Mul on nii piinlik

Johanil tuleb järgmisel nädalal sünnipäev ja mõtlesin, et käin poes, kalkuleerin sendi pealt asjad ja vaatan, ehk saan mingi söögikraami selleks puhuks ära osta. Olgu öeldud, et endiselt olen töötu, endiselt on otseses mõttes iga sent kuskilt suure vaevaga saadud ja arvel. Jaanus oli lastega õues mänguplatsil, läksin sealt läbi ning siis tuli tal mõte, aga läheme siis juba kõik koos poodi. Muidugi, olin kahtleval seisukohal, aga kuna Jaanus on kahe lapsega väga edukalt poes käinud, kõik on riburadapidi enda väikeste kärudega eeskujulikult kõndinud, siis mõtlesin, et noh, ok, mis see siis ära ei ole.

Algus oli tore – jalutasime rahumeelselt poodi, küll on äge, mul on poistekari ja oh, kui kihvt. Järgnes see, et võtsime väikesed kärud, nagu nad ikka teinud on, mõtlesin kiiresti, mis vaja, juhatasin nad sinna, lasin ilusti võtta.

Kuid mingist hetkest varises kõik koost – ühel hetkel, ja ma ei saanud aru, millisel täpsemalt, olid mõlemad lapsed vaheldumisi röökides poepõrandal, vehkisid asjadega, kaklesid, kes mida kuskile paneb, võtab jne. Siis otsustas Oskar, et tema tahab kõiki asju poes avama hakata, kriiskas röökida. Mina olen niigi ärev ja üritan kõigest väest mingisugust sünnat teha või mingit lauda kasvõi tänasekski katta, samal ajal poisid röökisid, et neil on vaja kommi, mahla, Milka šokolaadiga määret ja mida iganes neile riiulist ette jäi. Ok, tegelikult on Johan mõistlikum, tema protesteeris siis, kui Oskar oli piisavalt kaua enda etteastet teinud, sai piisavalt tegelemist, niisiis, Johan otsustas, et ok, röögiks ka siis natuke, kui see siin täna teemas on.

Meil ei olnud poes mõni emotsionaalne varing, vaid terve poes käik oli üks suur varing ning ma ei liialda, enamik inimesi vaatasid, mis seal toimub. Mina olin, muidugi, palavusega pannud selga mingid pikad riided, higistasin nii ärevusest kui ilmast, üritasin võimalikult “toredasti” asju lahendada, selgitan, laskun nende tasemele, üritan neile ülesandeid leida, mis tunduvad asjalikud, tekitavad eneseteostuse tunnet. Üks ema patsutas õlale, et ma olen tubli, ühed kommenteerisid, kuidas issand, ma ei laseks elusees niimoodi röökida, ühed teised kommenteerisid poole sõnaga, et jeerum, röögivad kommi ka veel, üks proua oli väga tore, tuli Oskari juurde, et oh, tule siia, ma võtan su endaga kaasa, hästi toredasti vaigistas ja ütles, et nende peres korduvalt seda olnud. Lõpuks tuli müüja ja nähvas, mis teil siin toimub. Ühesõnaga, ma ei olnud vaimselt maailma tugevaimas seisundis, kogu see poetrall ajas mu endast välja, toredast ja selgitavast emast sai ühel hetkel see, kes käristab maas röökival lapsel käe alt kinni ja õiendab täiesti närvihaigelt, et aitab nüüd küll, stopp, kommi ei saa, blabla, mingid täiesti seosetud ja lahmivad laused, mida ma isegi ei mäleta, sest ma ei andnud endale enam aru, mida ma teen, mis mul ostukorvis on, kas mul kaardil nii palju raha on, mis sünnipäevast saab (sisimas mõtlesin, et mitte mingit sünnipäeva ei tule sellise käitumise peale). Ühesõnaga, lapsed olid endast väljas, keegi sõna ei kuulanud ja mina kaotasin enesevalitsuse, täielik krahh. Ma ei mäletagi ühtegi nii hullu poeskäiku, kuigi hulle on olnud.

Ja miks mul piinlik on? Sest ma olin SEE ema, kes on närvihaige, silmad värelevad sajas suunas, õiendan nii Jaanuse kui lastega, samal ajal kui lapsed kommi röögivad. Ehe see ema, kelleks ma lubasin mitte kunagi saada, keda nähes mõtlesin, et oh, vaesed lapsed, kui mina ükskord emaks saan, siis teen õigesti, kuidas ta ei tea, et see on ju vale, see ju ei toimi jne. Minu jaoks on maailma kõige piinlikum asi avalikus kohas mehe või laste kallal võtmine, see on kuidagi nii … madal. Ma olin täna see madal. Õudne! Selline tunne, et ma ei julge enam kunagi poodi enda nägu näidata, sest ma olin nii jube. Muidugi, võimalik, et teised ei näinud, kui jube ma olin või ei tundunud see nii hulluna, aga ma ise tunnen, et toimus täielik murdumine.

Oskaril on see faas, mida Johanil mitte kunagi ei olnud – kõike-ise-faas. Ok, Johanil oli see, et tahab ise, kuid see oli natuke teisiti. Oskarit ajas põrandale pikali röökima ka see, kui poes külmkapi uks ise sulgub – ta tahab ise seda kinni panna. Niisiis, veetsime tükk aega külmkapi ukse juures, iga kord kui see sulgus, Oskar röökis ja tegi neid muudkui lahti, arvates, et see peab lahti jääma seni, kuni ta otsustab kinni panna. Muidugi, seda ei juhtunud, seleta siis lapsele, et see nii on. Teda ajab närvi, kui keegi ükskõik, mida teeb tema eest, olgu see automaatne või tehtud. Johani ajab närvi, et Oskar on aina nõudlikumaks läinud, pidev omavaheline võistlus käib. Panen lauale ühesugused kausid ja lusikad, Johan PEAB saama selle, mis on Oskaril, ükskõik, mis see on,ükskõik, et see on samasugune – see on üks uus ja “huvitav” periood, mida ma miskipärast ei oodanud – nad tundusid, et kasvavad aina mõistlikemaks, oh, mul on hullem osa möödas. Muidugi, ma ei taha öelda, et see on hull ja raske, see on nendele vajalik arenguetapp, aga me Jaanusega oleme saamas NENDEKS vanemateks, kes murduvad ja närvitsevad, kuigi peaksime juhtima nende emotsioone, olema nagu kaljud. Täielik kiviklibu oli meist täna poes järgi. Ok, Jaanusele au andes on tema siiski alati mõistlikum, mina kaotan rohkem pea, kui asjad ei ole kontrolli all.

Lisaks sellele, et mul oli niigi keeruline, ei saanud me ühtegi asjalikku asja ostetud ja Jaanus rääkis ka muudkui, kuidas temaga ei ole lapsed poes kunagi sellised, eks ema ongi see isik, kellele tuleb ju kõik “mured” ära kurta jne. See tekitas minus veelgi enam tunde, et pean Jaanusel ja lastel eraldi laskma toimetada, ma ei saa siin midagi teha. Niigi Jaanus käib lastega enamasti väljas, sest ma ei pea seda kahe lapse vahel jooksmist vastu, Jaanusega nad ei ripu küljes nii palju, Jaanus pole ka pilk pidevalt nendel, nagu minul – ma olen nii kontrolliv, et see on häiriv meile kõigile. Või on see lihtsalt emade asi üldiselt. Aga ikkagi, mul on tunne, et ma olen mingi heidik, kes jääb tegevustest välja, kes on väsitav närvihaige.

Vot selline “imeline” õhtupoolik on täna.

Kui teil on mingeid imelisi nippe või lugusid rääkida, kuidas te mingeid situatsioone lahendasite, siis kuulan meeleldi! Ja kuulan meeleldi ka neid, kus te situatsioone “ei lahendanud”.

NB! Kui keegi tahab küsida, et miks e-toidupoodi ei kasutanud, siis tahtsin ise poes käia, mõõta-kaaluda, aga ma ei arvanud, et see päris selliseks täna kujuneb…

20 kommentaari “Mul on nii piinlik

  1. “Äratundmisrõõm” pole siinkoha vist õige sõna, aga ennast tunnen ma siit ära küll.
    Ma arvasin ka, et mina suudan olla vaoshoitum ja lastega rahulikult seletada, aga sellistes olukordades on mingist hetkest ikka väga raske rahulikuks jääda, samal ajal kui endal häbist, vihast ja saamatusest silme eest juba mustaks hakkab lööma. Kodus pärast tunnen end kehvasti, et nii ebapedagoogiliselt asi lahendatud sai (või noh, tegelt ei ole see “laps kaenlasse ja autosse” just mingi suur lahendamine) ja seletan ning analüüsin lastega, miks emme või issi pahandasid, millised on poeskäimise käitumisnormid jne, kuid kohati tundub nagu oleks see kõik hane selga vesi, sest 5aastane on erivajadusega ja vähese kõnega, tema ilmselt sellist pikka seletamist ei mõista, aga eks me räägime ikka lootuses, et mõistab. Noorem on väga asjalik ja õhtuti voodis meeldib talle arutleda ja tema justkui saaks aru, miks pahandasime ja miks pidi kuskilt ära minema. Jääb vaid loota, et ta sellest ka mingeid järeldusi tegema varsti hakkab.
    Mul 2a9k on hirmus jutukas ja tahab kõike vaadata ja ise teha, sellest tingituna tuleb ka jonn, kui keegi kogemata midagi eest ära teeb või vale toidu lauale paneb. Ta tahab kogu aeg “mingit muud toitu” ja “tahan ise külmkapist valida”, aga ma ei luba, sest sööb seda, mida kõik teised ja ma lihtsalt ei kannata sellist pirtsutamist, kui põhjust nagu polegi minu silmis ja siis ta jaurab ja jaurab ja jaurab ja ma püüan kogu hingest jääda MARURAHULIKUKS. Aga mees räägib sama, et see jonn on ainult vist minuga, sest kui ma silmapiirilt ära olen, sellist nutupidu ei korralda – seega tunnen jälle nagu kirjutaksid osaliselt ka minu perest.

    Liked by 1 person

  2. Adute ikka, et kui need samad lapsed on a la 7- või 9-aastased, siis nad ei mäleta sellest asjast mitte kõige vähimatki … see lapsevanemaks olemises kõige julmem ongi, hüppad pükstest välja algusest peale (aastaid-aastaid), et kõik oleks lastele super, aa siis tuleb välja, et nad sigudikud ei saa sellest tuhkagi aru. Ei mäleta mitte midagi …
    Ja veel julmem on, kui sa sellest kõigest väsid lõpuks, ütleme, et 10 aastat oled tõmmelnud ja süüdistanud end ja üritanud olla kõik see aeg parim lapsevanem. Paratamatult siis, kui su lapsed on näiteks 9 ja 10, siis oled sa lõpuks kuradi väsinud (ja vanaks jäämas kah), ja siis saab sinust halb lapsevanem, kes möliseb, kes ei jõua enam kõike enam jne (kes oh-issand-milline-jultumus tahab nüüd ka vahel ainult enda peale mõelda). Aga vot siis on kõige JULMEM see, et selles eas lastel jääb kõik juba meelde ja tekitab traumasid jne. Sa võid laste 10 esimese eluaasta jooksul olla parim mamma-papa, aga kui sa edaspidi väsid pisut ja kõike enam ei jõua, siis just see jääb neile juba templiks mällu …

    Meeldib

  3. Ma hakkasin juba seda lugedes ärevusest higistama 😛 Ja mul on kolm last, kellest vanim on 5, keskmine parimas jonnieas ehk Oskari vanune ja noorim just liikuma saanud beebi. Ja kuigi ma arvasin, et minu keskmine paneb meid aeg-ajalt proovile, siis.. no ei, meie poeskäigud on nagu spaapuhkus. Ja mitte seetõttu, et ma oleks hullult osav suhtekorraldaja ja supermom, aga lihtsalt on vedanud.
    Kui ma kaotan enesevalitsuse, üritan pärast maha rahunedes teha debriefingut ja vajadusel paluda vabandust. Sest ma olen ikkagi inimene ning minu võimekus sõltub paljudest faktoritest, pluss teatud juhtudel läheb laps nii kettasse, et muu ei aitagi, kui konfliktsituatsioonist eemaldumine (loe: laps kaenlasse ja minema, selgitustöö ja jutud esimesel võimalusel, kui mõistus kõigil uuesti kodus on).

    Ma ei tea, kui palju see lohutab, aga ma oleks ka ligi tulnud ja öelnud, et olete tublid ja pole hullu!

    Liked by 1 person

  4. Ka meie peres tuleb sageli ette, et lapsed (5,5a ja 4a) on issiga koos olles vōi vanavanematega koosolles nö tublidused kuubis ehk tegutsevad, kuulavad ja ei nõua ja ei jonni. Ja nii kui mina ehk ema platsis, siis tuleb ka lastel jorisemine jne välja. Ma
    alati lohutan end sellega, et tegelikult olen mina see kõige suurem turvainimene ja sellepärast nad julgevad ja saavad minuga lasta enda tunded 100% välja. Oleneb olukorrast, aga vahest ei annagi muud teha, kui last turvaliselt süles hoida ja lasta tal ennast tühjaks nutta.
    Ja ka poes on ettetulnud, et lapsed hakkavad mingit asja tahtma ja asi lõppeb röökivate laste, higise minuga, kes üks laps kaenlas ja teine käekõrval poest minema jalutab. Neil õnneks harvadel kordadel olengi poekorvi kest poodi jätnud ja ostid hiljem teinud. Muidugi kui lapsed on rahunenud, siis räägime selle olukorra lahti ka. Ei tea palju nad arusaavad asjast, aga eks midagi ikka neil alateadvusesse jääb ja nii nad igakorraga ōpivad ja saavad targemaks.
    Edu ja jaksu! 🙂
    Sa oled väga väga hea ema!

    Liked by 1 person

  5. Selline olukord on paras proovilepanek kõigile ikka. Mul tüdrukutega nii hullu tralli poes olnud ei ole, kuid veidi jonnimist siiski. Tüdrukud pikali end viskand ei ole, kuid häälekamalt nutnud ikka. Ma püüdsin mitte välja teha sellest jonnist. Edaspidi hakkasin enne poodi minemist lastega kokku leppima, mida me poest ostame, et nad teaksid, mida meil poest vaja. Vahel ütlesin ka juba enne poodi minekut, et täna me poest kommi ei osta, võtame vaid selle selle ja selle. Peale selliseid kokkuleppeid, meil enam jonnihooge poes ei olnud. Niiet meil toimis kokkuleppe enne poodi minekut. Loodan, et kasvate kiiresti sellest east välja ja ka poes käimine läheb rahulikumaks 🙂

    Liked by 1 person

    1. Just, kokkulepe enne poodi! Mul õnnestus eile mitu korda rääkides 2- ja 3,5aastasega kolmes poes käia ning kastiautot otsida, sest rääkisin, et täna otsime just metallist kastiautot, muud midagi ei vaata, plastik on vilets ja muud asjad on olemas. Eks nad vaatasid, aga õnnestus meenutada, natuke jonni oli väiksema poolt, kuid läksime koos rahulikult välja. Kindlasti mängisid siin rolli täis kõht ja uneaja sobiv kaugus.

      Olen olnud sapine ema, öelnud kisa alguses, kui laps veel kuuleb, mida talle öelda, et lase oma ilus laul lahti. Ma olen üldse väga sarkastiline ja enamasti saavad aru, kui midagi sellisel moel ütlen (ei ole uhke selle üle, olen lihtsalt aastaid magamata ja ei saa endast enam jagu). Ja siiani pole nuttu järgnenud. Vabal hetkel seletan, et inimesed ei taha kisa kuulata, kisa väsitab ja ajab tudu peale. Kas tahad tuttu minna? Ei taha? Siis pole vaja ka karjuda, kallistame parem.

      Väiksemal on ka see ise-aeg eriti rängalt pealt, ei saa ta muidugi aru, et ma tahan suure kastiga, mida mul on ebamugav maha panna, ruttu ukse lukust lahti teha ning siis ta niikuinii EES ja ENNE lasta, ei, tal on vaja võti lukuauku panna, olgugi et vale (sest õige ei sobi, jälle kisa) ning ise lahti keerata, olgugi et see tõbras lukk käib üsna raskelt ja see ei õnnestuks tal tõenäoliselt ka siis, kui ma teda süles hoiaks, sest ta ise ei ulata ka NIIKUINII (hakkasin ka higistama sellele mõeldes, jube…).

      Liked by 1 person

      1. Proua, täiesti teemaväline küsimus, aga kas kastiauto saite? Metallist kastiga? Väga palun andke vihje, kust sellise võiks leida. Aitäh.

        Meeldib

      2. Mellu, ei saanud 😀 aga Sikul on sobivaid. Mis kõige rohkem tüli tekitab, on Siku ja Welly vms moodi turumüüjalt saadud noname kastikas, hea suur, mahub täpselt neljasele kätte, tagant käib veel kastiluuk lahti. Nean end siiani, et allaneljaseid piisavalt lahkeks pidasin ja arvasin, et küll laseb üks teisel mängida, sest “ega mina ometi hakka igat asja kaks tükki ostma”.

        Meeldib

  6. Ma tean mida sa tunned, vägagi hästi. Mul endal oli ka eile äärmiselt madalseisu päev, kõik jooksis vastu taevast. Õnneks mul nii hullu poes käiku ei ole olnud, eile aga näiteks otsustasin lastega väljas söömas käia. Ma ei tea mis mul peas oli, miks ma arvasin et kõik ilusti läheb, aga lõpuks olin sunnitud ikka tegema midagi, mida ma lootsin, et ei pea kunagi tegema ja vastasin viltu kõigile vanematele, kes nii teinud on. Noorem laps (1,5a) istus terve söögiaeg minu telefonist multikaid vaadates, sest ta lihtsalt ei püsinud ühekski sekundiks paigal…
    Ma samuti üritan väljas käies lapsi rahulikumalt rahustada, kahjuks see koduseinte vahel alati nii hästi ei toimi, aga ei toimi ka alati kodust väljas olles. Ma olen viimasel ajal nii väsinud, et närvivapustused ja vihapuhangud on kerged tulema.
    Kaasa ei aidanud ka see, kui eile lastele hoidu järgi läksin ning kuni õpetajaga seal juttu ajasime veel, üritas suurem laps (kolmene) juba ise uksest välja minna. Kui ma teda keelasin, palusin uksega mängimise lõpetada ja mind ära oodata, otsustas ta jaurama hakata, vingus ja viskas ka pikali maha ennast. Võrreldes sellega, milline ta mul vahest kodus on, oli see väga tagasihoidlik demonstratsioon. Aga see õpetaja nägu, kes vaatas suurte silmadega, et seda last (kes nendega aasta aega juba seal hoius käinud on) pole tema sellises olekus enne näinud. Hoius on ta täis kukununnu, mille üle mul on hea meel, pigem elagu ennast kodus välja. Aga kas nad peavad just minuga ALATI nii palju raskemalt käituma, kui teistega? Mehega koos olles on samuti nad tublimad. Aga minuga ainult ripuvad küljes ja kraaklevad ja vaidlevad vastu… Raske on…

    Liked by 1 person

  7. see võib olla täiesti suvaline mõttetera, aga võib-olla see viib kuskile ka. Mina olen enda juures tähele pannud, et kui ma olen ikka eelhäälestatud et midagi läheb pekki, siis lapsed korjavad selle minu tunde üles ja siis ta ka läheb. Ehk siis kui sa tunned, et sa oled selle poeskäigu suhtes ärev, siis lapsed selle sama sinu tunde põhjal selle tornaado üles keeravadki.. äkki.

    Meeldib

    1. Tahtsin ka öelda, et lapsed peegeldavad sind ennast. Kui oled ise ebakindel, siis nii lähebki… Kolme lapse emana, siis esimese lapsega tulid ka vanemad naised noomima ja õpetama. Nüüd kolmega pole enam juhtunud, sest olen ise enesekindlam. Ehk siis kõik tuleb kogemusega. Ise ei tohi närvi minna. Küll läheb paremaks!

      Meeldib

      1. Seda minagi. Eks ma olen paljudes asjades lapsevanemana ikka saamatu ka, aga ega ju emaks olemise üks põhitõde ongi, et kõike ei saa, täiuslik ema ei ole sa ka siis, kui vere ninast välja punnitad. Aga mingite asjadega on küll nii, et tunnen, et seda kunsti ma valdan. Näiteks et “kuidas su lapsed nii hästi autosõitu taluvad?” Vot taluvad, sest ma pole neile kunagi öelnud, et äkki tahate lennukiga või et neil üldse on mingi variant mitte taluda. Poes käimisega on sama lugu, sünnist saati neid enesekindlalt poodi kaasa tarinud ja ei mingit draamat. Või noh on, muidugi on olnud väsinud lapsi ja nälga ja vingu, või kahekesi tõmbavad hoo üles (poisid hetkel 5 ja 7), aga siis me lihtsalt jalutamegi poest välja, olen väga resoluutne. Aga lähen uuesti ja ei väldi lastega poes käimist mitte üks raas. Samas näiteks omas (maa)kodus jõulude ajal olen täiesti endast väljas olnud, sest alateadlikult tajun, et kõigile ei meeldi mu lärmakad lapsed. Ja lapsed tajuvad minu pinget (ja võimalikult ka seda, et neid välditakse rahuarmastajast sugulaste poolt) ja katastroof on kerge tulema. Et väga palju oleneb ikkagi sellest, mis suhtumisega sa ise peale lendad.

        Meeldib

    2. Just täpselt nii ongi, ma olingi juba ette ärev, teadsin, et pean üksi minema, aga siis mõtlesin, et eiei, olen nüüd suur ja küpse mõistusega inimene, lapsed kaasa, küll me rahulikult seletades hakkama saame (nagu me oleme ka saanud). No see päev, ei. 😀 Ma ei oleks elusees niimoodi närvi läinud, et lapsed kaenlasse või neid hakanud tagant kiirustama (mis ajabki neid veel rohkem närvi, nagu lapsi ikka, kõik targad raamatud ja nõuanded on ju teoorias mul selged,), kui mul ei oleks olnud juba enne emotsionaalselt nn kahtlane päev. Ma ei olnud tõesti vaimselt tugevaimas seisus ja teadsin väga hästi, et lapsed on poolnäljased, ühesõnaga, juba ette oli palju alarmi, mida otsustasin eirata, sest ah, mõtlen üle. Ei tasu eirata ja mõnel paremal päeval parema ettevalmistusega koos rahulikult poes käia.
      Aga jaa, see on nii tuttav tunne, kui lähed närvi, sest tajud teiste ärevust ise ka või hinnanguid, kuidas minu lapsed käituvad, nagu kirjeldasid maakodus olemist. Seda on meil tihti olnud, nii lapsed kui ise seda tundnud – ei olegi palju siis vaja, et olukord veel lärmakamaks muutuks.

      Meeldib

  8. Sellises vanuses üldiselt vältisin kahe lapsega korraga poes käimist. Nüüd on juba veidi parem (üks saab kohe 3 ja teine on 4,5), aga väga palju üksi kahe lapsega ikka poodi ei kipu. Üks värvikamaid seiku on meelde jäänud, kus noorem oli u äkki mingi 1,8 a vms ja vanem kolmene. Olime poes ja ma võtsin selle ratastega korvi, mida saab enda järel tirida. Noorem laps keeldus ostukärusse istumast (mis oli minu kujutluspilt poeskäigust) ja soovis hoopis seda korvi vedada. See aga ei õnnestunud tal eriti ja kukkus koguaeg ümber, see tegi teda kurjaks. Eriti hulluks läks siis kui ma sinna asju sisse toppisin ja kõik need asjad ka välja hakaksid kukkuma. Üks hetk ma peatasin selle pulli, sest KÕIK kukkus koguaeg välja ja ei lubanud tal enam sellega kärutada. Selle peale viskas ta end muidugi pikali maha ja hakkas nutma. Ma üritasin alguses meelitada-keelitada teda edasi tulema, aga ta konkreetselt lükkas mind eemale ja röökis. Ja siis ma tegin seda, mida kõik head emad ikka korra elus vähemalt teinud on, kõndisin edasi, teeseldes, et see pole minu laps. 😀 Kahjuks rikkus selle plaani mu kolmeaastane, kes mul sabas käis: “EMMMEEE, VENNA NUTAB!!!! EMME, MINE VÕTA VENNA ÄRAAAAA!!!! EMMMEEEE, ÄRME JÄTA VENDA POOODIII!!!” Kuidagi me lõpuks sealt poest õnneks tulema saime.
    Üks teine kord on ka meeles, kus me olime mehega mõlemad lastega koos poes (mingi keskus, kus oli lisaks toidupoele veel muid kauplusi) ja kuna lapsed olid pikast poetiirust juba väsinud, läksin nendega toidupoest välja sinna koridori peale jalutama, mees jäi maksma. Ja nad hakkasid seal mööda koridori hüppama (mitte isegi arutult jooksma) ja kilkama. Kuna see oli pmtslt täiesti tühi koridor, siis ei näinud ma selles probleemi, vähemalt ei röökinud keegi. Kuni tuli üks müüja (või infolaua töötaja vms) ja tegi mulle ebaviisakal toonil märkuse, et nii kasvatamatute lastega ei tohiks poodi tullagi ja kutsugu ma nad korrale. Ma naeratasin viisakalt ja lahkusin sellest vestlusest midagi vastamata. Lastele ütlesin, et nende kilkamine segab ühte töötajat ja kuna oleme poes, peame tema soovi austama. Samas hüppamise keelamine tundus veits ajuvaba, seega jätkasime hüppamist veidi vaiksemalt toonil (ok, seda tuli lastele u 675 korda meelde tuletada). Õnneks on minus võime kõik sellised sapised märkused ühest kõrvast sisse lasta ja teisest välja. Samas on see hea võimalus lastele seletada, et kui oleme kodus, siis palun hüppa ja kilka palju tahad, aga näe kui avalikus kohas keegi ütleb, et see teda häirib, on viisakas natuke tagasi tõmmata. Seda ei pea mainima, et märkus on õel ja pahatahtlik – alati on parim ülbusele vastata viisakusega. Arvestades, et mu lapsed veel pisikesed, siis ilmselt see õppimise koht neile kohe meelde ei jää, aga eks neid märkusi on ennegi tulnud ja tuleb kindlasti edaspidigi.
    Minu ainus soovitus on, sulgeda oma silmad ja kõrvad välistele pilkudele ja kommentaaridele ja lihtsalt toimetada olukorras nii hästi kui võimalik. Ja kui juba teada, et säärased poeskäimised vms tekitab ärevust, siis neid lihtsalt vältida. Varsti on nad juba suuremad ja mõistlikumad ja saavad ka poes käitumise reeglid selgeks. 🙂
    Üks asi mida nelja-aastasega ka alati teen ja nüüd vaikselt ka juba peaaegu kolmesega, on et enne poodi (kohvikusse, kinno, avalikule üritusele, ka nt külla vms) minekut, räägin läbi käitumisreeglid ja sõlmin kokkulepped. Lasen neil endil arvata, et nt “Mis te arvate, kas poes võib kõva häälega karjuda?”, “Kas külas söögilauas on viisakas kaka-nalju teha (suuuur teema hetkel :D)”, “Kas poes tohib ostukärudega joosta?” ja siis lasta neil vastata ja seletada ära, et mida siis teha ei tohi. Ja et ei oleks liiga palju keelde, räägin pärast ka üle, et mida siis võib teha. Nt “Aga kas poes tohib emmel aidata riiulilt asju võtta?” “Kas poes poemüüjale tohib lehvitada?” jne. Nüüd neljaastane juba ise teab ja vuristab kiirelt ette, et mida tohib poes ja mida ei tohi, sest ta tahab väga kaasa saada. 😀 Ja kui ta pärast ilusti käitus, siis alati tunnustan ja kiidan teda, et näed, sa tead niiii hästi, kuidas poes peab käituma. Eks alguses need kokkulepped läksid vett vedama ka muidugi, siis pärast rääkisingi, et näed, “täna sa hakkasid emmega vaidlema ja kisama, et tahad kommi saada – mis sa arvad, kas see oli ilus käitumine. Aga samas sa ütlesid poemüüjale nii ilusti tere, mis sa arvad, kas see oli ilus käitumine?” JUBE palju mämmutamist, aga samas mulle tundub, et isegi toimib. Eks oleneb vanusest ka suuresti. 🙂
    Jõudu ja jaksu! Neid meltdowne on mul olnud rohkem kui jõuan kokku lugeda. Enamasti oma koduseinte vahel, aga on ka mujal juhtunud. It’s life!

    Liked by 2 people

  9. Meil oli nii, et kui laps hakkas jonnima, jätsin külma kõhuga poeskäigu pooleli, laps kaenlasse ja koju tagasi. Külmiku kaubad viisin ikka enne külmikutesse ära ja tavaliselt kõik muu ka. Paar korda nii järgi proovitud, ei hakanud enam kumbki kisama ega midagi nõudma. Õppisid, et kasu pole. Kui mehega koos olime, siis üks läks lapsega minema, teine ostis kogu vajaliku ja tuli järgi. Arutlemine ja selgitused toimusid autos või kodus. Poes jonnivale lapsele mingit loengut pidama pole hakanud.
    Väiksemate lastega on mul lihtne, pubekaga on palju hullem poes käia, eriti kui on vaja riideid või jalanõusid osta. Ema, mul on sinu pärast nii piinlik!
    Kas sa pead kõigile tere ütlema?
    Kas ma ikka pean kõiki neid riideid proovima?
    Miks sa nii kõvasti/ nii vaikselt räägid, miks sa ….. Ühesõnaga on mul ühe lapsega praegu faas , tee või ütle mis iganes, ikka teed valesti 🙂 ma nii lohutuse mõttes kirjutan, mul on oma poistega üsna lihtne lapsega olnud aga ühe puberteet on küll raske ja katsu enda pikkust õla peale visata ja poest minema kõndida 🙂 Tasakaalu seaduse järgi läheb teil hiljem lihtsamaks!

    Liked by 1 person

  10. Lilli, kui sul nimekiri ees ja piiratud eelarve, siis ära never mine väikeste lastega poodi. Sellest tuleb kaos. Ilmselt tead isegi nüüd 🙂
    Meil on hästi mõjunud ka mainitud eeltöö. Ma olen enne rongisõitu-poeskäiku küsinud pisikeselt, et mida teha ei tohi, ta ütleb “Joosta ei tohi! Karjuda ei tohi! Jonnida ei tohi!”, ja kui tulebki poes kiirem samm, siis tuletan meelde “Mida ei tohi poes teha?”, meenub ja aeglustab sammu.
    Samas ei ole ma ilma jäänud maas püherdavast lapsest ja jonnituuridest, see on normaalne ja kui keegi viltu vaatab või mõne sapise märkuse viskab, siis sooviks talle edu oma kibestumisega.
    Viimasel ajal on mõjunud ka see, kui ma kiidan lapse poolt võetud asja riiulilt ja mainin ära, et ehk sünnpäeval või jõuludel saab.
    See, et sa läksid ülileili, ja see on igati arusaadav, näitab lihtsalt seda, et sa ka ju ikkagi inimene.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, ma teadsin seda juba ennegi, aga mõtlesin, et ah, mida ma muretsen, nad on poes nii tublid olnud, on seekord ka. Aga eiei, kui on otsus tehtud, et lähen üksi, siis ma pean endale kindlaks jääma. Jõuavad minuga poes käia küll 😀

      Meeldib

  11. NB! Kõikidele, kes pakkusid välja enne poodi kokkuleppeid teha – ma teen neid alati nii hästi ja rahulikult, kui suudan, vahel nad justkui järgivad seda, vahel mitte ning kõne hilistumisega seoses on kohati raske vestlust kui sellist pidada nii, et nad seda täielikult mõistaksid, nii et seda enam on meil arusaamatused kerged tulema. Aga ei ole lugu, küll nad kasvavad ja mina ei ole ka iga päev emotsionaalselt tundlikus kohas.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s