Ai!

Täna hommikul käisime koroona kordustestil ja õhtuks saime juba tulemused, et test on negatiivne, viirusest seekord pääsesime. Korraks oli see tunne, et no, oli siis vaja kodus olla, oleksin saanud vabamalt pühi pidada, sugulasi näha, aga pole hullu midagi.

Kui ma eelmises postituses mainisin, et oi, kui toredad testitegijad, kui õrnad ja mängulised lastega, kui mõnusad ja rahulikud (kuigi järjekord oli pikk), siis seekord, kui polnud üldse järjekorda, olid võtjad nii konkreetsed, laste kohta ütlesid, et teevad korraga kõikidel, ei saa me lapsi samal ajal kuidagi hoida, nad nii suured küll. Hoopis teine, kiirustav ja jahe suhtumine. Ja peaksin mainima, et seekord oli see test mulle endale ka valus, ta tungis ninna kuidagi nii äkiliselt ja tõepoolest, ei olnud niisama ebameeldiv, nagu eelmisel korral, vaid täiesti kibevalus. See kibevalus kestis vähemalt pool tundi hiljem ka veel teravalt ja terve päev kuidagi lihtsalt ärritunud olla. Nagu mingit hapet oleks sisse pandud. Oh, vandenõuteoreetikud, saavad nüüd seletada, et sellega ju märgistataksegi aju, loogiline, et ajus surkimine on kibe, eks!? 😀

Igatahes, peale seda, kui ära kiibistatud sain, läksime koju tagasi ja terve päev on halb olnud, pea käib ringi, mingi raskuse tunne on peal, muudkui loen, et oh, 2020 oli kõige hullem, võiks juba kiiremini mööda saada jne. Inimesed teevad enda 2020 kokkuvõtteid, jagavad 2021 mõtteid … See aastavahetus on küll selline, et absoluutselt mingit aasta vahetamise tunnet ei ole. Kui 2020 üldse kuidagi kokku saab võtta, siis sellega, et midagi ei saa kokku võtta. Mina ei oska enam ühtegi järjeldust, mõtet, saavutust, eesmärki kirjeldada. See aasta näitas mulle vaid seda, et miski siin pole kindel, kontrollimatud ja paratamatud asjad toimuvad, ükskõik, kui valmistunud või mittevalmistunud sa oled.

Koroonaviirus on üks selline absurd, mis maailma segi paiskas. Võimalik, et pikemas perspektiivis vaadates mingi osa maailmast paika raputas. Lisaks isiklikus plaanis toimusid traagilised sündmused, mida ei oleks eales uskunud, et lühikese aja jooksul terve siiani olnud elu teise vormi saab. Ja lihtsalt suvalise näitena paljudest toon ka valitsuse abordivastaste toetamise, mille peale aju plahvatab. Et noh, ega ei oskagi midagi selle aasta kohta öelda või kokku võtta – lihtsalt oimetu on olla. Ei mingit “jess, uus aasta tuleb!”, vaid lihtsalt kulgen kuidagi … kaamelt. 2020 pidi olema ju SEE aasta – ilus number, äge, kõik läheb ülesmäge. Aga sellest tuli kõik teavad, mis, nii et mul ei ole 2021 aasta suhtes mingeid ootusi. Lihtsalt elan elu, üritan kaamest olekust välja saada ja eluga edasi minna.

Üks hea asi on küll 2020 aasta juures – suhted on selgemaks, ausamaks saanud. Uskumatult palju häid ja heasoovlikke inimesi on minu teele tulnud, nii palju siiraid kaasaelajaid, abi ja tuge sealt, kust poleks oodata osanud. See on küll olnud mõnes mõttes julgustav, et küll me sellest kõigest siin välja tuleme. On ka olnud teistmoodi suhteid ja suhetes selgusele jõudmisi, on olnud suuri pettumusi samuti sealt, kust ma seda ei arvanud ja eks ma teen omad järeldused, kes kuulub minu elu ja kes sinna enam ei peaks kuuluma. Kainestab ja lihtsustab elu, ausus ja ehedus on minu jaoks alati olnud kõige olulisemad omadused inimeste juures. Suvaline tsirkus on läbinähtav ja väsitav, lõpuks jõuab tõde ikka päevavalgele ja paneb paika, kellel mis eesmärgid või väärtused tegelikult on.

Niisiis, ma ei hakka mingit 2020 põhjalikku kokkuvõtet ja analüüsi siin pidama, vaid tänan teid, et olete minu blogi jälginud, tänan kõiki, kes meie perele head on teinud, soovinud, kirjutanud, saatnud ja soovin kõikidele hästi selget meelt, kui vaja, päev korraga edasi liikumist (ma olen hetkel ainult selleks võimeline vist, äkki 2021 tuleb ikka see “uus aasta, uus mina”-tuju peale). Tahaksin, et kõigil oleks olemas see oluline – turvatunne enda elu ja lähedaste osas, et teie siiraid mõtteid ei seata kunagi kahtluse alla, et teil oleksid ümber inimesed, kes soovivad mistahes oludes teile südamest kõige paremat ja kellest te alati tuge saate.

Head aasta lõppu, hoidke mõtted ja meeled fookuses ning kui saaksin, suunaksin kogu maailma jõu ja energia inimeste kainesse mõistusesse, ausasse, edasiviivasse ellu ja teineteisest päriselt hoolimisesse.

3 kommentaari “Ai!

  1. Kurb, et paljud soojad suhted ära rikub see vastastikune teravus vaxxerite ja antivaxxerite vahel. Head sõbrad, perekonnad ja suhted rikutakse selliste teravmeelitsemiste ja mõnitustega ära. Ka sarkasm võib olla kiuslik, kui visatakse nalja kellegi üle. Kurb oli sellist nooti siit lugeda.
    Kaunist aastalõppu!
    Antivaxxer

    Meeldib

    1. Kurb on hoopis see, et heade soovide kõrval loetakse välja midagi absurdset. Tonti nähakse hea meelega seal, kus seda ei ole. See, kas keegi vaktsineerib või ei, on tema enda otsus, siinkohal naljatasin vatitikuga aju kiibistamise teemal, mis on ju absurdne. Selline ulme ei tohiks küll kedagi solvata ja tervest postitusest nüüd ainult seda välja lugeda. Head aastalõppu sullegi!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s