Meil on ahistaja

Jõudsin üle pika aja kirjutada, kui tore ja kodune on olnud, kui hästi see meile tegelikult vaimselt mõjub, kui kõlas uksekell.

See oli umbes 18-19 paiku õhtul ja kell kõlas vahetpidamata koos närvilise koputusega, nii et me ei jõudnud end ukse poole seadagi. Meil on kombeks kodus poolalasti ringi käia, st jah, riides, aga mitte selliselt, et võiks sekundiga ukse avada, siis ok, pikemad püksid jalga, pikem pluus selga ja vaatame, mis värk on. Jaanus hõikas läbi ukse, et kes on. Olgu öeldud, et viirus teeb väga ärevaks, me väldime kontakti, isegi enda pereliikmetega hetkel ei kohtu ja see, et keegi võõras ukse taga on, kellel ilmselgelt on mingi tõsine mure, tegi veel ärevamaks. Küsimuse peale saime vastuseks: “Ma kutsun kohe politsei, kui te lahti ei tee! Ma kutsun lastekaitse, kui te kohe ust lahti ei tee!” Sellised ähvardused.

Ähvardavaks hääleks oli vist see sama naaber, kes kunagi ukse taga käis ja väitis, et meil lapsed üksi öösel ringi jooksevad, kui vanemad magavad, see absurd. Ma mäletan täpselt, et oli samuti haiguste aeg ja lapsed olid kaootiliselt päeval maganud, õhtul uni läinud, mingi selline haigusteaja juhtum. Viskasin oma nõud nurka (sest pesin just nõusid, mistõttu ei saagi sekundiga joosta), tormasin minagi ukse peale, sest veri lõi nii pähe, et ok, väga hea, lõpuks ma näen, kes see kaebaja oli, saan temaga jutud sirgeks räägitud, sest eelmine kord jäi palju rääkimata, ma ei teadnud ei nime ega nägugi. Läksin välja, kohe hakkasin mõtlema, et ok, väga jama – mida ma tean temast, kus ta reisinud on jne. Õudne, igapidi vastik, aga see, kuidas ta koridoris karjus nii, et maja kajas – see oli veel hullem. Ja see, kuidas meile ei antud võimalust midagi rääkida, oli ka õudne.

Mõlemad Jaanusega ukse peal ja hakkas tulema, et lapsed on öösiti üksi kodus kindlasti, teile on vaja lastekaitset, muusika mängis keset ööd valjusti jne. Täielik väljamõeldis! Ma ei ole aastaid muusikat saanud kuulatagi, rääkimata sellest, et mul ei ole ühtegi asja, millega seda teha! Lapsed ei saa ammugi öösel joosta, sest nad magavad või kui öösel on kisa, siis käime koos tualetis, see on ka kogu liikumine. Ühesõnaga tema jutt oli pikk, närviline, mitte midagi vastata ei lasknud ja kogu jutus kordus see, kuidas ta käib pidevalt ukse taga ja kuulab, mida me teeme. Ja tema muudkui kuuleb, et lapsed on kodus, vanemaid ei ole. Ma küsisin, et kuidas saab see võimalik olla, et kui lapsed teevad lärmi, siis te meid ei kuule? Ma olen hetkel siin ukse taga ja see, et nad on üksi ilma meieta korteris sees, on mulle juba piinav – mul on 24/7 neil silm peal ja arvestades vanust, mitte väga vaikne silm – pidev korra loomine käib! No, igatahes, tema muudkui käib ukse taga, lapsed üksi kodus, möll käib, meid ei ole. Ja teate, jah, ma olen kuulnud ennegi öösiti, et ukse taga on krabinad, sahinad ja arvanud, et ma olen närvihaige. Ausalt, keset ööd, vaikuses ja kuulen koridoris liikumist, aga nagu eelmise postituse peale paljud kritiseerisid, et mul on ikka midagi viga, siis mõtlesin sama, ma ei tohi nii hirmul olla.

Samas, jah, mulle üldse ei meeldi, kui ette teatamata keegi ukse taha ilmub, eriti öösel (eelmine kord käis ta reede öösel kell 2). Meie majas on 193 korterit, pidevalt võõrad näod, peod, meil on teadmata kadunuks inimesi jäänud, vargaid olnud ja palju pidusid ning narkootikumidega üledoseerimist, nii et jah, olen nii närviline, kui tahes. ma ei ava enda ust võõrale.

Igatahes, mida iganes ma täna naabrinaisele ei vastanud, ta sõitis jutuga vahele, tal oli mingi versioon enda peas ja muudkui kordas seda. Me jõudsime selleni, et salvestagu heli, sest me lihtsalt ei saa seda uskuda, jõudsime isegi välja pakkuda, et laename helisalvestit, mille peale ta ei öelnud midagi. Ma olin nii hämmingus, ei suutnud midagi normaalset öelda ka, ma lihtsalt imestasin, kuidas ta saab nii mõelda. Siis saime aru, et aajah, eile öösel oli elektrikatkestus, see oli umbes kesköö paiku ja kapi juures käisid nii naarbrid, kui hiljem, vast enne kahte, elektrikud, siis mainisime seda, et äkki see siis oli see, miks ta tuli. Ei, ärge valetage, teie lapsed on üksi, muusika mängib, ise olete jumal teab kus, ma tean küll. Talle ei sobinud ükski vastus, ka see mitte, et meil ei olnud öösel elektritki, muusika ei saanud mängida, meil ei mängi muusika, ei mängi telekas, mitte midagi ei mängi, no ei tee selgeks. Ütlesin, et teate, mul on 2ne ja 3ne, on võimalik, et hilja öösel kargavad püsti, otsustavad jooksuga tualetti minna, see on tõesti võimalik. Kui ta seda kuuleb, siis kuidas ta ei kuule seda, mida me oleme PIDEVALT korrutanud: kõnni! Oskar, kõnni, Johan, kõnni! Jaanus isegi mängib mängu, kuidas kiisu kõnnib ja üritavad nn pehmete käppadega kõndida, no mida iganes, et õhtuti oleks vaikne, aga ma ei saa liikumist keelata ega ära jätta. Ok, see on täielik enda kergendamise jutt siin, aga mind viis see õhtune visiit rivist välja. Väike eestlaslik kriisiaja seik.

Kõige rohkem viis endast välja see, et ta käib pidevalt kuulatamas ja jälgib, mida meie pere teeb ning ta on seda teinud pikema aja vältel, sest ta oma kiire jutu sees mainis, kuidas ta on näinud Jaanust lastega õues või liivakastis ja mõelnud, et äkki nüüd siis saab magada (kus on seos, ma ei tea? väsitavad end oimetuks? jäävad ööseks liivakasti?). Ja lisaks sellele, et keegi meid pidevalt jälgib, ähvardas ta korduvalt jutu sees lastekaitsega ning uuris, kas meie lapsed on “normaalsed”. Kas te saate ikka aru, kui solvav ja haigettegev see on, kui ta muudkui jälgib ja mõtleb, et meie lapsed ei ole normaalsed, nad on hüperaktiivsed, neil on ma ei tea, mis diagnoos, mida ta seal koridoris kõikide kuulamiseks välja hõikas? Mul ei tulnud mitte kõssigi suust välja, klimp oli kurgus ja mõtlesin, vau, vot kas see on see, mida inimesed kriisiajal kõige enam vajavad? Rahutute lastega kodus olemine (ei lasteaeda, üritusi, sotsiaalset suhtlust) viib lastekaitse ja politseini välja. Ma ütlesin talle lihtsalt, et meil on täiesti normaalsed 2 ja 3 aastased lapsed, kes on liikuvad, keda ei hoia jõuga kinni, kellele me räägime reeglitest, korrast, absoluutselt IGA PÄEV. Iga vanem teab seda. Ühesõnaga. Miks ometi.

Ja kõige rohkem ärritas mind see, et ta tuli ajal, mil möllab pandeemia, meie ukse taha karjuma ja mina tegin sellisel ajal ukse võõrale lahti. Kui ma nüüd endale mingi viiruse kaela sain, siis … See oli temast ja minust äärmiselt vastutustundetu (aga ta karjus koridoris ja peksis vastu ust) ja ausõna, mul on nii ahistatud tunne peal. Õhtul, kui lapsed magama läksid, kaalusin ja mõõtsin iga liigutust ning sammu, äkki heliseb jälle uksekell, ma tean, ma ei tohiks seda nii tõsiselt võtta, aga ausalt, mulle sellised asjad ei meeldi, mul ei ole kunagi kellegagi taolisi olukordi olnud, ma ei teagi, kuidas oleks õige käituda. Andsime enda numbri, et kui midagi on, helistagu meile (sest tema ähvardas iga hääle peale meie ukse taha uksekella laskma tulla ja muudkui koputama). Muide, küsisime küll tema nime, aga seda ta lõppkokkuvõttes ei öelnudki. Meie ütlesime omalt poolt, et teeme, mis me saame, et oleks rohkem rahu, aga lapsed on lapsed, liikumine toimub tema kohal niikuinii, tema ütles omalt poolt, et ajage see asi korda ja võtke midagi ette, tema ei suuda elada nii.

Teate, ma pean siinkohal mainima, et me ei ole isekad “meil on lapsed, oleme maailmanaba” inimesed. Me oleme kõikidega sõbralikud, pigem otsime kontakti, suhtlejad inimesed ja lastega kohe kindlasti mitte ükskõiksed või vabakasvatajad. Kuigi, ma ei pea ka seda mainima, enda rahustuseks vist rohkem.

Ma ei hakanud naabrile mitte ütlemagi, et ma olen teistest korteritest palju kisa ja möllu kuulnud väga hilistel kellaaegadel, lastega tuleb ette. Ei öelnud, sest mis see meile annab – tema elab meie kohal ja on absoluutselt veendunud, et lastekaitse peaks enda ressurssi meie vastutustundetu pere peale raiskama, sest tema ei suuda siin enam edasi elada.

Vot selline on korterielu.

16 thoughts on “Meil on ahistaja

  1. Sinna pähe ei jõuagi mingi mõistlik jutt, tema ajab ikka oma joru edasi. Meil oli sarnane naaber. Üle kümne aasta samasugust peaga vastu seina jooksmist sest jutust inimene aru ei saa ja ajab ikka oma jama edasi. Kaebaski meie peale nii vallavalitsusse, muposse kui tuletõrjesse, mingit tulu see talle ei toonud kuna reaalselt midagi valesti ei olnud.
    Muud polegi kui püüda ignoreerida, uks lihtsalt kinni nina eest, ei hakkagi suhtlema (kui vähegi võimalik, ega ta muidugi nii kergelt alla ei anna) ja jõudu teile.
    Las kutsub lastekaitse, teil ei ole karta mitte midagi ja edaspidi enam tema kutse peale siis ei reageerita kui korra käidud ja nähtud et tavaline korralik perekond.

    Meeldib

  2. Kolm aastat tagasi elasin samas pinges. Meie kõrvalt naaber oli kahe lapsega üksikema. Tema pani oma lapsed kell kaheksa magama. Meie pâevakava järgi läksid lapsed kell üheksa magama. Kuigi, tõesti, ma kella kaheksa lähenedes hakkasin juba lastele rääkima, et oleme nüüd vaiksemalt, ei jookse, et naabrilapsed läksid juba magama, siis ikka tuli mõni ootamatu rõõmukiljatus või valu-nutt, môni kiirem samm. Reaalselt, seda ei ole võimalik ära hoida. Kui, siis lapsed teleka ette naelutada, mis ei ole kindlasti meie jaoks mingi valik. Igatahes, too emme käis üle päeva kell 8 meile kella laskmas. Lôpuks me ei avanudki ust enam. See ei vähendanud enda pinget. Ōhtust õhtusse nii elada oli minu jaoks võimatu, sest tegelikult pead end ju teistega arvestavaks inimeseks. Kui aga omal korteris on vaikne, siis kostavadki kôik ümberkaudsed, vaiksemadki helid läbi. Igatahes, meie otsustasime kolida. Loodan, et sina tuled selle olukorraga paremini toime. Uste taga hiilimine on muidugi omaette klass… lastekaitset pole mõtet karta, pigem, las tulevadki ja kinnitavad, et kõik on super-hästi 🙂

    Meeldib

    1. Õudne lihtsalt! Me ei oleks mitte midagi ette võtnud. Ma jõuan koju mõnikord töölt kell 8, siis hakkan alles koristama ja toimetan köögis jne. Kell 9 on normaalne vaiksemaks võtta ja seadus nõuab veel hilisemat aega.
      Selline kell 8 vaikust nõudmine on lihtsalt teiste ellu räige vahelesegamine.

      Meeldib

    2. Tead, ma vastaks ilmselt talle samaga, sõimaks näo täis ja teeks politseisse avalduse. Selliste vastu heaga ei saa, ilmselt ehmub ära ja lõpetab selle. Praegult ilmselgelt naudib oma üleolekut ja teie hirmu

      Meeldib

  3. Mulle tundub, et naaber on lihtsalt vaimselt haige. Selliste sundmõtete vastu ei saa Sina kuidagi ja ükski põhjendus teda ei veena. Soovitaksin need korrad, kus tema teid tülitab üles kirjutada, võimalusel ka mõne teise naabri käest küsida, kas neil ka mingeid probleeme temaga ning kui asi hullemaks läheb, siis politseisse pöörduda.
    Ilmselt see praegune kriisiolukord ajab ebastabiilsed inimesed ka eriti ähmi.
    Tervisi teie perele!

    Meeldib

  4. See on nii kohutav, aga sellised inimesed tavaliselt jäävadki sellisteks, sest neil on küllap mingi vaimne haigus. Mu sõbral elab taoline alumisel korrusel ja on veendunud, et sõber peksab tal põrandat (naabrile siis lage), mängib valjult muusikat, tal käivad pidevalt külalised jne (tegelikkuses ei midagi taolist, sõber on vägagi vaikse eluviisiga). Alles pärast sissekolimist sai sõber teada, et eelmise üürnikuga tegi see inimene samamoodi, nii et põhjus on naabris endas ja tema luuludes.

    Selle vastu on kahjuks vähe abi, kui taolise käitumise taga ongi tema omad luulud, ainult kas väljakolimine või siis üritada Politsei või kohaliku sotsiaalameti kaudu äkki inimest kontrolli alla saada. Kui tegu on inimese enda korteriga, siis on teda muidugi raske seal kontrollida, sest siis lihtsalt kehitatakse õlgu; kui aga tegu on kaasüürilisega, siis peaks olema võimalik piisavalt palju kaebelda ning tema üürileping võidaks lõpetada.

    Meeldib

  5. Tõenäoliselt on sellel proual mingi haigus. Ma ei teeks temast välja ei laskuks üldse suhtlusesse temaga. Las ta karjub ja kisendab, siis saab talle ka politsei kutsuda.

    Meeldib

  6. Sellisele haigele inimesele ãra iial midagi selgita, vaid nõua tema nime ja aadressi ning käsi end rahule jätta, vastasel korral teatad politseisse. Tänapäeval võetakse ahistamis tõsiselt. Kui teil kontakti pole, küll politsei tuvastab. Ja teatagi politseisse, et juhul kui asi läheb eriti hulluks (ja võib minna), on sul toetuda sellele, et politseis on kõned registreeritud.
    Sellisele reeglina mõjub juba see kui jumala rahulikult nö vastu ründad. Kui selgitad midagi, arvab, et tal on õigus. Miks sa peaksid midagigi võõrale hullule selgitama. 🙂

    Meeldib

  7. Sellisele inimesele ma ei hakkaks end isegi mitte õigustama. Ütlekski, et meil on kõik korras ja saatku aga lapsekaitsjad või keda iganes ta seal soovib. Päriselt ka, ära isegi hakka sellistega vaidlema, nad ju energiavampiirid ja kütavad end üles vaid sinu reaktsioonist. Normaalne inimene ikka diskuteeriks ja kuulaks vastaspoolt ka, mitte ei räuskaks üle trepikoja. Võta natuke ükskõiksem seisak, sa teed kõik õigesti.

    Meeldib

  8. Ma ei õigustaks ennast sellisele inimesele. Ja mehega leppisime ka kokku, et kellegi teise pärast oma lastega pahandama ei hakka. Mul 2,5-aastane jookseb vahet pidamata ringi. Ja kui keegi vaikust soovib, siis palun mine osta maja. Majas tehakse pidevalt erinevaid töid ja remonti, kas ma peaks ka minema uksele kolkima, et palun ära kolgi kell 8 õhtu? 😀🤦🏼‍♀️

    Liked by 1 person

  9. Ma tänan kõiki kommenteerijaid selle toetuse eest! Ma olin eile nii õrnas seisus vist või lihtsalt on uskumatu sellistega tegeleda, nüüd näen palju selgemalt, et jah, muidugi on jama, mida ta ajab, ma ei pea selgitama, ta rikub privaatsust, tegemist kortermajaga jne. Igatahes, tulime sellele lahendusele ise ka, et järgmine kord esiteks, ei ava ust ja teiseks, kui ta seda ei lõpeta, peame ise väljastpoolt mõnelt ametilt abi paluma. Igatahes, väikelaste emana ja hetkel maailmas toimuvaga arvestades olen niigi justkui ogadel, et hallata kõik ära, ju see naabrinaine oli eile viimane piisk karikasse 😀

    Meeldib

  10. Kirjelduse järgi jääb mulje, et tegemist on vaimse probleemiga inimesega. Ma ei ütle seda pahatahtlikkusest, vaid meditsiinilises valguses. Jutu järgi jääb mulje siis joontega inimesest (ma ei ütle seda paha pärast). Tuleb noogutada, et jah mõistan muret. Ja kui tekib auk, siis küsida, kas elab üksi v kellegagi koos. Tal endal võib abi vaja olla. Nt korteriühistu esimehega suhelda v piirkondliku sots.töötajaga. Hetkeseis koroonaga ajab ka normaalsed inimesed kummaliselt käituma, aga vanainimestega on asi hoopis hull. Nad võivad sedasi sassi minna ka näljast jne (Nt ei julge koroona tõttu välja minna jne).

    Meeldib

  11. Sa võid ju igaks juhuks oma piirkona lastekaitse meilile saata selgitavad paar rida koos lingiga sellele postitusele. Siis nad ei hakka oma ressurssi raiskama teie peale, kui see naaber tõesti peakski sõnadelt tegudele minema. Minu arust kord näeb ette, et kui signaal tuleb, peab ametnik tutvuma olukorraga, aga kui neil on nö. eelinfo, siis nad ei pea kogu seda protsessi algusest lõpuni läbi tegema. Või ma ei tea, mis Tallinna suuruses linnas üldse tehakse.

    Meeldib

  12. Ma soovitaksin kutsuda politsei, kui ta jälle ukse taha tuleb.
    Lisaks politseile võiksite uurida, mida teie korteriühistu lubab teha ja mida mitte ja kui see on ühistu poolt OK, siis paigaldada endale ukse taha valvekaamera, mille pilti näete toast. Neid on tänapäeval väga odavaid. Seda mitte ainult selle ahistaja pärast vaid ka muudel põhjustel, vargused, vms, mis on teie majas esinenud. Kaamerasalvestisi saate hiljem esitada lastekaitsele, kui ta peaks kaebama.
    Aga jah, muidugi on solvav, kui suvaline naaber tuleb sinu lastele diagnoose laduma ja vähe sellest – isegi kui teil oleksid hüperaktiivsed lapsed, kas see annaks tema käitumisele rohkem õigustust? Hüperaktiivsete laste vanemad on niigi püsti hädas oma lastega, naabrite terror ei muuda seda sugugi paremaks.

    Meeldib

Vasta Mari Liis-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s