Tööd, eneseteostust, sõltumatust – palun, nüüd ja kohe!

Püsivad lugejad teavad, et käin koolis rätsepaks õppimas ning hetkel on lõpetamisel 1. kursus ehk esimene õppeaasta. Üldjoontes olen kooli ja õppega väga rahul, kohe väga, väga rahul, ma tahaksin, et kooli oleks veel rohkem, tihedamini ning et muu elu saaks kuidagi minu eest korraldatud – ma olen nii vaimustusest sellest alast. Minu vaimustus ei lõppe kooliga, vaid kui olen kodus, kui ma vähegi saan, kasvõi jupikaupa, vaatan ainult õmblemise, rätsepatöö vm videosid youtubest, otsin mingite eritehnikate kohta, vaatan disainerite moefilme, mis, muide, on väga inspireerivad tõenäoliselt ka moevõõrale inimesele – inspiratsioon kuskilt kitsikusest pääsemisest, endale kindlaks jäämisest, üldiselt elulised ja puudutavad filmid. Ühesõnaga, ma tahan seda kõike teha koguaeg, kui ma vaid jõuaksin. See on sõltuvus, ma saan kurjaks, kui ma enda doosi kätte ei saa, pole nali.

Ma olen ses osas kahte leeri inimene – ühest küljest väga individualist, ma armastan üksi olemist, mitte selles osas, et üksikut elu, vaid sõltumatut elu. Ma ei suuda kellestki sõltuda, mul on keeruline paluda abi või abi saada, ma ei taha teha otsuseid nii, et ma pean kellegagi läbi arutama, ma ei suuda kellegi teise rahast sõltuda, ma ei suuda kellegi teise otsustest lähtuda, ma ei taha ka teise eest otsustada – ma tahan sõltuda endast, enda sisetundest, soovidest, tujudest, mida iganes. Teisest küljest, kui ma kellegagi koos olen, siis ma tahan, et ta maksimaalselt arvestaks minu olemusega, kui on vaja otsus langetada, midagi ette võtta, siis ma ootan, et ka teine soovib iseseisvalt mingeid otsuseid ja tegusid algatada, ma tunnen, et ma panustan teisele inimesele väga palju ja kui nad ei loe mu mõtteid (et vot nüüd on Lilli-mode ehk las hingab kuskil nurgas ja vaatab videosid, kuidas kõige lihtsam on varrukaid ühendada või siidile rolled hem’i teha), siis ma tunnen ahistust, vaimset invaliidistust, ma ei suuda üldse eksisteerida. Muidugi, eks ma liialdan ka (võib-olla…). Ühesõnaga, mida ma tahan selle lõiguga öelda on see, et minule on minu, ainult minu elu väga olulisel kohal ja kui mina ennast kuskil ei teosta ega tunne, et ma saan mõelda nii vabalt, kui vabalt on võimalik, siis on halvasti.

Jõuame nüüd selleni, et kuna laste saamine, mida ma ootasin pikisilmi, on pannud mind aastateks proovile just isiklikul vaimsel tasandil, mil ma loobusin tööst, enda ajast, eraldi mõtlemisest, millest kõigest, siis kodune elu ei ole olnud minu jaoks just meelakkumine. Mina ei vaja niisama seltsielu, et oh, saame kokku, lähme kohvikusse, ma ei naudi erilist sõbrannatamist nii väga vist, mul on vaja mingit teostust, mingit eesmärki, mingit pinget, mis ei seostu kodu ja lastega, vaid minu ja minu võimetega. Rätsepaõpingud olid minu jaoks maailma kõige õigem otsus, et saaksin taas vabaduse ja eneseteostuse maitset tunda. Selge on see, et päris samal tasemel, nagu ma enne lapsi tööd tegin, ei saa ma nii pea teha ega tahagi – päeval peab olema päevakava, vastasel juhul ma vihtuksin tööd teha hommikul 7-8 kuni õhtul 22-23ni välja, mis oli kohutav.

Nüüdseks olen elus ja rahaliselt jõudnud sinnani, kus on ikka väga vaja ise teenida. Ma hoian pingsalt tööturul silma peal, ma kandideerin hoolega, kuhu vähegi võiksin sobida ning järjest saan automaatkirju, et keegi teine osutus valituks. Ma ei saa isegi kutset vestlusele ning on päris võimalik, et asi on minu laste saamises. Nimelt, mul oli eelmise töökoha juures kirjas, et viibisin lapsehoolduspuhkusel, olin aus ja naiivne – keegi ju ometi vaatab sellest mööda või siis ei hakka uurima, et kuidas ma nii mitu aastat ühes kohas olin ja nüüd tulen ära, siis vestlusel selgub, et ok, olin tegelikult mitu aastat kodune jne väsitav jutt. Panin kohe selle info ning see vast saatuslik ongi. Mina, muidugi, parajalt ärritunud, sest ma olen alati olnud sellise vahetegemise vastu, diskrimineerimine jne, millisel sajandil me elame ja puha.

Kuna koolis lõppes esimene õppeaasta, siis kirjade järgi on nüüd praktika tegemise aeg. Esimese aasta lõpus nõutakse masstööpraktikat ehk hetkel ei ole ma kuskil ateljees, vaid sain ühendust ühe laheda vabrikuga, tehasega, mis on pigem mööblitekstiilile suunatud, muud väiksemaid asju tuleb neil samuti ette, ühesõnaga, riietest on asi kaugel. Tegemist on tsehhiga, kus on palju masinaid, korruseid, töötajaid, nagu ikka. Kui te seda loete, mõtlete tõenäoliselt, et oh, vaeseke, kuskil tolmuses tsehhis töötada, aga teate, kuidas ma naudin seda!

Esiteks, ma olen igatsenud seda, et ma pean hommikul kuskile sättima, kange kohv sisse, kiirustama tööle. Ma ei teadnud, et ma olen seda igatsenud, aga olen. Teiseks, ma olen igatsenud kolleege! Ma olen nii väga igatsenud teisi tööinimesi! Ma olen hea suhtleja, kiiresti tutvuja, saan kohe jutule, julge, avatud, selline, jah, teeme seda, teeme teist. Tööl on see suhtumine, muul ajal pigem jätke mu hing rahule, tehke ise ja ma tulen võib-olla kohale, aga jätke mind korraldusest välja 😀 Minu tööülesanne praktikal on hetkel valmisesemetel kõikvõimalike niitide lõikamine, korrektne voltimine pakki ja sildistamine, Tundub nüri, eks? Appikene, kuidas ma seda naudin! Kõik seal tööl, kes mu CV’d on näinud, et ok, selline kogemus ja mida sa ometi siin teed, muretsevad mu motivatsiooni pärast, üks härra ütles, et noh, nüüd hakkan nagu teisest otsast ehk kõige madalamalt jälle pihta, ühesõnaga väike umbusaldus on seal, justkui, miks ma sinna küll tulin, see pole õige asi. Muidugi, ma olen vaid praktikal ja seda ainult 3 nädalat, aga kuidas läheb minusugune kutset õppima.

Minu imestus on see, kuidas nad ei näe seda naudingut? Ma olin aastaid vastutav küll graafikute, puhkuste, haigete, müükide, teeninduse jne korralduste eest. 24/7 oli telefon punane, kõnesid täis, kes ei tule tööle, keda asendada, keda ise asendama joosta – see vastutus kõige eest, mil ööpäevas pole nii palju tundegi, oli kurnav, kui öelda lahjalt. Ja seda kohas, mis ei ole mu hingelähedanegi, see oli minu jaoks kurnav liinitöö. Nii, et kuidas ma seletan seda, et seal tsehhis seda nn nüri tööd tehes, mu hing lausa heliseb sees, sest ma püüdlen lõpuks ometi enda unistuste poole? Lisaks, kui lihtne on teha tööd ja mitte mõelda, kui lõõgastav. Lihtsalt lõika ja paki. Kogu vastutusala. Nad küll hoiatasid, et oi, jalad valutavad pärast, raske töö jne. Kes on minuga töötanud, see teab, et mu lemmikjalatsid olid kontsad, millega ma kalpsasin kõik need tööpäevad ja kilomeetrid täis, kunagi ei valutanud jalad ega valuta ka seal tehases, andke ainult neid asju juurde, las ma pakin ja mõtlen omaette, et kas see on tobe, kui ma tunnen lausa hasarti, et mitu pakki täna valmis saan. Ühesõnaga, vot nii väga olen igatsenud tööd, et kõik sobib!

Jõuan nüüd siis “käärideni” ka. Veel olulisemal kohal on nüüd perekond ja kui lapsed mind vajavad, siis ma tööd teha ei saa. Johan ja Oskar käisid sel nädalal üle pika aja lasteaias, mida nad täiega nautisid, Jaanusel on, Jumal tänatud, üle pika aja palju tööd teha, mina olin seal tsehhis enda praktikal, jõudsin vaid paar päeva olla, kui asi käes – Oskaril on nohu ja hetkeseis on see, et ühegi sümptomiga last lasteaeda vastu ei võeta. Jaanus ei saanud tänast filmimist ära jätta, minul pidi täna olema tööpäev. Ega midagi, juba 3. tööpäeval pidin teatama, et kahjuks ei saa tulla, laps haige. Seda tehes mul lausa kõhus keeras, nii vastik tunne oli, et kohe oli. Klišee, diskrimineerimise põhjus käes – väikelapse ema kodus, laps haige, boom. Mul oli tunne, nagu oleksin kedagi mõrvanud, nii süüdi tunne oli ja kui mõelda, see on vaid ajutine praktikakoht. Ma olen ise olnud inimene, kellele töötajad muudkui teatavad, et peavad järjekordselt lapse tõttu puuduma ning olgugi et siis mul lapsi ei olnud, tundsin kuidagi, et ma pean neid hoidma ja mõistma, sest nii paljud seda ei teinud, vaid muudkui kirusid, kuidas neid töötajaid pole mõtet hoida. Mina nägin seda poolt, kuidas noortel emadel olid pisarad silmis ning mure töö pärast suur. Nüüd ma alles tunnen seda omal nahal ka – praktikakoht, ei ole mingi tohutu vastutusrikas töötaja, aga juba praegu ma tunnen, nagu ma oleksin läbi kukkunud. See ei ole õige nii tunda!

Jaanus tundis mulle samuti kaasa, kui ta oleks saanud enda filmimist edasi lükata, ta oleks seda teinud, kuid kaalukauss oli seal pool, et muidugi Jaanuse kliendid on tähtsamad hetkel, mina ise ütlesin seda ja see on ilmselge. Jaanus tegi ettepaneku, et kui nii paljudel noortel peredel on see mure, kuidas tööd saada, teenida, samas, nohuseid, köhaseid lapsi ei saa kuskile viia, miks ei võiks lasteaedade juures olla spetsiaalne haigete lastehoid, kuhu teatud haiged võetakse, vahendid saadaval jne, muidugi mitte palavikus lapsed, aga need köhad-nohud. Ta tõesti nägi, kui õnnetu ja raske südamega ma täna olin, ma tahtsin ju minna sinna pakkima ja asja tegema! Pealegi, ma ei taha toita seda väikelapse emade klišeed ning tõestada, et jah, meiega ei saa arvestada. Ja ei saagi, paar päeva kohal, juba kodus. Igatahes, sain teada, et homme on ka tsehh lahti, kuigi ma ei pidanud laupäeval minema, siis nüüd ikkagi lähen, et olla kohusetundlik, teha oma tunnid, sest olgem ausad, ma ei taha nendega venitada samuti, niigi perega koguaeg ajahädas.

Nii, et jah, võimalik, et õigustatult ei ole mind võetud isegi mitte töövestlustele ja see on kurb, et noorte perede tööelu selline peab olema. Mingi suurem ja vägevam lahendus ootab kindlasti teostamist, seda töömuret on massiliselt (ennetan kommentaare ja ütlen, et jah, mitte kõigil). Ma tean, et ma olen hea töötaja, ei looderda, ei veni, ei mune (kui tööandja on väärikas ega looderda, veni ega mune ise). Ma tahan teha tööd, ma tahan kasvatada perekonda, ma tahan teenida raha, ma tahan olla koolis, ma tahan saada rätsepaks, ma tahan kindlustunnet enda ellu ja samal ajal olla vaba ja kui tahan, võtta punast veini – on seda siis liiga palju palutud? Pealegi, teate kui palju parem ema ja kaaslane ma olen, kui ma olen käinud kuskil enda asja tegemas, olgu see kool, töö või kasvõi kiire blogijutu kirjutamine – ma lihtsalt toimin nii. Tõenäoliselt, nagu iga asjaga, aeg annab arutust, lapsed kasvavad suuremaks, küll jõuan tööd teha nii, et halb hakkab, aga seni väljendan siin enda kärsitust ja rahulolematust seoses soolise ebavõrdsusega, mis nii selgelt emade vs isade tööturul valitseb.

22 kommentaari “Tööd, eneseteostust, sõltumatust – palun, nüüd ja kohe!

  1. Õpin ka rätsepaks ja jagan su vaimustust sellest alast! Mu neljane tirts õmbles minuga koos üks päev ja tõdes “Ma täpselt ei saa aru, mis ma teen, aga vist tuleb välja”, minu moto praegu kui tootesõlmi vorbin.
    Ma arvan, et ära põe töölt puudumise pärast laste tõttu. Aeg on praegu ka selline, et kõik mõistavad. Seda enam kui sa tööl olles näitad ennast heast küljest. Sa oled tubli, ära piitsuta ennast 🙂
    Oskarile tervisepai!

    Meeldib

    1. Oh, lahe! Mulle täiega meeldis tootesõlmi teha, aga no mõni tasku oleks võinud vähe parem olla küll!
      NB! Kui juba vaadanud ei ole ja kui aega jääb, siis YouTubes on saadaval British Sewing Bee osad. Õmblemise sari/võistlus, mulle täiega meeldib ja palju asju tuleb seal tuttav ette 🙂

      Meeldib

      1. Jaa, nii tahaks, et oleks aega sõlmi uuesti ja ilusamini teha. Meil kursusel on väljend “Harutamine teeb harutajaks”, nii tõsi.
        Seda Sewing Bee´d polegi näinud, aga aitäh, et jagasid, tundub huvitav, hariv ja äge. Nüüd ei mingit Netflixi, vaatame mehega seda õhtuti 😀

        Meeldib

  2. Esiteks, ma olen seda postitust nii kaua oodanud. Seega, aitäh! Sai taaskord piiluda teise emme ellu. Me oleme kuidagi nii samal lainel – kool ja praktika laste kôrvalt, tööle minek ees ootamas…. See eneseteostuse vajadus on mul ka nii suur. Jah, need lapsed on armsad ja nendega on tore koos toimetada aga midagi ei ole teha… nad on veel armsamad ja toredamad siis, kui emme on saanud hommikul end välja minekuks sättida, käia koolis ja praktikal ja saanud suhelda teiste täiskasvanutega. Kôik see tâidab ka minu tassi. Ka minul on ees ootamas üle mitme aasta tööle naasmine ja see teeb vâgagi murelikuks. Endal on megamotivatsioon ja soov end uuesti tõestada ja näidata, et laste saamisega ei ole ajumaht vähenenud. Aga nüüd ei sõltu see enam ainult minust…

    Meeldib

  3. Kandideerimise ja CV saatmise juurde käib ju pea iga kord ka motivatsioonikiri, mis tihti võib osutuda kaalukamaks kui muud faktid. Sa kirjutasid siin postituses nii hästi oma motivatsioonist tööd teha ja plussidest, mis sul on. Kas oled seda sama võimsalt väljendanud ka oma motivatsioonikirjades? Võibolla tuleks kandideerimisel muuta motivstsioonikirjade strateegiat, katsetada erinevaid taktikaid.

    Meeldib

    1. Otse loomulikult olen ma vägagi panustanud motivatsioonikirjadesse, eranditult kirjutan ettevõtte jaoks, mitte ei kasuta suvalist malli. Aga jah, põhjuseid võib olla mitmeid, miks ei ole löögile pääsenud.

      Meeldib

  4. Ma mõtleks pigem niipidi, et kui ei kutsuta intervjuudele sellepärast, et peres on väikelapsed, siis ma sinna kohta ei tahakski tööle minna. Lapsed on osa elust ja inimese elu eesmärk ei saa olla ainult tööd teha.
    Praegu on üldiselt tööotsinguteks kehv aeg. Neid otsijaid on kordades rohkem kui varem ja samas on tööpakkujaid ilmselt vähem. Aga soovin tööotsingutes edu ja usun, et leiad ka koha, kus su silm särab ja kus lapsed pole segavad asjaolud.

    Liked by 1 person

  5. Minul küll lapsi ei ole, aga olin samuti päris mures, sest tööotsijaid on praegu palju, töökohti aga vähem. Praegu on lihtsalt selline aeg. Mind koondati, mistõttu mul enam töökohta ei olnud
    Hoolimata sellest, et valmistusin pikalt otsima ja pettuma, leidsin endale uue ja sobiva töökoha. Soovin sulle samuti edu ja usun, et küllap õnnestub sinulgi, vahel on hea võimalus lihtsalt nurga taga ootel ja välja ei paista, aga tuleb julgelt nurga tagant otsima minna. Jõudu sulle selleks!

    Liked by 1 person

  6. Ma töötasin enne koroonat ka kodukontoris ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette kuidas ma muidu saaksin üldse laste kõrvalt tööd teha. Need lasteaia nohud-köhad just. Mul on 2,5 aastase vahega kaks last ja sama vahega tuleb kohe ka kolmas. Olen nüüd mõlemad korrad rasedana ka vahepeal tööl olnud, et ei jääks tööelust väga eemale ja et sissetulek säiliks. No see on tegelikult nii raske! Niimoodi väikeste laste kõrvalt tööle minna, uuesti sisse elada ja nüüd koroona ajal on nad ju kodus ka. Ma ausalt öeldes ei saada neid praegu ka veel lasteaeda, sest ma ei suuda hetkel veel sellega ka tegeleda kui nad tõbised on ja ise rasedana ei taha ka enam midagi külge saada. Kuskil koha peal käia ma vist ei saakski. No kogu aeg oli üks nädal aias ja teine kodus. Mees töötab mul ka kodus. See vabam graafik vähemalt võimaldab meil mingitki laveerimist. Iga laupäev nutan peatäie, sellest stressilangusest, et üks nädal jälle tehtud. Õnneks töökoht on hea ja spetsiifiline, tunnen et olen asjapulk. Aga kogu see kodu ja tööelu ühildamine. Ma ei tea ka saan hakkama. Ausalt ka, ma väga ootan et saaks oma beebi kätte ja saaksin ühele asjale keskenduda. Muidugi kui see tööhullus nüüd jälle lõppeb, siis ma nüüd kogu aeg mõtlen, et mul on ju kohe vastsündinu uuesti. Et millal üldse kergemaks läheb? Mitte paar aastat ilmselgelt ja siis algab jälle see ring – töö- ja koduelu ühildamine 🤦😅

    Meeldib

  7. Loeksin nagu enda kirjeldust, aga noh… meil on ka sünnipäevad ligistikku, nii et mis seal imelikku;)

    Kuidagi juhuslikult sattus, et koroona ajal pean ringi mõtestama kogu edasise tööelu. Olen nimelt ettevõtja. Mitte päriselt koroona tõttu, aga tundub, et edaspidi tuleb valida täiesti uus tegevussuund. Veel ei tea, mis see olema saab, aga tean, et väikeste laste kõrvalt ma ei saa ega taha kuskile kellegi alluvusse tööle minna. Tegelikult on pikki aastaid iseenda peremeheks olemine olnud ka liiga magus, et sellest loobuda. Põhimõtteliselt olen lapsedki saanud nii, et töö kõrvalt on sups sünnitamas ära käidud ja siis edasi töötatud. Muidugi on see olnud ränk rapsimine ja puha, aga nagu sa ütled – mul peab olema midagi enda oma ja ma pean ajama enda asja.
    Kui finantsküsimused kõrvale jätta, kas ettevõtlus oleks sinu jaoks variant?

    Meeldib

  8. Nii “tore”, et Eestis on üks maailma paremaid emapuhkusi, aga samas väga kehv suhtumine väikelaste emadesse. Ja siis imestatakse, et miks ei sünnitata eksole:)
    Kas päris sinu oma bränd võiks ka teema olla? Netipoed-värgid kõik peaaegu tasuta olemas, saan aru, et elukaaslasel ka korralik tehnika.

    Meeldib

  9. Lilli, äriidee – käsitöö-rinnahoidjad, mõõtmistega ja puha. Eriti suurtele korvidele. Ma telliks kohe 10 tükki! 🙂 Eestis pole ühtegi kohta, kuhu selle murega pöörduda saaks või siis ei oska nad end turundada. Täielik tühi auk sellel turul…

    Meeldib

  10. Nii nõme see lastega emadesse suhtumine. Ise otsisin viimati tööd Norras, käisin kolmes kohas intervjuul laps kaasas, magas kärus ja kedagi ei häirinud, sain muide need kõik töökohad kah 😀 Norras on kuidagi võrdsem ka – samahästi võivad isad haigete lastega kodus istuda. Meil siiski lapsed ´treenitud´ terved olema, niiet tööandjad pole kunagi meis nö pettuma pidanud 😀

    Meeldib

    1. No vot, see ongi normaalne ühiskond. Lapsed on osa elust, neid ei peaks nägema probleemi või takistusena. Meil tahetakse küll noori tööturule ja uusi maksumaksjaid… aga ei saada aru, et need tänased “probleemiks” olevad lapsed ongi need tulevased maksumaksjad ja töökäed. Uute generatsioonide kasvatamine on kogu ühiskonna töö.

      Liked by 1 person

  11. Oh jah, nii palju minu mõtteid.
    Juba aastaid olen ma kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, seletanud seda lasteaia temaatikat. Kuidas nõukaaja lõpus kui mina lasteaias käisin, oli lasteaias medõde, kes siis nende nohuste-köhastega toimetas. Lihtsalt nohu-köha pärast koju üldiselt ei jäädud. Tuulerõugeid põdes terve rühm korraga, medõde käis korra päevas kõik briljantrohelisega üle… ja need, kellel täppe vähem, olid õnnetud 😀
    Mina ise olen põhimõtteliselt 9 kuud aastast tilkuva ninaga – perearst ütleb, et põhjamaine kliima ja organismi eripära, teha pole midagi. Meie kliimas on see tilkuv nina ja kare kurk nii tavalised, et see nohu-köha hüsteeria lasteaias on lausa kummaline.
    Teine teema on see väikeste laste kõrvalt tööle. Ise sain just lapsevanemaks, aga mõtlen juba, et ühel hetkel tuleb ju tööle tagasi minna. Vanasse kohta ei lähe tagasi mitte mingil juhul. Uue koha osas aga… peab vist ise endale tööandjaks hakkama. Väikelapse emana oled tööturul nagu pidalitõbine. Riik küll suure suuga räägib töö ja pereelu ühitamisest, kuid reaalsuses selleks eriti võimalusi loodud ei ole. Lasteaiad on loodud ainult E-R kaheksast viieni töötavatele inimestele, iga nuuskamise peale saadetakse laps koju jne. Selge risk tööandjale.
    Lootust on, et ehk nüüd koroonaviiruse tuules tekkinud positiivsed muutused tööturul – paindlikud töövormid, kaugtöö jms – on pikemaajalised ja jäävad kestma. Sel juhul on ehk ka väikelaste vanematel natuke lootust. Kui jätkub praegune tagumiktunni ja jupijumalate kultus, siis on keeruline.

    Meeldib

  12. Mina läksin tagasi tööle eelmisel aastal. Lapsed olid siis 4 ja 1a8k. Esimene aasta oli väga raske. Kuu aega sain järjest käia ja siis istusin hoolduslehtedega korda mööda pea maini kodus. Kõige pikemalt olin 5 nädalat järest, nädal käisin tööl ja jälle 3 nädalat kodus.

    Mul olid tohutud süümepiinad kolleegide ees, kes mind asendama pidid. Kuigi nad lohutasid ja mõistsid mind ja ütlesid, et on ise samas olukorras olnud.

    Selle aasta alguses oli juba hirm, et mis saama hakkab. Augustist-koroonani olin vaid ühe nädala kodus!

    Mees mul hoolduslehte ei võta, sest majanduslikult poleks see meile mõistlik. Aga õnneks saab tema pakkuda lastele nädala sees vaba päeva ja tundub, et see ongi sel aastal meid päästnud. Kui lapsed on väsinud või hakkab midagi tekkima oleme kohe teinud 1-2 lasteaiavaba päeva.

    Palju edu kõikidele emmedele! Algus on raske! Hiljem on paljud haigused põetud ja neid ootamatult on lapsed nii suured, et hoolduslehte meile ei antagi.

    Liked by 1 person

  13. Mina otsin juba üle poole aasta tööd. Kodus on kaks last, 3.6 ja 11k. Siit ja sealt o helistatud, sain isegi ühe telefoni vestluse laste kõrvalt läbi viia aga.. Kord helistati ühelt numbrilt, võtsin viisakalt vastu ning tutvustasin end. Teiselt poolt tuli ülikiire rääkimine ning no keegi naisterahvas, nimest aru ei saanud, firmast veel vähem. Aga et nemad leidsid mu CV ning niiväga sooviksid minuga koostööd teha jne. Ja siis mu lapsed tegid valjemalt häält, vajasid abi. Viisakalt vabandasin, palusin hetkekest. Teiselt poolt tuli küsimus, et kas Teil on lapsed?? Ütlesin, et jah, kaks last ning lisasin vanused. Öeldi: “AHAHH!” Ning kõne lõppes. Ettevõtet ma numbri otsimise abil ei leidnud, sain vaid operaatori teada. Kohutav suhtumine. Kui töötukassa konsultandiga sellest rääkisin, Ta oli täiesti šokis.. Ütles, et nii nahaalselt käitumist ei ole Ta veel kuulnud!

    Meeldib

  14. Teate, mul on hea meel, et sain taas kinnituse, ma ei ole ainus sellise murega, aga see teeb mind samas õnnetuks, üldine probleem on ikka suur – töötus, lastega puudumine, rahaline auk. Teeme oma firma, kus kõik on lubatud, eneseteostus laes, lapsed hoitud, raha jookseb – hea plaan! Olgul, tegelikult teema on kurb, endiselt olen töötu, rahatu ja rahutu!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s