Tüütud aastalõpujutud

Kõik räägivad enda aasta kokkuvõtetest ja puha, aga ma tunnen, et ma olen juba mõtetega uues aastas. Mul ei olegi tahtmist suurelt analüüsida, mis kõik oli, mis oleks võinud olla ja puha, kuid võib öelda, et aasta kulges kuidagi eneseotsingutes ning suures mures Johani arengu pärast. Aga taas, sain tunda inimeste headust, seda, et räägi ja lahendused tulevad või vahel aitab lihtsalt aeg ning enda usaldamine – sisetundest tuleb juhinduda. Iga asi laheneb kuidagi. Seda lauset ma pean endale kordama veel praegugi.

Aasta lõpp keris kuidagi eriti pingeliseks, seda nii Johani teraapiate, majanduslike olude, ajaplaneerimise tõttu – kõik sai kuidagi kokku suureks hunnikuks ja ma olin täiesti jõuetu. Jõulud, minu lemmikpüha, möödus sel aastal ülimas pinges, võiks öelda. Ma olin jõulupäevaks vaimselt nii kaotsis ja nutune, et ikka olin. Lisaks sellele, et käisin enne jõule opil ja taastusin sellest, oli kõik muu ka kuidagi varjutatud. Ema saatis mind lõpuks õue – viska jope selga, minge lihtsalt perega õue, ta teeb ise köögis asjad valmis, mis vaja. Ok, tal oli soojendada vaja ja kartuleid keeta, sest kapsad, magustoidud, lihad, värgid – kõik oli juba valmis. Nii, et sain väikese sutsu lastega õues kiikuda, pead klaarida ja mõtlesin, et ahh, saagu need jõulud juba läbi. See on esimene kord, kui ma nii mõtlen ega väga nautinud neid. Aga see kibestumus ei jää minuga, lihtsalt, muud asjad kogunesid juhuslikult sellesse aega, mis kõik lumepallina või siis laviinina üle sõitsid.

Jõulud olid rasked, sest lapsed kasvavad ja sellega seoses on pinge suurem, kuidas neis sütitada seda elevust ja rõõmu, mida mina alati jõuludega seostan, kuid aus fakt on see, et lastel käisid päkapikud vast 3 korda ja nad ei saanud meie käest mitte ühtegi jõulukingitust. Ja ma nutsin ja nutsin ikka korralikult oma ööd täis, sest ühest küljest tean täpselt, miks see nii on, aga teisest küljest, mul oli ikkagi neist kahju. Ainus lohutus oli see, et nad on väikesed, nad ei pea võrdlema koolis või lasteaias, mida keegi jõuludeks sai ja et ehk sugulased kingivad, mida nad ka tegid, nii et pakke said nad õhinaga avada ikkagi. Lihtsalt, nii raske oli meil, kui vanematel. Tahaksin koguaeg ju öelda, et kingitused ei ole olulised, aga minul oli raske, et ma ei saanud neid teha ei sugulastele ega peamine, oma lastele. Mannetu oli, aga mannetu ei ole mitte olukord ise, vaid minu vaimne seisund seoses sellega ja halvatus, sest siis oli see tunne, et ah, mingu kõik pekki, ma nüüd soovin teki all vegeteerida ja kevadel ärgata.

Siiski, jõulud said peetud ja sai väga, VÄGA hästi süüa. Ma otsustasin, et kui me ei saa teha kingitusi, siis laud peab olema kaetud, kõik peavad olema ühise laua taga, süütame küünlad (korraks, sest neid oli ägedam ju ära puhuda), teeme nalja, mängime lauamänge, oleme rõõmsad, sest kingitused ei jäägi meelde, vaid tunne on see, mida hiljem kõik meenutavad. Jaanus tegi lastele jõuluvana, mis oli nii naljakas – kuigi tema maskeering ei olnud just kõige jõuluvanalikum, aga ometi lapsed hakkasid hoopis teisiti käituma, kaasa mängima, Oskar isegi natuke pelgas. Ma loodan, et need meie leidlikud lahendused on need, mis kujundavadki jõulutraditsioonid ja mälestused. Johan laulis jõuluvanale isegi laulu! Väga armas. Ma oleksin võinud öelda kõigile, et jõule ei ole, oleme rahulikult, ei pea ju midagi pidama jne, aga ma võtsin otsuse, et ok, kui ma nii nõrguke hetkel olen, pillin oma pilli omaette, aga laste nimel peab end kokku võtma ja selle tuju ümber keerama. Õnnestus, lastel oli imetore!

Kui jõulud said läbi, algasid meil tõeliselt rahulikud pühad. Need viimased päevad jõulude ja aastavahetuse vahel on olnud parimad! Me vaatame filme, mängime lastega, kuhugi ei kiirusta ja võtame päriselt ka aja maha, ka oma peas, sest terve aasta võib kokku võtta sellega, et pea ei suuda puhata, vaim ei saa midagi tagasi. Nüüd siis lõpuks lihtsalt oleme olnud oma perega, mänginud, käisime Stroomi rannas suure külmaga ja lihtsalt elame oma elu, see on mõnus ja vajalik laadimine. Piparkooke tegime ka alles eile – meil on tõesti tore olnud! Ahjaa, kuuse, mille tegime ise vanast langenud puust, panime kuuseoksad külge, võtsime ka eile maha – oli lihtsalt tunne, et aitab küll. Algab nüüd rahu.

Üleüldse, see aasta tunnen, kuidas nii hea, et lapsed kasvavad ja kuidas nii hea, kui hakkab uksest ja aknast mingisuguseid ideid tulema, mida eluga üleüldse nüüd teha võiks, mida varem lihtsalt magamatus või muu ei lasknud ajju sisse. Näiteks, rätsepaõpingud on parim otsus maailmas. Ei ole küll kõige mugavam planeerida aega, aga see ei peagi mugav olema ja iga kell teen õpingud enne läbi, kui lapsed ise koolis hakkavad käima, sest siis on põhifookus neil ja nende haridusteel, see on minu prioriteet nr 1 ja selleks ajaks peab mul olema tagavara oskuse näol, mida teenima panna. Kui rääkida teenimisest, siis tööotsingud käivad, kuid olgem ausad, ma olen terve elu teeninduses olnud ja tööd, kus ma ei peaks kaootiliselt 7-22ni tööl käima, on väga raske leida. Jah, isegi siis, kui olin aastaid juhataja, on kaubanduses ja teeninduses töö sellise graafikuga, nagu keskus lahti on ja rohkemgi veel, mitte nagu lasteaiad lahti on, seega tööd on raske leida, aga ma ei kaota lootust ja otsin õhinaga edasi, sest tegelikult ma TAHAN teha tööd ja ma tean, et ma olen väga paljuks võimeline.

Veel on mul öelda seda, et tervis on kõige tähtsam. Oh, üllatust. Tervis, eelkõige vaimne tervis! Sest kui vaimselt on asjad hästi, saab füüsilise poolega palju edukamalt hakkama, kõik on tõesti peas ja suhtumises kinni.

Nüüd jagan tiitleid:

Minu aasta “isekas” tegu ehk teod, mis on saanud märkimisväärset kriitikat, kuid mõjunud meile imekspandavalt hästi:

  1. koht – Itaalia reis – saate lugeda siit: 9 päeva lastest eemal – minu Itaalia reis Selle kohta võin öelda nii palju, et reisi positiivseid mõjusid sain nii mina kui terve pere tunda ka mitu kuud peale reisi ning siiani mõtlen, kes või mis ma oleksin, kui ma ei oleks seda endale lubanud. Nii raske, aga nii vajalik oli lastest eemal olla. Ja mis ma oleksin ilma oma parima sõbrannata, kes mind sinna vedas!
  2. koht – sisenemine rätsepaõpingutesse – minu kauaaegne unistus sai teoks – julgesin minna rätsepaks õppima. Jah, julgesin, sest kunagi oli mentaliteet, et kutsekool on lollidele, siis asusin akadeemilise hariduse kõrval tööle ega saanud tegelikult haridusele üldse mingit aega võtta ning nüüd, esimest korda elus, sain niivõrd-kuivõrd rahulikult kooli minna. Jah, ei ole pealtnäha ideaalne aeg laste ja muus mõttes, kuid tegelikult näeme meie selles suurt edasiminekut kogu oma ebamugavuses.

Muud moodi aasta parimad otsused:

  • Telgi ost! Kui palju mälestusi saab sellega luua! Ostsime suure peretelgi, käisime telkimas, tegime ise söögid, asjad, meil oli nii tore ja saab olema veel palju aastaid nii tore! Kvaliteetaeg perega, soodsad ja leidlikud lahendused – see on asi, mis meile meeldib! Loe: Meil on nüüd päris oma kodu!
  • Vereanalüüsid lastele! Aasta lõpus kripeldas see, et lastel on vaja analüüse ja hea on, et kripeldas, kui kripeldab, tuleb ära teha. Lapsed saavad nüüd kõike, mis vaja ja mingi kaardistamine on taas toimunud. Loe: Mis juhtub siis, kui alahinnata D-vitamiini
  • Minu silmaoperatsioon! Üks silm oli laisk silm, koguaeg läks kõõrdi, täiesti jube elu! Ma ei aimanud, et see on opereeritav ega teadnud, et mure on väga suur. Ma teadsin, et olen väsinud ja pinges, küllap ma sellest üle saan, aga ei, ma ei suutnud kaua kaugele ühte punkti vaadata, silm lihtsalt hakkas topelt nägema. Ma ei sallinud pildistamist, see oli maailma suurim piin, kui fotograaf ütleb, et oo, vaata siia. No, ei saa! Hilisemaid pilte väga ei tulnud, sest no, kuidas sa annad üle kõõrdis silmadega pildid. Jube. Autojuhiload jäid pooleli, sest teed oli raske näha jne. Nüüd on see tehtud, taastumine hea, hetkel olen küll veel kole ja punase, veidi paistes silmaga, aga väljavaated igas mõttes selged! Jee!
  • Rinnakabineti külastus – seda tegin täna, muide! Minu peres on ema liinipidi rinnavähk ja eluaeg on see teadmine mind painanud. Nüüd võtsin end kokku, panin digiregistratuuris aja, läksin PERH’i rinnakabinetti kontrolli. Ma olen liiga noor, et mammogrammi teha, seega kontrolliti rinnad läbi, selgitati, mida jälgida, kontrolliti lümfisõlmi, tehti saatekiri ultrahelisse (lihtsalt kontroll), kuhu saan alles jaanuari lõpus minna. Igatahes, midagi kahtlast ei leitud, kõik on hästi, kontroll oli 10 min vast, hingerahu on meeletu! Minge ka!

Aasta inimesed:

  1. Henry ja tema pere – https://amidahenryteeb.eu/ Kuidas ma ka ei ürita, ma ei suuda seda vast kunagi ei temale ega teistele selgeks teha, kui väga nad meid aitasid, kui ulatasid abikäe. Mu tänu võib lausa ülevõlli piinlikuks minna. Nad aitasid nii vaimselt, kui füüsiliselt, kui ka, ma ei tea… universumitasemel 😀 Sest alates sellest päevast saime justkui mingisuguse valli või müüri tagant üle ja tõuget asju edasi ajada. Johani teraapiafond, nagu ma seda kutsun, sai kasutust rohkemgi veel, kui oleksin arvanud, saime erinevate logopeedide teenuseid, saime erinevaid teenuseid teiste spetsialistide näol, milles eest ei tasunud haigekassa ega muud üksused. Ja lisaks kõigele, saime ootamatult koostööpakkumise seoses Johani teraapiaga ning aastalõpu parimatest parim uudis – saime jaanuarist tasandusrühma, erandkorras avanes üks koht ühes väga heas lasteaias ja see sai nüüd meie omaks! Mina ei tea, mis jõud selle taga oli ja kas kõik oleks läinud niimoodi veerema, aga nii need asjad järjest laabuma hakkasid alates sellest päevast, kui Henry meiega ühendust võttis ja mina köögilaua taga pillisin.
  2. Seoses eelmise teemagaBabysport! Keskus, mille taga on tõeliselt soojad inimesed ja taas, ma ei teaks, kus me ilma nendeta oleksime. Nii Henry, kui Babysport muutsid meie elu – ema tuli nüüd jõuludeks külla, kuulas Johani ja imestas, kui palju ta jutustab ning ka meie imetleme iga päev tema uusi ja värvikaid ütlusi. Mitte lihtsalt – meil on tekkinud lausa vestlus! Ülinaljakas vestlus, mida siin edasi ei saa vast anda, aga meie jaoks on need maailma hinnalisemad jutuajamised.
  3. Kõik mu lugejad, kes ikka veel loevad ja toetavad ning isiklikult kirjutavad! Ma ei ole suutnud vastata sellise kiiruse ja innukusega, kui ma südamest tahan, aga ma olen ülimalt liigutatud teist kõigist, sest nii palju on olnud päevi, kui ma ei tea, miks te siin üldse käite, ammugi siis, miks ma üldse kirjutan seda “nõmedust” ja arvan, et keegi viitsib lugeda, aga kui kirjutate, siis saan kinnitust, et teile tõesti läheb korda, kuidas meil läheb! Seda enam, et Henry ei olnud raskel ajal ainus, kes aidata tahtis, teid oli veel ja te teate, kes te olete. Ma lihtsalt ei söandanud seda abi enam vastu võtta ja olen lootuses, et kõik see jaotub õiglaselt neile, kellel samuti abi läheb vaja. Neid on nii palju ja teid, häid inimesi, on ka nii palju. Nii armas, tõesti on.

Uusaastalubadused… Fookus, fookus, fookus. Aeg on raha. Ehk ajaplaneerimine on ikka ja jälle teravalt esikohal. Nr 1 eesmärk on tõesti aega veelgi tõhusamalt planeerida ja sissetulekuid kõvasti suurendada. Ma olen see inimene, kellel on vaja must-valgelt eesmärgid kirja panna, päevakava jne, siis saan asju palju paremini tehtud. Samuti see, et kui ma panen paika, et vot, see on see summa, mida ma teenin, siis nüüd on mul vast taas võimalus see teoks teha – Oskar on ka nüüd lasteaias, Johan saab uude lasteaeda, loodetavasti väljavaated on palju helgemad. Ma olen vägagi see inimene, et eesmärk ja teen teoks! Lausa hasartne inimene ja mul on ideaalne võimalus enda hasarti nüüd rakendada, kui tervise poole pealt asjad klaarid, lapsed suuremad, jõudu rohkem. Jaanuse tööasju ma ei taha enda blogis kommenteerida, aga ka temal on palju tegemisi, muudatusi, ümberkorraldusi, mis on kõik eesmärgiga meid ikka pinnale vedada ja seal püsida. Väga raske on väikeste laste kõrvalt tööd teha ja aega leida, kuid hea on see, et lapsed kasvavad suuremaks, magamatust loodetavasti väheneb, jõudu tuleb rohkem. Muide, rääkides ajaplaneerimisest, siis internett on neid nippe-trikke-artikleid-videosid täis, kust inspiratsiooni saada ning olen enda jaoks mõned viisid kokku pannud. Kui ma oma rutiini käima saan, jagan kindlasti blogis ka muljeid, sest mina olen aja-usku – õigesti planeeritud aeg on edu võti, olgu see eesmärk või nn edu, mis tahes kellelegi parasjagu on.

NB! Nagu igal aastal on see “NB!” Aga liikumine on tervis, tervis on energia ja jõud, korras vaim ja füüsis on edu saladus, ma olen selles rohkem, kui veendunud. Nii aju, kui keha saavad trenni näol oma “toitu”. Me oleme Jaanusega võtnud vastu otsuse, et me peame rohkem liikuma, ei hakka tohutuid trennikavasid siin pidama ja end närvi ajama, aga kasvõi pikemad jalutused, matkad, sörgid, mida iganes ning seda võimalusel koos lastega, et varakult neisse liikumise rutiini sisse süstida, et see saaks loomulikuks elu osaks, mitte, et ah, 1. jaanuaril alustan. Loodan, et järgmisel aastavahetusel ei pea ma mingit liigutamise juttu isegi rääkimagi mitte, sest see on igapäevaosa ja elustiil – ei midagi utoopilist, vaid tavaline elu – inimene peab ju liikuma. Me ei ole kunagi üliludrid ses osas olnud, eriti Jaanus, kes enne “titeelu” võis 10-20 km vabalt lihtsalt päeva alustuseks ära joosta, mina tegin heal juhul 5, veremaitse suus, see selleks. Aga nüüd tuleb see pisiasi korda saada – see on täiesti tasuta ning teenib meile palju kasu tagasi, raudselt.

Ega muud ei olegi, kui see, et olge inimesed – tehke, mida te päriselt teha tahate, liikuge avatud silmadega ringi, hoidke ennast ja lähedasi, unustage kohustused, mis on mõttetud, hoidke fookus vaimsel ja füüsilisel tervisel, usaldage enda sisetunnet ning ärge võrrelge end kellegi teisega. Ühesõnaga, olge terved!

lillipoistega

20 thoughts on “Tüütud aastalõpujutud

  1. Elan sulle kaasa. Tean seda tunnet, kui raha ei ole, et lastele kingitusi osta. See on ängistav ja hirmutav. Aga kõige tähtsam on siiski mitte unustada, et sa suudad seda olukorda muuta. Et sa ei ole sellepärast halb ema. Vastupidi, tahad ju oma lastele parimat. Et inimsuhted on olulisemad kui materiaalsed väärtused. Ja kui suudad oma mehega ausalt rääkida oma murest, on see juba jagatud mure. See annab jõudu edasi minna. Usu endasse ja pea vastu! Head tervist kogu perele ja rahulikke pühi!

    Liked by 1 person

  2. Ma saan aru, et sa ei kerja ega kurda vaid kirjutad oma mõtted ja emotsioonid endast välja aga sel aastal oleksid võinud kurta. Kingid ei ole küll peamised aga hea meelega oleks su poistele nt Lego komplektid saatnud…
    Aga siiski oma sihikindluse ja plaanidega oled sa mu iidol 🙂 Kõigi soovide täitumist uuel aastal!

    Meeldib

    1. Aitäh selle eest! Õnneks, Legodega on meil väga hästi ja seoses koostööga, oli neid tekkinud lausa topelt ning sain ise ühele lastega perele rõõmu ja üllatuse teha, kes ilmselt muud moodi selliseid komplekte saanud ei oleks. Kuna ma teadsin, et sugulased toovad kingitusi ning tegelikult tahaksin elada sellises maailmas, kus need ei olegi kõige tähtsamad (sest ei olegi), siis ei hakanud siin midagi kurtma. Pealegi, jõuluaeg, kõigil mõtteid küll, mida mõelda, ma pigem otsustasin keskenduda sellele, mis meil on, mitte sellele, mida ei ole 🙂

      Liked by 1 person

  3. Kõik saab korda! Te olete üksteisel olemas, see on kõige tähtsam ja annab jõudu edasi liikuda. Tegelikult ka! Raskused on ajutised, te väljute neist veelgi tugevamatena nii indiviidide kui ka pere tasemel.

    Liked by 1 person

  4. Kulla Lilli, ma kujutan ette kui kurb võib olla kui ei saa oma lastele jõulukinke teha, aga mõtle niipidi – nad ju nagunii said kingitusi ja ehk liiga palju polegi vaja. Vähem muudabki need saadud kingitused tähtsamaks ja lapsed ei peagi olema kingikuhja alla uppunud. Meie ka sel aastal otsustasime lastele mitte kinke teha. Oleksime majanduslikult küll saanud, kuid tunduski kuidagi mõttetu see kingituste hulk. Ma tean, et see ei pruugi lohutada, kuid ka keskkond tänab teid 😊 Ja lastele on tõesti koosveedetud aeg ja mõnusad tegevused nii palju olulisemad.
    Aitäh Sulle kõigi nende armsate postituste eest sel aastal. Oled mu lemmik blogija. Tean, et leiate lahendused ja saate alati hakkama. Vahepeal nõrk olla ja nutta on okei, pärast on jälle pea selgem ja lihtsam minek. Ütlen seda ka oma kolmesele alati kui ta mul nutuhoos majal katuse tahab pealt ära karjuda. Ja endale peab ka meelde tuletama.
    Me saame hakkama! 😊 Ilusat aasta lõppu!

    Meeldib

    1. Jaa, ma olen ise sama meelt, et kingitused ei peakski olema iseenesestmõistetavad ja et mida rohkem seda uhkem. Pigem oleme alati just uskumusel, et mida vähem asju, seda parem elu, tõesti nii on. Aga kuna endal oli nadi olla, siis tundus kõik nii nadi ja hale. Tegelikult, jõulud said läbi, hea, rahulik olla, pilt selgem, oleme meie ise edasi 🙂

      Meeldib

  5. Nii tugev tunne tuli kutsuda teid külla. Meil on sarnases vanuses lapsed ja usun, et ka me täiskasvanud võime klappida. Meie elame metsas ning kuigi lihtsates oludes, oleks ehk teil mõnus kõigest korraks eemale astuda mõnikord. Kui kunagi peaks tekkima vajadus sedalaadi puhkuse järele, olete oodatud. Suvisel ajal saate ka oma telgi püsti panna 😉 me oleme suht lihtsad ja siirad inimesed, kolisime enne laste sündi Tallinnast maale ning teame ise ka, kuiväga raskelt võib vahel linn mõjuda. Oleme nii mõnelegi oma sõbrale pelgupaigaks olnud, kuhu nad on saanud tulla ja oma ühendust looduse ja iseenda hingega taastada. Kui kõnetab siis kõnetab 😉
    Soovin teie teele palju mõistmist ja helget kulgemist!

    Liked by 1 person

  6. Sul on asjad enda jaoks väga elutervelt selgeks mõeldud. Kingituste ja päkapikkude osas arvan ma, et nii pisikestel nagu sinu lapsed ei olegi see veel osa jõulust. Nad on veel sellised mõnusad ja rikkumata 🙂 Tunnevadki rõõmu koos tehtust ja mängimisest pigem.
    Meie neljaaastane sai see aasta esimest korda päkapikud alles, talle tohutult meeldisid, aga kas enne seda olid siis halvad jõulud, ei, kindlasti mitte. Kui nad ei tea tahta, siis milleks suruda, sest ühiskond ütleb, et peaks.
    Mõtle korraks, mida sa ilmselt juba ka teinud oled, millest sinu enda jõulutunne on tehtud. Minu oma on jõulusaginast, tulukestest, ootusest, kuuseehete särast, metsast puu toomisest, koos olemisest, lumest ja rahust tehtud. Kingituses on ägedad lisad, aga jäävad siiski lõpuks tagaplaanile.
    Praegu on lapsed väikesed ja tundub, et teil olid suurepärased pühad.
    Hiljem, kui lapsed on suuremad ja peaks sarnane olukord olema (mitte, et teil oleks, teil on plaan ja olete väga hakkajad), siis mina arvan, et põhiline osa on suhtlus ja ausus. Mitte lajatada, et raha pole, kinke ei saa vaid rääkida lastega, miks ei ole, miks ei saa, mis tundeid see endas ka tekitab ja mis on plaan edasiseks. Reaalselt, mitte tühjade lubadustega. Lapsed ei ole mingid eraldiseisvad kasvatamist vajavad projektid, kuskil kõrgemal või kaugemal, kelle jaoks peab mingit nägu tegema või mingit pilti looma. Nende jaoks ennast raskel ajal kokku võtta – jah, alati, aga nad on osa perest ja peaksid saama eakohaselt sama info, mis on vanematel elust ja olust, et ollagi ühtne tervik ja lõppkokkuvõttes tervem inimene nüüd ja tulevikus.

    Liked by 1 person

  7. Tore on sinu tegemistest lugeda, näen sinus palju seda, millest endal vajaka jääb – sihikindlust ja pikemale perspektiivile mõtlemist. Ole ikka sama vägev, rõõmsaid hetki pere seltsis ja olge hoitud!

    Liked by 1 person

  8. Head uut aastat ja kõike kõige paremat teie perele! See on mu lemmikblogi, nii ootan, et kuulda õpingutest, Johani ja Oskari käekäigust ja niisama elust-olust. Kuidagi vähe on neid päriselt ausaid elulisi blogisid, mis ei upu reklaami alla (Sinu oma on üks väheseid, mille soovituste järgi midagi ostnud olen ja rahul).

    Liked by 1 person

  9. Seekordne post kõnetas vägagi, sest hetkel on ka käsil pinnale rebimine ja seal püsimine. Teist aastat väikese lapsega üksi, elame emapalgast säästetud rahast. Ajutised tööd kulgevad lapse kõrvalt vaevaliselt ja ikka vägagi peab igat senti lugema. Püüan mõelda positiivselt ja sinu blogist jõudu ammutada, et kursil püsida. Ahastus kipub muidu peale tulema kui öösiti elu vaagima kukun.

    Liked by 1 person

    1. Sa oled väga tubli (kuigi, mis see tubli-jutt annab, eks)! Igal juhul, mind lohutavad need mõtted, et esiteks, kõik on muutuv, ükski olukord ei jää igaveseks selleks, mis ta on, miski ei ole jääv, püsiv ja samamoodi, nagu iial ei tea, millal juhtub midagi halba, ei tea ka iial, millal võib ette tulla midagi enneolematut head, mis elu teiseks keerab. Ja veel annab jõudu see, et ühel päeval, kui oludele tagasi vaatad, siis tead, kui tubli ja tugev inimene sa tõesti oled!

      Meeldib

  10. Lihtsalt enne uinumist ükspäev mõtlesin, et kui vapper, hakkaja ja tubli sa oled.
    Samuti mõtlesin mainida/uurida, et kas oled nt kõikvõimalikke stipendiume taotlenud koolist-riigilt? Nt vajaduspõhist teotust peaksid kindlalt saama (taodelda saab eesti.ee kui ei eksi)
    Mul.oli neist omal ajal väga abi (ps googeldasin täna abikaasa telefoniga stipendiumite kohta ja uuris , miks neid otsin. Seletasin, et loen üht blogi ja pereema käib koolis jnejne.. 😄)

    Liked by 1 person

    1. Oi, kui armas on kuulda, et keegi mõtleb mu peale! 🙂 Jaa, nüüd sellest aastat saangi taodelda stipendiumit, enne olin liiga “roheline” veel 🙂 Vajaduspõhist stipendiumit peaksin ka veel uurima, aga enne vaatasin, et seda pakutakse kõrghariduse omandajatele, minul on kutseharidus. Natuke kaevan veel, sest see koht jäi segaseks. Igal juhul, suur aitäh kaasa mõtlemast! 🙂

      Meeldib

      1. Heika. Mul ikka see kool.ja teie heaolu hinges.
        Igatahes, kui jaksi&jõudu, siis eritoetuste maksmise kohta saad ka oma koolist uurida (kool saab oma tingimused vms määrata maksmise korraldamise osas, k.a kutseharidusasutused jne.
        Samuti, küsija suu pihta ei lööda, siis mingitel tingimustel rahastab õppimist ka töötukassa- tasemeõppes osalemise.toetus.
        Ma kaks korda.olnud vaene tudeng ja õnneks/kahjuks nägin vaid ise siis näguripäevi.
        Mõtlesin, et kuna Eestiriik on nagu on, siis vähemalt õppimiseajal tasuks võtta.viimast ja igasugu.toetusi proovida saada😄
        Ps- vaatasin/vaaatan hoolega teie.videosid ja ka blogi loen tihti, seega.nagu.juba.tunneks sind.ja su.pere😄. Olete väga.armsa ,.sümboolse ja vahva pere mulje (kindlasti olete ka) jätnud.
        Sinu ja Henry blogi.kuidagi eriti südamelähedased ja elulised!

        Liked by 1 person

      2. Eriti soe on lugeda sellist kommentaari ja kaasaelamist, tõsiselt kohe! Aitäh nende kasulike nõuannete ja mõistmise eest ning toetav jutt veel enam annab jõudu! Suur-suur aitäh meie poolt! (Meie, sest alati loen mõned hinge minevamad kommentaarid ka Jaanusele ette)

        Meeldib

Vasta Nell-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s