Täielik enesehaletsus

Hoiatus! Kui sul on hea tuju või sa vajad positiivset motivatsioonisüsti, siis ära edasi loe. 

Kuigi täna on 1. aprill ja naljapäev, siis minul naljatuju ei ole, veel enam, kuidagi eriti suur enesehaletsus on peal. Täna on see päev, kuhu kõik on kokku kogunenud, kõik justkui ründab mind ja absoluutselt kõik asjad häirivad ja/või ajavad nutma. Ehk plahvatus.

Meil on koguaeg paras kriis siin kodus olnud, aga nüüd, kui liikumine on igal pool piiratud, ettevõtted sulguvad, töid ei tule meilegi enam peale (mitte, k……i, ühtegi mitme kuu lõikes), siis tänaseks on pulss oluliselt kiirem ja nutt koguaeg peal. Vahepeal oli see tunne, et ok, me oleme asjalikud, me oleme tublid, me saame hakkama, me ei ole hellikud, me oleme leidlikud, see on see olukord, milles oleme, tuleme toime jne. Aga teate, ma olen väsinud, peaaegu halvatud. Ja ma tean, see läheb mööda, vabalt võib õhtuks juba uus energia peal olla. Aga ma vahel väsin ja tahaks teki sees olla, aknakatted ees, mitte piuksugi enam millestki ega kellestki kuulda ja mitte grammigi midagi mõelda.

Kui mina blogimist alustasin, siis lubasin endale, et olen koguaeg aus, blogin, kui tuju tuleb ja täpselt sellest räägingi, mis minuga toimub. Nüüdseks, kui mind on lahterdatud halaja, saamatu jne hulka, siis olen neid halamispostitusi enda peas ketranud, kellele ikka väsitavat negatiivsust vaja on, eks? Mida iganes. Ma siiski kasutan seda teraapiasessiooni nagu blogi kirjutamine, ära ja räägin, miks ma nii hale olen.

Ebakindlus KÕIGE osas. Eriti see, kuidas ma lapsi kasvatan. See on minu kõige tundlikum teema ja kõige rohkem üksindust tekitavam teema. Mul pole aimugi, kas ma üldse midagi õigesti teen ja mul pole kellegagi sellest rääkida ka. Näiteks, selline tore ettevõtmine karantiini ajal – küsitakse lastelt küsimusi, saadakse naljakaid vastuseid ja üliarmas. Lugesin paari, olidki armsad ja lõpetasin selle tundega, kuidas ma ei jõua oma lastega vist mitte kunagi sinna, kuidas nad midagi mu küsimustele vastaksid. Minu lastest nooremadki vastavad igasuguseid toredaid mõtteid, aga mina, kui ma küsiksin Johanilt, mis ta lemmikvärv on või mida sa mingi raha eest ostaksid, ei ole ma kindel, kas ta küsimusest arugi saaks. Ja ok, võivad mulle inimesed öelda, see ei ole minu süü, ikka ma tunnen end õudse emana – kuidas teised kodudes suhtlevad, et nende lapsed räägivad, lihtsalt niisama, see tundub mulle nii võõras teema, et lapsed päriselt ka ühel hetkel räägivad ja mõistavad seda, mida neile öeldakse. Ja see ajab mind täna miskipärast lohutamatult nutma. Mis värk on.

Või näiteks. Ma juba rääkisin sellest, kuidas üks alumine naaber meid muudkui ahistab. Sajatas ukse peal siis ka, et kuidas me ei suuda lastele selgeks teha, et peavad tegema, mida ütleme või kuidas nad ei allu, kuidas nad on nii hüperaktiivsed jne. Jah, naabrinaise rant, aga tahan või ei, see ketrab mu peas koguaeg ja kui keegi võõras veel õiendab midagi sellist, siis see justkui noa keeramine, mis mul niigi südamesse juba kinni löödud on. Mul pole aimugi, millised on tavalised 2 ja 3 aastased poisid. Arvasin, et mul on aimu, aga mul ei ole, ma olen hakanud kahtlema kõiges, mida ühed sellised lapsed peaksid tegema ning mida minu omad teevad. Selline tunne, et ma saan koguaeg asjadest täiesti valesti aru, kõik muudkui harivad heatujuliselt oma lapsi ja on väga rõõmsad ning ideaalses arengus.

Igatahes, eile õhtul, kell oli 22 ja Johan otsustas, et tema “kihutab autoga minu eest ära”, kui ütlesin, et peab magama minema. Auto oli käes, vaibad on meil maas, seal peal sõitis oma väikese autoga ühe korra ümber köögilaua ja juba oli naabrilt kõne ehk laps liiga aktiivne. Mina, kes ma olen ülitundlikuks muutunud, ruumipalavikku haigestunud, ketran nüüd oma peas, mida ma kõike peaksin tegema, et laps oleks selline “nagu teised”. Kuigi ma ei tahaks mitte iial, et mul lapsed tunneksid end halvasti või tunneksid, et peaksid olema nagu teised. Aga täna on see low-point lihtsalt.

Ma tunnen end saamatu lapsevanemana. Ma ei tea, mida nende tulevik toob ja mida mul neile pakkuda on, täna ei ole mul vähimatki aimu. Ma ei suuda vaadata, mida teised vanemad oma lastele mööda e-poode kolades kokku ostavad, põnevat meisterdavad, teevad, tore, kihvt, hariv. See ongi kõik tore, aga mul ei ole võimalik seda teha, mis tekitab tunde, et kuidas mu lapsed peaksid kõikide nende rõõmsate ja tarkadega ühel päeval koolis rinda pistma. Reisidel me ei käi, isegi mitte kohalikus ujulas pole mitte kunagi käinud. Ma ei ole kindel, kas neil kevadeks parajas suuruses jalatseidki on. Vanema suhtumine on nr 1, jah, ma tean. Minu suhtumine on täna alla arvestuse, ma tahan lihtsalt omaette pillida. Lapsed seda ei näe, nad on Jaanusega metsas möllamas, sest õnneks üks vanematest ei ole see, kes end teki alla maailma eest peita tahab. Aga mina olen selline täna.

Paksuks olen ka läinud ja ei taha üldse liigutada. Näonahk on jube. Ilusaid pilte ei ole minust võimalik saada ja tahaks end ühes punktis liikumatult haletseda lihtsalt.

Vot selline on see ilus naljapäev, nii hale on olla, aga see on täna ja vahel on lihtsalt kõik emotsioonid üle võlli. Ma nüüd pillin natuke veel.

NB! Postitus ei olnud lihtsalt minu väljaelamine, aga pigem see, et kui mul on selliseid mõtteid ja tundeid, siis kellelgi teisel on kindlasti ka. Nii et keegi teine, kes end samuti siin ära tundis – ma näen sind!

 

51 thoughts on “Täielik enesehaletsus

  1. Pea püsti, sa oled tubli, suurepärane ja võimas! Sinu lastel on sinuga vedanud! Meil kõigil on omad asjad kodus, millega madistame, ära vaata praegu seda fassaadi, mis internetti üles pannakse. Mul on selliseid hetki olnud OI, kui palju! Miks mina ei oska, miks minu lapsed ei tee… Kõigil on! Kirjuta oma laste suurused, äkki ma saan natuke aidata millegagi – kui tahad. Nagunii viiksin asjad kuskile ära lihtsalt, miks siis mitte sulle.

    Liked by 1 person

    1. Aitäh, Raili! Sa oskad alati hästi toetavaid sõnu seada! 🙂 Lapsed kannavad suurusi 92 ja 104-110. Kui peaks midagi sellist olema ja võtavad kodus ruumi, siis võtan hea meelega kergendamise enda peale ja kergendan sellega meie elu ka! 🙂

      Meeldib

      1. Tahaks sind kallistada. Mulle on Su blogi alati lohutuseks ja toeks olnud, ei tundu Sa kuidagi saamatu. Praegune aeg on vaimselt raske ka.

        Nii armas oli uuest Pere ja Kodust “tuttavaid” nägusid näha. Saan aru, et Johani kõnes ikka edusammud. Loodan, et kirjutad kõne arengutest veel, nii minu kui kindlasti paljude jaoks on see üsna “põletav” teema, eriti veel praegu, kui logopeediajad üldse ära jäävad..

        Pidage vastu!

        Meeldib

  2. Mul oli paar nädalat tagasi maailma madalaim punkt. Mu lapsed on mõlemad sinu omadest nõks nooremad aga sama vanusevahega. Sellised parajad tegelased. Aga sel hetkel paar nädalat tagasi, puudus neil reaalselt ema. Ma arvan, et ma olin depressioonis. Ma lihtsalt vahtisin tühjal pilgul seina, ei suutnud ma kellelegi enam süüa teha, kedagi kallistada, kedagi hoida. Lihtsalt olin, mingis hallis hallis olemises. Ma ei osanud end aidata aga tundsin, et ma peaks. Kuidagigi sirutama kuhugi poole. Kirjutasin oma sõbrannale oma olukorrast, kes kamandas mind lastega enda juurde. Et ta tegeleb lastega ja mina võin nende tagatoas lihtsalt olla, magada palju tahan, teha mida tahan. Teeb meile söögid ja puha. Kuigi pakkumine oli mega, polnud minus enam isu seda väikestki jõupingutust teha, et end sinna vedada. Ja vaevaliselt panin lapsed autosse ja venisin kohale. Seal ma lihtsalt vaatasin seina ja magasin suvalisel ajal. Aga mu lapsed olid hoitud ja selle võrra oli kergem. Kui nõks hakkas mõttetöö taas aktiveeruma meenus mulle, et inimese psüühika on otseses seoses meie soolestikuga. Küsisn, kas sõbrannal on probiootikume. Õnneks oli. Võtsin neid, sõin piimhappebakteriga jogurteid peale ja täiesti uskumatu. Asi hakkas poole päevaga muutuma. Ühel hetkel ma naersin, märkasin end naermas ja ehmusin. Ma pold jupp aega seda sensatsiooni oma kehas tundnud. Olin õigel rajal. Ostsin endalegi dr. Ohhira probiootikume ning värvid on tagasi, elu on tagasi. Soovitan sullegi, probiootikumid võivad ka reaalselt vaimu tervendada.

    Liked by 1 person

    1. Oeh, sellised sõbrannad on kuldaväärt! Väga tuttavalt kõlab sinu enesetunne, kui lapsed olid nooremad, oli seda päris tihti, kus ma mõtlesin, et ma ei ole adekvaatne enam. Varusin endale vitamiine ja asju, probiootikumid on hea mõte. Aga jah, need teevad imesid, õigemini, ootan jälle mõju, aga tean, et teevad.

      Meeldib

    2. Mina üritasin ka oma kolmeselt neid küsimusi küsida, no ei saanud mitte mingeid vastuseid.
      Ja mul viskab viimasel ajal päevi, kus kohe üldse ei viitsi asjalikke asju lastega teha. Tiksume lihtsalt päeva õhtusse, nii et keegi kedagi ära ei “tapa”.

      Liked by 1 person

  3. Mina mōnikord tunnen täpselt samu asju! Vaatan, kuidas teised vanemad käivad, teevad, toimetavad ja siis olen mina, kes kahtleb absoluutselt kõiges…loen, kuidas lapse esimesed aastad on ta elus üliolulised ja tekib tunne, et f**k, kas ma tõesti olen JUBA kõik metsa keeranud. Külluses ka ei ela ega pole kunagi elanud, lapsele tuleb kõik mu enda arvelt hetkel, aga ma lohutan end ja mõtlen, et varsti, varsti raatsin ehk endale ka midagi ilusat osta/teha, ma õnneks suhteliselt vähenõudlik, aga asjad, mis mulle meeldivad, on üsna kallid. 😀 Aga seda küsimuste asja soovitan proovida, ma olin veendunud, et mu üliaktiivne kohe kolmene ei suuda midagi mõista, aga ta üllatas mind täiega! Pika jutu kokku võtteks – ma olen sinuga samas paadis, ehk lohutab natukenegi! 🙂

    Liked by 1 person

  4. Jeap, tean, mida sa tunned, ma ka lugesin neid vastuseid ja mõtlesin, et mu 4a küll nii ei oskaks vastata. Vaatame u 4 täispikka multifilmi päevas, õue iga päev ei jaksa, lõunasöögiks on võileivad, suurim “arendav” tegevus on hetkel õhtune unejutt. Praegu on ikkagi kriis. Kogu energia läheb enda vaimse tasakaalu hoidmisele ja mingisugustest idüllilistest kogupereüritustest ei jaksa mõeldagi. Küll neid ka varsti jõuab.
    P. S. Sinu vaimse tervise huvides ära võta naabri kõnet vastu kl 22. Kl 20 kõige hiljem. Saan aru, et tahate tema tunnetest hoolida, aga tema nõudmised on jaburad ja tegelt poleks pidanud ta teie tel nrit saama.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, ma ei taha üldse pahandusi naarbritega, ma ei taha ka seda, et ta politse kutsub. Aga jah, pean natuke konkreetsem temaga olema.
      Saaks see kriis ka juba läbi, saab “talveunest” ärgata. Kuigi, mul on tunne, et tervele maailmale oli seda valusat õppetundi kriisi näol vaja.

      Meeldib

      1. See on valid soov vältida naabritega ebameeldivusi, aga reaalsuses kui politsei saab kõne “kell on juba 22 ja nende laps ikka veel kolistab” – ain’t nobody got time for that!
        Nõus kriisi osas. Usun, et täitsa teistmoodi saab see ärkamine olema.

        Liked by 1 person

  5. Selliseid hetki on teistel ka. Ja parem on need mõtted endast välja saada, kui püüdavalja näidata, et kõik hästi. Teil on kindlasti rahaliselt väga raske. Soovitan linnaosavalitsusest uurida toimetulekutoetuse kohta. Pidev mure raha pärast on nii kurnav. Pea vastu!!

    Liked by 1 person

  6. Armas amas Lilli. Ma nii hästi mõistan sind, kohe päriselt päriselt. Hiljuti oli mul endal midagi sarnast periood. Haletsesin ja pillisin, kuidas ma ikka ei oska oma last kasvatada õigesti. Tellisin lõpuks netist ühe kasvatusteemalise raamatugi. Nb! Ja luba mainida, et ma olen hariduselt pedagoog ja 16 aastat töötanud lasteaias õpetajana. Lõpuks, kui raamat kohale jõudis ja ma seda sirvisin, siis sain aru, et see raha läks küll nüüd tuulde, aga samas võibolla mitte. See ju andis mulle tol hetkel mingitki lohutust. Hiljem muidugi tsiteerisin värvikamaid kohti mehele ja saime koos naerda ka, nii et päris asjatu see ju polnudki siis. Mis ma aga öelda tahan, on see, et ükski vanem, kes kahtleb oma võimetes vanemana ei ole iialgi läbikukkunud vanem. Muidu sa ei kahtleks. Sinu nunnud on ju sulle kõige kõige olulisemad ja loogiline, et sa muretsed, sest tahadju ainult parimat. Kahjuks on meie ümber inimesi, kellele kohe meeldib nõrkadele kohtadele vajutada. Ilmselt mingil hetkel oleks tark naabrile teatada, et kui ta kõnede ja ukse taga käimistega ei lõpeta, siis annate lihtsalt politseisse avalduse, et teid ahistatakse ja nii on. See on lihtsalt sulaselge ahistamine. Aga eks see otsus peab teie enda sees küpsema, kuna on viimane piir. Ja üks asi veel. Nüüd olen juba mitmeid kordi avastanud, kuidas loodus on hea maandaja. Mitte ainult jalutuskäigud metsa, aga ka kasvõi tavalise sibula kasvatamine potis. Pistad seemne mulda ja muudkui aga jälgid ja jälgid. Kes suur mediteerija pole, siis seegi aitab kohal olla päris hästi. Ja muide, ükspäev avastasin pärastlõunal kell 14.00,et polnud veel hambaid “jõudnud” pesta. See eriolukord teeb oma töö noh 😀

    Liked by 1 person

  7. Olen sinu blogi jälginud sellest ajast, kui Johanit ootasid ja mitte kordagi pole mõelnud, et sa oled midagi muud kui parim ema. Minu 3,5ne pole kaks nädalat lasteaias käinud, täna nägin mingit kirja, et Eliisis on valik harjutusi ja ideid kodus õppimiseks – ma reaalselt ei olnud nende nädalate jooksul mõelnudki, et lasteaialastel on ka koduõpe 😀 me kulgeme niisama, vaatame multikaid, mängime ões, käime rattaga sõitmas jne. Hetkel on lapse lemmiktegevus oma kastiautodega mööda tube rallimine, nii et põrand väriseb ja minu pea huugab – kui meil oleksid naabrid all, oleksime sama vihatud. Nendele küsimustele sain ma lapselt kaks vastust (mitte eriti naljakat), siis oli teemal lõpp. Ühtlasi olen ma oma tutvusringis ainsana juba koondatud – tulevik paistab helge 😀

    Meeldib

    1. Tead, ma vaatasin eile sama, et Eliisis on programm tehtud, kuigi ma olen seda omameelest jälginud. See oli viimane piisk, et appi, mis ema ma olen, nad jäävad kõigest mahaa! Kuigi logopeedilisi harjutusi ja nn tunde oleme kodus teinud palju selle isolatsiooni ajal. Kõike muud mitte, täna mõtlesingi selle siis lahti teha, tegevused kirja panna ja hakata siis mingi aeg… asju tegema. 😀

      Meeldib

  8. Minu suurem saab pühapäeval 3, noorem on 1. Olen nende kahega enamus päevad üksi, mees on kaugel tööl, tihti kaks nädalat korraga. Minu suurem ka ei vastaks hetkel nendele küsimustele, vaevalt et neist arugi saaks. Oleme nüüd 2 nädalat juba kodused olnud, mees on tööl sest rahalist aukku ei tohi jätta. Elan ka päev korraga ja suht eluspüsimise eesmärgiga. Peaasi et pisikestel kõhud täis ning meel rõõmus, muu ei loegi. Korra päevas käime ka õues. Tunnen, et on raske aga peab hakkama saama. Jõudu ja jaksu teile ka!!!

    Liked by 1 person

  9. Ma oma vendade näitel tean, et eks nad lollusi tee. Kõige väiksem vend(praeguseks 16 hehe) hakkas rohkem rääkima äkki 2.5-selt, aga me kõik ülejäänud – pole õrna aimugi ausalt öeldes. See vähemalt ei takistanud meid nüüd täiskasvanuikka jõudnuna normaalseteks kodanikeks kasvamast. Nii et ära muretse, küll kõik laabub, peaasi, et oskavad viisakad ja sõbralikud olla.

    Meid on see kriis ka puudutanud. Elukaaslane oli esmalt haige ja haipis üles seda koroonateemat, lugesin sõnad peale, et praegu üldse esmatähtis, et töö on jne. Tagasi tööle minnes sai sisuliselt kaks päeva ette teada, et katseaega ei pikendata ja lahkumisavaldus lasti ka kirjutada “omal soovil” firmapoolse survena siis. Ajuvaba. Loodame, et nii meil kui teil läheb majanduslikult ruttu paremuse poole. Oleme seda kõik väärt 🙂

    Liked by 1 person

  10. Mina mõistan ka seda tunnet, et kuidas mina ei oska, miks minu lapsed ei tee, miks kõik jõuavad, aga mina mitte. Ma mõned korrad olen sinu blogi lugedes leidnud, et viitsiks ma ise nii palju enda minide jaoks teha. Inimesed kadestavad ka sind 😀

    Rahalise poole pealt ei oska nõu anda, aga olen ise kasvanud kehvades oludes. Emale midagi ette ei heida, tean, et ta tegi oma parima ja mõistan. Ma ei mõtle, et ta oli superhüper ja alati traksis, ei, kaugeltki mitte, aga ei süüdista teda ometigi milleski, sest ta armastab mind ja sellest piisab.

    Need viitsimised ja meisterdamised ja oskused ja tegemised on hetk kellegi päevast. Mitte igast päevast. Korraks viitsisin ja palun vaadake nüüd hetked, millele ei tasu pidama jääda. Miks tundub, et kõik saavad ja teevad, sest nende jaoks on see hetk, aga sina vaatad erinevaid inimesi ja saada kokku kümme, kakskümmend hetke ja proovid ennast siis mahutada kümne inimese jõudlusesse. Lähebki sassi ja pole võimalik.

    Laste kasvatamine, nojah, tegelikult nad kasvavad ise. Sinul küll ei tasu muretseda selle pärast, et sa ei tee piisavalt või ei kasvata piisavalt. Mitte ükski sinu tegevus ei pane neid kiiremini, paremini, nagu teised tegema. Need osavad ja andekad oleks seda ka ilma kasvatamata/arendamata ja vanemad saavad lihtsalt au omale võtta, et vaata, kuidas ma alles arendan ja kasvatan. Miks ma nii arvan, minul endal on olnud perioode, kus ma jõuan minimaalselt või üldse mitte ja perioode, kus ma teen ja möllan ja olen. Mis see mulle näidanud on – seda, et lapsed on täpselt samasugused mõlemal juhul, arenevad omas tempos, teevad asju siis kui neil on selleks aeg. Ma võin ennast sõlme võimelda, aga kui kolmene ei joonista ringi siis ta ei joonista, kuigi ju peaks. Neljaselt jälle joonistab ja lõikab veel välja ka.
    Lobiseb tohutult ja seda sama küsimustikku tegime ka. Poolte küsimuste pealt sai ta minu peale kurjaks ja keeldus vastamast. Proovisin pärast lõunaund ja sain veel mõned vastused. Õhtul veel mõned. Nii ta kokku saigi. Paar sõna igaks vastuseks, aga ma tegin seda ainult seni kuni meil mõlemal oli lõbus. Aga näiteks jalgrattaga sõitmise huvi puudub, abiratastega või ilma. Mõnel poole nooremad lasevad juba ilma abiratasteta. Oleks nagu põhjust arendama kukkuda ja miks tema ometigi ei taha. Sest ta on isiksus ja ma lasen tal olla. Ma hoolitsen ja loon tingimused, aga tegema panna ei saa mitte midagi. Miks minu oma suu kaudu hingab, miks minu oma joonistada ei taha, miks minu oma kaklema kipub, mis ma valesti teen?! Mitte midagi ei tee, see on tema oma iseloomu, probleemide ja eluga. Mina olen tema kalju, aga tema on ise inimene.

    See sai nüüd pikk ja kaootiline, aga nii tuttavad mõtted olid sinu postituses.

    Ja mölisevad naabrid, nojah. Korteris on raske, sest tahaks teistega arvestada. Sellel teie ahistajal naabril ei ole küll mingit kobisemise alust. Ilmselgelt on tal endal rohkem probleeme kui sul kunagi olema saaks. Ignoreeri teda täielikult ja las poisid vuristavad enne magama minekut, kui neil vaja. Nad ei suudaks sul kunagi nii palju lärmi teha, et normaalsed inimesed hädaldama tuleksid. Mitte normaalsete peale ei ole mõtet oma ressurssi raisata, nad ei mõista nagunii.

    Liked by 2 people

  11. Õnneks ei ela Mustamäe kilukarbis, kus õue ei saa, aga viimased 3 nädalat on emotsionaalselt läbi võtnud küll… ses osas arvan, et sellises vanuses lastega ongi palju jamamist. Olenemata, kui palju nad rääkida oskavad… samas tunneb laps rõõmu sama palju puidust kassast kui tühjast karbist ja fantaasuast, et poodi mängida. Minu Johani vanune poiss oleks ilmselt ka sillas kõikide nende lõputute e-poe mänguasjadest ja muudest hea hinnaga skooridest, aga ma ei osta neile neid. Sest õnn ei ole asjades, lapsed ei mäleta asju, vaid just vanematega metsa all müttamist ja muid mänge.
    Asjade kohta… ei pea ju alati kõige kallimaid asju ostma, jah, pole nii ökomöko, aga vastavalt võimalustele ju. Nt ma skootisin väikesest maximast 2€ plastiliini karbi, hunnik värve ja isegi vorme ja muid vidinaid oli kaasas. Jah, plastilini värvid olid väikesed, aga kui neil ei lase ära kuivada (pakime pärast mängimist kilekotti),siis saab nendega nii mõnegi korta mängida!
    Või riided-jalatsid. Ei pea ju olema barefoot ja didrikson. Näiteks järelturult (isiklik lemmik on osta.ee) võib saada päris häid asju ja odavalt. Mu lapse selle aasta kombed 2x mõlemad 3€, saapaid ka 2x ühed suisa 15 senti, teised 10€. Sama kevade riietega- kilepüksid 1€, jope 5€. Saapaid/tosse pole, kuna jalg on talvega cm kasvanud. Ootab skoorimist.
    Jah, asjad ei ole uued, kuid osad on täitsa uueväärsed, osad küll rohkem trööbatud. Samas sa saaks vist südari kui laps 100€ kombega poris-liivakastis-metsas aeleks. Nüüd on mu närvid korras ja lapsem rõõmu palju.
    Lihtsalt väheke alternatiivseid võimalusi.

    Liked by 1 person

    1. Mu lastel on kõik asjad järelturult, täiega taaskasutuse poolt! Aga jah, kui nad poris oma Didriksonsi kombekatega möllavad, kusjuures südarit ei saa, pigem südamerahu, et tehku, mis tahavad, riided peavad vastu, nad on kuivas ja soojas 🙂 Aga jah, ma olen taaskasutuse usku, kõik asjad taaskasutusest. Johani didriksonsi talvekombeka ostsin ainsana uuena ühe maaletooja käest, kuna nii reguleeritav, siis 2 järjestikust talve on ta ise kandnud, nüüd läheb kolmandat-neljandat talve ootama ja Oskarile, nii et rahaliselt oli seegi väga õigustatud ost! 🙂

      Meeldib

  12. Ma ei tunne sind ja seega ei saa üldse pretendeerida mingile imelisele infojagamisele siin, aga võin jagada oma kogemust ja ehk on samastumist.
    Selles, et sa oled imeline ema, ma ei kahtle sekundikski. See, kuidas sa oma laste eest võitled ja neid hoiad ja armastad, ongi kõik, mida laias laastus laps vajab. Aga lugedes su blogi juba selle algusest, samastun väga sellega, mida ise läbi olen elanud. Kuigi need on vaid killukesed sinu elust ja täit pilti ma ei tea.
    Ka minul kaks last järjest ja kuskil eelmisel sügisel tundsin, et mul käisid samuti peal sellised päevad, kus kõike oli liiga palju, kõik käis üle pea ja tahtsin teki alla peitu pugeda või siis lihtsalt kuskil üksi nutta. Aga teine päev oli jälle kõik okei. Ma ise arvasin, et see kõik normaalne ja emadus ju ongi raske ja et mõned päevad lihtsalt keerulisemad. Aga lõpuks oli mu abikaasa see, kes arvas, et vb ma peaks pöörduma psühholoogi vm poole, et need kurvad ja keerulised päevad olid kuidagi liiga kurvad ja keerulised. Ma pöördusin siis info saamiseks perearstile, kes vestles minuga, andis küsimustiku täita ja ütles konkreetselt, et tema hinnangul on mul depressioon ja võiksin võtta antidepressante. Ma olin shokis sellest infost, sest ma ise ei tundnud küll, et mul nüüd päris depressioon oleks. Pigem mõtlesin, et ehk saab haigekassa kaudu kuidagi soodsamalt psühholoogile vms (ei teadnud midagi neist asjadest). Ma ütlesin, et ma ei tahaks rohte võtta, mille peale sain siis ka saatekirja psühholoogi juurde, et saada lisaarvamust ja abi. Läks tükk aega, enne kui end kokku võtsin ja sinna läksin. Rohte ei võtnud. Olles psühholoogiga tund aega vestelnud ja lõpuks tema diivanil suuri pisaraid valanud, soovitas ka tema mulle antidepressante. Ta selgitas kõike väga ilusti ja rahustas mu enamvähem maha. Ikkagi olin ärev neid rohte võttes, kuid lõpuks mõtlesin, et teen siis proovi. Jätkuvalt, ma ise arvasin, et kõik see üles-alla kõikumine, nutuhood, rasked päevad, saamatuse tunne, ärevus, ebakindlus jne, on normaalne osa kahe lapse ema elust. Nüüdseks olen paar kuud antidepressante võtnud ja mu vaade elule, on täiesti teine. Ma tunnen ikka, et mõned päevad on raskemad kui teised, aga ma suudan need kenasti üleelada ja näha asja helgemalt. Mul ei ole enam nutuhooge (mis ei tähenda, et paljud asjad pillima ei aja, ajavad ikka, aga see on teistmoodi), ma suudan näha olukordi objektiivsemalt ja anda endale aru, et mingid asjad ei tulene minu saamatusest ja hädisusest, vaid lihtsalt elust endast; ma ei ole enam nii ärev ja närviline. Tunnen end ikka iseendana (ei ole zombi, nagu ka mu enda hirm oli enne tablette võttes), tunnen elust ja oma lastest ja oma mehest suuuuurt rõõmu ja suudan ka raskeid olukordi huumoriga võtta. Samuti tunnen, et olen emana enesekindlam. Kuigi teen kõike nii nagu varemgi, lihtsalt enda enesetunne on nii palju parem, et kellegi ideaalsed instapildid oma ideaalsetest lastest enam ei kõiguta mind. Ma olen nii tänulik, et mu abikaasa, arst ja psühholoog (kelle juures edasi käin haigekassa rahastusest) mind toetasid ja tõesti tunnen, et need rohud on mind niiiii palju aidanud. Nad lihtsalt võtsid mingid väga madalad madalseisud väiksemaks ja kergemini talutavaks, ärevust maha ja närvilisust samuti. Ja ma kordan, et ka enne antidepressantide võtmist arvasin ma, et kõik on üldjoontes ju hästi. Nüüd ma aga suudangi selgelt näha, et kõik ongi hästi ja oluliselt paremini taluda neid hetki, kus kõik ei ole hästi. Ja mu vaimne tervis on kindlasti parem kui varem.
    Ma ei taha diagnoosida sul depressiooni vms, Ilmselgelt ma ei ole pädev. Ma ei tunne sind ja ei tea su elu (ainult seda, mida jagad). Ma lihtsalt räägin, mis oli minu lugu ja mis mind aitas ja kuidas ma ise ei märganudki, et ma seda abi nii väga vajasin. Mõnikord inimesed (ka endine mina) lihtsalt arvavad, et antidepressandid on neile, kes enam voodist tõusta ei saa, kes enam väljas käia ei saa, kes hommikust-õhtuni nutavad, on 24/7 ärevad vms. Nüüd aga olen targem, et nad võivad aidata väga erinevate juhtumite puhul. Kõlan nagu mingi ravimifirma esindaja. 😀 Aga tegelt lihtsalt mu enda kogemus on siiani olnud tõesti positiivne.
    Igatahes oled sa super ema ja naine, loodan, et ka ise saad sellest aru!! Vabandan kui kõlasin kuidagi pealetükkivalt vms. See ei olnud nii mõeldud. Lihtsalt tuli kogemata nii hirmus pikk jutt, aga sain ka ise oma kogemuse ära rääkida ja hakkas parem. 🙂

    Liked by 1 person

    1. Väga hea ja kasulik jutt, aitäh sulle! Ma olen mitu korda mõelnud, et läheks arsti juurde, räägiks mure ära, kuidagi … ma ei tea, ei kipu, kas piinlik või tundub ülepaisutatud ja kas tasub enda peale seda teraapiafondi raisata, eksole. Siis olen olnud hirmus, et ma ei taha antidepressante võtta ja neid võtma jäädagi, kuigi olen mõelnud ja lugenud teisi sarnaseid lugusid, et need tõesti võivad elu ümber pöörata. Igal juhul, kui see kriis nüüd läbi ja arstidel mahti muude asjadega tegeleda, siis kindlasti võtan seda asja tõsisemalt, sest eile oli kuidagi nii madal olla ja tegelikult vajan nii mina kui mu pere tugevamat ema siia koju.

      Meeldib

  13. Fakt, et sa muretsed, kas oled oma lastele hea ema, tähendab, et seda sa just oledki. Inglise keeles kõlab see paremini – the very fact that you worry about being a good mum means that you already are one. Sa oled oma poistele parim ema, usu sellesse.

    Liked by 2 people

  14. Ma olen 9 aastat olnud lapsehoidja ja lapsed ongi oma vanematega sellised, eriti kui lapsel on normaalsed vanemad ja laps ennast nendega hästi ja turvaliselt tunneb. Vanemad on lapse jaoks turvatsoon ja need keda nad usaldavad üle kõige, kellega on teada, et võid käituda kuidas iganes ja oma emotsioone välja näidata ja kindel olla, et nad ei jäta sind maha ega “söö ära”. Minuga on enamik lapsed nt inglikesed pm olnud, aga vanematele korraldavad sellist põrgut et no anna abi ja see ongi tegelikult täiesti normaalne. Eriti veel sellises vanuses nagu sinu lapsed on. Ei tasu üldse muretseda ja teistega võrrelda, kuna ega keegi neid põrgumomente ju avalikult ei jaga. Ja sellel naabril on ausõna ilmselgelt isiklik probleem ja see pole üldse teiega seotud. Normaalsed lapsed ongi sellised nagu teil, see aeglasem kõne areng ei puutu kuidagi asjasse, normaalsed lapsed möllavad, mängivad, laamendavad ka kahjuks ja keeravadki käkki, see on osa lapsepõlvest ja ajast mil nad ei ole sotsiaalsete normide kastidesse veel pandud. Ja seda et lapsed on valjemad ei saa neile pahaks panna, nad on siiski lapsed. Ma saan aru, et sul oli ilmselt lihtsalt raskem päev, aga ausalt usu mind, normaalsed lapsed ongi nagu teil ja enamik selles vanuses lapsi ei käitu nagu kukupaid ja ei kuulagi oma vanemaid iga jumala asjaga ja unustavadki räägitud minutid hiljem ära jne. Loe mõned lastepsühholoogia raamatu abi, ajavad küll palju mõtlema, aga on ka palju abiks. Ja lihtsalt minu arvamus, aga ma olen koguaeg teie blogi lugedes mõelnud, et mulje igatahes on selline, et te kasvatate oma lapsi ülihästi ja käitude nendega just nii nagu õige on, et lapsed on justkui võrdsed ja nii peabki olema.

    Liked by 2 people

    1. Jaa, see oligi lihtsalt selline päev. Me üritame lapsi kasvatada just nii, et nad tunnevad end hoitud, armastatud, hinnatud selle eest, kes nad on ja selline “pättuste” aeg ongi normaalne. Vahel hakkan endas kahtlema või ise väsin, kõik lööb pea peal kokku. Ma olen lugenud raamatuid, psühholoogiat õppides käinud arengupsühholoogia loengutes, mida kõike lapsed, aju areng ja kõik see “toodab” ehk aktiivsus, katsetamine jne – see kõik ongi lapse areng, mitte vastupidi. Aga miskipärast hakkasin kõiges kahtlema, oli vaja end korraks maandada. Aitäh sulle meeldetuletuse ja kinnituse eest, et me oleme päriselt ikkagi õigel teel! 🙂

      Meeldib

  15. Ei ole sa saamatu ega mõttetu vms. ajad tulebki enda seest välja saada. Kes kurdab sõbrannale, kes kirjutab päevikusse või blogisse, kes karjub metsas end tühjaks… Enda vaimsele tervisele ongi ju kõige hullem negatiivse enda sisse kogumine, seal see siis kerib ka ketrab…
    Lapsed on lapsed. Tulevadki ilma instruktsioonita ja igaüks isemoodi. Kellegi teise nipid ja õpetused sinu laste peal toimida ei pruugi ja vastupidi. Ja ühel hetkel avastad, et teil on omad nipid, mis toimivad.. (Vana hea “Kõik läheb mööda” teooria).
    Ainus mis mind praegusel perioodil närviliseks teeb on teadmatus tuleviku suhtes. Nii majanduslikus mõttes kui üldiselt. Millal maailm lukust lahti läheb, millal lõppevad liikumispiirangud, millal taastub arstiabi, millal saab jälle tööle, kas ja millal lõpetavad lapsed sel aastal koolid ja lasteaiad… Selline vastik näriv teadmatus.
    Katsume selga pea hoidmiseks võimalusel õues käia. Tunnike lõunapausi ajal ja kindlasti peale tööd veel. Venitab süütenööri ja veidi pikemaks…
    Ja küll puhub klaariks ka teie majapidamises. Psühh on naaber mitte pole viga lastes. Ja küll need tööd ka jälle tulevad. Ja loksuvad paika uued rutiinid. Ja ikka on vaja leida jupike aega ainult iseendale. Kallid!

    Liked by 1 person

  16. Kogetud asi. Tagasi vaadates – mõttetu ettemuretsemine. Hilise kõnega laps ei jäänud teistest maha (on rühma parim lugeja jms), väga varase kõnega laps on sama riukaid ja jonni täis, kuigi eneseväljendusvõimekus palju suurem. Vahel on tunne, et teoreetikud pole oma elus ühtegi paariaastast poissi näinud 🙂
    Rahamured on loomulikud, aga ega siin ka (ette)muretsemine ei aita. (Maske ei taha õmmelda?)

    Liked by 1 person

  17. Mul on ka mingi enesehaletsuse periood peal. Selline tunne, et kõik on nii ettevõtlikud ja toredad ja neil on nii palju häid sõpru ümber. Ja siis olen mina..Laisk nagu lohe, midagi ei viitsi, teadmatus tuleviku ees. Olen kodus 3.kuuse lapsega. Loodan, et varsti saab karantiin läbi, väljas on rohkem päikest ja kõik loksub oma kohale!

    Aga vot sinu naabrist ma ei saa aru. Kuidas saab nii kibestunud inimene olla. Mu eelmises üürikas oli ka 1,5a laps, kes hommikust õhtuni mängis ja jooksis, nagu laps ikka ja meil suht läbikostvad seinad olid seal. Ta vanemad kogu aeg, kui mind nägid, kukkusid nii vabandama. Alati vastasin neile, et ärge üldse minu pärast muretsege, mind ei häiri selline asi, las laps mängib ja nutab ja karjub. Ta on ikkagi laps, mitte suur inimene! Pereisa tõi siis mulle shampuse ükskord sellepärast haha. 😀 😀

    Aga pea vastu, Lilli! Meid palju selliseid, kellel praegu madalperiood. 🙂

    Liked by 1 person

  18. Materiaalse poole pealt mind isiklikult vähemalt lohutab see mõte, et kui pole praeguseks jõudnud erilist vara koguda (või nt edukalt toimivat ettevõtet luua), pole ka ohtu midagi väga kaotada. Onju loogiline 🙂 Täna on tähtis keskenduda kõige olulisemale ja see keeruline aeg kuidagi üle elada. Samas, kui teil oli juba majandusõitsengu tingimustes hakkamasaamisega probleeme, siis on see tõsine mõttekoht ja ma ei jääks lihtsalt selle peale lootma, et küll tulevad varsti jälle paremad ajad. Teie olukorras (ja vabandust, pean mõnevõrra oletama..) ma võimalusel siiski otsiks ühele vanemale kindla palgaga töökoha, sest neid valdkondi, kuhu praegu töökäsi vajatakse, ju on. Isegi, kui see jääb kaugele oma kvalifikatsioonist ja kutsumusest. Stabiilne sissetulek, isegi väiksemapoolne, võtaks muid pingeid ka veidi vähemaks. Ning mõne kuu, poolaasta või aasta pärast on kindlasti selgem pilt üldisest majandusseisust ja aeg vaadata, kuidas nendes tingimustes siis edasi minna sellega, mis on päriselt südamelähedane.
    Soovin teile palju tervist ja vastupidamist!

    Meeldib

    1. Aitäh! Me oleme juba pikemat aega stabiilset kohta otsinud, aga ausalt öeldes, võiks ju arvata, et abikäsi on vaja, tuleb välja, et mitte nii väga. Otsingud jätkuvad.

      Meeldib

  19. Pai! Laste osas ma kahjuks kaasa rääkida ei oska – mul ei ole neid. Küll aga olen aru saanud, et teievanused lapsed tegelikult ka ei vaja uhkeid asju, vaid kodu ja armastavaid vanemaid ning loomulikult täis kõhtu ja selga vajalikud riided (aga kindlasti mitte mingeid eriasju nagu tehnikavidinad või kallid mänguasjad jne). Ma usun küll, et teie lastele teist kahest piisab ja asjaolu, et sa juba mõtled tõesti nii nagu kirjutasid, vihjab, et sa oled hea ema.

    Praegune olukord ongi vastikult pinev ja stressitekitav, ei tea mis tulevik toob, ei tea mis majandus teeb, ei tea palju inimesi haigestub jne. Olen üritanud ikka päevas välja minna ja täiesti üksi kusagil pargis või majade vahel jalutada, sest see juba teeb ülekuumenenud ajule väikese restardi ning praegu on seda restarti väga vaja.

    Teie naabril on kahjuks arvatavasti vaimne häire. Ma ei usu, et teie maja nii hästi läbi kostab, pigem on probleemiks lihtsalt see, et te elategi temast ülalkorrusel. Taoliste inimestega kahjuks ei saagi teisiti kui neid lihtsalt ignoreerida. Ma pole päris täpselt aru saanud kas teil on üürikorter või enda oma, aga igaks juhuks (kui on üürikorter) tasub korteri omanikule mainida, et te olete omalt poolt kõik teinud ja tõesti olete vaiksed elanikud. Kui teie lapsed mässaks kogu aeg väga valjult ning teie maja oleks liivapaberist, siis peaks ka teie teised naabrid seda möllu kuulma, aga nad ju ei kuule (?) – järelikult on asi allkorruse naabris. Mu sõbral on oma üürikorteris sarnane juhtum ning tema kogus teistelt naabritelt allkirjad, et neil tõesti temaga probleeme ei ole (st müra- ega muid probleeme) ning viis need omanikule, tõestamaks, et probleem on alakorruse elanikus, mitte temas. Nüüd põhimõtteliselt kõik ignoreerivad selle korteri elaniku kaebusi.

    Jõudu ja jaksu teile!

    Meeldib

  20. See naaber mingu küll metsa.
    Mina ei räägiks sõnagi inimesega, kes minu pere ründama tuleb. Talle endale vaja politseid 😀
    Kaitse end ja oma pere, ei tasu tegemist teha sellisega.
    Kui tõesti kripeldab, siis tee avaldus kuhugi, kes selliste vanuritega tegelevad nt..ehk aitab sellest kripeldustundest üle saada..olles ise 2 pisikese ema, saan aru kuidas sellised mõtted võivad närve süüa :/

    Kunagi lugesin selle müra tekitamise kohta..et politsei ei reageeri öörahu rikkumisele, mis seotud lastest tuleneva olmemüraga. Lapsed on lapsed 🙂 politsei reageerib vaid valju muusika väljakutsetele jne

    PS: Olete armas ja tubli perekond! 🙂

    Liked by 1 person

  21. Mõtlesin, et ei kirjuta siia midagi, aga täna potsatas postkasti Pere ja Kodu ja seal oli teie lugu ka. Mõned mõtted siis. Mul on 2 last olnud hilinenud kõnearenguga ja mõlemad nad on hakanud enne kooli siiski lugema (mis ei ole tegelikult üldse nii tavaline, paljud lapsed ei loe ka veel 1.klassis). Võib-olla ma ise võtsingi seda mure rahulikult, sest abi ei olnud saada. Üks laps käis lasteaias, kus isegi oli logopeed. Kuna laps oli tihti haige, siis sellest ka ju väga palju kasu siiski ei olnud. Kas olete teinud kodus näiteks lastele piltidega päevakava? Pean silmas sellist, kus on kõik päeva tegevused pildiga. Hommikul peseme hambad, sööme hommikusööki jne. Või siis proovige kasutada pildiseeriate komplekti: Jutustades jutustama (olemas ka raamatukogudes).

    Hetkel on väga paljud pered kodus, seoses hetke olukorraga. Teil on vähemalt üks suur pluss, teil ei ole koolilast, kellega igapäevaselt kodukooli mängida. Praeguses olukorras ilmselt tuleb leida need väikesed asjad elus, mis pakuvad rõõmu. Kas või pildistamine, kokkamine.

    Kas oled mõelnud (laste)riideid õmblema hakata ja neid müüa? Hetkel on teil kõik munad nö ühes korvis, ühises perefirmas. Aga kas oled mõelnud näiteks Töötukassa kaudu Ettevõtluse alustamise toetust küsida, teises valdkonnas, näiteks õmblemisega? Tööle saamine hetkel tundub ebareaalne.

    Või kas olete mõelnud kolmanda lapse peale? Hetkel oleks selleks väga soodne aeg, vähemalt ühel teist oleks riigi poolt tagatud sissetulek. Lisaks kolmanda lapsega kaasneb ka lisatoetus, mis teeb lastetoetused üle 500 € kokku.

    Seoses naabriga, siis tegelikult on öörahu: tööpäeviti 22-6 ning reedeti ja laupäeviti 24–7. Meil oli ka selline naaber, kes meid laste pärast ähvardas Mupo ja politseiga. Lõpuks oli nii, et olin koguaeg hirmul, kas kohe on naaber jälle ukse taga. Lõpuks muu ei aidanud, kui kolisime. Äkki oleks ka lahendus, et kolite. Näiteks üldse linnast eemale, mõnda väiksemasse asulasse, kust on hea rongiühendus Tallinnaga? Seal oleks võimalik tulevikus ka soodsama hinnaga oma kodu osta.

    Kõike head teile, olukord saab ainult paremaks minna.

    Liked by 1 person

  22. Mu kommentaar vist kadus ära, aga igatahes, mulle Sa ei tundu kuidagi saamatu. Minu jaoks on see kõige rohkem “relatable” blogi, ilma liigse reklaami, asjade hulluse ja muu fassaadita. Sotsiaalmeedias on niigi selle üleküllus.
    Avasin ka täna uue Pere ja Kodu ja nii tore oli “tuttavaid” nägusid näha 🙂 Saan aru, et Johani kõne areneb jõudsalt. Kui mahti saad, siis nii hea oleks kõne arengu kohta lugeda, enda jaoks ka see “põletav” teema.
    Jõudu, püsige terved!

    Liked by 1 person

  23. Liisul on head mōtted! Ōmblemise teema kohta oleksin ise sama kirjutanud, proovima ju peab ja tundub, et sul on selle peale kätt ka! Kangapoodides nt Riimetexis on rullilōpud tavaliselt hea hinnaga, millest saab tegelikult nii mõndagi õmmelda! Kolimist ma poleks ise julgenud teemaks võtta, aga kui Liisu seda juba tegi, siis mainin ka, et mulle tundub, et te Jaanusega sobiksite hästi kuskile maakohta elama. Asjalik noor pere! Mina elan oma mehe ja kahe lapsega (üks neist on Johan) täitsa-täitsa maal Pärnu maakonnas. No lastega on ikka lust maakas olla, ei kujutaks elu linnas ettegi. Kui mul ōigesti meeles, siis sinu ema vist elab ka Pärnus?
    Lilli, pea püsti! Sa oled ise siin mitmeid-mitmeid postitusi teinud, kui legodega mängite, Jaanus erinevaid autoradasid pappkastidest teeb jne. Teie lapsed on hoitud ja väga hästi hoitud! Ma tean, et kassssss tuleb hästi tihti peale, mul tuleb ka, aga tegelikult on niiiiiii palju asju, mida lastega teha saab pm ilma rahata, igasugustest tühjadest pakenditest jne. Nt minu omadel eriti meeldivad igasugused kallamismängud, 2 pakki tatart, tühjad jogurtitopsid, kandik, ja rahu majas vähemalt tunniks ajaks! Arendav tegevus ka veel pealekauba. Pärast tolmuimejaga kokku ja asi vask. Vannitoas vett võiksid nad mul ka lõpmatuseni ühest kohast teise kallata. Soovitan vaadata Sirena.ee või kaarelelula e-poodidesse, raamatupoodides ka reklaamib, et on allahindlused. Plastiliin ka meil väga popp kraam. Võib olla võiksid praegu raskel ajal võtta ise mõne lastekraami müüva poega ühendust, et teed neile promo ja kirjutad blogis/teed vlogi lapsi arendavate tegevuste/mängude osas? Praegu istume ju kõik samas olukorras kodus ja e-poodidest ostetaks asju meeletult, eriti kui sooduskoodi ka saaks 🙂. Jaksu ja kannatlikku meelt!

    Meeldib

  24. Ka mina olen sinu blogi lugedes mõelnud et ehk ei ole Tallinn just kõige õigem koht teie pere jaoks..Elu on kallim ning tundub et inimesed õelamad. Väiksemas linnas on lasteaiatasud ning üürid odavamad ja inimesed kipuvad ka veidi sõbralikumad olema. Töö leidmine võib ehk veidi keerulisem olla aga praegusel ajal on see keeruline kõikjal ning ehk tõesti oleks lahendus õmblejateenuseid pakkuda – seda on igal pool vaja!

    Igastahes – palju jaksu teile!

    Meeldib

  25. Mul on nii kurb lugeda, et sa tunned, et see, et sinu laste kõne veel eakohane pole, on kuidagi sinu või sinu tegematajätmise süü. Ma olen vaadanud sinu vlogisid, seda kuidas sa lastega pannkooke teed, neile kõike seletad ja kui hästi sa nendega suhtled. Mina olin peale oma lapse sündi aasta või enamgi depressioonis. Mul tõesti ei olnud lihtsalt jaksu temaga suhelda, ma olin pidevalt nutune ja eemalolev. Nüüd, 5 a hiljem, on meil omavahel super klapp, ta on nii rõõmus ja suhtlusaldis ja igati super laps. Sellegipoolest ma tunnen end äärmiselt süüdi, et ma ei olnud tema jaoks esimese aasta jooksul olemas. Ma muretsen, et kuidas see võib olla tema psüühika ära rikkunud jne. Mida ma tahtsin öelda, on see, et minu laps on kasvanud kolmkeelses keskkonnas. Meie mehega suhtleme inglise keeles. Me pole talle kunagi inglise keelt õpetanud, ta ise kommenteeris, et ta kuulas meid rääkimas ja nii ta õppiski. Me kumbki mehega pole väga suhtlemisaltid. Sellegipoolest hakkas tütar üsna varakult rääkima ja seda justkui iseenesest. Ma ei oska öelda, millest see tuleneb, aga kohe kindlasti olen mina lapsega keeleliselt vähem tegelenud kui keskmine ema. Seega see pole kuidagi sinu süü, et sinu poistel läheb keele õppimine vaevalisemalt kui teistel samaealistel. Ma mõistan täielikult, et sa tunned ennast süüdi, samamoodi nagu mina tunnen süüd, et olin depressioonis. Aga lapsed ongi erinevad ja omast kogemusest ma võin vähemalt öelda, et meie tegutsemisel ei ole nii suurt tähendust, kui võiks arvata. Ma pole varem kunagi blogides kommenteerinud, nüüd aga tundus, et ma pean seda tegema. Sa oled super ema ja jõudu ja jaksu sulle!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s