks. PS tegemist riigiasutusega.

    Liked by 1 person

  6. Just sai läbitud sama kadalipp. Ettevõte, kuhu mind tööle võeti, ei teinud lastest üldse juttu. Otsene juht on soe ja meeldiv ning käib ajaga kaasas – iga haritud ja normaalne inimene mõistab, et väikesed lapsed on tegelikult iga töötaja EELIS, sest proovi sa olla nendega aastaid kodus ja kasvatada, harida, kasida, sööta jne jne jne Ühesõnaga teha miljon asja ja mitte hulluks minna 😀 Nii et kui mina peaksin kunagi kedagi tööle võtma, siis võtan justnimelt väikeste laste ema, sest tema mot on kõrgel ja tema kogemustepagas REAALSEST elust on ka ülisuur. Ühes kohas näiteks osutusin valituks ja siis viimases voorus tuli üks omanikest mind ka üle vaatama. Peale selle, et ta on niikuinii kiviajas kinni oma arvamusega, küsis ta mult, et kas titetegemise isu on täis 😀 WHAT?! Ma keeldusin sinna tööle minemast. Saan parem töötukassast raha, aga sellisesse kohta küll tööle ei lähe. Nii et pea püsti, küll sa komistad ka hea ja mõistva tööandja otsa, kes oskab sind väärtustada just sellepärast, et sul on pisikesed lapsed )

    Liked by 1 person

    1. Minul on täpselt sama mõte, lastega inimesed on minu silmis kohe väga väärtuslikud töötajad, nad teavad täpselt, miks, mida, kui palju – nende tööeetika on paigas, nad on harjunud pingega ja saavad aru, mis on põdemist väärt, mis mitte – igale asjale leidub lahendus, mitte nurka jäämine ja hala, et ei ole võimalik.

      Meeldib

  7. Kurb kuulda, et mõni võib selliseid alatuid võtteid kasutada tööintervjuul. Mul on sama vanad pojad muide. Eelmine kevad otsisin ka tööd ja täiega põdesin seda teemat, et kas keegi mind 2 väikse lapse kõrvalt üldse tahab. Aga õnneks sattus nii, et vestlusel oli ka minu juht, kes on naine, ja vb seetõttu laste olemasolust õnneks ei tehtud hullu teemat. Pea aasta aega töötan juba seal, aga nüüd ütlen ausalt, et tegelikult on suht väsitav ikka täiskohaga töö + väiksed lapsed. Stressitase suht kõrge hetkel. Olen mõelnud minna juhi juurde jutuga, et äkki saaks väiksemat töökoormust, aga arvan, et sealt tuleb nii või naa negatiivne vastus. Samas aga kardan ka ära minna, sest mõtlen õudusega selle peale, et kui peab hakkama uuesti seda töö-otsimise kadalippu läbima nt 3-5 aasta pärast, kui lapsed juba suuremad.
    Sulle aga soovin edu ja loodan, et satud lõpuks ka normaalse ja mõistva tööandja juurde!

    Liked by 1 person

  8. Kuulge emad! Tööandjale on vaja anda kindel info – lastel on olemas hoidja, kui nad haigestuvad, mina (ema) käin tööl edasi ja haiguslehte ei võta. Kõik. Punkt. See ongi ju see mida tööandjad kardavad – hakkab mammakene iga kahe nädala tagant haiguslehele jääma. Kes siis töö ära teeb?

    Meeldib

    1. Ma kirjutasin, et mõistan tööandja seisukohta, aga oleks aeg laiemalt mõelda – isa on ka lapsevanem, mitte hoidja. Alati selgitan tööandjale, et meie peres see võrdselt toimibki. (kuigi absurd, et peaksin seda selgitama). Minul on mitu meeskonna juhtimise kogemust ja ma tean täpselt, mida tähendab, kui töötajatel lapsed haiged või sunnitud puuduma ja ma tean, et töö saab tehtud igal juhul. Seda korraldab tööandja, sest tööandja, kellel on “pea” õiges kohas, teab, et lapsed ja järeltulev põlv on elu osa, mitte tülikas asi, millega tegeleda. On palju võimalusi tööd korralda selliselt, et kõigile sobib ja sellised ettevõtted hääbuvad, kes vaid nii kitsalt suudavad mõelda, et elu ja töö on kaks nii eraldiseisvat asja. Palju on ka uuringuid tehtud tööaja optimeerimise osas ning selle kohta, milline on töötaja panus, kui ta saab enda aega vastavalt vajadusele jaotada – töötulemused on veelgi paremad, inimesed on motiveeritud, hinnatud, hoitud, nendega arvestatud. Üleüldse, mis suhtumine see emadesse on – “hakkab mammakene …”, mis jutt see veel selline on, kas see on tõesti hoiak, mis viib meid helgema elu poole? Nii, et ei ole siin vaja alavääristades “mammakesi” korrale kutsuda, ma tean väga hästi, millest ma räägin.

      Meeldib

      1. “Seda korraldab tööandja, sest tööandja, kellel on “pea” õiges kohas, teab, et lapsed ja järeltulev põlv on elu osa, mitte tülikas asi, millega tegeleda”
        Palun selgita mulle, kuidas saab tööandja hoida lahti kauplust, kui müüja talle hommikul lihtsalt teatab et laps jäi haigeks ja tema nüüd nädal aega tööle ei tule?

        Meeldib

      2. Mina ei tea, kuidas see teistes kauplustes käib, aga siis tulid graafikus ümberkorraldused. Graafikuga töö puhul ongi see juhtum kõige keerulisem, aga töötaja stress pereelu pärast mõjub tegelikult numbritele halvemini, sest ka nendel päevadel, mil ta on tööl, tunneb, kuidas kõik ründavad mingisuguse laste teemaga, ettevõte ei mõista, töötulemused languses jne. Aga näide sellest ka, kui olla mõistev, siis noor ema, kes on samuti mures töökoha ja samaaegselt lapse tervise, süümekate jne pärast, kui ta tunneb, et ta on oluline ja hinnatud, seda pühendunum on ta firmale ja see on palju suurem väärtus, mis kajastub hiljem ka numbrites. Lapsed kasvavad suuremaks ja üldiselt haigus-/hoolduslehti vanemad jagavad. Üksikvanemaid ei tohiks üldse veel puutuda, kui nad kasvatavad, korraldavad, töötavad, majandavad üksi, siis töökoht on neile suurim väärtus ja tööandja suur austus peaks kuuluma talle, et ta seda kõike suudab. Ajad hakkavad muutuma, mil töö võrdub ainult otsesed nüüd ja kohe numbrid, vaid olulised on pikemaajalised tulemused ja firma kasvamine. Lühikesi sutse numbrites on tore näha, aga kui kaadri voolavus on suur, inimesed õnnetud, siis on lõpuks kogu vanker kraavis.

        Meeldib

      3. Oleneb kauplusest – väikses gurmeepoes ongi ainult paar müüjat, kes peavad graafiku osas omavahel kokkuleppele saama. Ja kui nüüd satub sinna üks ema, kes töövestlusel ülima õhinaga oma pühendumisest ja soovist kahe väikese lapse kõrvalt “ennast jälle teostama hakata” jutustas, esimestel tööpäevadel ka suurt aktiivsust välja näitas…..ja siis algas ainult lõputu haiguslehtede ralli. Meeletu stress mulle ja teisele müüjale.
        Aitäh, rohkem ei soovi.

        Meeldib

      4. Lilli, see kõik on väga õige, millest kirjutad ja millesse usud. Aga fakt on ikka kahjuks see, et väikelastega emad sageli valituks ei osutu. Tööle saamise valguses pole oluline, mis on “tegelikult õige ja õiglane”, “tuleviku tööandja selline ei ole” jne. Järgmises kohas vasta igale lastega seotud küsimusele õige vastus: jah, absurdikas, aga nii tühistadki need idiootsed küsimused. Lastel palgaline hoidja olemas, lisaks lähedal pensionil vanaema-vanaisa. Asi tahe.
        Mulle tundub, et see viimane intervjuu oli täielik provokatsioon ja sa kahjuks lamgesid selle lõksu. Nõme, aga see ongi brutal world.

        Liked by 1 person

  9. Põhimõtteliselt sama siin ..olen sinuga juulibeebide grupis ja samuti otsin tööd …aga viimasel ajal olengi võtnud ise sellise hoiaku, et pere ONGI esikohl (loe:olen valmis tegema tööd,et elada) aga ennekõike ikka pere ei tee mingeid ületunde ja mida kõike veel …ja olingi aus ja üks tööandja oli nõus mind isegi tööle võtma kasvõi poole kohaga (st temal on vaja töölist) aga kahjuks jäi see konkreetne koht kaugeks oleksin üsna suure osa siisetulekust kulutanud transpordi peale

    Liked by 2 people

  10. Selle jutuga tuleb meelde seik ülikoolis. Õpin ärijuhtimist ning õppejõud rääkis ühes aines diskrimineerimisest, kaasa arvatud naiste. Küsis näiteid ning tol hetkel 1,5 aastase lapse emana tõin näiteks emade diskrimineerimise. Meessoost õppejõud nõustus kuid üks 18-19 aastane neiu vastas, et emasid kindlasti ei diskrimineerita, sest neil on lapsed. Mhm! Ma tahaks loota, et tema sellega kokku ei puutu aga elades riigis, kus pole isegi emaduspuhkust kui sellist (3-6 kuud ei loe eksole) ning enamik emasid, keda ma tean 1) lähevad tagasi endisesse töökohta või lahkuvad kuni laste suureks saamiseni tööturult..kahtlen sügavalt.

    Liked by 1 person

  11. Olen olnud töövestlusel, kus ettevõtte juhataja küsis (enne vabandades, et see küsimus ei ole küll seaduslik), et ega ma lähima kahe aasta jooksul rasestuda ei plaani? Vastasin nagu asi oli. Et olin just 3 aastat lapsepuhkusel ja mul on kodulaen, seega lähiaastatel lapase saamine kohe kindlasti plaanidesse ei mahu. Seepeale teatas proua juhataja: “Seda te küll garanteerida ei saa!”. Läksin sisemiselt väga keema. Miks ta siis üldse küsib sellist asja kui arvab teadvat, et talle niikuinii valetatakse… Konkursi võitis mees. (Ja mina sain analoogsele tööle teise kohta. Sellisesse, kus mehed võtavad hoolduslehti ja on lapsepuhkusel ja seda peetakse täiesti normaalseks).
    Minu aktiivsed tööotsingud võtsid umbes 10 kuud. Kohad, mille jaoks olin ülekvalifitseeritud, isegi ei vastanud kandideerimisele. Ja oli mitmeid kohti, kus “jäin teiseks”. Kohalt, kuhu tööle asusin, sain tegelikult eitava vastuse aga 2 kuud hiljem lõid nad veel kaks kohta samale positsioonile ning kandidaadid valiti välja eelmise konkursi osalejate seast. Ehk siis hästi läks 🙂
    Ja sulle jaksu. Sinu jaoks mõeldud töökoht on olemas aga veidi läheb veel aega.

    Liked by 1 person

  12. Uhh, see mind veel otseselt ei puuduta, aga oi, kui ärritunud ma olen! Mis ajastul me õieti elame? Naisi diskrimineeritakse sõltumata sellest, kui noor-vana sa oled, kas sul on lapsi või ei. Oled noor ja lastetu? Raudselt aasta pärast lähed dekreeti, Sul on väikesed lapsed? Raudselt pole sinust õiget töötajat, kui iga kahe nädala tagant hoolduslehele lähed. Oled keskealine? pff, pensionile minek varsti ju. Uskumatu!
    Kes küll selle töö ära teeks, kui tööl käiks ainult sellised uhked kuked nagu see patsiga mees?!
    Ja miks naised jäävad lapsehoolduspuhkusele? Sest vähesed (pigem üksikud mehed) saaksid sellise koormusega igapäevaselt hakkama. Hoia maja korras, tee süüa, kantselda lapsi, hoolitse enda eest ja katsu selles möllus mitte hulluks minna. See patsiga tüüp ei saaks raudselt hakkama 🙂

    Tead, sinu töökoht koos mõistlike juhtidega leiab sind! Need aga mingu… sest kui nad vaatasid pealt, kuidas see patsiga tüüp ründab, siis ei ole nad mitte kuidagi temast paremad.

    Meeldib

    1. See patsiga tüüp veel jätkas jah, et noh, mõjub ju laste saamine emadele ja … midagi seal seletas. Õudne. Omanikud olid kohati ettevaatlikud, mulle tundus, et neil oli ebamugav seda pealt vaadata küll. Üks neist üritas asja pehmendamiseks mingit nalja visata.

      Meeldib

  13. Tööle värbamisel on esimesel kohal alati inimese suhtumine, isegi kui kogemuste pagas on napp, kuid töövestlusel tunned, et see inimene sobib meeskonda. Oskused on õpitavad ja tulevad läbi töö tegemise. Juhina olen tööle võtnud korra inimese, kellel küll vastavas valdkonnas puudus kogemus, ent silm säras ja temas oli see “miski”, mis pani tundma, et ta tahab ja oskab ning suudab – ei pidanud pettuma. Ta sobis meeskonda ja teda pani imestama, et osutus valituks (ta oli noor ja vallaline), sest eelnevates kohtades oli väljapraagitud, kui potentsiaalselt “ohtlik” (st lapse(laste)saamiseks sobivas eas).
    Mul on siiralt kahju, et pidid läbi elama sellise “komejandi”, samas nagu ise kirjutad, et vahel tuleb elus ette olukordi, kus võib tabada ootamatus ja see kuidas keegi selleks valmis on/ei ole – võib mängida teinekord olulist rolli, st kas suudad üle olla ja sellele mitte mõelda. Usun, et see andis Sulle endale mõtteainet, kuidas järgmine kord paremini end häälestada.
    Eestis räägitakse suuri sõnu võrdsest kohtlemisest, ent ikkagi kumab läbi ja tuleb selgelt esile, et lastega seonduv on ikka ja ainult naiste pärusmaa ja ainuüksi naiste kohustus ja vastutus. Samasuguses situatsioonis mehelt ei küsi tõenäoliselt paljud tööandjad, et kes teie lapsi kasvatab/hoiab kui nad haiged on? Pikk tee on veel käia, et tööandjad saaksid aru – töö ja eraelu on küll omavahel põimunud, ent tööl teevad inimesed tööd, mitte ei ela oma eraelu.
    Sinu lugu pani mõtlema, et millises vanuses või sotsiaalse taustaga naisi Eestis ei diskrimineerita?

    Meeldib

    1. Jaa, ma olen täiesti nõus, minu enda häälestus oli ka kuidagi ära, mul oli nii kahju, et see kõik kokku sel hetkel mängis. Oleksin kindlasti palju mõnusamalt selle läbinud, kui poleks muudkui seda laste teemat sisse toodud, tundsin end täiesti nurka surutuna. Ja mida rohkem aeg edasi, seda rohkem kahju mul on, et ma ei vastanud talle midagi teravamat, eks tahe tööle saada oli nii suur. Diskrimineerimisest rääkides, millises vanuses või sotsiaalse taustaga naisi üle terve maailma ei diskrimineerita? Isegi tippjuhid (naised) räägivad, et aegajalt ikka veel kumab see läbi ja suhtutakse teisiti. Loodan, et tulevased põlved saavad sellest vabaks, meie oleme tõenäoliselt see mustrimurdja ajastu inimesed.

      Meeldib

  14. Mul on nii kurb kuulda, et sattusid niivõrd ebameeldivasse olukorda. Olen ise samuti otsinud tööd juba aastaid, vahel aktiivsemalt, vahel lihtsalt ringi vaadanud. Õnneks on mul olnud olemas ka iseloodud töökoht, nii et otseselt nälg ei ole ukse taga olnud. Tõsi on aga see, et ühelgi tööintervjuul ei ole olnud mina väljavalitute seas, välja arvatud mõnel korral, kui ilmselt ühtegi teist kandidaati ei ole olnud. Paradoksaalselt olen väljaspool organisatsioone samu tööülesandeid täites olnud edukas ja hinnatud. Mulle hakkab tunduma, et inimesed lihtsalt ei oska vaadata pealispinnast kaugemale ja näha, et inimene, kes esmapilgul ehk ei jäta kõige kindlamat ja säravamat muljet, oleks tegelikult suurepärane, kui mitte parim töötaja. Soovin, et kõigil inimeste värbamisega tegelevatel oleks selgem vaade ja oskus näha inimesi parimast küljest. Soovin, et saaksid kiiresti just sellise töö, mis sulle naeratuse näole tooks.

    Liked by 1 person

  15. Oeh, mulle ka tuttav teema. Kusjuures praegu olen 35+ vanuses ja esimese lapsega alles emapuhkusel, aga kahjuks selle diskrimineerimise teemaga kokku puutunud ka juba ammu.
    Aastat 10 tagasi käisin töövestlusel, kus küsiti laste olemasolu kohta (vastasin, et ei ole), siis küsiti, et aga kas on plaanis (vihastasin sisemiselt kergelt juba, aga vastasin viisakalt, et lähiajal kindlasti ei ole – ei olnud ka) ja siis selle peale tuli küsimus, mis mind tummaks võttis: “Aga MIKS?” Vot siis ma küll küsisin vastu, et mis kuidas see konkreetselt tööd puudutab?
    Praegu mõtlen hirmuga, et varsti pean tööotsingud ette võtma. Ja mind ajab ka nii vihaseks, et siiamaani on täiesti tavapärane naistelt selliseid küsimusi küsida, silmi pööritada ja ülbitseda. Kuidagi nagu leitakse, et kui NAINE lapsed saab, siis ta kuidagi automaatselt muutub töövõimetuks. Mitte mehed, just naised. Jah, haiguslehed väikeste lastega on mõnikord paratamatus. Aga täpselt sama paratamatu on ju tänapäeva noortega “pohmaka-haiguspäevad” ja “vanaema juubelid (7x aastas)” ja eakamate töötajate arstilkäigud jne. Iga töötaja on inimene ja igaühel omad mured. Aga kui väikelapse ema peaks haiguslehe võtma, siis reageeritakse sellele kuidagi kordades valulikumalt ja lajatatakse stereotüüpidest kubiseva verbaalse labidaga näkku. Kuigi reaalselt ei pruugi see lapsevanem aasta kokkuvõttes rohkem haiguspäevi võtta kui mõni lastetu töötaja.
    Kui järgmine kord küsitakse, et “kes siis lapsi kasvatab”, siis ma küsiks vastu, et “Aga teie käite ju ka tööl. Kes teil kodus koristab, pesu peseb, süüa teeb jne? Ja mis siis saab kui teie peaksite haigeks jääma? Mulle tundub, et teil vist on suur stress, mis siis saab kui selle tõttu äkki tuleb vahepeal aeg maha võtta?”

    Kusjuures mina olen juba ammu loobunud kandideerimast kohtadesse, kus mingi personaliotsingufirma on vahele keevitatud ja kus on n+1 kandideerisetappi. Lihtsalt ei näe mõtet sellel solgutamisel ja oma aja raiskamisel (tihti selgub alles viimases voorus, et palk on alla keskmise ja tööülesanded erinevad reaalsuses personalifirma poolt maalitud ilusast pildist). Ma saan sellisest protsessist aru suurettevõtete tippjuhtide otsingu juures, aga mujal mitte. CV-d on olemas ja usun, et tööandja ja töötaja peaksid silmast silma kohtuma, siis on kohe näha, kas räägitakse “sama keelt” ning kas on mõtet proovida. Kõige muu jaoks on katseaeg.

    Ja selle kõige taustal ajab naerma kui kuuled jälle tööandjate taevani kostvat kiunu, et töötajaid ei ole kusagilt võtta. Ei ole jah, kui noored ei sobi (kuradi lumehelbekesed, eksole), naised ei sobi (sest äkki jäävad lapsega haiguslehele või hakkavad lapsi saama), ülejäänud on üle- või alakvalifitseeritud, liiga pikad/lühikesed, liiga peened/jämedad, küll ei sära silm piisavalt ja küll ei ole motivatsioonikiri piisavalt õiges toonis. Ahjaa, ja need kuramused ei ole miinimumpalga eest ka veel nõus tänumeeles tööd tegema, tahavad vorsti leiva peale…. no nii ei saa ju üldse äri ajada.

    Liked by 1 person

  16. Aga, naised, kas teid ei üllata, et seaduses üldse on kirjas, et ei tohi küsida töövestlusel lastega seonduva kohta? Arvestades seda, et need seadused on üldjuhul keskealisete meeste poolt valmis vorbitud?
    Küll EKRE valitsuses jätkates koos SAPTK-iga oleks varem või hiljem ka neid nööre tõmbama hakanud. Näiteks, et kas ilma lasteta 26-aastane naine üldse tohib kandideerida teatud ametitesse? Või kuni 5-aastase lapse ema üldse tohib täiskohaga tööl käia?

    Liked by 1 person

  17. Mul on ka kahju lugeda neist lapsevaenulikest kogemustest. Oma kogemusest võin öelda, et suhtumine võib väga erinev olla ka ühe ettevõtte sees. Näiteks ettevõttes, kus mina töötan, olen mõnede juhtide poolt tajunud šovinistlikku suhtumist naistesse ja emadesse. Minu üksuse juht on aga kolme lapse ema, kelle osakonnas on enamik naised, nii lastega kui lasteta, ja tema poolt pole kunagi olnud suhtumist, et oleksin laste tõttu vähemväärtuslik. Läksin sinna ettevõttesse enne lapsi, olin vahepeal 4,5 aastat kahe järjestikuse lapsega kodus ja praegu jälle poole kohaga tööl.

    Lilli, soovitan Sul teadlikult vaadata peresõbralike ettevõtete poole: https://www.tooelu.ee/et/Tooandjale/Tootamist-toetavad-tegevused/Peresobralik-tooandja/Peresobraliku-tooandja-margis/Margise-saanud-tooandjad

    Kas oled mõelnud ka lihtsalt endale meeldivatesse ettevõtetesse kirjutamise ja n-ö iseenda soovitamise peale? Kunagi ei tea, kus mõni salakoht võib vaba olla 🙂 Sinu profiilile mõeldes sobiks näiteks Breden ja mitte ainult õmblustöö, vaid ka müük, sotsmeedia haldamine vms.

    P.S. Nägin just Ekspress Meedias sobivat pakkumist Jaanusele 😉
    https://cv.ee/vacancy/250731/ekspress-meedia-as/delfi-audiovisuaalne-spetsialist

    Meeldib

  18. Kurb lugeda, et tänasel päeval veel paljud taolise diskrimineerimise osaliseks on saavad.
    Mul on 3 väikest last ja põdesin enne uuesti tööle asumist pikalt, kuidas peale pikka eemalolekut töö leian. Aga õnneks sattusin imetoreda tööandja juurde, kus töövestlus kulges nii, et rääkisimegi ainult tööst. Alguses vaatasime põgusalt üle väikese kodutöö, aga enamuse ajast sain hoopis ise küsida ja uurida tulevase töö kohta. Ja kordagi ei olnud mingeid stampküsimusi, a’la miks me peaks sinu valima jne. Kui tagasi mõtlen, siis minust endast ja mu CV-st me ei rääkinudki praktiliselt 🙂 Mul polnud varem kunagi nii pingevabat ja ägedat töövestlust olnud. Ma usun, et see nö äraspidine formaat annab tegelikult palju parema pildi kandidaadist ja tema motivatsioonist, kui standardsed küsimused CV põhjal. Mainimata ei saa ka jätta, et ma olin sillas, kui selle töökoha ka endale sain ja olen endiselt tööandja juures väga rahul 🙂
    Ma pean ettevõtte kultuuri väärtushinnanguid väga oluliseks ja minu jaoks on suhtumine töötajasse üks olulisemaid kriteeriumeid töökoha valikul. Soovin sulle edu tööotsinguil ja ehk leidub siiski ohkem tööandjaid, kes aegunud stigmadest mööda näevad!

    Meeldib

  19. Mina kirjutaksin sellele intervjueerijale sellest, et selline käitumine pole okei.
    Rahulikult, neutraalselt, aga kindlasti kirjutaksin. Muidu midagi ei muutugi.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s