Andeks andmine

Juhtusin lugema Eveliisi blogis andestamisest ja sellest, kuidas ta ei mõista, miks peab seda peale suruma, miks peab kellegi halva käitumisega leppima, neile andeks andma ning kuidas on teatud inimesi, juhtumeid, kellele ta iial ei andesta.

Ma umbes kujutan ette, millest ta räägib, sest mina kandsin endaga kaasas seda kibedat tunnet palju aastaid. Ma tean, mida tähendab, kui terve su elu ja olemine on tänu teatud inimeste teadlikult tehtud otsustele ja tegudele hoopis teine, kui oleks võinud olla ja tean, kuidas ükskõik, kes kõrvalt kuuleb või näeb selle asja sisu, imestab, et nii üleüldse saab kellelegi teha. Ei ole enda ettekujutus ega ebaproportsionaalne kibestumus, vaid ongi täiesti õigustatud pettumus ja valu. Eriti tuli pinnale see valu, kui enda perega hädas oleme olnud ja tundnud, kuidas see kõik oleks võinud teisiti minna, kui vaid oleks olnud inimeste poolt teistmoodi suhtumist enda lähedastesse ja ligimestesse, üks asi viis teiseni, teine kolmanda raske sündmuseni jne, kõik on olnud kuidagi seotud ja koorem muutus suureks. Ma ei suutnud sellega leppida, et mina enda perega olen sellisesse ellu sattunud või jõudnud, kuidas täiskasvanueas ei ole mul mingit vundamenti, millele elu ehitada, enesekindlus või enda väärtustamine nullilähedane ja kuidas ma ju noorena poleks saanud ega osanudki seda üksi ehitada, selge see.

Olin lugenud ja kuulnud väga palju andestamisest, imestanud nende üle, kes andestavad enda laste mõrvaritele, andestavad mingisuguseid tohutuid tegusid ja räägivad, kuidas nende elu on palju kergemaks saanud. Kuidas ometi saab see võimalik olla, kui sügavuti sa pead asjas sees olema, et andestada selliseid asju ja tunda kergendust? Samad küsimused on tõenäoliselt Eveliisil ka.

Ma võiksin öelda, et see on mingi teine reaalsus või dimensioon, kui tuleb järsku kindel teadmine, et sa pead kõigile ja kõigele andestama. Andestamine ei ole see, et sa kiidad kellegi teguviisi heaks, vaid minule jõudis ühel nutusel päeval köögilaua taga kohale, et ma ei taha end enam piitsutada sellega, kuidas asjad oleksid võinud olla või kuidas kõrvalseisjad ei saagi kunagi mõistma, mille najal meie elu siin seisab. Ma tundsin, et kui ma sellest taagast lahti ei lase, siis olgu ma nii tugev, kui tahes, mõnel nõrgemal hetkel istun ma jälle nuttes kuskil laua ääres, murest murtud enda pere pärast ja mõeldes, kuidas oleks ikka saanud ju teistmoodi, kuidas ma ei tea kedagi, kes elab sellises vanuses minu moodi. Ma tundsin, et nüüd on see hetk käes, mil see valu peab ära lõppema. Nagu öeldakse, kui tahad teisi tulemusi, siis ära jätka vana rada pidi ja mina tundsin, et kui ma kohe enda ohvriks jäämisest lahti ei saa, siis ma ainult toidan seda ohvrit, seda nn kurjategijat, mitte ennast. Ma ei aita end ühtegi pidi, kui ma mõtlen kõikidele sündmustele, mis mulle valu on teinud ja mis mind on kohati käituma või mõtlema pannud nii, nagu olen seda aastaid teinud, mitte just enda jaoks kõige paremini või lahkemini. Nii, et see klikk käis läbi ja otsustasin, et see vist ongi see koht, kus antakse andeks sellele, millele sa ei oleks uskunud, et andestad.

Andestamine on eelkõige mitte mineviku eiramine või selle lukku panemine, vaid leppimine, rahu tegemine. Ei kiida heaks, aga ei pane enam pahaks ka. Mina mõtlesin kõik sündmused ja inimesed enda elus ükshaaval läbi ning hakkasin elu vaatama nende silmade läbi, mida nemad võisid tol hetkel läbi teha, mida ma neile soovin, kui nendega midagi halba juhtub, keda see mõjutab, kellele see valu teeb jne. Ja selle arutelu käigus andsin andeks kõikidele kõiksugu asjad, mis mulle valu tegid, mis nn liblikaefekti elus tekitasid ja mõistsin samas, et me kõik siin oleme tundnud ühel või teisel määral valu, mida me kaasas kanname ja teistele inimestele, ka uuele põlvkonnale edasi anname, arvates, et oleme nüüd paremad või targemad või arvates, et meil on õigustus olla vihased, kibedad, sest oleme ise ohvrid. Ma otsustasin, et kui seda mustrit ei muuda, siis ma lihtsalt toidan ja toidan seda nn saatanat enda elus, kes mul üldse edasi minna ei lase, langen muudkui enda haletsuseauku, kus on mugav, tuttav olla. Ja lõpparve tegin ma kogu taagaga, mida kaasas kandsin aastaid ja aastaid, alles vast 1-1,5 aastat tagasi. Ja ei ole mingi aastatetagune üks sündmus, mis haiget tegi, vaid mitmeid erinevaid sündmusi, suhtumisi ja üks karm sündmustejada. Nagu ütlesin, kõik inimesed võtsin ükshaaval ette, mõtlesin nende elu peale, mitte endaga seoses, vaid lihtsalt nendele ja tundsin suurt kaastunnet. Näiteks, tundsin, et äkki nad ei osanud teisiti, äkki nad olid üksi, äkki nad vajavad heakskiitu, äkki neile on haiget tehtud, äkki nad olid mingis väljapääsmatus ängistuses, sada asja ja põhjust. Mul hakkas kõikidest isegi kahju. Mul hakkas enda raisatud aja pärast ka kahju. Ja lõpuks, kui mõtlesin kogu jama peale, mõtlesin ka sellele, kuidas ma siiralt soovin neile head, õnnestumisi, mingit hingerahu, sest kui sa elad teatud otsustega, ega see ei too ka tegijale rahu, kunagi kuskil see siiski ilmneb, olgu see südametunnistus, ebaõnnestumine, terviserike või mõni muu asi. Ma soovisin kõikidele täiesti ülevoolavat head õnne, ausust, mõnusat elu ja samal ajal tundsin, kuidas pikkade aastate pikkune kibedus ja vangitus, milles ma olen olnud, lihtsalt lahtub. Pole eriline psühholoogiline või teraapiline trikk, aga ma sain selle nn nõksu kätte, kuidas end mitte piitsutada, kuidas end sellest enda ehitatud vangist vabastada ja kuidas andestamine toimubki ainult enda sees enda pärast ning ilma hinnanguta, mis õige või vale, sest sellele tead vastust niigi. Ja ega see ei toimunud ka kergelt, sest ma olin ju ammu üritanud asjadega leppida või sellest üle saada, aga just see andestamise osa oli poolik, ma ei suutnud andestada ega selle kontseptsioonist üldse aru saada.

Ja nüüd, alates sellest vabanemisest, tunnen, et vaikselt hakkan suureks saama. Ma tundsin koguaeg, et olen nagu mingi vurr kuskil kellegi lükata, tõmmata, hinnata. Aga kui sa avastad, et sa oled siiski sõltumatu enda minevikust või saad olla sellest vaba, ei võlgne kellelegi midagi, ei ole mõjutatud kellestki, vaid ainult endast ja edasine elumuster on enda teha, siis oled natuke nagu uuestisündinud. Ma ei ütle, et elu on hirmus kerge ja helge, aga avastamine, et sa saad olla vaba ja mõistad, mis mõju saab olla sellisel kujul andestamisel, muudab kõik absoluutselt teiseks. Pealegi, süda on kuidagi puhastunud, nii raske on ju musta jama kaasas kanda, see on vaev! Nüüd, kui ma tajun hinnaguid enda suunas, mahategemisi või muud, küll mõõtudelt ja mahult palju väiksema mõjuga asju, aga asjad needki, siis ma andestan inimestele käigu pealt. Kui keegi tahab mind kuidagi maha tõmmata, siis ma näen, et see keegi on ise maas, sest küps ja endaga rahu teinud inimene nii ei tee, siis ma soovingi talle head, et ta jõuaks selleks inimeseks saada, kes on endaga rahul ega pea teisi kritiseerima, kommenteerima, maha tegema. Muidugi, ma saan valida, et need inimesed lihtsalt minu ellu ei pea kuuluma, aga samas, ma ei jää ka vimma pidama.

Nii, et soovitan ikkagi seda müstilist andestamise “klikki”, kui vähegi võimalik, hakkab küll kergem ja rahulikum!

Üks kommentaar “Andeks andmine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s