Jõudsime kohale!

Eelmises postituses rääkisin, et meid kutsuti Babysporti erinevatest teraapiatest osa saama ja nüüd on meil juba kaks korda seal käidud ning keskusega tutvus tehtud. Räägin teile ka, mida me seal oleme teinud ja mida kõike saaks veel teha!

Babysporti ajalugu ulatub päris kaugele – juba 14 aastat tagasi avasid Tartu Ülikooli Lastekliinikus töötanud füsioterapeudid Urmi ja Eve kabineti beebidele, millest kasvas välja Babysport. Mina ei tea, kuidas kellelegi meeldib – kas uuritakse ja huvitutakse ajaloost, kuid minu jaoks sellise keskuse puhul annab see info väga palju kindlustunnet ja usaldust, sest tegemist on kogenud inimestega, kes on lastele mõeldes välja töötanud keskuse, kus kõik spetsialistid on kättesaadavad ühes kohas. Nüüdseks on Babysport kasvanud nii suureks, et nende lastekeskused on nii Tallinnas kui Tartus. Lisaks pakutavate teenuste infole leiab keskuse kodulehelt ka rubriigi “Õppekeskkond”, mis aitab vanemaid harida ja suunata kodus lastega õigesti tegutsema – leida võib nii artikleid, näpunäiteid, harjutusi kui ka õppevideosid, millega saab kodus töötada. Jällegi, tõestus sellest, et eesmärk on õilis – siiralt aidata lapsi ja peresid.

Babysporti põhiline roll on varajases eas lapse igakülgne abistamine – sinna on oodatud väga väikesed beebid kuni väikelapseeani välja. Parimate tulemuste saamiseks võiks sinna minna enne kolmeaastaseks saamist, kuna siis on lapse aju kõige vastuvõtlikum. Keskuse suur pluss on see, et kui laps hakkab käima erinevate spetsialistide juures, siis kõik töötajad vahetavad infot ka omavahel, et just see klient ehk laps saab just temale parima teraapia ning kõige vajalikumad tegevused. Selline individuaalne lähenemine ongi hea tulemuse ja edu võti.

Nagu ma eelmises postituses rääkisin, siis esimene visiit eripedagoogi juurde oli minu jaoks emotsionaalne. Erinevad pinged said just siis mingisuguse vabanemise – kogu mõte, et meid sinna kutsuti, et me oleme sinna oodatud ja samas, tundsin mingit ebaõiglust või valu nende laste ja vanemate pärast, kes ei saa endale erinevatel põhjustel sellist teenust lubada, kuid kes vajaksid täpselt niisugust hoolimist ning tunnet, et nad on oodatud. Käies mööda erinevaid kabinette, üks saatekiri teise järel, jälle keegi saadab edasi, jälle keegi vangutab kajavas toas pead, kuidas laps ei ole millekski võimeline – kui selline asi kestab aasta, kaks – ma ütlen, võtabki emotsionaalseks, kui lõpuks tullakse naeratades vastu ja öeldakse, et tore, et te siin olete ning kuskile edasi ei saadeta.

Babysportis olles tundsime end kohe nii hästi ja koduselt – administraatorist juba õhkas seda, et tere, siin te olete! Nii mõnus, soe, armas. Ei olnud see, et ainult meiega ollakse nii – kõik, kes tulid, kes isegi kallistasid, et tere, lähme edasi. Ma nägin, et lapsed olid rõõmsad, vanemad olid rõõmsad. Seda tajub, kui midagi on kuskil keskkonnas halvasti või pole päris see, Babysportis ma ei tundnud mitte mingisugust taolistki asja, pigem vastupidi.

Tallinna Babysport asub mugavas Kotka Tervisemaja C-korpuses 2. korrusel. Ruumid on väga mõnusad – väike riietehoid, administraatorilaud ja edasi ei tule suurt ootesaali, vaid ooteruum on üks suur mängutuba. Juba see teeb lastel tuju rõõmsaks ja võtab pinge maha.

Kuigi Babysportis on ka logopeed, siis meie oleme hetkel eripedagoogi ja tegevusterapeudi juures käinud, logopeediaja saime detsembriks mujale, kuid nüüd juba mõtlen, et oleks hea ka see teenus sinna majja viia, et kõik spetsialistid saaksid korraga Johaniga tegeleda ja teaksid, kus on arengujärg. Aga käime detsembris mujal ära, siis vaatame edasi, mis meist saab.

Kui aus olla, siis enne Johani muresid, ma ei teadnudki, mida erinevad spetsialistid teevad või milleks neid vaja ja kui on veel kedagi, kes ei tea, siis las ma harin teid!

Eripedagoog on see, kes töötab lapse erinevate tajudega, meeltega – näiteks, millised kujundid, kuhu sorteerida, mis on suurem, väiksem, millised on tegevustest, juhistest arusaamised jne. Näiteks, esimesest korrast jäi meelde puslepanekud, siis oli selline tore mäng, kus laps sai ise salatit suurde kaussi teha, valida, mida sinna sisse paneb. Seejärel laua katta, kutsuda külalised, kelleks olid mingisugused teised loomad – ühesõnaga, nii tore oli!

Tegevusterapeut vaatab seda, kuidas laps midagi teeb, kuidas ta kehahoid on, kuidas ta enda lihaseid kasutab, teatud tegevusi planeerib, näiteks kahe käe koostöö – üks käsi teeb üht, teine teist (kääridega lõikamine ja paberi hoidmine), pliiatsiga joonistamine, selle hoid jms. Täna sai Johan nööriga erinevaid põimimismänge harjutada, kujundeid ritta ketiks teha, joonistada, kääridega lõigata, mingeid lahedaid veespaisuvaid pallikesi teise kaussi tõsta ja neid katki purustada (mis oli tema lemmiktegevus), selliseid asju.

Mis mulle väga meeldib nende visiitide juures on see, et ka lapsevanem saab head nõu, mida teha paremini, milliseid võtteid kasutada jne. Samas ka see, et me tegeleme Johaniga päris palju, olen iseseisvalt ka harjutusi otsinud ja Jaanus on veel eriline supertegevuste tootja, aga vahel on nii, et laps kuulab kedagi teist paremini ja keegi teine suhtleb teisiti, mis on lapse arengule rikastav, nii et igal juhul, ei ole see isetegutsemine päris alati sama. Meie oleme lihtsalt liiga igapäevased ja inimesed kipuvad olema ka ühekülgsed, tõenäoliselt.

Mulle väga meeldis veel tänane tegevusterapeudi läbiv mõte, mida me oleme Jaanusega koguaeg mõelnud, järginud ning millele oleme palju vastuseisu saanud, et nii ei ole ja sellised lapsed on kasvatamatud. See, et laps on liikuv, peab ronima, peab saama palju looduses ringi joosta, möllata küngastel-mätastel-poris ongi kogu arengu mõte. Näiteks, lasteaedades on enamasti keelatud joosta ja ronida, millest ma mõnes mõttes saan aru, palju lapsi, kokkupõrked, õnnetused, ruumis liigne mürgel – täiesti selge. Või õpetatakse lastes koolivalmidust sellega, et nad ei tohi mürada ja möllata.

Tegevusterapeut ütles just vastupidist, et tegelikult lapsepõlv ja eelkooliiga ongi selleks, et joosta ja ronida ehk arendada enda lihaseid, tasakaalu, kõike seda, mis aitab lapsel lõpuks hea rühiga, tugevate lihastega koolipingis istuda. Ehk justnimelt laste pidev keelamine kahjustab nende koolivalmidust. Ta mainis, et väga kahju on sellest, kui laps on tark, pea võtab, kõik hästi, aga lihased ja kehalist tegevust on olnud vähe, mistõttu lapsed ongi püsimatud, ei suuda istuda nii palju jutti, ei suuda keskenduda, sest see istumine ja lihased on nõrgad – nn keha ei anna seda infot, mis lapse rahunema paneb ehk keha ja lihased ei ole piisavalt palju arenenud. Nii, et lastel tuleb lasta möllata, ronida, joosta – see on areng, mitte kasvatamatus. Nagu meiegi ju omal ajal vara õue, hilja tuppa – mingit ülikontrollitud keskkonda ei olnud, et pidevalt kõik keelatud. See toob kaasa stressi ja nüristab ettevõtlikku last, kes kardab muudkui ainult seda, et äkki ta teeb valesti ja äkki nii jälle ei tohi.

Veidi pilte tänasest tegevusteraapiast:

Kui nüüd need kõik spetsialistid ja tegevused üksteist toetavad ning teevad koostööd, siis laps saabki individuaalselt parima abi, mida ta vajab. Lapsele on samuti väga oluline võimalikult väike stressitase – kui kõik teenused saab kätte ühest keskusest, mis saab omaseks, koduseks ja milles on palju tuttavaid nägusid, siis seda avatum on laps koostööle.

Nüüd, tagantjärgitarkusest, võiksin teile ja endale midagi soovitada – igal juhul seda, et mida varem ja mida mitmekülgsemaid eakohaseid tegevusi lapsele pakkuda, seda muretumad on järgnevad aastad. Näiteks, Babysport pakub füsioteraapiat, beebide lauluringe, erinevaid võimlemisi jne  – palju asju, mida saab lapsega mängeldes arendada.

Ise kahetsen seda, et kui arst kunagi mainis, et Johani lihased on toonuses ja pinges (seda päris beebina), et ma siis ise rohkem edasi seda ei ajanud, kuid kui arstid ütlesidki, et Johan ei vaja massaaže või muud, siis jätsin asja sinnapaika. Kui Johan sai vanemaks, mainis perearst süsti tegevale õele, et Johani ülekeha lihased on justkui nõrgad, käelihased nõrgad ehk teeme süsti jalale (kui vanuse poolest oleks võinud juba käsivarrele), mind jäi see kummitama, kas nõrgemad, kui peaks, kas võiks midagi ette võtta? Esmakordselt emana ei oska ma ka iseseisvalt seda otsustada või edasi suruda – iga laps on erinev, areng erinev, mingit suurt numbrit sellest ei tehtud, milleks siis paanikat teha, eks. Aga tänasel visiidil sai selgeks, et jah, käelihased on justkui nõrgad, lähevad kiiresti peeneid harjutusi tehes pingesse jne, mis reedab ebakindlat lihast. Nii palju on, mida järgida lapse arengus ja lihased ning kõne on vägagi omavahel seotud, samas, ma ei osanud seda ka varem kuidagi kindlalt teada, et ta vajab selles vallas erilisemat tähelepanu.

Siiski, teile, kellel on beebid, soovitan käia ringides, asjades, möllamas – kõik tuleb kasuks ja imetore, kui on võimalus käia seal, kus on kõik asjad ühes tuttavas keskuses olemas!

Babysporti külastame veel ja vaatame, kuidas areng toimub, kuid juba paari visiidiga on selge, et Johan vajab abi, see keskkond ja spetsiaalselt suunatud tegevused mõjuvad talle hästi ning meil on ainult suur rõõm ja tänutunne, et oleme saanud võimaluse sealseid teenuseid kasutada.

 

4 thoughts on “Jõudsime kohale!

  1. Tead, vaatasin seda pilti, kus Johan käekõrval koridoris kabinetile lähenete ja mu süda sulas. Lihtsalt liigitusest läks silm märjaks ja südames oli nii soe tunne, et väikesel Johanil on nii hoolivad ja armastavad vanemad nagu seda olete teie. Ma olen veidi kiiksuga ja vahel olen mõelnud sellest, et kõigil lastel ei vea nõnda. Kallistan siis oma nupsukesi kõvemini ja püüan olla neile parim variant iseendast. Ja kuidagi emana süda elab kaasa ka võõrastele lastele. Lihtsalt nii ilus on näha teie pere kokkuhoidvust, armastust, ausust ja ehedust, mis on Imeline kasvukeskkond lapsele. Pisarad liigutusest märjad soovin teile jätkuvat helgust südamesse!

    Liked by 1 person

  2. Vaatan neid pilte ja Sa ju lausa särad! Sa näed nii noor ja värske välja, ehk ongi selle taga teraapilised õmblustunnid ja lahtunud murekoorem Johani osas. Imeline! Loodan ka peale teist last nii hea välja näha😅
    Palju edu Johanile edaspidiseks!❤

    Liked by 1 person

    1. Oo, ma ei tea, mis selle taga on, võimalik et see, et noorem hakkab 2 saama ehk beebiiga aina kaugeneb ja peamine energiaallikas on tõesti enda teostamine. Aga no, tegelikult on palju neid päevi, kus ma vast ei sära 😀 siiski, jah, hakkan endaks tagasi saama, tunne aina paraneb! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s