Aus

Ma olen mõelnud, millisena ma tahan enda blogi näha ja alati on ainus vastus – ausana. Aus blogi tähendab seda, et ma räägin ausalt kõigest, mis meie elu meile toob, olgu see hea, keeruline, mis iganes. Aga täpselt niisamuti tahan, et minu blogi oleks positiivne, optimistlik ja annaks kellelegi jõudu ning äratundmist.

Aus ei tähenda seda, et koguaeg peaks siin olema mingi kurtmine ja hala, aga kui ma kirjeldan meie elu ja olusid, siis täpselt sellise kurtmise, hala ja kahjuks, nüüd ka lausa kerjamisena on see mulje paljudele lugejatele jäänud. Üleüldse, ma ei teagi, mis paljud panevad esimesena võrdusmärgi sõna “aus” ja “negatiivne” vahele. Minu soov on lihtsalt kirjeldada, näidata, kuidas me toimetame, mis on meie tugevused ja kuidas me edasi liigume. Minu jaoks on see alati pigem positiivne nähtus olnud ja see, kui ma siin kirjeldan midagi, keegi tunneb olukorra ära, annab nõu või tänab, sest sai lohutust – ülim rahulolu ja tugev tunne! Ei ole see, et näete, minu olukord on selline, hakkame kõik hala leierdama, vaid näete, minu olukord on selline ja nii ka elatakse (mitte, et see midagi erakordset üldse oleks), tere tulemast, ühineme, elame, kõik on ok!

Mina olen väga aus selles osas, kuidas me elame, mis on meie keerulised asjad, millega rinda pista, mis on hästi – ma enda meelest räägin kõigest. Kui ma räägin, näiteks, keerulistest majanduslikest oludest, mis on väga paljudel peredel, siis see ei ole ei kurtmine ega kerjamine, samuti ei ole ma selle jutuga andnud luba meid kritiseerida, sest kui kellelgi on soov, meie tegevust kuidagigi hinnata, siis selleks peaks ta omama kogu informatsiooni ja selleks, et omada kogu informatsiooni, peaks inimene olema hooliv, lähedane, avatud ja eelarvamustevaba. Kogu info on ainult minu perel. Õigemini, osalisel perel. Minumeelest see on inspireeriv, kui lugeda selliseid lugusid, kus kõik ei lähe väga libedalt, aga kuidas loovuse, leidlikkuse ja avatud meelega saab enda elujärge kõvasti parandada.

Ma siin tulistan seda juttu praegu, sest osad mõtteavaldused teemal, kuidas meil ei ole rahaliselt võimalik lapsele korralikku logopeedi ja muid teenuseid lubada, kuidas meie valikud elus on valed, alates haridusest lõpetades mehega, on nii negatiivsed ja kitsad, et raske on neid lugeda. Aga eriti raske oli kuulda ringiga lugu enda lähedaselt, kuidas minu teistel lähedastel on piinlik, et pean raha kerjama. Kas kujutate seda ette? Selliseks kujuneb aus, armas abi blogija Henry poolt – tekitab kerjamise maigu. See on nii absurdne ja eluliselt vale, et pole isegi mitte sõnu. Ühesõnaga, see sõnum siin on ka teistele, kes näevad minu olude ja postituste sees nõrkust – ei ole nõrkus, see on tugevus.

Ma olen rääkinud natuke teemal tänulikkus ja võiksin seda teha väga pikalt. Fakt on see, et mingil hetkel muutus meie mõtlemine. Ma näen pigem seda, mis on hästi, kui seda, mida meil ei ole. Kirjutasin sellest ühes lotovõidu-postituses: Lotovõit!

Kuna kõik mõtted, mida ma hetkel öelda tahan, on lotovõidu-postituses, siis ma ei hakkakski seda siin pikemalt rääkima, aga tänulikkus ja ka lastele tänulikkuse õpetamine on tõeline rikkus. Pere ja Kodu oktoobrinumbris oli samuti väga hea artikkel tänulikkusest, kuidas seda igapäevaselt praktiseerida, lastega koos mõelda, meisterdada, sisendada. Näiteks, seal on tehtud tänulikkuse puu, kus igale lehele kirjutad, mille eest oled tänulik. Las lapsed (kellel nad räägivad, eks :D), ütlevad ise, mille üle neil on elus hea meel. Näiteks, ma olen tänulik, et ma sain täna lemmikkausist putru süüa, ma olen tänulik, et käisin õues liugu laskmas, ma olen tänulik, et mul on nii äge pluus, ma olen tänulik, et mul on paber, kuhu joonistada jne. Üliväikesed asjad, millele ei mõtlegi, aga avardavad maailmapilti ja tunnetust, kui palju meil tegelikult on, mille üle rõõmu tunda. Loomulikult sinna hulka kuulub ka perekond, tervis, kodu, aga et lastele eriti selgeks teha neid pisiasju, millele üldse ei mõelda, siis selline harjutus on abiks. Suurtele ka. Kellel vähegi võimalus, lugege tagantjärgi: https://lood.delfi.ee/perejakodu/ajakirjalood/voit-halli-argipaeva-ja-rutiini-ule-kuidas-meie-pere-elu-tundmatuseni-muutus?id=87710817

Teine asi, mis mind endale teadmata automaatselt kutsub, on märkamine ja aitamine. Ma tunnen, et isegi, kui mul justkui ei oleks midagi anda, siis seda enam tajun nende muret, kes tõesti on hädas. Või on asi ikkagi selles tänulikkuse harjutamises, ma näen, mis mul on ja näen, kellel seda ei ole. Näiteks, vaba liikumine. Ma olen väsinud, ootan trolli, ilm on halb, kõik kiirustavad peale-maha. Näen, eemal juba ammu sätib vanem inimene end seisma, üritab aimata kohta, kus uksed avavad, et kiiresti peale saada, sest tema liikumine on kordades aeglasem, võib-olla isegi valulikum, kui paljudel teistel. Minu väsimus, külmus, misiganes parasjagu mõtteis on, haihtub ja automaatselt liigun tema lähedusse, jälgin, kuidas tal see pealtnäha pisiasi, nagu trolli või bussi astumine läheb, kas ta vajab abi. Ma olen korduvalt end abiks pakkunud “las ma toetan, kas te saate” või teadlikult sammu aeglustanud tema temposse, et ta ei tunneks, kuidas kõik kiirustavad eest ja äkki ta üksi jääb maha. Ma tahan talle enda olemasoluga kinnitada, et olen siin ja tema on täpselt sama kiire, nagu teised. Jah, hirm mahajäämise ees on neil reaalselt olemas, nii ebaratsionaalne kui see ka ei tundu, aga see käib meie arengu ja vananemisega kaasas. Tihti hirmud, ebamugavused, tajud vananedes muutuvad, see lihtsalt on nii.

See reaktsioon, mida olen saanud, kui pakun kuskil abi või teretan vahel vanemaid inimesi, kes seisma jäävad (tõenäoliselt tõmbavad hinge), on nii soe ja armas. Nad on vahel nii šokeeritud ja mõistatavad, kas nad tunnevad mind ning kui saavad aru, et ma lihtsalt tahtsin suhelda, on nad tõeliselt liigutatud, sest miks peaks üks noor, võõras inimene nendega tahtma suhelda, kui väga paljud ju ei taha. Ma lihtsalt mõtlen seda, et kui mina olen elanud peaaegu terve elu ära ja ühel hetkel avastan, et olen kõigist aeglasem, jään maha, olen tüliks, lisaks võimalikud mõtted, mida kõike ei jõudnud, mida kõike oleks võinud, siis mis tunne mul oleks. Juba praegu, peaaegu 33-sena on vahel tunne, et ma olen mingisugustest rongidest maas. Iga inimene tahab tunda, et ta on oluline ja märgatud.

Seetõttu kõnetas mind ka üks ettevõtmine, https://www.caremate.ee/, kuhu end hooleandjaks välja pakkusin (loodetavasti kutsuvad vestlusele ka … 🙂 ). Põhimõte on see, et keegi tellib abi, kas enda lähedase eest poes käimiseks, söögi tegemiseks, koristuseks, niisama seltsiks ja mina vaatan, kas sobib ning saan selle teoks teha. Rahaliselt teenin nii lisa (mida, nagu teate, on ju hädasti vaja), aga samas, see “töö” ei ole minu jaoks vastukäiv, ei poolda mõttetut tarbimist, tühja tööd, millel puudub minu jaoks väärtus või tunnetus, et ma panustan millessegi olulisse. Muidugi, ma ei tea, mis piirini ma olen võimeline minema, aga ma tean, et midagi on mul ikka anda ja loodan, et saan peagi mõnda toredat perekonda rõõmustada. Ma igaks juhuks mainin, et mul ei ole Care Mate’iga koostööd ega tea isegi seda, kas nad mind hooleandjaks üldse võtavad või kas ma sinna sobin, aga tutvustan siiski seda ettevõtmist siin, sest äkki keegi tunneb huvi nii teenuse tellimise osas (nt lähedasele vaja, aga endal pole aega) või soovib ka ise panustada.

Ja üks asi veel! Minu seisund on ikka märkimisväärne, mis puudutab emotsionaalsust ja lastega seonduvat. Tänu minu avameelsele postitusele, kuidas Johan vajab teraapiat, võttis minuga ühendust ka Babysport, kes pakkus meile erinevaid sessioone ning millest ma tegelikult teen mingi aeg eraldi postituse, kui meil seal rohkem käidud saab. Aga esimene eripedagoogi visiit sai tehtud, ma tundsin end nagu hormonaalne rase (mida ma kindlasti ei ole!), sest esmamulje oli nii soe ja helge!

Läksime sinna, meie tulek oli juba teada, me olime väga oodatud, kuigi rahvast oli palju, juba see iseenesest tekitas sooja tunde (tegelikult, ukse peal nägin, et kõik on sinna oodatud, nagu vanad sõbrad). Siis tuli rõõmuga meie eripedagoog: “Tere, Johan! Mina olen Triinu! Tule, lähme!” Läksime kabinetti, mul oli klimp kurgus – helge, valge, lapsesõbralik, soe – kõik, mida oleme oodanud. Näiteks, ikka veel võrdlen logopeediga Lastehaiglas, kus kabinetis oli raudtool, seal oli pime, laps pandi kinni, imestati ta võimetuse üle koostööd teha. Kõik sellised hinnagud, visiidid ja lõpuks oleme me kuskil helges ruumis, kus meid on oodatud, kus öeldakse, et tulge tagasi, mitte ei väljastata ühtegi tõendit selle kohta, kui väga ta ikka midagi ei oska, ei kirtsutatud nina mingi asja peale, mida ta ei vasta. Ja lõpuks tulime sealt rõõmsalt välja, rääkisime juhatajaga (äkki ma eksin ametinimetuse osas) edasistest plaanidest ning täiesti ootamatult hakkasin nutma. Täiesti piinlik! Mis see veel oli? Aga samas, ma tean täpselt, see oli see kergendus, et meid ei saadeta kuskile edasi, see kadalipp on nii pikalt kestnud ja lisaks puhas hoolimine – nad ise kutsusid, pakkusid ja nüüd saame rääkida juba koostööst. Ühesõnaga, ma väljendasin, et olen neile tänulik, hakkasin nutma, tore on! Jaanus oli seal, ütles, et ei olnud piinlikku midagi, me oleme inimesed. Aga Babyspordist, võimalustest, muljetest ja edusammudest teen kindlasti eraldi postituse või lausa mitu. Loodetavasti siis ilma nututa.

Muudest asjadest rääkides – ma olen ülitänulik enda rätsepaõpingute eest, sest oh, milline teraapia see on mulle olnud. See tunne, et oled täpselt õigel ajal õiges kohas, on parim! Ma võin öelda, et ma tunnetan, kuidas see mind omamoodi “päästab”. See siis oli neile, kes soovitavad mul koolist ära tulla ja kiiremas korras kõikvõimalikele suvalistele ametikohtadele asuda. Ma kindlustan enda ja pere tulevikku sellega, et suhtun kirglikult enda oskuste omandamisesse, millega teenust pakkuda ja enda vaimset seisundit pinnal hoida. Ja enda eest hoolitsemine ei ole luksus, vaid vajalikkus.

Ühesõnaga (mitmega, siiski), ma ei näe selliseid postitusi halana, ei arva, et teiste rõõmsad asjaajamised vähemausad on, ma lihtsalt kirjeldan meie elu, olen hetkeemotsioonides aus ja loodan seeläbi kedagi natuke mingist otsast inspireerida, teistega mõtteid jagada ja kinnitada, et kõik ei peagi ühesugust teed pidi minema, erinev teekond ei ole automaatselt vale – me pole ju keegi veel kohalgi, et seda hinnata, eks?

Self-care-is-essential-600x900

19 thoughts on “Aus

  1. Ma lihtsalt ei jôua ära imestada, kui sarnaselt sinuga ma mõtlen, tunnetan. Pole kunagi arvanud, et blogis sa kerjaks, halaks, vinguks. Sa lihtsalt räägid asjadest niinagu need on..ei ilusta ega midagi. Ja siis see sinu rätsepaõpingud…novot..ideaalne teraapia ja tuleviku kindlustamine 2in1. Ei mõista neid arvamusi et see kirg hüljata ja asuda suva töökohale rügama, mis pikemas perspektiivis ei anna mingit positiivset tulemit. Edu sinule ja su perele☺

    Liked by 2 people

  2. Kommenteerin esimest korda, loen aga Sinu blogi juba pikemalt. Mulle väga meeldib, kuidas Sa kirjutad ja mitte kordagi ei ole jäänud negatiivset tunnet ega ammugi paistnud kerjamist või asjatut kurtmist. Inimesed paraku näevad, loevad alati läbi oma prisma ja omade kogemustefiltri.. ja võivad anda niiiii valesid tähendusi ja tõlgendusi. Ma täheldasin enda juures ühel hetkel, et ma kuulen vahel öeldut või tõlgendan kellegi tegutsemist negatiivses kontekstis või negatiivse tagamõttega. Kui äratabasin ja teadlikult sel mõtteviisil sabast kinni sain, paistsid inimesed palju ilusamad ja paremad! Soovitan teistelegi. Ja Sinu blogi soovitan ka!

    Liked by 1 person

  3. Aitäh Lilli nii ilusa postituse eest! Eriti liigutas mind see, kuidas sa märkad ja abistad vanemaid inimesi. Seda on nii väga vaja! Just vahetult enne isadepäeva tabas minu isa tänaval tõsine südamepuudulikkus ja see oli üks inglise keelt kõnelev inimene, kes tema juurde läks, abi pakkus, talle oma pudelist vett andis ja vaatas, et ta ei jääks oma hädas üksinda. Nii loomulik, ja ometi, kui paljud meist seda teeks? Sinu blogi kohta – inimesed jah ikka tajuvad asju erinevalt, sest mina ei ole küll kunagi tajunud mingit hala või kerjamist, absoluutselt mitte. Sa kirjutad ausalt oma muredest, ja meil kõigil on muresid, mistõttu minu jaoks on olnud neid postitusi lohutav lugeda, pakkunud äratundmist. Ka logopeediteema ei ole mulle võõras, elan teile väga kaasa. Soovin kõike head teie toredale perele ja ootan juba uusi postitusi, mh Johani edusammudest.

    Liked by 1 person

  4. Ma ühinen kooriga, et pole neid postitusi kunagi hala või vingumisena võtnud. Arvan, et nendel inimestel, kes nii arvavad, on su blogi osas negatiivne eelhinnang või üritavad nad halvustamisega mingeid enda ebakindlusi vaigistada. Näiteks et nad ise on ebameeldivas, kuid materiaalselt kindlas suhtes või töökohal.
    Nii et nagu Michelle Obama on öelnud siis “you do you”.

    Liked by 1 person

  5. Avastasin nädalake tagasi Sinu blogi ja hakkasin algusest lugema. Nüüd jõudsin lõppu. Nuiii tore on lugeda päris ausaid emotsioone ja arvamusi. Ma ei imestaks kui poes nähes teretama tuleks ja ise ei asuks et tegelikult ju ei tunne isiklikult.
    Igatahes elan väga teie perele kaasa ja Johani arengule ja Oskari lasteaiaga kohanemisele.
    Ja juba mõnda aega olen mõelnud eriala vahetada ja nüüd tõsiselt kaalun miskit seoses laste ja logopeedidega.
    Ja kui õpid tööstushariduskeskuses, siis saad seal väga hea põhja rätsepa eriala koha pealt. Õppisin isegi ja oli kõige õigem otsus. Eriala vahetangi ainult selle pärast et kahjuks sellel alal tööd Valgas, kuhu plaanime kolida, on pea võimatu leida.
    Igatahes palju edu teile ja loodan et ikka kõik loksub teil ilusti paika!

    Liked by 1 person

  6. Sul on kõige paremas mõttes aus blogi ja ma väga naudin seda. Oled tõesti julge, et paned ennast avalikult nö välja. Mul on kahju, et osad lugejad vaatavad maailma ainult läbi oma prisma ja hindavad pelgalt oma elukogemuse põhjal. Minu arust pole sa kunagi vingunud. Vingumisel ja olukorrast nii rääkimisel, nagu see on, on vaks vahet. Mina olen väga tänulik, et kirjutad! Mulle tundub blogist, et te olete üks väga tubli ja ettevõtlik pere!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s