Kurbus ja äng – mis siin toimub

Ma kirjutan seda postitust lihtsalt poolhalvatult – ma ei saa aru, kuhu inimkond on jõudnud. Kui ma esimest korda lugesin uudist Lasnamäel elavast perest ja tragöödiast, mis toimus, siis ei jõudnud kohe kohalegi, et oot-oot, kas see just juhtus, kas see on tõsi. Midagi nii kohutavat on toimunud, et mul puuduvad sõnad. Ma olen rääkinud siin blogis enda ebastabiilsest naabrist, ma olen saanud väga palju kritiseeritud, et ma ei oska lapsi kasvatada ja neid talitseda, niisiis, ma kujutan ette, kui jõuetu ja ahistatud oli see pereema, aga et see lõppeb selliselt, laste silme all … Et pime raev võidab, lapsed on jäänud emata, inimkond on lihtsalt täiesti ärapööratud, nagu mingis maailmalõpu katastroofifilmis. See oli mu suurim õudusmõte, mis oli ainult salaja minu peas, et mine tea, ühel päeval on minu naaber nii viimase piiri peal, et muutub ohtlikuks, nüüd selle uudisega tuli see salajane õudusteooria taas esile – see ei olegi enam äärmuslik ülemõtlemine, vaid reaalne oht.

Ma tegin selle vea, et lugesin ka antud uudise kommentaare, et kuidagi laste elu kohta rohkem teada, mingi insinkt lõi pähe, et kas neil on inimesed olemas, kus nad praegu on, kas nad saavad hetkel abi ja vastu vaatas õuduste tragöödia sügavam sisu – mõrvarit õigustavad kommentaatorid, keda ma viskaks kõiki järjest vangi, eluaegse inimestega lävimise keeluga. Sellise õõvastava loo all oli massiliselt kommentaare stiilis “õppigu inimesed lapsi kasvatama”, “austagu naabreid”, “kes teab, kui kaua naabrimees pidi nende lärmi kannatama” jne. Tegemist on noore pere ja lastega! Ma usun alati inimlikku suhtumisesse, aga taas ma näen, et kuidas see võimalik on, et me elame selliste inimeste keskel, neid on massiliselt, kes kommenteerisid, kuidas nad selle ise ära teenisid. Ma võtaksin kõikide kommentaatorite IP aadresside järgi andmed, kõik, viimne kui üks saaks antud asjas karistatud, et neil ei oleks karistamatuse tunnet või ma ei tea, mis siinkohal üldse aitaks.

Siis oli mõni kommentaar selline, et miks küll peab midagi nii õudset juhtuma, et inimesed reageeriksid ja aitaksid. Nagu näha, isegi midagi nii kohutavat ei mõju, seda ei peakski juhtuma. See vaene ema sai kindlasti aastaid maha tehtud, kuidas ta ei suuda lapsi kasvatada. Ma näen seda enda kogemuse pealt, minu hullumeelse naabri kaebuste peale läksid samuti väga paljud lugejad kaasa, et olen ise süüdi, läks kaasa korteriühistu, kes ei huvitu, kuidas me elame, vaid saime näha kirjavahetust, kus öeldi meie pere kohta ühistu esindaja poolt, et ega nad normaalsed ei ole, mitte keegi meiega otse ja viisakalt ei suhelnud, kuigi korduvalt proovisime. Mul on isegi sugulasi, kes ei ole väga veendunud, et naabril päris vale on. Märka ohtu, eksole, aga leitakse, et suurim oht inimkonnale on noored pered, aktiivsed lapsed.

Mis siis, et õpetatakse isolatsiooni ajal tegema kehalise kasvatuse tunde hüppamiste ja muude asjadega toas või õpetatakse lapsele vihast emotsiooni väljendama, näiteks, jalgade trampimisega jne, et ta saab turvaliselt end väljendada, mitte asju lõhkudes või teisi lüües. Ja korteris olevad inimesed peavad lastele muudkui rääkima, kuidas nad peavad toas ringi hiilima, et mitte hullumeelseid ärritada, elada oma kodus, kõige turvalisemas kohas maa peal, hirmus, ka päeval. Kui minu naaber esimest korda meie ukse taga käis, ei ole möödunud mitte ühtegi, kordan, mitte ühtegi päeva (mitu aastat), mil ma ei oleks mõelnud, et äkki ta on ukse taga, iga nagina peale võpatanud, ülikergesti ärritunud, see on mõjutanud kogu mu olemist siin, meie pereelu ja kohati ka läbisaamist ja ma tean, et olen ülitundlik ses osas, seda lihtsalt tekitab tunne, et keegi jälgib iga su sammu, ära eksi, ärrita ega ette jää. Mina ise lihtsalt tean, et me ei tee midagi valesti, aga tean ka millise õuduse tunde see naaber minus tekitab ja kui seda tunnet ma tõsiselt ei võta, mine tea, mis saab. Ma tean, et ma ei saa teda muuta, sain aru, et temaga vaidlemine või enda selgituste jagamine ei vii mitte kuskile, ta saab sellest hoogu, rohkem infot, millest kinni haarata. Ma ei soovi talle ust avada ja sain kriitikat, et üks süütu pensionär ja sa ei ava ust. Süütu pensionär, kes karjub koridoris, tahab politseid kutsuda, hoiab uksekella all, nii et lapsed kui meie oleme poolkurdid, lastel hirm, kardavad muudkui oma koletisi, ei julge välisukse poole minna – millest me siis räägime? Jah, elu on häiritud sellise naabriga, ma ei saa tema seisundit kuidagi paremaks, aga minu jaoks kõige hullem on see, kui ka teised inimesed massiliselt võtavad positsiooni see pere hukka mõista. See tekitab nii suurt kurbust ja ängi, et ei ole kohta, kuhu enam pöörduda julgeksid, mine tea, äkki ametnikud sama meelt – halvad vanemad, sest üks vali pensionär on häiritud. Neid näiteid on nii palju, kellel selline naaber ja enamasti sain nõu ära kolida, see on ainus, mis on lahendanud paljude perede mure, kes sama asja käes vaevelnud.

Ma ei tea, mis mul selle postituse mõte üldse on, sest ma olen kaotanud usu, et miski lähiajal muutub. Ma lihtsalt tahan väljendada seda kurbust ja olgu see siis hüüdja hääl kõrbes, aga toetada neid peresid, kes kannatavad taolise naabri tegude tõttu. Mõnes mõttes tõi see Lasnamäe tragöödia tõesti vähemalt uudistesse selle probleemi, mida on tõenäoliselt igas teises kortermajas ja millega peavad noored pered või pensionärid rinda pistma, aga ma ei soovi mõelda nii, et see kohutav asi oli selleks vajalik, et inimesed näeksid, et jah, probleem on tõsine. Seda oleks pidanud tõsiselt võtma juba ammu enne antud juhtumit, ma ei tea, kuidas sekkuma, aga selleks peab tegema mingi kaitsva seaduse või midagigi. Jah, ebaseaduslik relv oli samuti üks osa, aga relvast ohtlikum on inimene ise, kes seda kasutab. Relvana saab kasutada ükskõik, mis eset, tulirev pole ainus, mis viga teeb ja tapab. Mul ei jätku sõnu, et väljendada, kui sügavuti kurb ma olen, kui ebaõiglaseks sai üks perekond eluks ajaks traagiliselt kannatada, need lapsed, 4 ja 6 vist on. 4 ja 6. Lähevad kooli. Ma ei saa, klimp on kurbus, pisar silmas, ma lihtsalt nii tahan, et terve maailm neid eriliselt hoiaks, nad saaksid abi, hingerahu ja jõudu elus edasi minna selles uues reaalsuses.

Üleüldse, maailmas on epideemia jah. Koroona ei ole kaugeltki see kõige hullem, inimesed ise on nakatatud millegi muu ja palju hävitavamaga – seda saab lugeda poliitikast nii siin kui mujal (tere, USA!) või kasvõi postitust sellest, kuidas 9 kuud rase naine sai kiirabi poolt koheldud.

Mis siin toimub?

21 kommentaari “Kurbus ja äng – mis siin toimub

  1. Loomulikult ei ole normaalne inimest maha lasta. Samas oli tegu 80-aastase inimesega, kelle kohta ta enda tütar ju ütles, et ilmselt läks katus hetkeks sõitma ja siis kui aru sai, oli juba hilja. Aga normaalne ei ole ka see, et lapsed päevad läbi hüppavad, trambivad, asju loobivad ja kriiskavad. Just nii olen mina elanud viimased 2 aastat enda naabritega. Eriti õudne on see, et märts-mai ja nüüd oktoobrist töötan ma taas kodukontoris. Mul on üsna vastutusrikas ametikoht. Koosolekud, analüüsid jne. Mu laps on distantsõppel, 8.klassis on vaja juba süvenemist ja kaasa mõtlemist. See on ebareaalne ja ma ei ei taha ega suuda seda taluda. Viimasel ajal käisin enda tööd tegemas kohvikutes. Enda kodust pidin ära minema ja siiberdama kohvikute vahelt, sest nendel vanematel on siiralt suva normaalsest jutust ja kui pole öörahu aeg, siis ei saa ka politsei midagi teha. Nüüd on kohvikud ka kinni. Kas minul on vähem õigust enda kodus elada? Kas ainult väikelastega peredel on õigus olla ja elada ja teistega absoluutselt mitte arvestada? Veelkord. Loomulikult ma mõistan selle teo hukka ja see pole normaale. Enda vanaemalt kingiks saadud korteri panin aga peale jõule müüki. Ma armastan enda kodu ja mu poeg armastab meie kodu, olen ta siin 14-aastaseks kasvatanud. Aga sedasi elada ei ole võimalik ja seega ei imesta kui vaimselt ebastabiilsel ja vanal inimesel katus sõitma läheb sellise terrori peale. Ma reaalselt kardan isegi potentsiaalsetele ostjatele korterit näidata, sest kui selline röökimine ja trampimine terve aeg peakohal käib, kes tahab siia osta.

    Meeldib

  2. Mul on ka all pensionär proua, kes meid süüdistab ilmaimedes. Eks meilgi lapsed (2, 4, 5) vahel siin tormlevad, aga no meil hakkasid probleemid enne viimase lapsi sündi, kui ta hakkas süüdistama, et meil siin undavad miskid ventilaatorid, et tema ei saa magada ja peab kangeid rohte sööma jne. Meile ta ei tulnud midagi ütlema, kaebas ja laimas kõigile teistele. Väga kibestunud. Ajapikku olen teada saanud, et tal on kõigi oma naabritega olnud endapoolne tüli. Kui läksin ta käest uurima, siis naeris näkku, et tema ei pea mind kuulama, nagunii ma valetan, nagunii peidan ventilaatoreid ja tema meiesugustega ei suhtle. Samas muudkui kaebas teistele, et tema ei saa kodus olla, magada ega midagi. Kutsus mingi aeg ka sotsiaaltöötaja, et keegi tema probleemiga ei tegele ja meiega ei ole võimalik (ta kardab) suhelda jms.. Sotsiaaltöötaja käis ja kuulas ära ja ütles mulle vaid, et ta saab aru milles asi (vanus, kõik valetacad/varastavad jms paranoia). Ta olevat ka öelnud sotstöötajale, et käinud ukse taga kuulamas, aga vot siis ei kuule midagi.. samas kodus oma toas kuuleb. Sotstöötaja siis lihtsalt selgitas ka talle, et meil ei ole midagi undamas, eriti öösiti jms. Pidin lihtsalt teada andma, kui tekib jälle mingi probleem. Proua lukustas ka nt elektrikappi mille võti tal vanast ajast ainsana oli ja siis ei andnud end nt näole kui oli vaja meil saada oma elektrikilpi jne.. Ükskord tagus harjavarrega kõigi 3 magamistoa põrandad meil 2 tiiru 5:30 läbi, nii et lapsed kõik ùleval. Selle peale kirjutasin KÜ ja sotstöötajale, kes siis võtsid tema ja ta lastega ühendust, et nad selgitaksid, et see pole ok. Sealt tuli välja, et lastele pole ta midagi maininud, et oleks tal probleeme või muresid.. Aga meiegi hommikud ja õhtud möòduvad igasuguse keelamise saatel,m. Õnneks väga hullu pole, meil ruumi ka on ikka aga endal nõme, et muudkui käi ja keela.. ei ja ei, ära ja ära..

    Meeldib

    1. Tuleb meelde, et ka minu põrandad on korduvalt läbikopsitud saadud, just öösiti, see oli tema viis vist mulle tagasi tegemiseks. Ütleme nii, et kohati tundus isegi koomiline, kuidas inimene keset ööd sellise asja ette võtab, nii et jah, mitte millegi üle ei imesta. Lapsed õnneks magasid selle maha.

      Meeldib

  3. Olid need lapsed lärmakas või mitte, siis miski ei õigusta teiselt elu võtmist!!!! Mul kaks last- üks täitsa tita ja teine 1a10kuud. Ütleme, et see suurem laps konkreetselt jookseb nagu elavant ringi 8-13ni ja 15-21ni..
    Ma ei kujutaks ette kui alumine naaber närvitseks ja sõimleks, ähvardaks.. Niigi mõni päev olen nii läbi, et iga asi ajab nutma k.a lapsed.
    See jultumus vanapässil nii teha, see jultumus kellegil õigustada pässi käitumist teeeb niii vihaseks?!!!😨😨
    Mul nt ülemosed naabrid hommikust õhtubi puurivad juba kolmandat aastat- peaks siis ka osade arvates ära tapma nad või?? Ma ka eiei saa elada või lapsi magama kui keegi põrandasse nAgu telklaagri jaoks vaiasid aiase toksiks-puurib.
    Õudne tragöödia, seda ei oska ma edasi anda, mida tundsin uudist lugedes. Süda murdus laste ja lähedase kaotanud perekonna pärast pooleks.
    Mädanegu see vanapässist inimkõnts vangis.!

    Meeldib

    1. Täpselt nii, vanemad on niigi vahel viimase piirini viidud ilma igasuguste naabritetagi. Ma ei tea, kuhu on see eluviis jäänud, et vanem põlvkond toetab noorte perede kasvamist, noored vanemate hakkamasaamist. Kõik on täiesti sassis, ei mingit austust, kaugel sellest, täiesti puhas viha.

      Meeldib

    2. Mina elan ka trampivate laste terrori all aga mul on küsimus. Miks lastega õues ei käida, et majaelanikud saaksid natukenegi rahu. Ja kui muud moodi ei saa neid rahulikuks. Siis tuleb telekas/tahvel kätte anda, hoolimata põhimõtetest kasvatusel. Kui ei saa hakkama siis tuleb pôhimôtteid muuta. Teised ei pea kannatama naabrite eluliste valikute pärast!

      Meeldib

      1. Lühike emotsioonivaba vastus on, et olmehääled päevasel ajal pole ebaseaduslikud ning öörahu ajal magavad ka trampivad lapsed. Kellelgi pole õigus teistele selliseid eraelulisi ettekirjutusi teha.

        Meeldib

  4. Ulme, ma lootsin et sa liialdad õigustavat kommentaaride osas ja siis vaatab esimene selle postituse kommentaar vastu stiilis “jaaa kedagi tappa on vale AGA…”

    Tõesti kurb. Mitte keegi ei vastuta teise inimese heaolu eest enamas piirides kui selleks on seadused. Sinul on vaja tööd teha? Sinu lapsel on vaja õppida? Selle eest et see võimalik oleks ei vastuta su naaber, ei vastuta korteriühistu ega riigikogu. See on ennekõige sinu vastutus. Kui sinule ei sobi see olukord millest sina ennast leiad siis see on sinu vastutus leida sellele lahendus… lärmi puhul proovida heli summutavaid kõrvatroppe või kõrvaklappe. Samamoodi ei tule mitte kellelegi kahjuks helide taustal töötama/õppima õppimine. Aju on selleks võimeline. Kas see on lihtne? Ei… Kuid mitte võimatu. Igaüks vastutab ise enda eest ja peab ise õppima elama selles keskkonnas, mille osa ta on. Mitte eeldama et keskkond tema vajaduste ja soovide järgi paindub ükskõik kui mõistlikeks inimene ise oma vajadusi ja soove ka ei pea.

    Niipalju ma ütlen, ükski seadus ega karistus sellise asja kordumise eest ei kaitse. Vaja oleks miskisugust korteriühistuid koondavat “kohut”. Mitte kohut kui seaduste järgi kohtumõistjat vaid “ruumi” kuis kõik konflikti osapooled tunnevad et nad saavad turvaliselt enda muret väljendada, kus neid kuulataks ära, kohta, mis toob konflikti osapooled turvaliselt ühe laua taha. Sõitis sel mehel katus ära või mitte, (ja minu mitte ühelgi faktil põhinev isiklik arvamus on et ei sõitnud ta miskit rohkem kui mehel kes kodus oma naise vaeseomaks peksab)… ma kujutan ette, et teda kannustas tõsine abituse tunne. Olgu tal õigus või mitte antud olukorras, tema tunded on samamoodi valiidsed nagu meie kõigi. Ja see abitus, mitte miski – mitte keegi ei aita, ta on selles üksi, ta on jõuetu miskit muutma – see tunne on see mis ta selle relvani viis. Ning selle tunde pealt ta kõndis selle ukse juurde ja vajutas päästikule. Ning see on see, millega meil on vaja võidelda. See tunne, et muud moodi ei saa… Vähemalt minu kujutlustes on see nii…

    Liked by 1 person

    1. Kui Sa mõtled enda kommentaariga mind, siis ma ei ütle mingit “aga”. Ei ole ühtegi “aga”, mis õigustaks kellegi tapmist. Ma lihtsalt ütlen, et olles elanud konkreetselt 2 aastat kell 6-00 stabiilse ja lõppematu kisa, kriiskamine, asjade loopimise, seina tagumise jne. taustal, siis ma suudan ette kujutada, et ebastabiilse närvikavaga vanur võib midagi sellist teha. Mu enda vanaema on 86. Ma käin talle iga nädal viimas süüa, koristamas, kuulamas tema jutte. Sellises eas inimesed, eriti kui neil on kaasnevad vaimsed probleemid, võivadki seda hetke ajal teha. Mul on väga kahju sellest noorest naisest. Väga kahju tema lastest ja ma ei õigusta seda tegu kuidagi. Lihtsalt normaalse mõistusega adekvaatne inimene ei tuleks selle teo pealegi. Loogiline. Ja ma ei tea absoluutselt selle pere elu ega nende tegemisi. Täiesti võimalik, et seal polnud üldse mingit probleemi, vaid ainus probleem oli vanuri peas. Ma konkreetselt lihtsalt tahtsin juhtida tähelepanu, et tegelikult ei ole okei see, mida just teie okeiks peate. Lisaks õigustele on inimestel kohustused. See, mis minu ülemiste naabrite kodus toimub, ei ole okei. Ma ei pea käima 24/7 kõrvaklappidega või veetma aega kodus väljas, sest vanemad ei tegele enda lastega ja need konkreetselt 12 tundi ööpäevas märatsevad, kisavad ja karjuvad kodus. See ei ole okei. See on sama kui ma ärkan hommikul kell 6 ja panen kuni kella 00 muusika põhja karjuma ja ütlen, et see on teiste probleem, kuidas selle taustal elada. Mu enda laps on olnud väike, varem elasid samuti meie peal väikelastega inimesed. Mul ei ole mitte midagi öelda normaalse olmemüra kohta. Küll aga on mul öelda 12 tundi kestva laste märatsemise, karjumise, vanemate sõimu sinna sekka, kohta. See ei peaks nii olema, et teised peavad seda lihtsalt kannatama. Ei saa lõputult väikelaste taha pugeda. Lapsed on enda vanemate lapsed, kelle kohustus on nendega tegeleda, mitte nende peale röökida, et lapsed läheksid teise tuppa röökima ja nii päevast päeva. Meie naabritega just nii on ja tunnistan, et see on kohutav ja tõesti, ma ei lähe neid tapma, vaid loodan, et saan selle korteri maha müüa ja eluga edasi minna lihtsalt.

      Meeldib

      1. Oma kodus on õigus tunda ennast vabalt, kuid samas pole see õigustus iga hinna eest oma õigust taga ajada ja sellega rikkuda teise inimese õigust tunda temal tema kodus ennast vabalt. Naabritega arvestatakse, natuke tuleb oma vajadusi ja soove paratamarult kõigil alla suruda. Ka lastel, lastevanematel, kodus töötavatel inimestel, vanuritel. Vanurid ja lapsed on sarnased, mõlemad on elukaare otstes, ühed veel ei oska ja teised enam ei oska. Raske on seetõttu mõlematega.
        NB! Täna on imelik päev, kogu päev on olnud liikvel väga närvilised ja konfliksed inimesed, närvilised autojuhid, tüli norivad persoonid töö juures. Kuidagi üleüldine ärevus ja närvilisus, massiliselt.

        Meeldib

      2. Jaa, liiklus ja kõik ongi närvilisem, oleme ka täheldanud. Kogu see koroona, töökaotused, mured. See ongi üks suur jama, jätkuks meil kõigil jõudu siit edasi minna, sammhaaval vee peale saada ja rahu leida.

        Meeldib

      3. Pidev lärm, selle osas üleolevus jne ei olegi normaalne, mina ei ole seda kunagi väitnud, aga see, kui laps teeb kaks sammu magamistoast tualetti ja tulevad kõned, et ärge trampige seal, ärge liikuge jne. See on see äärmus, millest ma räägin ja millega paljud peavad tegelema. Ja nii mitu korda päevas, käiakse ukse taga kuulatamas, kui mu lapsel tulid hambad ja ühel öösel karjus, andsime rohtu, lohutame, ka selle peale taheti lastekaitset kutsuda – vot see ei ole normaalne ja sellisest mürgitamisest siin räägin. Ka pered oma olme ja lastega jäävad murega ikka väga üksi, sest üldistatakse neid 24-7 peaaegu et koduvägivalla häälte kategooria alla kuskile, nagu midagi on kuskilt otsast hälbeline. Lihtsalt mina tean lapsevanema seisukohast, kuidas on omada sellist naabrit ja kui on väikesed lapsed, oled üksi kodus, väsinud ja magamata lisaks, mida mitme väikesega ette tuleb ning vanem naaber ähvardab politsei või lastekaitsega, siis kuhu me üldse siin elus liigume või mis eesmärki taotleme. Ma olen tõesti arvestav naabriga, vägagi ja ülemääragi, see juba võib omakorda minu lastele traumeerivalt mõjuda, kui nad tõesti peavad hiilima või riskima sellega, et tuleb pikk ja palju valjem õhtu naabriga.

        Meeldib

    2. Jaa, kõige traagilisem ongi asja juures see, et üks katkine inimene, kes elab üksi, kelle lähedastel ei õnnestu teda n-ö päästa või kes teab, mis karmi elu on kogenud, et selliseks on muutunud, ei saa abi. Teiselt poolt noor pere, ema ja väikesed lapsed, ei saa naabri osas abi. Ja täiesti arutu tragöödia, mis võiks olemata olla. Täiesti jube on see, et see, et seda lastega perede ahistamist on massiliselt, ja ahistajad arvavad, et pered ei tee omalt poolt midagi, meelega kiusavad ega anna aru, et peab vaikselt olema. Meelest läinud, mida tähendab lapsepõlv või pärinevad emotsionaalselt puudulikust kasvatuslikust keskkonnast, mida eelnev põlvkond kahjuks palju tunda sai ja mille tarkusi meile üritavad peale suruda, ükskõik need katkised hinged.

      Meeldib

    3. Nojah siis võivad teised ka päevad läbi muusikat kuulata ja kuude viisi remonti teha. Ka kella 11ni kui lastega pered tahaks juba lapsi magama panna😁

      Meeldib

    4. Nojah siis võivad teised ka päevad läbi muusikat kuulata ja kuude viisi remonti teha. Ka kella 11ni kui lastega pered tahaks juba lapsi magama panna😁

      Meeldib

  5. Ch kommentaari esimesest poolest loen ma välja rõhumist sellisele individualismile (igaüks ainult iseenda eest), mis minu meelest ongi taoliste jamade üheks teguriks, mis võivad viia tragöödiani. Vildakas mentaliteet ja teatud kultuuri puudumine. Kusjuures oma lapsepõlvest 90ndatel ma nagu ei mäleta nii tõsiseid müraprobleeme kortermajades ja mõtlen siin väga erinevaid – puumajad Kalamajas, tüüpilised paneelikad, vanemad või uuemad majad, kus tihti külas käisin või ise elasin. See äärmuslik enesekesksus ja teistega mittearvestamine tundub olevat sellel sajandil süvenenud. Koos suhtumisega, et sinu probleem ju, mine siis ära, kui ei meeldi.

    Ma elan praegu ühes n.ö vana-Euroopa riigis. Siin on tavaline, et kui keegi remonti teeb või kodus sünnipäeva tähistab, pannakse koridori välja teade naabritele, koos vabanduse ja tänuga mõistva suhtumise eest. Ja mingi seadus selleks muidugi ei kohusta. Mul on aastate jooksul paari naabriga tekkinud müraprobleem, millest andsin viisakalt teada (s.h kõrval elanud ameeriklasest noormehele) ja need said koheselt lahendatud ega kordunud enam. Ise püüan loomulikult ka teistega arvestada – kui tahan nt hilisel ajal muusikat kuulata või filmi vaadata, siis kasutan kõrvaklappe. Lihtsalt et saab ka nii.

    Meeldib

    1. Ma arvestan alati naabritega, ma olen korduvalt soovinud lahendust, viisakat arutelu, mida meie saame ära teha ja teeme, et tema elu ei oleks häiritud, vahel lihtsalt on inimene ise tõesti mingi kinnismõtte pähe võtnud ja meie rahulik lahendusmeelsus lausa ärritab teda, karjudes, et miks te niimoodi räägite, te ei ole tegelikkuses ikka normaalsed, mõnitab, oi, küll teie alles oskate sõnu seada jne, inetud ja seosetud solvangud, justkui arust ära. Ma tõesti eelistan iga kell rahumeelset kooseksisteerimist ja tegelikult unistangi toredatest naabritest, kelle vahel käib viisakas, arvestav kommunikatsioon, teavitamine jne. Ma ei olegi kunagi seda elu Hiiumaal üles kasvades kogenud, ma sain kergelt öeldes kultuurišoki, kui mittearvestavad on Tallinnas massiliselt inimesed, teiste linnade kohta ei oska öelda. Ma ei oska öelda, miks ei ole juba ammu välismaine normaalne suhtluskultuur Eestisse jõudnud, mujal on lausa puhkus sellise võitluse kõrval ja sellest on tõesti kahju. Kuigi, natuke on ka aimu, miks arvestades meie eelmiste põlvkondade valusaid väntsutusi, mille jäljed veel tunda annavad. (vaatasin seda raamatuarvustust, nüüd tuleb endalgi isu seda raamatut lugeda, ma usun, see on silmiavav https://www.youtube.com/watch?v=LmRVxcF2byM )

      Meeldib

  6. Kes te naabritega hädas olete, ega teil juhtumisi ujuvad laminaatpõrandad maas ei ole? Minu lapsepõlvekodu ülemisel korrusel viimased uued naabrid tegid remondi, vana kilpparkett ja vaip minema ja ujuv laminaat maha, plastmassist torud vanade torude asemele. Teate, peale seda remonti suudab 1 toakass ka rohkem lärmi põhjustada kui enne remonti väikesed lasteaiaealised lapsed. Ja need veetorud, õudne solin ja kolin. Selliste torudega ei tohigi öösel tualetis enam vett tõmmata ja kraanist vett lasta. Kui ma praegu seal korteris peaksin elama siis hakkaksin mina ka vinguma ja naabritele närvidele käima oma lärmi jutuga. Praegu ma lihtsalt ohin ja imestan, KUIDAS see võimalik on? Ja ma usun, et sarnaseid remonte on tehtud väga paljudes korterites.

    Meeldib

  7. Jätan siia lihtsalt märgi maha, et sa pole üksi, mind haaras ka tohutu äng ja kurbus selle kuriteo peale. Irooniliselt on isegi siin kohe kohal läbi lillede õigustajad “jah, aga…”. Mu mōistus lihtsalt ei võta, kuidas inimene loeb uudist, kus kirjeldatakse, kuidas väike poiss näeb pealt ema surma ja inimesed hakkavad seal targutama, kuidas kõik on süüdi peale mõrtsuka. Minu meelest on see äärmuslik enesekesksus, et inimese elu ja surm võrdsustatakse mingite olmeküsimustega.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s