Teate, valus on

Mäletate, kui ma kunagi enda majanduslike probleemide juures ütlesin, kui hästi tegelikult kõik on, see on ületatav ja elus on suuremaid muresid, loodetavasti ei pea ma tundma kunagi tunnet, et üks teine mure on nii suur ning meenutan, et oleks mul nüüd ainult need mured, ainult need rahamured. Oleks praegu ainult see, kui palju kergem oleks. Ma lootsin, et seda hetke ei tule. Ja see hetk on käes.

Ma olen blogis vaikne olnud, sest ma ei taha muudkui rääkida elu igasugustest raskustest või asjadest. Eelmise postituse lõpus juba andsin mõista, et lähedaste kohta tuleb raskeid uudiseid, siis ma veel ei teadnud, kui raskeid, aga jah, nüüd on see käes. Kui vahel on tunne, et enam midagi hullemaks minna ei saa, siis elu õpetab, et ikka veel saab ja see eelmine raskus oli palju “mõnusam”, kui järgev.

Ma ei ole kunagi midagi iseenesestmõistetavana võtnud, ei tervist, elukohta, tööd. Me arutleme tihti, et meil on nii palju, mille pärast rõõmustada ja tänulik olla, hetkel on selline tunne, et milleks siis mulle veel seda õppetundi juurde on vaja, kui me niigi pingutame, et vee peal püsida. Eks rasketel hetkedel hakkad analüüsima, et hmm, mida elu mulle nüüd õpetada tahab. Ainus asi, mis mulle pähe tuleb, on see, et mis on oluline, mis on ebaoluline – vana tõde.

Tahaksin kõikidele inimestel öelda, et kui te kellegi peale solvunud olete või vimma peate, unustage see – mõttetu, see ei anna teie elule mingit väärtust juurde. Aga vastupidine suhtlus – heasoovlikkus, heade suhete hoidmine ja teistmoodi inimeste mõistmine võib viia kaugele ja tuua palju rõõmu ja edu. Või kui te trügite liikluses, poes, õiendate kellegi kallal – andke endale aru, millist kvaliteeti see teie elule annab, mis muutub? Ja kui on inimesed, kes teid närvi ajavad, petavad, kiusavad, näete pealt ebaõiglust, siis ärge vastake samaga – soovige neile südamest, kasvõi mõttes, head, et nad saaksid paremateks inimesteks. Lõppude lõpuks, kõik vajavad ühte – tunnustust, tähelepanu, armastust ja turvatunnet. Ja tegelikult, kõik olmemured on lahendatavad, võtke telefon, leppige kellegagi ära, andke andeks nii inimestele kui minevikule. Rahamured saavad ka lahendatud, küll saavad, vahel matavad endasse täielikult ja tunnen seda iga päev omal nahal, aga kuni elate, liigute – klišee küll, aga kõik on võimalik ja mööduv.

Rääkides kiusamisest, kas teate, ma olen varsti 34-aastane ja tunnen kohati, et mind kiusatakse. Jah, koolikiusamine ei ole kadunud! Ma pingutan elu eest, et häid tulemusi saada, öösel joonistan oma skeeme, päeval jooksen sajas kohas, nutt kurgus, jõud otsas, ikka pingutan. Ja on inimesi, kes n-ö naljaga või ilma naljata norivad, kuidas mul muudkui peab ju hästi olema, kuidas ma olen naiivne (sest vaimustun alast, mida õpin), kuidas mina olen lillelaps, võimu ei tohi anda jne. Päris kohatu, lihtsalt selline nokkimine, mitte kellegi teise kallal, ainult minu. See võib ju naljaga olla, aga kui on näha, et see muudkui kestab, taktitunne puudub, mina olen häiritud ja ütlen, et olen häiritud, siis läheb õhustik paksuks. Ja just sellisel puhul mõtlengi, et jah, tundub, et hoopis nendel inimestel on elus keeruline, ma soovin neile head, see kibedus ei tee edukaks, rõõmsaks, ammugi mitte terveks. Nii et kiusamine koolis, tööl, lihtsalt selle tõttu, et oled “nohik” – jah, uskumatu, eksisteerib. Selliste inimeste koht ei ole minu elus, aga ma soovin neile päriselt ka head.

Koolist veel rääkides, ma olen ikkagi nii vaimustuses enda alast, nii tänulik, et ma seal käin. Sellest aastast on meil moekollektsiooni, fotograafia, tööseadusandluse, ettevõtluse tunnid – nii hea ja põhjalik on terviklikult see haridus. Sa saad nii baasõmblusi teha, rätsepatööd kuni enda ettevõtte kallal töötamiseni välja – selles antakse alus, sealt edasi muidugi arendad end ise juurde, aga suund näidatakse kätte, mõte pannakse liikuma. Nii et kui keegi kahtleb, kas minna kutsekooli, siis tõesti, kui tunnete kirge mõne ala vastu, valmis aega, energiat pühendama, minge – see annab nii palju uut juurde, need teadmised jäävad eluks ajaks. Tallinna Tööstushariduskeskust soovitan kahe käega!

Ja mis siis veel. Lastega on hästi, käivad rõõmuga lasteaias, tublid, säravad poisid, lihtsalt uhke on olla nende ema. Ilus vaadata, kuidas nad kasvavad, suured sõbrad on ja kuidas nad teineteist aina rohkem hoiavad. Nt kui Oskar on lasteaias, aga Johan jäi koju, ta ei suutnud oodata ära, mil Oskarile järgi saab minna. Isegi ütles, andke andeks, Oskar, anna andeks, ehk andke andeks, et Oskarilt muudkui asju ära võtan, tule koju mängima. No, nii armas.

Siis juhtus eile, isadepäeval, selline lugu, et ma sain Facebooki mänguga Mari Jürjensi kontserdipiletid kahele ja tema uue albumi. Seda ei saa edasi anda, kui ilus ja ehe see kõik oli, puudutas täpselt neid teemasid, millega hetkel tegeleme, elu ja surm, millisena maailma jätame, kuidagi lohutav ja edasiliikuv mõtteviis kõlas nendest lugudest. Album oli pühendatud tema vanaemale, kes suri 2017. aastal ja kogu see aasta pani teda mõtlema, endasse vaatama, arutlema selliseid eluasju. Mind see liigutas, nutsin kaitsemaski märjaks, päris kummaline, polegi kunagi käinud kontserdil, kus ma iga loo ajal nutan ja kui ei nuta, siis näen ikka kurja vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Igal suuremal nutuhetkel mõtlesin, et kui nüüd saalis tuled põlema lähevad, on täitsa jama! 😀 Aga ma võin öelda, et Jaanus nuttis ka kohe esimest lugu kuulates. Täna hommikul kuulasime albumit ja sai veel korra vee silmast välja enne tööd, nii et väga puudutab see looming.

Nii. Sain natuke jutustada seda, millised on need sügiskuud olnud. Siia vist sobiks üks 2020 meem, mis kirjeldab, kui segane aasta see on, aga kuna need on nii leierdatud, siis jätan ära. Aga jah, 2020 on lihtsalt… wow.

Aga head ka – Biden on nüüd platsis, äkki Ratas saab kaabud ka nagisse visatud, demokraatia saab päästetud ja meie elame kõik edasi, kuniks seda antud on! Ja üleüldse, ma usun imedesse, kõrgem võim valitseb ja teeb, mida tegema peab, nagu ikka, kõik see tuleb, mis peabki tulema.

Väike valik koduseid ja uduseid mobiilipilte ka! Olge tublid, pead püsti, lähme edasi!

5 kommentaari “Teate, valus on

  1. Pole midagi ägedamat inimesest, kes on oma (õpitavast) erialast lausa õhevil, see on lihtsalt ilus, ükskõik, mis see siis sisse toob täna või homme. Sellist inimest on kerge austada ja imetleda. Ole hoitud!

    Liked by 1 person

  2. Väga kahju, et sul raske on. Loodan südamest, et varsti tulevad paremad ajad nii isiklikus elus kui maailmas 🧡
    Olen ikka piilunud blogisse, aga nüüd magasin uue postituse maha. Rõõm kuulda, et poistel hästi läheb. Tundub, et kõne areneb ka hästi. Igatsen vanu detailsemaid postitusi. Ja täiesti mõistan kui sa praegu midagi jagada ei taha. Aga blogima ikka jääd loodetavasti?

    Liked by 1 person

    1. Ma nii kaua ootasin, et sa midagi kirjutaks, mulle väga meeldib lugeda su blogi, kuigi kunagi kommenteerinud pole;) aga lihtsalt see tekst puudutas mind väga, kaotasin pea aasta tagasi oma kalli isa ja see on siiani nii paganama valus, ei mõõdu päevagi, kui ma talle ei mõtleks ja teda ei igatseks. Lihtsalt hoidke oma lähedasi ja õelge neile, et nad kallid 😉 Edu Sulle!

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s