Johan sai 4 ja kuidas “küla” aitas pidu korraldada!

Uskumatu, aga nii on – Johan sai 21. juulil juba 4-aastaseks! Kuna ta on küllaltki palju teiste laste sünnipäevadel käinud, siis ta oskas ka enda sünnipäeva sel aastal vägagi oodata. Ma ei taha hakata seletama, kuidas me ei saa lubada suurt pidu ja puha, aga räägin hoopis, kuidas Johani sünnipäevapidu siiski teoks sai, “küla” abiga.

Algul lähen ajas veidi tagasi ehk esimene sünnipäeva tähistamine oli sellele eelneval nädalavahetusel Lottemaal. Minu ema kinkis Johani sünnipäeva puhul tervele perele Lottemaa piletid. Lottemaast pikemalt ei räägigi, seda teevad suvel vast paljud blogijad. Meie sattusime sinna seekord laupäeval ja suure kuumaga, nii et eelmise aasta kogemusest oli see mõnevõrra erinev, aga meeleolukas päev siiski. Miskipärast jäi kripeldama, et seekord ei saanud seda täittunnet kätte, mis eelmine kord, tahaks tagasi minna … 😀 Võimalik, et olime natuke murtud Jaanuse ELUmigreenist, mis ületöötamisest, murehunnikust lihtsalt otsustas Lottemaal välja paiskuda. See selleks, Lottemaast räägivad lapsed siiani, tõesti tahaks neid sinna veel viia, aga kui mitte enne, siis järgmisel suvel kindlasti.

Aga nüüd sünnipäevast.

Me oleme Jaanusega mõlemad mujalt pärit, kui Tallinnast, seega suurem osa perest on kaugemal ning tihedate tegemiste tõttu ei ole ka lähedasi sõpru väga palju tekitada saanud. Me oleme tundnud väga tugevalt, kuidas laste saades oleme üksi ja ilma nn külata, kes aitab lapsi kasvatada (*ütlusest “laste kasvatamiseks on vaja tervet küla”). Nüüd, kui lapsed on veidi suuremad, oleme järjest tundma hakanud seda, et meie ümber on siiski enda väike “küla” tekkinud ning Johani sünnipäeva korraldades tuli see veel eriti selgelt esile.

Sel aastal ei tulnud enam kõne alla see, et me sünnipäeva ei pea, st peame vaikselt pereringis. Meile oli oluline, et Johanil oleksid sõbrad kohal, sest ta naudib, lausa sukeldub sinna, kus on teised lapsed, ta võiks öö läbi nendega ringi möllata. Johanil ei ole palju sõpru, lasteaiavahetuse ja kogu koroona-pausiga ei ole palju tuttavaid rühmast tekkinud, lasteaed on terve juuli kollektiivpuhkusel ehk kontakti saamine oli niikuinii keeruline, aga meil on tekkinud paar sõpra sealt kandist, kus elab Jaanuse ema ja tema teised lähisugulased enda perega. Üks poiss on kohe eriti heaks sõbraks saanud, täiesti uskumatu klapp on neil kahel hoolimata sellest, et Johan on kohati kõnega hädas – nad saavad teineteisest ideaalselt aru, jooksevad üksteise sabas, õigemini sõidavad, sest nad muud vist ei teekski, kui ainult kihutaks ratastega, üliaktiivsed ja õhtul koju minnes on Johani üsna võimatu temast lahutada, aga see on nii, nii tore ja soe vaatepilt meile Jaanusega. Nii, et mõni sõber on märkamatult tekkinud ja need me ka sünnipäevale kutsusime.

Pidu korraldasime nii, et palusime Jaanuse venna aias pidu teha, sellega olid nad lahkesti nõus. Laud sai kaetud minu õdede abiga – üks õde töötab toitlustuses, tal oli häid ideid, mida lauale panna, kuidas teha, milliseid koguseid me vajame. Rahaliselt aitasid samuti õed, aga ka, näiteks, üks üllatav abiandja, kes võttis ühendust, tahab Johanile kingitust teha ja tema sünnipäeva pidamist toetada. Täiesti uskumatu ja imeline olukord, mille üle ma olen lõputult tänulik.

Söögid tegime eelmisel päeval õe köögis enamasti valmis, osa asju, nagu tordi kaunistamine või burgerite kokkupanemine, toimus järgmisel päeval, et välimus ja tekstuur väga läbi ei liguneks. Ma pean ütlema, et sünnipäevale eelnev õhtu oli samuti täiega lahe, sellest on “sada aastat” möödas, mil õdedega lihtsalt kolmekesi kokku saime ja nii tore, et nad söökidega aitasid.

Ettevalmistused

Johan on hetkel ülisuur Ämblikmehe austaja, seda tänu koroonale, Telias filmide avastamisele ja Ämblikmees: Uus universum on lihtsalt animatsiooni tipp, mulle meeldib endale ka see, kui aus olla. Kahjuks Telias seda enam vaatamiseks ei ole …

Nii, et kaunistamisel oli oluline midagi Ämblikmehe temaatikast. Suhkrukunsti poest, Mustika Keskusest sain tordile vahvlipildi, täiesti koha peal oli olemas, samuti sain sealt ämblikmehe laudlina ja salvrätikud. Sellega me “ämblikmehenduses” piirdusimegi. Tordile võtsin punase number 4 küünla, ka natuke “ämblikmehelik”.

Mida me siis lauale panime!

  1. Miniburgerid – vahel rebitud lihast kotletid, salatileht, hapukurgiviil, burgerikaste (ise keerasime selle ka kokku, kuklid said õe poolt tehtud).
  2. Aedviljawrapid – tortillad pooleks, juustudipiga määrida, sisse peenikesed paprika, porgandi ja kurgiribad
  3. Lihtne kartulisalat (kuidas siis ilma selleta) – kartul, hapukurk, vorst ja maitsestatud salatikaste (ise tegime kokku)
  4. Lihapallid – 2 osa veiseliha, 1 osa sealiha
  5. Dipilkastmed – üks valge, üks punane
  6. Iseküpsetatud leib + ürdivõi
  7. Viineripirukad
  8. Küpsisetort maasika-banaanisisuga, šokolaadikate ja kaunistused
  9. Joogiks rabarberimorss ja sidrunivesi

Kõik oli suurepärane ja õiges koguses.

Ja räägime kingitustest ka!

Tänu koostööle Kessu Lastekaupadega, kellele tegin eelmine kord postituse ning mille eest nad tänutäheks veelgi enam kingitusi saatsid, saime palju kingitusi kaetud. Osa asju võtsime juba Lottemaale kaasa, et võõras kohas ööbides ja erilisel väljasõidul oleks üllatusi, mida avada. Me saime nii palju ägedaid asju, mille peale ma ei tulegi!

Lottemaale läksid kaasa muidugi korduvkasutatavad veega värvitavad raamatud, mida tegelikult tagasi koju tulles alles korralikult avastati. Oskari lemmikud sellest suurest pakist olid nööridega pildid (mida põimida), värvide järgi pusled, et laps otsib, näiteks, 3 oranži asja ja paneb kokku, 3 sinist, rohelist jne. Mina olen täiega suur fooliumikunsti fänn, sest see on minu jaoks midagi uut, täiesti lahedad säravad pildid tulevad, ma läksin ühel päeval nendest ise nii hoogu. Ja no vannivärvid, millega nad pintslid käes, valgele vannile pilte tegid ja vannivahud, mis ülitugevat, samas mitteärritavat vahtu lasevad on ikka iga lapse unistus vist. Ahjaa, muide, kõik need vannipallid ja pommid – nendest tulevad üliminist kokkukägardatud pallist üllatuslik švamm välja, mida saab koguda ja lastel huvitav vaadata, mis nüüd munast välja tuleb. Ahjaa, veel! Putukate uurija on äge, suurendusklaasiga tops, paned mida iganes sinna sisse, kui putukaid piinata ei taha, siis korraks saab vaadata, kohe lahti lasta või panna muu loodulik asi, iga asi läbi sellise suurenduse on huvitav vaadata nii lapsele kui vanemale. Nii, et Kessu Lastekaubad katsid Johani kingitused, Oskari lohutuskingitused ning Lottemaa ürituse ka ära, ülisuur aitäh teile!

Teine asi, mida Johan on nädalaid soovinud, on lihtsalt üks Ämblikmees. Eks need on päris hinnalised ja poodides piiratud, kuid just päev enne tema sünnipäeva pandi Facebookis üks Ämblikmehe kuju müüki. See oli küll kasutatud ja 5 eurot, aga lapse õnn oli piiritu, kui ta paki sai ja seal sees oligi Ämblikmees! See ämblikmees käib temaga igal pool nüüd kaasas.

Meie öösel pakitud ja joonistatud kingitused laste riidekapis peidus.

2 asja – rattad ja ämblikmees, mis on Johani “eluunistus”. Johan on juba sellises vanuses, et jooksurattas on välja kasvanud, oli aeg uueks n-ö suure poisi rattaks ja selle valisin ma samuti aegsasti välja. Leidsin FB Marketplace’st ühe väga vähe kasutatud heas korras Classic 16″ ratta ja kui Johan selle pilti ükskord poole silmaga nägi, oli müüdud, et vot seda tema tahab, ei meeldinud ükski teine, ainult see. Muidugi, lapse mõistus, küll ta muuga ka lepiks, selge see, aga mõtlesin, et mis siis kui ma räägin pereliikmetele ja äkki saame selle unistuse kuidagi võimalikuks teha. Selle unistuse tegigi Johani tädi võimalikuks ja kinkis talle ratta! Kui ta sellega uksest sisse tuli, oli Johan täiesti sõnatu, ta lausa punastas vist, mida ma ei ole enne näinud. Muide, kellel on küsimus, milleks jooksuratas, siis Johan hakkas kaherattalisega kohe vabalt sõitma ja tasakaalu hoidma, sest jooksukas oli tal juba ammu selge. See tõenäoliselt sõltub lapse huvist ja aktiivsusest, Oskar ei ole veel jooksuratta võlu avastanud, aga mul on tunne, et saab varsti selle nõksu kätte.

Nii, et Johani sünnipäeval said kõik tema unistused teoks, kõigil oli hea tuju, pidu oli ettevalmistatud ja minu jaoks täiesti pingevaba, Johani rõõm oli lõputu, Oskar ei jäänud samuti tähelepanuta, ka temale olid pisikesed kingitused ja mis kõige tähtsam, Johan sai enda Ämblikmehe, ägeda ratta, Ämblikmehe tordi, sõpradega möllata ja seda, et seekord istus tema laua otsas ja lauldi talle sünnipäevalaulu, lõpuks ometi!

Ja see kõik sai teoks ainult, ja ma mõtlen tõesti ainult tänu enda armsale “külale”!

Üliõnnelik neljane!

8 kommentaari “Johan sai 4 ja kuidas “küla” aitas pidu korraldada!

  1. Mõnus, eriti kuna lapse jaoks “ideaalseks” peoks piisab enamasti väheseks 🙂 Ämblikmees ilmselt oli teie peo nael. Ja “küla” sees kasvamine on ilmselgelt lastele parim variant.

    Liked by 1 person

  2. Nii vahva! Palju õnne Johanile! Mul sai ka poeg neljaseks juunis. Laps küsis juba jõulude paiku suurt sünnipäeva, sest eelnevalt oleme tagasihoidlikult sünnipäeva tähistanud ja ka vanust piisavalt, et oskas küsida. Ta ka paljude teiste laste pidudel käinud. Ta nii ootas ja siis muidugi tuli koroona ja siin, kus meie elame, ei tohtinud rohkem kui 10 inimest koju kutsuda. Kuidas sa seletad lapsele, et ei saa suurt pidu sõpradega. Nii kahju oli temast. Natuke saime ikka pidada aga suurem pidu peab jääma järgnevaks aastaks.

    Liked by 1 person

    1. Ohh, vaeseke. No, mind lohutab alati see, et tõenäoliselt suuremad peod on siiski ees ja lapse jaoks on oluline suhtumine, eriline kohtlemine, tegemine jne, siis jääb talle meelde kõik hea, mitte et kui piiratud ja kurb oli. Palju õnne teile tagantjärele, igal juhul! 🙂

      Meeldib

Vasta kristi-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s