Mina ise

Esimene ja kohustlik osa – hämming. Ma ei osanud arvata, et eelmise postituse peale, kus ma omameelest päris lihtsalt kirjeldan meie elu, tuleb tagasisidelaviin. Ma sain ulmeliselt palju kirju, pakke, abipakkumisi, et see oli hetkeks overwhelming (kas sellele on head eestikeelset vastet? google-tõlge: üleolev, rõhuv, tohutu, võimas). See oli kõike seda. Mul hakkas päris mitmel korral isegi piinlik, ma ei arvanud, et meie situatsioon nii märkimisväärne on. Siinkohal mainin, et kuna kirju tuli samaaegselt tõesti palju, siis ma tean, et osa kirju kadusid kuskile ja ma ei tea, kuhu. Kui ma ei ole vastanud, siis ma ei ole ülbe, vaid ma ei tea, kuhu vastata. Ma pean paremini asju haldama hakkama, ma tahan igaühte isiklikult tänada ka heade soovide eest, mul lihtsalt ei ole sõnu, kui head inimesed te kõik olete. Ehk jah, hämming!

Seda enam mõtlesin ka asjaolule, et tõenäoliselt elu, mida me elame, tundub teistele paras hämming, ma miskipärast arvasin, et paljud Eestis elavad nii, peale koroonat eriti. Omalt poolt saan hetkel lisada, et olen saanud väga palju ideid, kuidas raha teenida, kust tööd otsida ning hetkel on kandideerimised aktiivsed, ei ole veel “aitäh, aga valisime teise, edu! kirju saanud. Kes on veel tööotsinguil, siis ideed, lasteaiaabi, koolisööklasse abi/abikokaks pakkuda olid vast kõige rohkem sellised, mille peale ise ei oleks tulnud, sest ma olen see mitte proaktiivne, kes vaatab, mis kuulutus on, siis otsustab, kas kandideerib või ei, aga viimasel ajal olen vägagi täheldanud, et paljud firmad ei pane kuulutust üles, kuid sellegipoolest otsivad, on abist huvitatud, ühesõnaga, kuhu iganes kirjutada ja end väikese elulookirjeldusega välja pakkuda, siis häbisse ei jää sa kohe kindlasti (vahel on ju mõte, et ah, mis mina sinna, pole vaja!).

Tööotsingute puhul on minu jaoks kõige suurem dilemma kiire raha või kirglik töötaja. Kui minu eesmärk on kiire raha, siis kuidas ma seda firmale esitlen, et olgu, olen töötu, raha on vaja, olen siin, kuni leian endale sobivama. Enamasti, kui oled nii hädas ja rahapuuduses, siis sul on ju kiiresti vaja lahendus leida.

Vahemärkus: ma ei suuda uskuda, mida ma kirjutan või millises olukorras olen, kuna ma ei ole mitte kunagi varem olnud töötu, otsinud kiireid, ajutisi tööotsi, mõelnud minemast tööle kuhugi, mida tegemas ma end pikemas perspektiivis tegemas ei näe.

Ühesõnaga, kuidas ma saadan kirja, lähen vestlusele ja petan inimesed ära (mida ma olen võimeline tegema), et ma teen kirglikult tööd, ma olen pühendunud, ma tõesti tahan siia tööle tulla, olgugi et mul on mitu aastat meeskonna juhtimist selja taga, aga jah, ma tahan tulla just siia tööle, et midagi pakkida/pesta/täita/aidata? Ja seda miinimumi eest, mis mu peret küll ära ei toida, aga abiks ikka (palju rohkem väga ei pakuta). Mina, inimesena, saan vägagi aru, miks tahetakse. Näiteks, oletame, et vahetad eriala ja alustad nullist, teiseks, tööaeg, kui enne oli poole ööni töönarkomaania, siis nüüd tahad teha nn lihttööd ja tulla koju, ilma, et su töö sind jälitaks või ketraksid öösiti enda peas, millised aruanded ja kui apetiitselt esitada järgmisel nädalal saabuvatele investoritele, et nad süstiksid muudkui juurde, et ma saaksin neile veel rohkem ilusaid numbreid näidata. Mina, kui hasartne inimene võtan töö koju kaasa ehk ilmselgelt ma olin sellisel juhul algaja juht. Põlesin ilusti läbi, olen taastunud ja nüüd igatsen jälle tööd. Ma saan aru, kui tahan nn lihttööd, et pühenduda rohkem perele ja muudele asjadele. Aga samas, mina kui ambitsioonikas inimene, tean, et ma valetan tööandjale, kauplen end tööle, samas otsin pidevalt midagi muud, olen ikkagi kodust ära ja tekitan tööandjale tegelikult kahju. Mu südametunnistus vahel ei luba ettevõtteid ära kasutada. Jah, mul on vaja käia ja tööd teha, aga ma tahan päriselt karjääri teha, midagi, mis on minu jaoks oluline, ma tahan kirgliku töö eest raha saada, tunda, et ma pürgin edasi ja kui need investorid on ära käinud või mõni muu edukas asi on korda saadetud, ma tahan lubada endale õhtusööki perega, mida ma tänasel päeval teha ei saa. Me ei ole neljase perega väljas söömas käinud. Ei, valetan, maksimum 2 korda oleme vist kiiresti kuskil väljas süüa võtnud, kus on laud ja kust me kiiresti oleme lärmakate laste tõttu lahkunud, jah!

Nii, et juhutööd, kui need on esitletud juhutöödena, on väga ok. Kui otsitakse püsivat töötajat sellisel alal, mis ei ole minu ala (õmblejaks olen valmis minema, see kiirendab mu vilumust hiljem rätsepa ja eduka selle ala ettevõtjana!), siis ma ei saa ettevõtet petta. Ma olen liiga aus ja kaastundlik, ma tõesti tahan, et Eestis oleksid edukad ettevõtted ägeda töökultuuriga, ei mingeid inimesi seal, kus nad olema ei peaks (jah, liiga “roosa” soov, aga seda ma tahan). Õnneks on hetkel aktiivne ka üks selline kandideerimine, mis tõesti üle pika aja tundub minu ala ja väga sümpaatne ettevõte, nii et fingers crossed.

Ma sain selle “ilmutuse” seoses sellega, et keerulised ajad sunnivad endasse vaatama. Mul on keerulised ajad ja seda mitte lihtsalt finantsiliselt, vaid kahjuks uksest ja aknast tuleb ka raskeid uudiseid seoses lähedastega. Täiesti juhuslikult, eraldiseisvad ja kõik korraga. On palju, mida üks aju peab läbi hekseldama, ütleme nii ja on palju neid hetki, kui ma tunnen, et ma ei suuda seda kõike läbi töödelda ning selgeks mõelda – justkui hakkab lahenema ning uus, täiesti ootamatu uudis tuleb taas, mis mõistuse korraks ära viib, paneb tervele elule mõtlema ning seda, et mida k*rdit ma teen?

Otsustasin, et vaatan asjale otsa nullist peale – mitte suhe, pere, raha, tööotsingud, vaid mina. Kus mina üldse olen, mis minu soov siin elus on, milline inimene ma olla tahan. Mina ei taha rääkida enam Jaanuse tööst ja asjadest väga palju, sest see on minu blogi, paljud räägivad mulle minu tööotsingute peale, et aga Jaanus. Jaanus on eraldi inimene, mina olen eraldi inimene. Kui Jaanus minu kõrvalt peaks kaduma, minul pole sissetulekut, siis mida te küsite? Jaanus on seni kõik need aastad meid pinnal hoidnud, mina olen lastega kodus olnud. Nüüd on aeg, mil mina tahan tööle minna, end teostada ja lisaks, ma tahan öelda, et ükski teine inimene ei saa meid õnnelikuks teha. Jaanusel on enda asjad, minul on minu asjad. Ma olen iseloomult väga iseseisev, ma ei oskagi kuidagi sõltuv ja selles osas tüüpiline suhteinimene olla, ma vajan seda, et mul on enda töö, enda elu, enda hingerahu ja miski, mis teeb mind õnnelikuks teistest väljaspool.

Lugesin Henry postitust nende 11. abieluaastast – ma imetlen nende perekonda! See oli ilus. Ma tajun seda reaalsust, kui kirjeldab, et Esileedi ei naera enam nii palju naljade peale, ma tundsin ennast ära. Kõige rohkem siin maailmas ma hindan huumorit, see on alati olnud asi, mis kuidagi kaardistab olukorda – seni, kuni naeran ja nalja teen, on kõik hästi. Aga ma tajun, et ka mina ei naera enam Jaanusega nii palju kaasa, ma solvun, tunnen valu, aga tean, et selles ei ole mitte tema naljad süüdi, vaid minu enesehinnang ja mured – ma olen lasknud endal mattuda, ma ei leia, et on õige naerda, ma olen muutunud kärsituks, aga olgem ausad, on olnud ka põhjust, päris raske koorem on vahel kanda ja positiivseks analüüsida olnud. Inimsuhted on kummalised. Ma ei ole kunagi tahtnud olla suhtes, õigemini, see ei ole olnud minu eesmärk, pigem vastupidi, vabadus ja üksi elamine on see, mis on rohkem omasemad. Aga ometi ma olen sotsiaalne olend, hindan perekonda kõige kõrgemalt, see on alus headele inimestele ja tean, et olukord on hetkel see, mis ta on, samas vägagi mõistan, miks mõnes peres asendub sellistes olukordades “elukaaslane” või “abikaasa” sõnaga “laste isa”. Ma ei tea, mis on hea suhte võti või kuidas elada nii, et kõik leiaksid kompromissi, tunneksid, et on hoitud, austatud, teostatud, kõrge enesehinnangu ja kõige muuga, tõenäoliselt sõltub see vastavate inimeste iseloomuomadustest ka. Mina tunnen, et käes on aeg, mil elu tuletab meelde keskenduda endale, sest ainult nii saab olla igal pool edukas, nii suhtes, tööl kui muudel aladel.

Kuidas ma siis nüüd tegutsen? Ega ei olegi midagi erilist! Alustan väikeste sammudega, sest mul ei olnud aimugi, kui “ära” ma laste saamise ja mitte töölkäimisega olen. Ma tõmbasin raamatutelt tolmukorra maha ja otsustasin neid taas lugema hakata. Kui varem olin väsinud, tahtsin kuskile kerra minna ja vegeteerida mõnel halval hetkel, siis nüüd võtan raamatu kaasa selle mõttega, et ma EI pea seda lugema. Aga loen ja hakkab kergem. Mul on mingist tööajast või pshühholoogiaõpingute ajast mõningad nn eneseabiraamatuid. Mitu riiulit toredaid elu- ja ärigurusid. Täiesti uskumatu, kui imelik on neid nüüd lugeda – hoopis teine arusaam, kui vanasti. Ma olin vast 23-24, kui ma alustasin nendega, ma arvasin, et oh, ma olen tegija, kui loen juhtimisgurusid, nagu Robin S. Sharma jne. Nüüd loen mõnda tema raamatut ja mõtlen, et ok, on geniaalseid mõtteid, on asju, mis tekitavad taas ahhaa-momendi, aga on peatükke, mis on ilmselged raamatutäite produktsioon (eriti, kui lugeda Ferrarist järgmisi raamatuid). Ma suudan eraldada neid asju, see juba toob mulle väikese eduelamuse. Ja see, et ma mäletan, mida mõtlesin mõnda asja lugedes 10 aastat tagasi ning mida mõtlen nüüd. Enamasti saan siiski head nõu ja eneseanalüüsi. Sellised kerged lugemised alustuseks. Aga fakt, et ma üldse raamatuid otsustasin lugeda, on juba edasiminek. Mul polnud aastaid aega, õigemini, ma ei teinud selleks aega.

Siis nüüd on ootel nutukas – Delia Owens “Kus laulavad langustid” – ma usun, et kõik tänapäeva lugejad ja mittelugejad teavad seda raamatut, aga mina ei ole seda lugenud, võtan ette.

Järgmine asi, mu endine töökaaslane käib igal hommikul kell 6 pika tiiru jalutamas, täpselt minu kõrval metsas, eesmärk on ka see harjumuseks saada. Mul on mõtted sassis, keha veel rohkem, eelmise suve riided selga ei mahu, nii et sinna läks minu selleaastane “suvitamine”. Aitab küll, M, tulen hakkan sinuga samme koguma ja aju maandama!

Muidugi, on mul käimas ka järjekordne kodu suurpuhastus, asjade ära viimine, uuele ruumi tegemine. Veel pean tegelema sellega, kuidas ma endaga räägin – viimasel ajal liiga tihti ei ole see ilus. Teistega ma nii ei räägiks, miks ma siis enda vastu nii karm olen?

Mis iganes väikesed sammud mind kuidagi maandavad ja endale keskenduma panevad, seda ma nüüd teen, sest ausalt, mul on käes murdepunkt ja ma pean end hoidma, tugevdama kõigeks selleks, mis võib ees oodata. Mul on lapsed, kes vajavad eelkõige vaimselt tugevat ema, siis saame ka kõige muuga hakkama. Pealegi, ma ei maga, ma ei söö hästi, ma olen emotsionaalne, isegi harjumatult ohvrimeelne juba liiga kaua. See pole mina, aga viimasel ajal ometi olen ja see on võõras, ei meeldi mulle. Kõige tähtsamad oleme siiski ju meie ise, eks, siit algab kõik.

Nii et selline, natuke raskemeelne (?) postitus tuli täna ja võib-olla panen nii mõnegi samas suunas mõtlema. Karm ja mitteisekas tõsiasi on see, et me oleme enda kõige olulisemad inimesed.

Kui teil on mõnda head, pöördelist, inspireerivat raamatut mulle soovitada, siis pange aga kommentaaridesse ritta!

15 kommentaari “Mina ise

  1. Jälle nii sügav ja eluline postitus, nii palju äratundmist. Mul on samuti keerulised ajad, värske lein lähedase pärast, mis aga lisaks on toonud pinnale mingi nukruse, süütunde iseenda ees. Mul on karjäär ja ma arvan et olen hea ema, aga ma ise inimesena ei ole see, kes ma vanasti olin. Olen ärev, väsinud, teen alati ainult turvalisi valikuid, sest ma tunnen endal liiga suurt vastutust. Ma ei naera enam südamest, ei jaksa enam inimestega suhelda ja kuidagi nagu häbenen ennast, tunnen end saamatu ja tühisena. Mul ei ole ka hea suhe, aga samas puudub jaks ja eneseusk sellega tegeleda.
    Aga Lilli – sa tundud mulle väga tark ja ma usun, et sa oskad teha õigeid valikuid, nii nagu sa paljudes asjades oledki juba teinud. Soovin jaksu ja edu, mis kindlasti tulemata ei jää. Aitäh selle blogi eest.

    Liked by 2 people

  2. Võib-olla juba oled kursis ja lugenud, eriti kui mainid et psühholoogiaõpingud selja taga – aga “12 rules for life” on minu meelest selline huvitav ja mõtlemapanev. Natuke ehk isegi raske lugemine, aga minu meelest seal suhteliselt palju selliseid häid noppeid. Nt üks “reegel” on midagi stiilis et käitu endaga samamoodi nagu kellegagi, kes sõltub sinust (laps, lemmikloom jms). Et nt kui su koer on haige sa ju automaatselt tegeled sellega ja kraabid raha kokku kasvõi annetustega, aga et ta saaks abi. Aga ise – võib-olla juba paar aastat nt seljas pinged, aga paari korda massaaži ei lähe. Ma ise lugesin seda paar aastat tagasi ja nüüd ühe sõbraga jutustades jõudsime kuidagi selle raamatuni ja tuletas mõned asjad meelde. Kuna mul enda lapsi pole, siis keeruline vb suhestuda, aga eks enda tass tuleb ka ikka täis hoida, kasvõi juba suhtumise ja enesesse suhtumise seisukohalt, kui rohkem pole võimalik.
    Loodan et leiad endale ägeda ja tasuva töö, you deserve it!

    Liked by 1 person

  3. Kirjutad lihttööst, aga kas mõni kontoritöö alustuseks ei sobiks? Assistendi amet näiteks, neid on nii erinevaid ja kõigil pole kindlasti suured nõudmised. Teiseks – kas oled möelnud proovida korra müügitööd? Ei mõtle ukselt uksele tolmuimejaid pakkumas käimist, aga müügiinimeste järgi on lihtsalt nii suur nõudlus, aga inimesi vähe (sest jah, päris keeruline töö), seega miks mitte proovida ja kandideerida. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Ei meeldi? Siis saad ära tulla, aga vähemalt proovisid 🙂

    Liked by 1 person

    1. Mina imetlen kõiki, kes õpivad laste kõrvalt midagi uut. Kõik nad (sh Sina) tunduvad nii tugevad. Mulle tundub, et oled heas kontaktis enda sisemise tahtega ja eesmärkidega ja vägagi motiveeritud, nii et ainult jaksu selle tee jätkamisel ja kõik kahtlused ning raskused jäävad peagi selja taha. Töökate inimeste jaoks leidub alati uusi võimalusi. Viimati loetud (kuulatud audio-raamatuna), mis inspireeris mind oli Laura Clery “Idiot”. Pole küll psühholoogia-alane raamat ja teema esialgu pisut ehmatav, et mis seost mul sellega.. aga tegelikult pani mõnda asja enda elus ka teises valguses nägema ja positiivses mõttes motiveeris unistama suuremalt kui muidu julgeksin oma praeguse reaalsuse juures. See tendents, millest sa kirjutad on reaalne.. Mina ei ole väga ambitsioonikas ega enesekindel kunagi olnud, aga siiski armastasin pühenduda oma erialasele tööle väga ja hoidsin pead kõrgel. Elus lastega aga pole energiat selleks ja nii lihtne on pühendudes lastele kaotada iseennast. Emaks olemine on ikka nagu uuestisünd ja vähe sellest, peale sündi peab kasvama (kasvama ümber, võrreldes selle vana “minaga”), leidma ennast uuesti ja taaslooma uues olukorras,mitmekordselt tugevama ja sitkena, mitmekordselt loovamana ja tuhandekordselt suurema armastajana ning armastada iseennast, see kuulub sinna väga olulise osana. Sul on õigus, lausa peamise osana. Nii lihtne on seda unustada. Aitäh jagamast ja soovin sulle kõike seda, mille poole juba oledki teel 🙂

      Liked by 1 person

  4. Enesesse vaatamine see kõige tähtsam! Kõige olulisem oled sina ise, seejärel tulevad teised, sest kui ennast ei tunne ja end hästi enda keha sees ei tunne, ei suuda sa ju ka teistele midagi pakkuda. E. Tolle raamat ‘siin ja praegu’ ja see avaneb mitmekordsel lugemisel. Mõtle mis kõik oleks siis, kui su keha on su parim sõber ja sa tunned enda tõelist olemust ja sul on paigas oma kõrgeimad visioonid ja sihid ning sa liigud elus kerguse ja naudinguga? Kirjuta mulle kui soovid, ma võin sulle tuge pakkuda et sa oma elu peateele liiguksid.

    Meeldib

  5. Minul on küll nii hea meel seda postitust lugeda, see pole üldse raskemeelse vaibiga, vaid sa kirjutad mis on oluline ja nii tore on, et sa selle enda seest jälle üles leidsid! Ka eelmine postitus pani mõtlema, et te mõlemad Jaanusega olete nii tublid ja tore on näha, et hoolimata raskustest pingutate ja püüdlete selle poole mis teile kummalegi oluline on.

    Ise lugesin äsja “Imede hommik” ja “Imede valem” Hal Elrod’ilt, mõlemad väga inspireerivad ja ei ole eriti paksud. Keskendub justnimelt sellele, millest sa ka räägid, annavad tohutult inspiratsiooni ja ideid ning no tõesti üldse väga inspireerivad raamatud.

    Liked by 1 person

  6. Ma tahtsin juba eelnevalt kommenteerida, kuid millegipärast jätsin selle tegemata. Aga nüüd teen seda ikkagi, sest minul on ka väga raskeid aegu olnud, nii materiaalselt kui ka emotsionaalselt ja, tead, ka Sina oled mind aidanud! Nüüd kindlasti mõtled, et mis – kes- kus. Aga kui ma, kassikarvad rastades, mingeid suvalisi hindu riietele kleepisin, sest ei suutnud mõttega tööd teha, siis Su kabinetis lobisemas käimine oli mulle suureks toeks! 😄 Jäin ju sinna päris kauaks tööle! Nii et kunagi ei tea, kuidas ja kust abi tuleb ja keda me ise oleme rasketel aegadel toetanud, vbl enese teadmata. Nii et vabalt võib Sulle uut tuult tiibadesse tuua ootamatu raamat, inimene, töökoht 😉 Ja kindlasti tuleb valehäbi unustada. Uuri toetuste kohta linnaosavalitsusest, on erinevaid Euroopa abipakke 😉 Olen isegi saanud. Mis ma siia lõppu panen nüüd, et imalaks ei läheks – 🐈. Kassi panen, sest kassid on ka ägedad ja neil on 9 elu nagu inimestel – mõni aeg parem, mõni halvem 😊

    Liked by 1 person

    1. Ouumaiigaad, Birx! Nii armas kommentaar! Mulle oli endalegi laos jutustamine ELU teraapia, ma siiani igatsen seda! Kui need seinad suudaksid rääkida, hahhaa! 🙂 Nii äge, et kirjutasid ja vabandust, et nii hilja alles reageerisin, ma olen on-off blogija 😀
      Oh, süda läks soojaks, good times!

      Meeldib

  7. Väga hea postitus ❤️. Emaks saades on end kuradima kerge ära kaotada ja sina räägid nii hästi praegu enda leidmisest. Olen isegi veel seal enese kaotamise faasis ja loodan, et selline enesekindlus jõuab peagi minunigi. Ja kusjuures sa oled alati oma olukordi kirjeldanud kuidagi väga teadlikult, faktina ja seetõttu pole need kunagi kõlanud nagu teeksid end ohvriks või oleksid millegi ohver, vaid lihtsalt selline on elu.

    Liked by 1 person

  8. Jeerum, Lilli, aitäh Sulle! Su postitus andis mulle niii palju jaksu edasi minna.
    Viimasel ajal on kõik tundunud nii raske ja väsitav, “ei jõua ja ei tahagi jõuda” tunne. Mul on samuti pooleteiseaastase vahega lapsed, noorem alles 4kuune. Sügisest tahaks keskkooli minna, et see ära lõpetada ja no hirm läbikukkumise ees on nii suur. Mitte see, et “mis teised mõtlevad” vaid “mis minust saab kui see pettumuselaine mind matab”.
    Igatahes, ma nüüd võtan oma päeviku lahti, panen kirja mõtted, mis Sinu postitust lugedes alguse said, ja viin esmaspäeval paberid kooli.
    Aitäh ja jaksu Sulle ka!❤

    Liked by 1 person

    1. Ohh, ma võin lohutada, see aeg, milles sina hetkel oled, oli mulle vast kõige raskem, kui noorem oli nn beebi ja uus beebi seda enam. Mul oli öid, kus ma lihtsalt ulgusin põrandal, sest ma ei saanud lapsi terve öö magama, suurem oli trotsi täis, ajas väiksemat üles jne, ma olin nii läbi ja kedagi appi polnud võtta. Nüüd olen vist sellest kõigest niisama kibestunud, sest väsimus on endine, veel tagantjärele, aga mulle aitas minu kooli minek tohutult energiat anda, sest see on miski, mis on ainult minu. Ma olen selles osas “isekas”, mul on vaja, lausa hädavajalik olla teatud elu poole pealt ainult ise ja enda asjadega. Ma loodan, et sinu kooli minek annab motivatsiooni välja minna, saavutada, lapsehoidmist korraldada jne, isegi, kui hiljem oled topeltväsinud, see on kuidagi teine väsimus. Pealegi, mõtle, kui äge meenutada – selliste väikeste laste kõrvalt kool ära lõpetada – tegija naine!

      Meeldib

Vasta Marilis-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s