Meie elust ja oludest

Sellest tuleb üks niisama jutustamise postitus ja lobisemine, kuidas meil läheb.

Esiteks, minu õpingud! Suve algul sai ametlikult läbi minu esimene kooliaasta, sain tehtud ka esimese praktika õmblustsehhis, millest olen juba natuke rääkinud ka. Aga, mida ei ole rääkinud, on see, et oh, jeerum, kui keeruliseks kujunes kogu õppeprotsess, praktika, töö, lasteaedade “peaaegu” sulgemine ehk nagu paljud teised, ei viinud ka meie koroona tippajal lapsi lasteaeda.

Viimased moodulid koolis (õpin rätsepaks, kes ei tea) pidid olema tõelise meistri käe all, pidime õppima pluusi, kleidi, vesti tegemist, kuid see kõik hakkas toimuma distantsõppel, aga sellised praktilised asjad distantsõppel teha (vedas, et minul on õmblusmasin olemas), on ikka väga keeruline. Sellel kevadel sai raisatud palju aega, närve, kangast ja nüritada enda harutamisnuga, sest teoorias tundub kõik, ah, mis see ära ei ole, aga praktikas on ikka vägagi asjatundlikke näpunäiteid vaja, kuidas kõike kokku panna, detaile ette valmistada, korralikult pressida (kui puudub kvaliteetne aurutriikraud!). Lisaks, kuidas teha suuremahulisi töid, mis võtavad enda alla terve elamise, põranda jne väikeste laste kõrvalt. Ehk siis jah, ka minul oli keeruline õpingute aeg. Kui keegi tahaks mulle nina peale visata, et kuule, mõtle nüüd neile, kes pidid kodus lapsi koolitama, ise töötama jne, siis ärge tehke seda! Mina ei ole väitnud, et mul oli palju hullem olukord, kui teistel, vaid mul oli keeruline. Ja uskuge, olles töötu, samal ajal, kui väikeettevõtjast mehe tööd ka kõik ära jäeti, kuna meelelahutuse ala kannatas koroona ajal kohe väga palju, samas üritada selge silmaga lapsi kasvatada, ennast koolitada, kõht koriseb ja nutt kurgus, siis ma kordan, oli keeruline, ei taha kelleltki kuulda, kuidas neil oli distantstööga veel hullem, vedas, et mul seda ei ole. Ei vea, et mul tööd ei ole, kohe üldse mitte. Nii et olen endiselt tööotsinguil, nagu kahjuks väga paljud meist. Ma soovin siiralt meile kõigile palju energiat, palju sihikindlust, palju jõudu, et päevhaaval, vahel ka hetkhaaval sellest läbi tulla.

Ettevõtte praktika sai teoks nii, et lihtsalt hakkasin igale poole enda CV’d saatma, kirjutama. Enamus kohti ütlesid ära, kuna ma olen alles esimese aasta õpilane, ka nendel on piiratud aeg, kuid üks ateljee andis vihjeid ja muudkui kirjutasid edasi, kui kuulsid praktikakoha avanemisest, andsid telefoninumbri, kellega ühendust võtta ja selle eest olen ma tänulik, lausa liigutatud. Üks kursuseõde ütles praktika kohta, et äkki satume selliste inimeste jutule, kes on ka ise kord praktikakohta otsinud ning nemad pakuvad nüüd hea meelega uutele võimalust, sest teavad, et selle leidmine esimesel kursusel osutub keeruliseks, just sellist kaasaelamist ja -mõtlemist ma ühest ateljeest saingi ning tänu neile leidsin praktikakoha. Vestlusel selgus, et nemad soovivad ka tükitöö eest maksta, mis oli mulle kui taevast sülle kukkunud kingitus, nad ei aimagi, kui õigel ajal nad seda tagasihoidlikku taskuraha mul teenida lasid.

Samal ajal, kui mina hakkasin käima praktikal (vähendatud mahus, 3 nädalat, “koroona-soodukas”), sai ka Jaanus ühe laheda tööpakkumise – teha animatsioonivormis muusikavideo. Temal algas see kõik nii, et lihtsalt enda huvist hakkas hommikuti lastele köögikapile (mille oleme tahvlivärviga üle värvinud) joonistama, tegi nn minimultikaid, paari sellist jagas ka Facebookis. Selliseid asju on ta teinud väga kaua, animatsioon, olgu nii väike, kui tahes, on tema kirg, ta on eluaeg seda teinud, vihikutesse kritseldanud, talle meeldib see. Ja kui pandeemia võttis ära meie videotööd, siis kaotada ei olnud midagi, joonistas tahvlile, nagu ta alati on teinud. Seda märkas Stig Rästa ja ütles, et kuule, mul on üks lugu, joonista sellele video! Hmm… las ma mõtl… JAH!

Olgu öeldud, et selline joonistamine on ÜLISUUR töö! Iga kriips on eraldi tõmmatud, pildistatud, lõpuks arvutis jooksma pandud, selle video tegemiseks läks umbes poolteist kuud, tihedat tegemist. Suurema tahvli saime ühest perest mingi soodsa hinnaga, pakk kriiti (oli tegu, et leida head, mittekriipivat kriiti), palju lappe, veeämbreid, mõttetööd, katsetusi ja lõpuks valmis see saigi.

Et sellist tööd teha, oli meil põhimõtteliselt eraldi elu – mina ärkasin hommikul kell 6, et minna praktikale, Jaanus tuli siis enda minikontorist alles. Päeval oli ta lastega, üritas puhata nii, kuidas sai, mina tulin õhtul töölt, tema läks jälle videot joonistama. Ehk poolteist kuud põhimõtteliselt elasime eraldi, kraapisime toiduraha kuidagi kokku, kuidagi saime ööpäeva jaotatud, lasteaeda polnud, elasime isolatsioonis ja nii see asi kõik teoks sai. Öösiti Jaanus töötas, mina olin alates kella viiest lastega kuni hommikuni kell 6-7… Oli päevi, mil olime mõlemad väsinud, õnnetud, vaevatud ja kõik tundus mõttetu ja tühine. Aga saime tehtud.

Stig Rästa lugu ja video “Telefon” on vaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=s49wDEbTmaY

Video sellest, kuidas Jaanus selle ära tegi, asub siin (ja mulle isiklikult meeldib see isegi rohkem, sest noh, ma olen isiklikult sellega seotud ja tean täpselt, mis seisundis see tehtud sai, Jaanus on tegija, mul ei ole muud öelda.): https://www.youtube.com/watch?v=ouATIiFSCnY

Muide, enne seda ja sellel ajal, kui tempo väga kiireks läks, tuli mulle mitu pakkumist õmmelda inimestele riideid, mis olid head pakkumised, vajalikud pakkumised, et lisa teenida, AGA ma pidin need ära ütlema, kuna aeg ja teadmised olid äkki nii piiratud! Esiteks, kodus laste kõrvalt väsinud olekus kooliasju teha, mässata, harutada poole ööni! Teiseks, varajastel tundidel praktikale joosta jne, mul ei olnud aega mitte ühekski muuks asjaks, ma hindasin end üle, arvasin, et ah, on ikka, aga ei. Nii, et ma pidin kõik need ära ütlema, ma tajusin isegi kohati pettumust ja pahameelt, nagu ma oleksin tänamatu, aga ma tean, et ma ei saa teha, õppides ise rätsepaks, mingit vusserdist kellelegi teisele, teise kangast. Ma lihtsalt ei saa seda endale lubada, sellega kaotan ma tulevikus palju kliente, minu kvaliteedinõue on selline, et ma ei taha ühestki pisiasjast mööda vaadata. Kui ma ei õpiks rätsepaks, oleksin niisama hobiõmbleja ega oskaks nõuda teatud omadusi rõival (kuigi paljud mitterätsepad oskavad, mitte maha teha hobiõmblejaid), siis ma võib-olla oleksin kuidagi poolnutuga need asjad valmis teinud ka, aga ma ei saa nii, mu südametunnistus ei luba. Nii et ma kaotasin tulevasi kliente sellega, et ma ei võtnud töid vastu, vastused olid kiirustavad, hilinesid jne, tempo oli hull, pea oli laiali. Ja samas, kui ma oleksin need tööd vastu võtnud, oleksin samuti nad kaotanud, sest nagu ütlesin, õpingud olid kuidagi laiali, ei olnud distantsõppel suurt kvaliteeti, siiani ma arvan, et ma ei suuda normaalselt kleiti või ammugi triiksärki õmmelda, nii nagu ma tahaksin, rääkimata erinevatest mudelitest ja nende konstrueerimisest. Suvel olen nüüd veidi harjutanud, isegi Burdade järgi, et kätt soojana hoida, et aru saada, kuidas mingi asi teoreetiliselt kokku võiks käia ja lihtsalt enesekindlust ning kogemusi kasvatada. Aga jah, üldiselt jäi halb tunne sisse, samas, ma tean, milline oli olukord, ma pean end usaldama ses osas. Ja augustis algab kool, kus me pidime natuke puudujääke, küsimusi, oskusi lihvima näost näkku ja enda vanas heas praktikaklassis.

Kui need asjad said tehtud, väike lisaraha praktikal teenitud, siis mina, kui töötu, pakkusin välja, kas nad vajavad töötajaid juurde, sest näha oli, et tööd oli neil palju, mind oli sinna vaja, mille peale nad vastasid, et jaa, muidugi on meil hädasti abi vaja, kindlasti tule! Siis hakkasin palgast ja lepingust juttu tegema, mille peale nad veidi ehmusid ning said aru, et ahah, lepinguga tööle. Mul ei ole mõtet ilma palga, tervisekindlustuseta, lihtsalt tükitööna väikese taskuraha nimel enda peret terveteks päevadeks üksi jätta, mis tähendab seda, et ka Jaanus ei saa samal ajal tööd teha, kui lapsi vaatab, kaotab kliente, arveid ei saa ikkagi tasuda jne. Jälle, hapu tunne jäi sisse, selle peale otsustati ringi, neil ikka ei ole abi vaja, aitäh pakkumast, head aega. Kõik oli tore, kuni rääkisin rahast või lepingust ja ma tundsin, et oleksin nagu kurjategija. Ühesõnaga, praktika sai tehtud, töökohta ma ei saanud, kuigi olin valmis enda mitmeaastasest juhtimiskogemusest hoolimata õmblustsehhi laua taha vuristama minema, ei huvita, tööd on vaja, õmblemine saab ka selgeks, kui allikavesi, aga ei miskit.

Tööd otsin aktiivselt edasi, iga päev on kõikvõimalikud portaalid lahti, kandideerin, koostan kirju, helistan. Kahjuks on alati vastus see, et ei osutunud valituks või ei sobi tööaeg, sest väikeste laste kõrvalt ma ei saa enam koju laekuda alles 22.00 või hiljem. Lisaks, jah, mul on õhtuti kool ka, mitte küll igal õhtul, aga siiski jõuan kiiresti paar peatust edasi koju, et ise lapsed magama panna, koolivabal õhtul rahulikult lasteaeda minna, nädalavahetusel nendega aega veeta, see on väga oluline, et meil säilib mingigi päevakava koos emaga. Kui ma läheksin kaubandusse, kus ma enne olin, kus ka juhatajad saabuvad koju 22 õhtul, olgu see nädalavahetus, mingi püha, mida iganes, kus asendavad ka vabadel päevadel haigeid, kui töötajaid üldse võtta ei ole, hommikust õhtuni võib ka telefon punane olla, oleneb firmast ja korraldusest, siis nii väikeste kõrvalt ma ei saa seda enam teha. Tahaksin kuidagi selgeks saada, kuhu ma siis tööle sobin enda kogemusega, aga kuna poed ongi lahti poole ööni ja juhatajad on enamasti samamoodi kuskil poole ööni, siis seda kohta, mis nn vanakooli-kellaaegadel avatud on, on üsna raske leida. Kaubandus ja teenindus on alad, kus ma tunnen end hästi, need on mulle selged, riietekaubad just eriti ning kõige rohkem meesteriided, aksessuaarid, kuidas neid stiliseerida ole sa kaks meetrit pikk, kaks meetrit lai või mõlemat korraga, see on minu kirg. Aga ma olen kiire õppija igas vallas, ma olen entusiastlik nii õmblustsehhis kui nõudepesus, kus ma muide, käisin ka lisaraha teenimas, et kuidagi midagi lauale panna ja Johani sünnipäeva toetada. Tõestus on siin:

Muide, tahaks koju tööstuslikku nõudepesumasinat … 😀

Jaanuse tööd ja tegemised on ka vaikselt tagasi tulnud, ta on muredest kurnatud, nagu arvata võite, aga mida aeg edasi, mida rohkem tuleb suhtlust koostööpartneritega, seda rohkem ta ka energiat saab. Kuna kõikidel firmadel on keeruline, kes vähegi meelelahutuses tegutsevad, siis nad kõik kuidagi klapitavad ja laveerivad jne, mis teeb selles osas elu keeruliseks, et sissetulekud on vähesed, aega kulub meeletult, samas, teed, mida sa saad ja võimalust on.

Nii me siis siin muudkui päev päeva järel elame, ei oota käsi pikkas, kuidas keegi meid muudkui aitama peaks, nagu vahel mõnele mulje võib jääda ja kui keegi seda peaks meile ka ette heitma, kuidas me enda aega sisustame, lapsi kasvatame, üleüldse elame ning saamatumad oleme, kui teised, siis see teeb palju haiget, tahan või mitte. Eks oleneb päevast, aga kui on selline raske aeg ja tead, mida ise perena läbi elad, mitu tundi öösel magada saad või silmad punased tööd otsid, siis lihtsalt mõnikord ei ole jaksu negatiivseid kommentaare üleolevalt tajuda, vahel teevad õnnetuks. Mitte iga kord.

Sellegipoolest, on neid, palju neid, kes näevad, kuidas me elame, pingutame ja kes saavad, on ka aidanud, nagu eelmises postituses mainisin, meid on vägagi hoitud! Me oleme saanud toetavaid kirju, lastele saadetisi riiete, jalatsite näol, isegi ülekande sünnipäevaks, millele mõtlemine võtab alati klimbi kurku. Ma olen alati mõelnud, no, miks meid aidata, me oleme terved, me peame ise toime tulema, nii palju on neid, kellel on abi rohkem vaja, aga mingil hetkel, kui vaatasin netist näiteks “foodsharing” grupis või kus iganes midagi jälle jagati, siis avastasin, et ok, äkki nüüd on see aeg, kus ma ei astu kõrvale lootuses, et keegi, kes vajab veel rohkem abi, leiab selle kuulutuse ja saab selle abi. Mõtlesin, et me oleme praktiliselt töötud, nullilähedase sissetulekuga, kasvatame kahte väikest last, kes ei tohi toitainetepuuduse all kannatada – äkki oleme me ise abivajajad? Ma ei tea, kuidagi oleme hakkama saanud (kuidagi, ehk suur aitäh aitajatele, aitäh meile endile, et me ei löö risti ette nn lihttööde ees ega ole alla andnud, nurka nutma jäänud, ok, vahel, aga siis jälle püsti tõusnud), nii et ma ikka veel ei tunne, et ma peaksin trügima abivajajate hulka, mistõttu on alati peaaegu et piinlik abi saada, päriselt. Ma tunnen iga kord, et keegi teine on maailmas, kes peab selle saama, meil ei ole häda midagi. Keegi, kellel on töövõimetud vanemad, mitte niisama töötud, keegi, kellel on kõik riided augulised, kes külmal ajal külmetab … keegi selline kooliealine laps, kes tunneb, et ta ei suuda koolis isegi mitte keskenduda, kuna tal on kõht tühi, pole häid riideid selga panna, mida iganes ja mille läbi kannatab haridustee, tulevik, eneskindlust. Nii et kogu abi, kui te leiate selliseid peresid ja saate aidata, siis saatke neile see abi. Kui ma saan piisavalt “tugevaks”, teen sama.

Oeh, ma tahtsin tavalist faktirida siia kirjutada, kuidas elame jne, mitte hakata heietama! Aga no, nii me elame, on ju filtrita blogi selle nimeks siin kunagi saanud, noh, filtrita siis. Aga et mitte kurvameelsel toonil lõpetada, siis tegelikult, ma ootan täiega kooli! Varsti saavad lapsed lasteaeda, Oskar läheb teist aastat sõime, Johan enda armsasse uude lasteaeda, mis ei ole enam nii uus, äkki juhtub see ime, sest iga päev avaneb uusi võimalusi ja seda täiesti ootamatult, et saan tööle! Kui me saame stabiilsuse, saame turvatunde, rahu ja kõik läheb hästi. Ja äge on see, et Johan jutustab! Me saame päris palju räägitud, mida ma ei arvanud veel mõnda aega tagasi. Johani eeskujul saan ka Oskariga juba räägitud – küll kõik edeneb, eks!

Muidu, käime lastega rattaga sõitmas, see on nende lemmiktegevus ja ühel päeval, näiteks, käisin oma kahe poisiga Kalamajas Kalmistupargis mingil üritusel. Tõsi, see oli Johanile küll paras fopaa, sest tasuta näomaalingute asemel saime umbes 45 min järjekorras ühe koha peal seista, kuni Johan lihtsalt enam ei suutnud, häälekalt nuttis, tundis pettumust, et ootas, ega võetud teda sinna maalima (vist teised jooksid muudkui vahele või tegi ta nii kaua tõesti, ei saanud aru), mänguplats oli rahvast nii täis, keegi lõi teda, mis Johani alati ära ehmatab, sest ta leiab, et kõik lapsed võiksid koos rõõmsalt mängida, ühesõnaga üritus ise oli meie jaoks veidi läbikukkunud, Johan oli õnnetu ja nuttis, kui trollile suundusime. “Kirsiks tordil” oli seal üks vanamees, kes tema nuttu kareda häälega ja valjusti mõnitas ning ütles kurjalt, et mida sa jjjjonnniiid siin?! (niimoodi rõhutatult hääldas), mille peale emalõvi hakkas mehe kallal võtma, et minu lapsega nii ei räägita ja ta ehmatas selle peale ära, midagi kobises. Eks arvas, et lapsed on lapsed, aga ei, lastel on ka raskemaid päevi, nagu meil kõigil on emotsioone ja meie, suured, peaksime neid toetama ja mina, kui ema, pean Johani mõnitajate eest kaitsma, et ta saaks aru – nii ei tohi ükski inimene teisega käituda, olgu ta nii vana ja kogenud kui tahes. Trollisõit on Johanile tore meelelahutus, tõesti, ühistransport on ta lemmik, nii et nutt läks väikese nuuksumise peale üle, nägi aknast emme kooli, seletas, et peaksin juba kooli minema (äge, et selle ära tunneb), lubasin et koduteel lähme kiigume ka natuke, siis oli ta eriti rõõmus ja saime sel õhtul hea tujuga kõik magama minna.

Selliselt elamegi, pead norgu ei lase, tervis on maailma kõige suurem ja olulisem kingitus, kui me terved ja rõõmsad suudame veel olla, saame kõikidest raskustest üle ja elu ongi pidevas muutumises, ükski olukord ei ole igavene. Oleme rõõmsad, teiste suhtes hoolivad, heatahtlikud, tegutseme ja võtame vastu selle, mida elu meile ette söödab.

NB! Tuli meelde, et üks appihüüd mul siiski on, kui kellelgi peaks olema mingit kevadsügisjopet, tuulekat, midagi taolist, suurus 110, võib olla väike plekk, väike auk, mida parandada (ma tunnen ühte rätsepahakatist) ja 30 suuruses kummikuid meie Johanile, ei pea olema mingi tohutu äge firma või maailma puhtaimad ja soovite neid meile ära anda, siis andke märku! Sellest oleks küll vastu sügist palju abi!

EDIT: Aitäh kõigile, tagasiside on olnud uskumatu! Tänu teile on meil nüüd sügiseks nii tuulekas, kummikud kui ka palju mõnusaid aiasaaduseid! Aitäh, aitäh, aitäh!

39 kommentaari “Meie elust ja oludest

  1. Just, elu on muutumises ja seni kuni on tervis, on kõik hästi! Palju jõudu teile ja hoian pöidlaid, et töökoht ka end ilmutaks.

    Ja jope – mu õde toob mulle sellel nädalavahetusel ühe k/s jope, mis mu poisile on vist veel suur, lisaks on tal kaks jopet juba olemas ka, et hea meelega annaksin selle ära. Täiesti terve ja korralik. Mu e-mail on sulle nähtav 😉

    Meeldib

  2. Magistrali keskuses on Pepco pood kust võid leida need asjad olematu hinnaga. Jah,on küll kiirmood jne kuid riided on ju riided. Samuti soovitan piiluda osta.eesse kust võib saada 0.10 sendiga väga korralikke asju. Ise eelistan kuu lõpus sealt piiluda,kui väga oksjonid käima ei lähe.

    Meeldib

  3. Ma olen täiesti võlutud Stigi loost ja videost, nägin kohe siis kui see välja tuli, niiiii tubli töö!
    Hämmastav, kuidas te selle raske perioodi olete üle elanud, müts maha. Ma ei tea, kas see aitab, kuid keerulisel ajal mõtle “see on ajutine, see läheb mööda”. Sest see lähebki, lapsed saavad lasteaeda, kool tasub tulevikus ära, teil on rohkem aega teineteise jaoks, tuleb sissetulek, tuleb vabadus.

    Mulle rätsepaõpingutel isegi sobis see distantsõpe. Sain omas tempos palistusi ja volte pusida (mul läheb alles esimene pool aastat). Koolis oli koguaeg tempo taga, sest teised tegid nii kiiresti ja siis tulin mina – iga õmbluse pidin üles harutama ja uuesti tegema. Samas kui kooli läksin, siis õpetajaga minu tehtud kausta vaadates oli maru piinlik, sest nii valesti oli. Seda eriala vist jah kaugõppes ära ei tee.

    Aga teie üle hea meel – nii tubli, kokkuhoidev, tegus ja armas pere. Küll kõik laabub 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh sulle toetavate sõnade eest! Jah, kõik ongi mööduv, muutuv ja annaks jumal, et me ei peaks suuremate muredega rinda pistma, mis meile veelgi rohkem meelde tuletavad, et need mured on kõik ületatavad. Küll laabub! 🙂

      Liked by 1 person

  4. Jaanuse tehtud video on väga äge, laul ise on ka päris hea, esimest korda kuulsin, hakkas kohe kummitama. 🙂

    Murede osas… Siis ma arvasin, et meil olid kevadel mured ja stress… Pidage vastu! Minu arvates olete väga tublid, targad ja töökad inimesed, ma siiralt imetlen teid! Loodan, et tööalaselt läheb teil paremaks ja kui sa veel tööle ei saa, siis ehk saad häid koostööpakkumisi, ära end odavalt müü. 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh Sulle! Ma ikka hoian teie tegemistel ka aegajalt silma peal ja imetlen Sind ema ja naisena koguaeg! 🙂 igatahes, üritan end odavalt mitte müüa, kui ma seda vähegi oskan teha 😀

      Meeldib

  5. Hei Lilli,

    Nii elan teile ja teie pere elule kaasa ja alati ahnelt loen kui uus tükk välja tuleb 🙂

    Ma saan aru, et kandideerid agaralt igalepoole tööle aga tahtsin omalt poolt soovitada ametikohta, mis siin enne uut kooliaastat siin-seal otsitakse – koolikokk! See tundub nii lamp, eriti kui sul, nagu sa ütlesid on juhtimiskogemus, oled ilmselgelt väga hoolas, intelligentne, väärt töötaja ka nö parematele-kõrgematele kohtadele, kuid kui vaadata teisest otsast
    – sa saad kindlasti selle töö kibekiirelt selgeks.
    – tööpäev enamasti lõppeb kell 15-16 – terve õhtu jääb aega oma pere poistega möllata või koolitükke teha.
    -riigipühad, nädalavahetused, (koolivaheajad?) vabad, suvel koormus väiksem
    – tasuta või soodne lõuna,
    – kindlasti on mingi variant kodulähedane, ei pea kulutama aega tööle-kojusõiduks

    Siin ntks terve valik igasuguseid kohti, mis otsivad https://www.karjaarileht.ee/baltic-restaurants/

    Liked by 1 person

      1. Sinu loovusega soovitan vaadata mõne era nn. waldorf kooli tööpakkumisi õpetajatele, Sa sobiks sinna ideaalselt

        Meeldib

      2. Sobiks ideaalselt? :O Vabandust aga isegi kui Lillil on õpetajatööks nõutav magistrikraad, võiks laste harimisega tegeleda siiski need, kes on sellele tööle pühendunud, mitte ei otsi tööd lihtsalt äraelamiseks oma õpingute ja pere kõrvalt. Ta ju soovib ennast teostada hoopis muul alal ja vajab praegu pigem tööd, mis ei tule koju kaasa.

        Meeldib

      3. Jah, õpetajaks ma tõesti ei kvalifitseeru, kuigi olen mõelnud, et tulevikus võiksin sellele alale end suunata, kasvõi näiteks käsitööõpetaja alale, aga see nõuab pikemaaegset enesetäiendust.

        Meeldib

  6. Sa elad praegu enam-vähem samas kohas, kus ma elasin 15 aastat tagasi. Käisin oma pisikese pojaga sealsamas mänguväljakutel. Ostlemas käisime ikka Magistrali keskuses. Jah, tõde on ka see, et kui seal elasin, siis alles alustasime oma elu ja olime väga väikeste sissetulekutega. Käisin ise samuti koolis siis ametit õppimas (mitte TTHKs küll). Lõpuks olid koolid läbi, laps lõpetas juba lasteaia (saime veel ühe lapse), kolisime ära sealtkandist. Kõik läks järjest paremaks. Oleme jõudnud lastega välisreisidel käia, suvila osta ja muud teha, millest kunagi võis vaid unistada.
    Oli raske, aga saime hakkama ja see aeg, mis kunagi oli, tundub tagantjärele vaadates omamoodi ilus.
    Mäletan, kui sai jalutatud Sütiste tee mööda Magistrali poole kevadeti. Haigla ja bensuka vahel on üks viiekordne maja, mille juures oli lumi kevadeti alati esimesena sulanud. Mõnikord sai seal seistud ja lasin lapsel joosta tärkava rohu peal. Mida aastad edasi, siis jääb see vaid meelde, võib-olla ma ei saanud sellel päeval poest midagi rohkem kui piima või makarone osta, aga seda enam ei mäleta.
    Ja lapsed – nemad meenutavad alati mõnusaid aegu Mustamäel, kus oli päikest, mänguväljakuid ja poode, neile meeldis.

    Liked by 1 person

    1. Nii armas, kusjuures, täpselt nii ma vaatangi seda, see on nende kodune elu ja ma olen ise samuti mõelnud, et kui ma siit ära kolin, siis kindlasti hakkaksin nostalgitsema, meenutaksin soojusega 🙂 Tean täpselt seda kohta, kust esimesena lumi ära sulab! 🙂

      Meeldib

  7. Armas Lilli, ära palun solvu, aga sageli jääb mul Sinu keeruiste olude postituste lugemisest õhku küsimus, et miks kahel tublil ja tegusal inimesel tihti nii raske on? Äkki oleks teil vaja oma igapäevases toimimises mõnda välist ja neutraalset pilku? Palun ära võta seda kuidagi solvanguna, kuid mulle on meelde jäänud, näited lastele jõulukinkide mitte lubada saamisest ja nüüd oli raskusi ka sünnipäevalaua katmisega. Äkki te planeerite oma aega ja tegemisi kuidagi ebaefektiivselt? Mulle endale on silma hakanud, et väga sageli teete te asju lastega kahekesi, ala lähete parki või jalutama või rattaga sõitma jne. See on äärmiselt tore, kui mõlemad vanemad saavad seda koos teha, ja aegajalt lausa peavadki, kuid pean ütlema, et sellist pilti ei näe paraku väga sageli, et mõlemad vanemad on korraga lastega mänguväljakul. Enamasti teeb üks ikka tööd. Vabalt võib selline mulje mulle olla jäänud ainult blogi põhjal, kuid äkki on selles pisut tõtt sees? Pea alati, olles ise mõne probleemi küüsis, on väga raske näha lahendust. Seetõttu võikski olla abiks, kui keegi vaatab olukorrale täiesti värske pilguga. Äkki leiate mõne nõustaja või coachi, kes teeks paar kohtumist? Saad seda ka koostööna ehk välja pakkuda ja hiljem jagada oma kogemust?
    Mulle väga meeldib Sinu mõttelaad ja tõekspidamised ja seetõttu jääbki tunne, et teil peaks kordades paremini minema ja ei tohiks nii selge silmavaatega inimesed end kurnata selliste muredega. Siiralt soovin teile mõlemale ainult head 🙂

    Meeldib

    1. Jah, see tegelikult tundub nii, jah. Me ei käi tihti kahekesi väljas, üldse mitte, aga siis kui käime, siis jäädvustame. Perena on oluline väikeseid jalutuskäike teha, need on meie nn perepuhkused, sest muud meil ei ole, ei kohvikuid, loomaaedu või spad. Me jaotame aega pidevalt, lausa graafik seinal, koguaeg vaatame asju ümber, meil on ühine kalender erinevates seadmetes, et teame, kumb vanem saab lastega olla, see on paras pusle, mis toimub. Eks sotsiaalmeedias jääbki üks mulje, päriselus on palju muud. Kui me käisime mõni päev tagasi ratastega sõitmas, siis meenutasime, et kui kaua aega see tagasi oli, kui terve perega lihtsalt õues saime käia, see oli ikka mitmeid nädalaid tagasi (kui ei olnud mingit üritust, nagu Johani sünnipäev, lihtsalt õues). Nii, et jah, ajaplaneerimine on lastega peres kõige võti, teeme, kuidas oskame, muudkui areneme ise ka ses osas. Kuna meil ongi keeruline, sest lapsed on väikesed, lasteaias käimine kaootiline, nädal aias, 3 nädalat kodus, sellised asjad 2 aastat olnud, siis töid on raske planeerida, minu tööl käimist seda enam, tööl ei käi, palka ei ole, muidugi ongi asi hull, raske lauda katta või mida kõike, aga kui lapsed kasvavad ja stabiliseerub nende lasteaiatee, siis saame ka meie stabiilsemalt tööd teha, hetkel on tõsiasi see, et ka öötunnid ei ole magamiseks, vaid töö päralt, see ei ole tervislik ega õige, aga paratamatu. Aitäh heade soovide eest!

      Meeldib

      1. Sain tuttava kaudu kiirel ajal, hädasti oli vaja ja juhused langesid kokku. Aga teades seda “turgu”, siis tasub tegelikult ise pakkuda, kas keegi kuskil ajutiselt võtab, nt teavad, et kiire aeg ees, siis helistavad sulle. Päris paljud firmad tahaksid selliseid juhuslikke otsi, mitte palgale.

        Meeldib

  8. Kas Viking Indie musta värvi kummikud võiksid sobida? Stm u 19,7, meie 18,5-19 cm kõrge jalaga lapsele olid head. Kui jah, saada tel nr ja sobiv pakiautomaat.

    Meeldib

    1. Tere, Kristi, suur tänu pakkumise eest, me juba saime nii kummikud kui tuulekad, teen postituse lõppu sellekohase märkme ka. Aga siiski, aitäh, et olite valmis saatma! 🙂

      Meeldib

  9. Kui otsite tasuta tegevust, siis puudega lapsele ( kui ma ōigesti mäletan, siis Johanile on puue määratud?) ja ühele saatjale on loomaaia külastamine tasuta 😊 saab Johan kasvōi ühe vanemaga minna 😊
    Puudetōend tuleb kaasa vōtta.

    Meeldib

    1. Johanile ei määratud puuet, kuna nüüdsel ajal ei peeta kõne hilistumist enam puudeks, peab olema ka muid arenguhäireid, mis vajavad pidevat tähelepanu ja abi. Seetõttu oli ka kõnega tegelemine meil veidi keerulisem, kuna isegi arstid, logopeedid arvasid, et äkki saame puuet taodelda, poldud muu variandiga arvestatudki. 🙂

      Meeldib

  10. EDIT: Aitäh kõigile, tagasiside on olnud uskumatu! Tänu teile on meil nüüd sügiseks nii tuulekas, kummikud kui ka palju mõnusaid aiasaaduseid! Aitäh, aitäh, aitäh!

    Meeldib

  11. Tere, Lilli! Loen huviga sinu blogi ja elan mõtteis ikka kaasa. Olen mitmel korral võtnud hoogu ja nüüd lõpuks kirjutan oma kommentaari ära. Ette ütlen, et see ei ole kindlasti kõrvu paitav või lohutust pakkuv… Ühesõnaga – miks Jaanus ometigi palgatööle pole läinud, kui ta selle hobiga ära ikka ei majanda. Silm siis ju ei säraks, võiks argumenteerida… Aga kas ta praegu siis särab?! Ei. No kannatagu siis see isiklik ambitsioon ja kirg, mitte pere majanduslik toimetulek! Hobiga võib edasi minna, kui põhivajadused on kaetud. Aeg, kui lapsed on väikesed, ongi keeruline. See aeg aga möödub. Seni tuleks aga ise ekstra stabiilsust luua! Sina oled tubli, et õpid – ma imetlen sind! Leian, et selleks on aeg ka õige. See on investeering tulevikku ja mitte pelgalt hobi. Millal sellega siis veel tegeleda, kui mitte pärast laste saamist, endise tööeluolu möödumist, eksju! Jaanuse hobi aga kahjuks ära ei toida. Proovida on saanud ta seda juba aastaid, keegi pole temalt seda võimalust võtnud… Arvan, et lõpuks on aeg seda tunnistada ning asuda teisiti talitama. Nui neljaks aina edasi punnida ei ole lihtsalt aus, kui pere juba taga on. Ehk siis mulle tundub, et sinna ongi teie hakkamasaamise probleem maetud. Soovin teile stabiilsust ja hingerahu. Küll elevus saabub teie õuele ka kunagi. Kõigeks on oma aeg!

    Meeldib

    1. Tere, Kerli! Ma usun, et sa kirjutasid siin seda, mida päris paljud sisimas mõtlevad, aga võin kinnitada, et päris nii mustvalge see ei ole. Ma ei räägi blogis kõikidest sissetulekutest ja väljaminekutest väga täpselt, tema kandideerimistest ja tööotsingutest. Ma tänan, et julgelt ja kaastundlikult sõna võtad, see jutt on meil “laual” pidevalt, kus me oleme, kui mõttekas see on, arvutused jne, ei ole nui neljaks suhtumist, vaid tõesti tegeleme asjaga, vaatame palju ja kriitiliselt enda sisse ning väike aga tubli progress siiski käib. Ütlen hetkel vaid nii, et elame näeme, mis saab, kuna see on minu blogi, siis palju Jaanuse eest rääkida ei tahaks. 🙂

      Meeldib

  12. Teadmine, et ma pole ainus, kes rabeleb, püüab leida väljapääse ja leiutada pealtnäha elementaarseid tingimusi, see annab kuidagi jõudu. Me saame hakkama! Elus on tõusud ja mõõnad, peagi on kõik helgemas rööpas. Aga vahepeal on ikka kuradima raske ka!

    Liked by 1 person

  13. Tere, Kas tööampse oled proovinud goworkabit ? Ehk ka aitavad. Kas tugisüsteemi on, et saaks kahekesti ennast tuulutada või niimoodi lapsehoidu korraldada, kui nt mõnel tööampsul ? Ikka head.

    Meeldib

    1. Tugisüsteem puudub, õigemini võib-olla nüüd juba leiaks natuke, kuna lapsed on suuremad, Oskar on 2 aa 7 kuud, aga enne neid kahte kellegagi jätta oli päris jube. Ema on kaugel, õed tihedalt tööl ja lastega palju kogemusi ei ole, muud tugisüsteemi ei ole. Goworkabit’i ikka kammin, jah! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s