Aasta tasandusrühmas – muljed, tunded, tulemused

See postitus on kõikidele vanematele, kes vajavad lapsele tasandusrühma, lõpuks saavad selle koha või on ootel, siis kahtlevad, kas nad ikka peaksid selle vastu võtma, kuidas üldine areng on, kuidas teised lapsed mõjutavad, kas seal on palju diagnoosiga lapsi jne.

Tõenäoliselt on minu lugejad kursis sellega, kuidas Johanil on kõne hilistumine, rääkisin sellest ka ajakirjas Pere ja Kodu (LINK artiklile). Minu suurim mure kogu abi saamise saaga juures oli tiksuv aeg, muudkui edasi lükkuvad arstiajad, soovitused stiilis “ootame ja vaatame edasi”, kuni samast suust tuli hiljem, et miks te ootate? Pea oli nii segamini aetud kümnete soovituste, ettekirjutuste ja muude toimetustega, et mul ei olnud enam aimugi, mis on õige, mis vale. Lapsevanemad, kelle laps ei räägi nii, nagu peab, ei ole hoolimatud ega oota käed rüpes, vaid mõistavad, et lapsed ongi erinevad, kuulame arstide ja logopeedide soovitusi, ei hakka kohe võitlema ja jaurama, sest usaldame spetsialiste. Ma sain omal ajal (rohkem kui aasta tagasi) palju, palju laitmist tunda, kuidas me lihtsalt hoolimatult ootasime, aga mure, mida vanemad lapse suhtes tunnevad, on kirjeldamatu ja minu jaoks on see ulme, et ükski lapsevanem teisele saab nii öelda. Ühesõnaga, mure lapse pärast ja kogu olukorra tõttu maha tümitatud halbadeks vanemateks, see varjutab siiani veidi eelnevat valulikku perioodi. Kui keegi vähegi soovib nendele vanematele tuge pakkuda, siis lihtsalt kuulake neid ära, küsige, kuidas te saate aidata ja ärge jagage hinnanguid, austame ja hoiame kõiki peresid.

Ma pean seda siiani mingisuguseks taevaseks õnnistuseks, et eelmisest jaanuarist Kannikese lasteaeda tasandusrühma koha saime, sest mina olin valmis vähemalt uue sügiseni ootama, nii ma olin kuulnud, et järjekorrad on, aga kuna Kannikesest oli keset aastat üks laps ära läinud, siis meile helistatigi. Ehk siis Johan alustas Kannikeses jaanuaris 2020.

Pean tunnistama, olin ärev ja kahtleval seisukohal – jah, Johan vajab mitu korda nädalas logopeedi, seda teenust ei saa Tallinnas sellise tihedusega mitte kuskilt (minge õppige logopeediks, neid on puudu!) ja kui saab, siis tähendab see kuus mitusadat eurot väljaminekut, mida meil mitte kuskilt võtta ei olnud. Kahtlesin lasteaiavalikul just seetõttu, et nagu teisedki, olin kuulnud – kunagine erilasteaed, kas seal on õpe, nagu mujalgi, kas laps saab kooliks valmis, nagu vaja, kuidas mõjuvad talle teiste diagnoosidega lapsed jne. Pealegi, Johan oli eelmises lasteaias ülisuures stressis, ta karjus ja nuttis, palus meid igal hommikul kogu oma jõuga, et see sõna võimalikult selgelt välja öelda ja meile selgeks teha, palun, ema, palun isa, ära vii lasteaeda! Mu süda murdub praegugi. Ja ma kartsin teda viia uude, võimalik, et samasugusesse keskkonda.

Eelmises kohas ei mõistetud seda, et Johan on väljendamisega mures, teda peeti pahaks poisiks, kes sai karistada, sest ei saanud ülesandest õigesti aru, ta on väga kunstimeelega laps, aga seal hakkas ta isegi pliiatsit ja paberit kartma, uuel õpetajal Kannikeses läks aega ja tegelemist, et ta uuesti joonistama saada, et ta enda krambist välja tuleks, sest suurim hirm oli Johanil eksida. Eksimine oli taas teiste ees maha tegemine, mitte järgi jõudmine, millegagi mitte hakkama saamine. Mäletan, kuidas eelmises lasteaias midagi juhtus ühel päeval, laps oli näost valge, paiste nutetud, õpetajad ütlesid, et nad ei pannud midagi tähele, kõik korras, me küll üritasime nendega kontakti saada, aga isegi õpetajad vältisid meid, ei mingit jutuajamist, muudkui – kõik on korras, kõik on hästi (samas kui iseloomustust uue lasteaia tarbeks küsisime, ei olnud tema rühma õpetajatel ühtegi positiivset sõna või oskust Johani kohta öelda). Aga sellest päevast Johan nuttis suurte pisaratega, et me teda sinna enam ei viiks. Ja me ei viinudki. Siis tuligi õnnistatud kõne Kannikesest, et teile pakutakse kohta. Ma ei tea õigemat aega selleks kõneks, aga jah, kartsin uue kohanemise pärast.

Näide eilsest joonistusest meie kodutahvlile. Udune telefonipilt, aga Johan joonistas omaette lennuki, ruumilise ja puha (seal on mingid piirjooned ja asjad juures, sellega väljendas ta, et lennuk liigub), aga no vaadake tiibade asetust! Mina olin väga uhke selle mõneminutilise kritselduse üle! Muidugi, joonistamise isu tekib tal just siis, kui ma ütlen, et hakkame magama minema, siis ta otsustab enda trumbid välja tõmmata ja mainida joonistamist või raamatut, ta teab, kui olulised need tegevused mulle on. Nii et nutikas poiss, võidab õhtust aega enda kunstiga, mida ma keelata hetkel ei taha.

Kuna Johan oli eelmises kohas suure nutuga olnud, siis olin nüüdki valmis, et äkki uus lasteaed meile ei sobi. Ma olen sellest juba rääkinud, aga esimesed päevad olidki veidi keerulised, siis edasi, peale 2-3 päeva, Johan lausa küsis, et lähme lasteaeda ja ta astus rõõmuga sisse! Nii on see tänaseni. Muidugi, päevad ei ole vennad, temagi vahel on hommikul väsinud või pahur (eriti siis, kui joonistamise soov ja magama minemise võitlus liiga pikale venib), aga see on teistmoodi tõrge, nagu kõigil vahel. Kõik minu hirmud on pühitud seoses Kannikese lasteaia ja tasandusrühmaga.

Kannikese lasteaed on liikumist propageeriv ja tervist edendav lasteaed, see tähendab seda, et varuda tuleb häid ilmastikukindlaid riideid, sest iga ilmaga ollakse õues ja mõnuga, nii lõunal kui õhtul! Liikumistunnid on samuti võimalusel õues. Õueala ei ole piiratud erinevate rühmade aiakestega, vaid see on üks suur mängumaa. Neil on aiakärud, õues tahvel, õunapuud, ronimiskohad ja uus valgustus, mille ehitust said kõik lapsed imetleda, traktorid ja puha ju – kõike, et seal seigelda, minu meelest nii armas õueala, meenutab natuke minu kunagist lasteaeda Hiiumaal Käinas.

Õpetajad on samuti väga armsad ja tähelepanelikud, ükski teema ei ole tabu. Kui on mure, et keegi tegi haiget, siis see räägitakse ka läbi, kui on mure söömisega, tegevustega, kõigest räägitakse ausalt. Kui laps on endast väljas, siis räägime läbi, mis võis seda tekitada. See on ilmselge kõik, aga eelmises rühmas kahjuks ei olnud, seal me ei saanud vahel õpetajalt teregi. Mõnus ja kodune isiklik lähenemine on kõikidesse lastesse ja nende vanematesse, minu jaoks on see väike eriline armas lasteaed.

Logopeedid on igas rühmas olemas ja tunnid on 3-4 korda nädalas. Sellest aastat seadsime sisse ka vihiku-süsteemi, et viisime Johanile lasteaeda vihiku, see liigub lasteaia ja kodu vahel, sinna kirjutab logopeed meile mänge, harjutusi, märkmeid, mida kodus teha võiksime, meie teeme ülesandeid ja õpetaja näeb ka vihikust tulemust. Saame omavahel läbi vihiku suhelda ning Johan on väga tähtis enda auto pildiga raamatuga (ta igatseb kooli, kuna osa lapsi ta rühmas valmistuvad järgmisel aastal kooli minema, Johan tahab suurte moodi olla 🙂 ).

Kõne on märkimisväärselt arenenud, ma ise ei saagi vist nii palju aru, see muutus on pidev ja aina põhjalikum, aga teised kuulevad ja näevad, mainivad, et oo, kui palju ta jutustab! Jah, tõsi, ma ei kujutagi enam ette, et me ei räägi omavahel ja need vestlused, kui ta midagi räägib, hoolikalt sõnu ja käänete lõppe valib, on hindamatu väärtusega, mu maailm jääb ootele, kui Johan räägib, sest ma naudin iga ta juttu! Muidugi, kui ta endast väljas on, võib kõne ka lohakam ja arusaamatum olla või kui tal vaja joosta, tormata, midagi kiiresti selgeks teha, aga see on normaalne. Oskar on samuti Johani kõrval järsku suureks ja jutukaks saanud, nad on nagu kaksikud ja aina nauditavamaks kogu meie lasteelu läheb. Nii uhke on olla nende kahe poja ema!

Lasteaiaga on Johan üldse hästi suureks ja asjalikuks saanud, ta juhendab Oskarit, nende omavaheline suhe on paremaks läinud, väga hoiavad teineteist, Johanil on suure venna roll järsku peale tulnud, sest eks ta igatseb teda päeval ja oma vend on ikka oma! Oskar kahjuks ei vasta alati samaga, sest tema on nüüd iseloomuga “ärkanud” ja nõuab, kiusab, kavaldab, aga küll see tal üle läheb. Kes iganes on väitnud, et kahesed on kohutavad, siis mina oma kahe lapse näitel ütleksin, et kolmestega on rohkem väljakutseid. Kohutavad ei ütle ma ühegi vanuse kohta.

Hoolitsev Johan Sipsikule unejuttu lugemas … Lego kokkupanemise juhendist.

Ja veel tahan Kannikese lasteaeda kiita, et nad nii toredaid asju teevad. Näiteks, neil on rühmas kraanikauss, lapsed pesevad ise nõusid, teevad mingit süüa, alles õpetaja saatis, kuidas nad porgandit riivisid, endale salatit tegid. Selline ise toimetamine on mulle nii meelt mööda, nad on kohe nii asjalikud ja näiteks, Johan on nõudepesu meil kodus juba ammu pisteliselt teinud, see tuleb tal väga hästi välja, ta teeb nii puhtaks ja sätib hoolega kuivama, et ma ei ole pidanud isegi üle pesema (enamasti …).

Lisan väikese galerii piltidest, mida õpetaja mulle saatnud on.

Kui me nüüd räägime erinevatest tasemetest laste arengus, diagnoosiga ja diagnoosita laste segunemisest õuealal (kuna piire ei ole), siis jah, tuleb ette näiteks agressiivseid episoode, teatud käitumisi jne, aga mina näen seda just nii, et lapsel areneb sellega seoses suurem empaatia, erinevate inimestega arvestamine, nende eripäradega harjumine. Ka õpetajate ja teiste tugiisikute suhtumine, käitumine, probleemilahendusoskused – see kõik on lapsele seal eeskujuks ning tegelikult ma tajun, et laps õpib sellest, mitte ei mõju kuidagi pärssivalt. Minu jaoks on need lapsed seal lasteaias kõik nii erilised ja armsad, nii suur rõõm on neid tegutsemas näha, ükski laps ei ole pahatahtlik, kõik nad on hoitud ja armastatud, iga lapsevanem astub rõõmsalt tervitades vastu, olgugi et ma neid ei tunne – mingi teine aura on seal.

Igal juhul, Johanil läheb lasteaias hästi, käib kord nädalas judos (kui nüüd see koroona ka lubaks aias käia, sest tal on natuke köha, nohu), läheb rõõmuga, tuleb rõõmuga.

Tähtis info ka Tallinna lapsevanematele – kui teie laps käib tasandusrühmas või on tasandusrühma nimekirjas ootel, siis on teil võimalus taodelda lasteaia kohatasu vabastamist! Pole paha! Meie lapsed käivad nüüd tasuta lasteaias ja söögi eest tasub ka Tallina linn! (Oskar ka, sest tema kohatasust vabastus sõltus sissetulekust, mis meil teadagi on pea olematu hetkel).

Igatahes, tahan rõhutada, et usaldage enda sisetunnet, pange plussid, miinused kirja, iga lapsevanema võimalused on erinevad, kui te saate muid tugiteenuseid lisaks lubada, võib-olla te ei peagi lasteaeda vahetama, aga meil oli eelmises rühmas mitte väga hea kogemus ja majanduslikult raske – meie jaoks toimis lasteaiavahetus suurepäraselt. Ka ei muretse ma koolivalmiduse pärast, sest näen juba praegu suuremate pealt, kuidas kooliks valmistutakse, kuidas neid toetatakse, tehakse nn näidisklassi või tundi, et harjutada koolitunniga, juhendamise ja ühes kohas püsimisega – niisiis, hetkel ei muretse. Kodus õpetan ka lastele juba mõnda aega tähti, numbreid – sellest võin eraldi postituse teha, mis on meil tõhus viis ja mis mitte.

Ja mõne sõnaga Oskarist – tema käib seal lasteaias, kus Johan enne, hetkel veel sõimes ja ka see rühm ning õpetajad on nii armsad ja soojad, Johanil lihtsalt omal ajal ei klappinud suurema rühma õpetajatega tõenäoliselt, nii et ei saa kogu lasteaeda maha teha, kõik on erinevad isiksused ja suhtumised. Oskari kogemuse näitel soovitan ka kahe käega seda lasteaeda, sest Oskar vist lasteaias elakski, tal on seal NII tore! (Kui ta nohuga kodus ei peaks istuma) 🙂 Aga kuna ma tahtsin postitust suunata just tasandusrühma valivatele vanematele, siis täna piirdungi Johani jutuga. Kui teil on küsimusi, võite alati kirjutada või siin all kommenteerida, ma ei garanteeri, et väga isiklikke asju siin avaldan, aga üldinfot ikka!

Olge tublid, tugevad, hoidke enda kalleid lapsi ja usaldage end, sest me kõik teeme otsuseid enda perest lähtuvalt. Võtke vastu hea nõu ja ärge kuulake kriitikat, mis edasi ei vii! Olge julged edasi liikuma!

“Kallis, kas usud, et kõik läheb korda,
kõik tuleb ringiga –

Kallis, me näeme, mis Sa oled suutnud
ja mida ei ole veel.
Näeme, kuis elu Su ümber on muutun’d
ja kuidas ei ole veel.

Kallis, Sa oled nii ilus laps – ehitud kullaga.

Võta siis vastu see tänane päev ja armasta küllaga!”

(“Kallis” Mari Jürjens plaadilt “Omaenese ilus ja veas”)

6 kommentaari “Aasta tasandusrühmas – muljed, tunded, tulemused

  1. Kannikese lasteaed on parim kõneravi vajavatele lastele. Tean omast käest oma lapse põhjal, kui heaks see tal seal arenes. Tervitused logopeed Veronikale. Tõsi, koolis tuli siiski sotsiaalne taandareng, sest ideaalseks siiski ei saanud ja puudusi jäi.

    Liked by 1 person

  2. Oh, ma olen seda postitust oodanud. Nii tore, et tasandusrühma minek on toonud progressi ja no vanast rühmast äratulek oli kindlalt õige otsus. Kõne hilistumisest üle saamiseks on teistepoolne tugi nii oluline ja kui rühmaõpetajad seda pakkuda ei suuda, võib see palju kahju teha.
    Meie 5aastast ootab ees nüüd kõnearengu hindamine, teame, et kõik pole veel ideaalne, aga progress on märgatav.
    P. S. Soovitan oma igapäeva filmida ja vaadata aastataguseid klippe. Raskematel hetkedel annavad need ikka väga palju jõudu.

    Liked by 1 person

  3. Nii tore on lugeda, et lõpuks kõik klaariks puhus ja Johani sobivasse rühma saite. Kuigi see “ootame veel” periood ajab isegi praegu lugedes kurvaks.
    Mul endal küll kõne hilistumise ega tasandusrühmaga tegemist pole aga tugiõppega küll. Minu lapsuke ei ole lugemises just parim. Lasteaia viimases rühmas käis tugiõpetaja juures lugemisoskusele tuge saamas, praegu 1. klassis käib paar korda nädalas kooli logopeedi juures. Koolis logopeed kohapeal, jälgib lapsi ja vajadusel siis aidatakse järele. Minu lapse klassist vist 5-6 last on logopeedi grupis. Ma väga hindan seda, et kool juba eos pakub vajadusel tuge, laps saab oma eduelamuse ka kätte ning ei jää teistest maha vaid lisatoe abil püsib kenasti kogu grupi tempos.
    PS! Ma kusjuures olen juba kahetsenud, et omal ajal pedagoogiks/eripedagoogiks jne ei õppinud. Või logopeediks. See töö ilmselt istuks mulle aga praegu 35+ vanuses hästi ei tahaks nullist päris uude valdkonda minna… (või siis vajab mõte veel küpsemist).

    Meeldib

  4. Nii tore ja põhjalik postitus. Kiidan ka Kannikese lasteaeda!
    Tahtsin lihtsalt kirjutada veel, et mu laps käib samuti seal ja nii mõnigi kord oleme kokku põrganud teiega hommikuti. Nagu kuulsusi näeks kohe. 😄

    Meeldib

  5. See postitus oli tõesti vajalik. Ehk keegi, kellel on samuti ees otsustamine, kas laps panna tasandusrühma või mitte, saab siit tuge ning hirmudele leevendust. Ka minu laps käib hetkel Kannikese lasteaia tasandsrühmas seoses kõne hilistumisega. Ise oleksin väga tahtnud, et oleks olnud võimalik mõnda selleteemalist blogipostitust või foorumit lugeda. Mõned teemad ma küll leidsin, kuid need pigem hirmutasid. Meenub, kuidas toodigi välja, et laps ei soovi enam lasteaeda minna, sest need nn diagnoosiga lapsed hirmutavad jne. Seega olid kahtlused olemas. Eks iga lapsevanem tahab ju parimat ning kui enda lähedusest vahetut objektiivset kogemust võtta ei ole, siis ongi keeruline otsustada. Meil eelmises lasteaias probleeme ei olnud, sest lasteaed oli pisike ning õpetajad lapsega harjunud. Samas sain aru, et midagi tuleb muuta ja kõnearengut veel rohkem toetada. Sealses lasteaias logopeed puudus, kuid käisime ise Logopeediakliinikus iganädalaselt logopeedi juures ning tegime kodus harjutusi. Samas selleks, et kõne hilistumisega laps saaks abi, peab ta minu arvates logopeedi juures käima mitu korda nädalas, kuid sellist võimalust lihtsalt ei ole, sest vastavaid aegu ei ole absoluutselt saada. Seejuures ei oma tähtsust, kas oled valmis maksma täishinda või mitte (kellele teema uus, siis perearsti saatekirjaga oli hind mõnevõrra odavam, meie viimasel käigul 15.- eurot ja täishind oli vist 40.- eurot). Mõnel korral õnnestus lisaaeg saada siis, kui keegi oma aja ära ütles ning olime valmis kiirelt reageerima ja kohale tormama. Õnneks saime ühel hetkel koha tasandusrühma ning oleme samuti Kannikesega väga-väga rahul! Nagu Lilli siin välja tõi, siis ei kohuta sealseid õpetajaid see, kui laps teisiti käitub või end väljendada ei oska. Meie laps läheb samuti lasteaeda väga hea meelega. Laps kaasatakse erinevatesse tegevustesse. Ka õueala on neil super (meie eelmises aias oli õueala väga väike). Ja, mis peamine, rühmas on oma logopeed, kes tegeleb lapsega 3-4 korda nädalas. Mis puudutab neid nn diagnoosiga lapsi, siis selles osas on hirm olnud absoluutselt alusetu. Kujutan ette, et see probleem võib kusagil tavalasteaias mõne hüperaktiivse lapsega olla palju suurem. Kannikeses ei ole meil küll ühtegi probleemi olnud ja ei ole ka ausalt öelda ise osanud sellist last seal märgata. Rühmad on Kannikeses ju väikesed ning õpetajad on oma ala spetsialistid, mistõttu eeldan, et isegi, kui peaks mingi probleem olema, siis osataksegi sellega tegeleda. Lisaks on seal ju eraldi rühmad pervasiivsete arenguhäiretega lastele, mis on veel väiksemad ning eeldangi, et need lapsed, kellel on rohkem abi vaja, käivadki seal. Oma pika jutu lõpetuseks ütleksingi seda, et ärge kõhelge, vaid pange laps võimalusel varakult tasandusrühma (see protsess võtab samuti aega, et Rajaleidjast vastav otsus saada, et oleks üldse võimalik laps tasandusrühma nimekirja lisada). Ise pisut kahtsengi, et veel varem seda protsessi ei alustanud.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s