Jõulud karantiinis

Enne jõule, minu sünnipäeval, 18.12, tuli lasteaiast teade, et ühel Oskari õpetajal on tuvastatud Covid-19, rühm on kinni ja kõik lapsed ning nende pereliikmed on määratud isolatsiooni kuni 31.12 (kui 27.12 test näitab negatiivset tulemust, saab varem vabaks). Selleks ajaks olime juba paar päeva kodus olnud, sest Oskar jäi haigeks ning selle teate õhtuks kõikus tema palavik ligi 40 kraadi juures, mille õnneks alandajatega alla saime. Hirmutavad 3-4 päeva olid täiesti magamata ja ööl ning päeval vahet ei teinud, Oskari palavik sai alla vaid alandajaga ja nii kui natuke ravimit vähendasime, tuli kõrge palavik tagasi, ta vähkres, justkui sonis, värises. Kuna alati alandaja mõjus, siis haiglasse ei läinud ja olgu öeldud, et õnneks asub Lastehaigla meie maja taga, olime valmis iga hetk üle hoovi tormama. Muud sümptomid olid kinnine köha, nohu, kõlas kuidagi tüüpilise Covid-viirusena, samas enne Covidit võiks öelda, et tüüpilise nn talveviirusena.

Suhtlesime kohe perearstiga, kes tegi saatelehed testimisele tervele perele, sest viiruse sümptomid olid meil selleks ajaks kõigil, kuigi mitte nii tõsiselt, kui Oskaril. Testimise päevaks oli Oskari palavik all olnud ka ilma alandajata, nii et õnneks tervenemine toimus, mure, et kuskile testima viia sellises seisus, lahtus.

Kes ei tea, siis viirussümptomite korral saavad tasuta testimisele minna kõik inimesed, olenemata vanusest, tervisekindlustuse olemasolust. Kui saateleht on tehtud, saab aega broneerida interneti teel (mida on võimatu teha, sest need paar sekundit, kui leht laeb, lähevad broneeringud eest). Teine variant on see, et broneerimiskeskusest helistatakse ise ja saate terve pere järjest ära broneerida. Meie valisime Mustamäe testimistelgi Ehitajate teel.

Närv oli suur nii enda kui laste pärast, kui aus olla. Enne mõtlesin küll, et mida nad kõik pabistavad selle testi pärast, hull asi, ninast mingi proov, aga kui autoga telgini lähenesime, hakkas päris paha. Ega midagi, laste ees tuli tugev olla ja seletada, et see on pisiasi, kui neile väike pulk korraks ninna torgatakse. Ma ootasin testijatelt kuidagi väga tõsist ja tohutus kiiruses toiminguid, mis lapsed ära ehmatavad, aga sain üllatuse osaliseks, kui avastasin, et nii toredad inimesed olid testivõtjad. Nad oskasid nii armsalt lastele läheneda ja kiitsid lausa Johani Ämblikmehe mütsi, et tal toredam oleks. Esimene oligi Johan, mina aitasin pead paigal hoida ja nii see test mõlemast sõõrmest tehtud saigi. Johan oli ülitubli, vaikselt kannatas selle surkimise ära, silmad olid küll vees selles pulgast ja veidi hirmust, tõenäoliselt, aga tehtud see sai ja hiljem tundis end ikka tegijana.

Oskar, niigi kurnatud väikemees, vehkis ja kisas, kuid saime ka testi kuidagi tehtud ja kätte. Tükk aega õiendas, et ema, ai ju oli! Tõenäoliselt oli ka, sest ta muudkui vehkis peaga, aga tubli siiski. Siis tuli meie kord, Jaanus kirtsutas nina, kui võeti ning lõpuks tehti mulle ka. Mis ma oskan öelda, lõdvestada, hingata, mitte pinges olla. Pulk on imepeenike, peenem, kui tavaline vatitikk, torgatakse küllaltki sügavale, aga ei saa öelda, et oleks väga hull. Naljatasime omavahel, et justkui saaks nina sügada või nokkida sealt, kust ise ei ulata. 😀 Nali naljaks, aga tõesti, vere võtmine sõrme otsast on ebameeldivam, kui millegagi üldse võrrelda.

Ootasime siis vastuseid ja järgmiseks hommikuks oli digilugu.ee keskkonnas Covid-19 testi tulemused kõikidel pereliikmetel negatiivsed. Siis, samal õhtul tuli Terviseametilt kõne, et liiga vara olime testima läinud (mida ma ei teadnud, sest arvasin, et sümptomite korral ei ole vara), et meil siiski võib test positiivne olla, alates 27.12 on õige tulemus ja tõenäoliselt oli teil valenegatiivne, kuna puutusite otse haigusega kokku, olite tõsiselt haiged. No, ausalt öeldes, arvestades Oskari seisundit, siis ma olin 110% kindel, et see ei ole suvaline külmetus või viirus, kogu see kuiv köha, ülikõrge, küllaltki pikale veninud palavik, aga ei olnudki. Igatahes, uut saatekirja ei ole me siiani saanud, võimalik, et pühad vahel, võimalik, et ei tehta, kuna haigus sümptomitega läbi, tasulist testimist ei ole võimalik meil läbi viia, ega midagi, ootame aasta lõppu.

Kõige rohkem oli kahju Johanist, kellega me jõululuuletust harjutasime ning lasteaias jõulupidu ootas, kuhu ta lõpuks minna ei saanudki. Ja kahju oli Oskarist, kes enda sünnipäeval veel üsna haige oli ega saanud nii palju elevust tunda, kui oleks tavaoludes võib-olla soovinud. Muidugi, kahju ka sellest, et külalisi ei saanud tulla. Palju külalisi muidugi mitte, aga lihtsalt minu kaks õde, kes tahtsid läbi tulla, lastel juba sellest elevus. Õnneks saime teha nii, et eemalt käidi ukse taga üht-teist toomas.

Siiski Ossu sünna sai peetud, tegime küpsisetorti ja suure kingituse sai ta ka. Lastele väga meeldivad igasugused mängumajad ja vidinad, Oskarile veel eriti, niisiis, saime talle Playmobili kohver-maja, mis sisaldab kõiksugu väikeseid koduvidinaid kahvlite-nugadeni välja. Ei saa mainimata jätta seda, kui tobedad on mänguasjapoed – näiteks, see maja asus sektsioonis “Mänguasjad tüdrukutele”, nagu poisid või mehed ei elaks kodus ega peaks sellistest asjadest lugu pidama, poiste sektsioonis on hunnik autosid ja monstrumeid, kes midagi tulistavad. Keda me siin kasvatame?

Jõule pidasime ka väärikalt. Kuigi algselt oli meil mõttes kutsuda külla õed ja ema, siis juba enne meie piirangut hakkasime selles kahtlema, kas on praegusel ajal mõistlik. Samas, tundsime, et aasta, mis on meie peres olnud vaieldamatult üks keerulisemaid, vajas seda kokkusaamist, ühise laua taha istumist ja natuke helgemat tunnet. Aga kui lasteaiast konktreetne teade tuli, jätsime selle siiski ära, igaüks olimegi oma kodus, nagu peab. Siiski, siiski. Planeeritud ühine õhtusöök ja selleks puhuks terve pere poolt kokku pandud ostukorv, mis saabus minu aadressile … ega midagi, teised ütlesid, et las jääb, te ei saa niikuinii poodi minna, tehke süüa, olge rõõmsad. Seda me tegimegi!

Jõulusöök oli mõnes mõttes tagasihoidlik, kõiksugu eelroogi ja vaagnaid oli vähem, kui oleks külalistega olnud, aga tegin armastatud jõulukapsaid õlleporteris, kõrvale lihtsalt kartul paari tüümianioksaga ning liha proovisin esimest korda teha Wellington beefi. Peab ütlema, et see tuli üllatavalt hästi välja, AGA ei jäänud nii roosaks ja veriseks, kui tahtsin. Seest veidi küll, aga tahtsin suuremat ala. Järgmine kord tean arvestada. Wellington beef tehakse veise sisefileest, pruunistad küljed, määrid Dijon sinepiga, siis laotasin prosciutto crudo laiali, sellele määrisin šalottsibulatest, seentest, tüümianist koosneva ja läbipraetud segu, liha sinna sisse, kogu asi prosciutto crudo sisse rulli (see aitab säilitada mahlakust ja maitseid, nagu ka eelnev liha kinni pruunistamine). Ja lõpuks kogu värk keerata lehttaignasse ja ahju. Imeline, maitsekas, lahe teha … ideaalne pidupäevapraad.

Üks lihtne kartulisalat oli ka laual, kuna teadsin, et see on asi, mis on laste jaoks kindla peale minek ja alati võtta. Magustoiduks oli jõuluhalg ehk bûche de Noël, mis on Prantsusmaalt pärit traditsiooniline jõulurull, pidi õnne tooma. 🙂

Natuke jõulukingitustest ka. Suurtele ei teinud midagi, terve perega, ka õed, ema jne leppisime kokku, et ei mingeid kingitusi, ka mitte väikeseid meeneid, me oleme tänulikud, et hing sees ja väärtustame olemasolevat. Kui tulevad ajad, mil saame lubada kingitusi, siis olgu, aga praegu on nii, ilma igasuguse valehäbi või halva tundeta. Lastele, muidugi, kingitused lubatud. Ma loen imestusega erinevaid blogisid ja vaatan vlogisid, kus lapsi ootavad kingimäed. Mul olid juba ammusest ajast planeeritud kummalegi üks Lego-komplekt. Johan nõudis kuude kaupa Ämblikmehe mootorratta Lego, mille nimel luuletust õppis ja ootas lausa nii kaua, et ühel päeval oli õnnetult nurgas ning nuttis kurvalt, väitis, et ema, jõule ei tulegi. Misasja?! Muidugi tulevad! Ja siis oli jõulukingituseks lastele nende vanaisa poolt kaks autot, mille ma ise neile välja valisin ja see oli täpselt enne jõule, nii et ega meil ei olnudki muud, peale ühe kingituse laste jaoks ning lisakingitused hiljem. Siis tuli veel Jaanuse pere poolt üks mänguasi (koos suure toidukoti ja muude üllatustega, et meie karantiinis peret aidata), enne seda oli äsja olnud Oskari nukumaja. Nii et asju veidi kogunes ja mina imestasin, kuidas saab jõuludeks palju asju üldse kinkida, kui nad ei jõua oma Legoga siiani ära mängida või autoremonti teha mingil uuel autol – nad on nii õnnelikud nende üksikute ja täpselt õigete kingituste üle. Ma tõesti ei tea, kuidas saab eraldada või siirast rõõmu ülipaljudest asjadest tunda, kuid võimalik, et vanusega see muutub. Mina enda lapsepõlvest mäletan, et jõulukinke oligi ikka üks, kuidagi see kingikuhi vist on rohkem õpitud või vanematele endale, et lapsed saaksid seda ülimat elevust tunda. Igatahes, loodan, et vanusega nad ei hakka nõudma rohkem asju, sest klassikaaslasel oli 7 kingitust ja neil 1-2. Naiivne lootus vist? Või on meie lapsed harjunud asju mitte saama, sest eks meil tõesti on piiratud olud, kuid ei tahaks arvata, et kõikidel teistel praegusel ajal väga palju vabam see seis on.

Jõuluvana käis ka! Meil kostüümi ei olnud (peab ikka hankima), aga noh, nalja sai ikka – punane müts pähe, punased voodilinad ümber, lambanahk, mis Oskaril beebina vankris oli, ette ja lapsed olid ülielevad! Muidugi, nad said aru, et tõenäoliselt on see Jaanus, aga kõik mängisid oma rolli laitmatult, see oli nii äge ja naljakas – Johan muudkui esines ja jutustas, Oskar häbenes ja kartis – kõik nii, nagu peab. See, millest aru saime, et jõuluvana oli äratuntav, oli siis, kui Oskar läks teise tuppa, ütles Jaanusele, et noh, jõuluvana, tee kingitusi või midagi taolist, umbes, et teeme veel seda mängu. Aga ei ole kindel ka isegi, sest ta kuidagi käis ja uitas, kus see jõuluvana läks 😀 Uuendus: Oskar nägi praegu pilti ja ütles rõõmsalt, jõuluvana-issi, tegi kingitust!

No, igatahes, olime ainult neljakesi, lapsed olid nii elevad ja õnnelikud, mingi pidusöök, jõuluvana ja kisa, et seda ma ju tahtsingi, kui Ämblikmehe Lego nägi. Nii armas oli see väike karantiinijõul!

Loodan, et kõik said kasvõi korrakski jõulurahu tunda ja ma tean, et on väga palju peresid keerulistes vaimsetes, füüsilistes, materiaalsetes oludes, kellel pole võib-olla seda ühte kingitustki lastele võimalik teha, mu süda valutab nende pärast ja soovin neile kõigile, et lahendus saabuks, koorem saaks kergendatud, mured võtaksid veidi lahjema vormi, kui see seni on. Mina olen vägagi teadlik, kui tänulikud me peame olema ja olemegi nende jõulude, kaetud laua, kingituste eest, see on meile justkui väike jõuluime, millele seal laua taga mõeldes natuke mõni pisar ka mõlema silmist tuli, sest tegelikult ei arvanud me Jaanusega kumbki, et jõuluõhtut selliselt pidada saame. Täiesti #blessed.

Olge hoitud!

4 kommentaari “Jõulud karantiinis

  1. Kui teil on ikkagi testida vaja, siis helistage 1220 ning rääkige oma lugu ära. Kui seal töötav arst peab vajalikuks teile saatekiri teha, siis suunab ta teid otse saatekirjade tegijate telefonile. Kui saatekiri on tehtud, siis kuna teil on alaealised testitavad, helistab testimiskeskus teile ja saate testimise aja ning koha kokku leppida. 1220, ehk perearsti nõuandeliin töötab iga päev 8.00-22.00, saatekirjade tegijad samuti.
    Ainult täiskasvanute puhul saadab testimiskeskus teile smsi, milles oleva lingi kaudu saate endale testimise koha, kuupäeva ja kellaaja valida või registreerida end testile https://koroonatestimine.ee/

    Meeldib

  2. Aitäh, et jagad oma ehk veidi teistsugusemaid jõulutraditsioone, mis näivad tõesti väga mõistlikud ning kuidagi tasakaalus ehk praegusel ülimateriaalsel ajastul. Vanasti kui Su blogi lugesin siis peaaegu üldse ei suhestunud või kuidagi natuke nagu ärritas selles miski, aga mida aega edasi siis tõden, et sa oled väga-väga suure hingetarkusega ning kõik raskused mis elu Sulle ette viskab on minu arvates kas ainult selleks, et varsti elad oma unistuste elu ja see kõik oli lihtsalt õppetund või oledki sa niivõrd tugev ja tark, et sulle saab suuri eluraskusi teele visata n-ö ja sa kindlasti tuled toime või ainult saad nende poolt enamgi väestatud. Lihtsalt selline arvamus tahtis välja ütlemist.

    Liked by 1 person

Vasta Ingrid-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s