Anna edasi

Ma pean hakkama tihedamini postitusi tegema, sest ma saan sellest nii palju, kui ma kirjutan ja jagan enda asju – uskumatuid inimesi on olemas!

Eelmises postituses rääkisin, kui kaugel me oleme Johani kõneraviga, mida ma seni olen teinud, mida veel teha – ühesõnaga, pahurdasin, et me ei ole väga kuskil ja kui olla väga avameelne, ei olnud mul justkui lootustki asju ajada, sest võimalused on piiratud ja kõik kuidagi rusus mind. Hingamisraskusteni välja rusus.

See, kui paljud meile kaasa elavad, on lihtsalt hämmastav ja aukartust tekitav, kuigi ma ise arvan, et arvestades minu viimase aja blogimise tihedust, ei tea enam keegi, kes me sellised oleme. Ma sain taas nii palju toetavaid kirju, nii palju lugusid, arvamusi, soovitusi – kõike, mis tekitas tunde ja meeldetuletuse, et me ei ole oma muredega üksi kuskil nokitsemas, vaid meid on palju ja juba hea sõnaga saab üksteist üles tõsta ning jõudu anda.

Aga vastukaja, mis mind pisarateni liigutas ja liigutab siiani, oli reaalne rahaline tugi Johani teraapiaks, mis tuli ühe tuntud blogija poolt, kelle nime ma ei hakka siin välja tooma, sest ma ei teagi, kas ta soovib sellist avalikku tänu, aga tema ja ta pere teavad vast niigi, kui tänulikud me oleme. Ta kirjutas, et teab, mida see kõik tähendab, ta teab, kui kiire on kõne arengus abi vajamisega, kui lihtne oli tal seda otsust teha, et meid toetada ning kuidas vahendid meie aitamiseks on tulnud tema enda lugejatelt, keda ma tahaksin nüüd isiklikult kallistada, sest nad ei aimagi seda, millise lumepalli oma klikkidega veerema võivad lükata.

Ma mäletan täpselt seda päeva, istusin köögi laua taga, kiirustasin, et midagi süüa, asjad kokku panna, lasteaeda minna, seejärel kooli, siuke tsah-tsah-tsah, peas vasardas aeg, vasardas raha, kõik need logopeedi teemad, ma ütlen, mul olid lausa hingamisraskused ja õhupuudus sellest ärevusest, kuidas ma äkki olen lapsevanemana juba läbi kukkunud ja äkki kõik saavadki hakkama, aga ma “vaatasin rongiaega valesti”, sain millestki valesti aru, mingi info läks mööda, mistõttu jäin rongist maha. Maksimaalne enesehaletsus.

Jaanus tegi arvuti taga tööd, klapid peas, kurnatud, nagu ta on viimasel ajal, sest tema pereisana tunneb veel erilist vastutust ja koormust, nii et olime vaikides/kiirustades oma asjade juures, kui tuli kiri, nagu mingi päikesesähvatus. Võtab luuleliseks see olukord, tõesti.

Lugesin, kiirustamine kadus, tsah-tsah-tsah olek kadus, isu ka kadus, lihtsalt pisarad voolasid, kui lugesin, et keegi tahab Johanile raha saata. Jaanus vist kartis kõige hullemat (ma ei kujuta ette, mis ta peast võis läbi käia, kui mind järsku sellisena nägi). Igatahes, see oli nii õigel ajal, ma olin just sellises meeleolus, et kõik muudkui variseb, ma ei oska, ei jõua, ei taha ning just siis tuli kiri, mis andis nii palju jõudu. Kuidagi filmilik hetk, mis andis teadmise, et iial ei tea, kust mingi lahendus tuleb, kui ebatõenäoline asi saab tegelikkuseks, sest kui palju ikka elus tuleb seda ette, et kuule, ma näen, teil on mure, ma aitan välja, ei mingit tasu. Samal ajal ei suutnud ma ka maksimaalselt rõõmustada, teades, kui palju tõsisemaid muresid maailmas on, kuidagi süümepiinad olid natuke. Aga ma pean ütlema, et tänu sellele abile, saime siiski ruttu ja rahuliku südamega kõikvõimalikud kliinikud ning keskused läbi helistatud, aega nõutud, sappa võetud, mida ma muidu nii uljalt ei oleks teinud. Ja energia, mida selline abi ning märkamine mulle andis on hindamatu. Kuskil eelmises elus olin ma omameelest tegija, laste saades on sündinud terve uus mina, kes mingisuguse pika mure järel lihtsalt nutma hakkab. Ma ei tea, kas see on ajutine, kas see on nõrkus või tugevus, aga on perioode, kus ma lihtsalt hakkan nutma, sest mingi osa elust on nii ilus, mingi osa on nii ebaõiglane, mingi osa on kurb – vahet ei ole, aga kui asjasse on segatud lapsed, siis nutt on kohal.

Ma saan aru, et osadele jääb mulje, nagu me ootame käsi pikkas abi, toetusi või muud sellist, tuli ka neid kommentaare ja kirju. Tuli ka seda, kuidas ma olen vale mehe valinud, sest raha on oluline ja naine peaks mehe rahast sõltuma. Igatahes, ma ei kirjuta siin, kuidas me iga päev hommikust õhtuni teeme otsuseid, töötame ja tegeleme asjaga. Keegi ei näe ka seda, kuhu raha kulub võiks miks see nii on, sest ma olen otsustanud kõiki asju enda elust mitte jagada, aga uskuge, põhjuseid on mitmeid, elusid on erinevaid. Kui nüüd mõelda, kuidas me oleme iga päev muudkui tegutsenud ilma igasuguse abita, siis ongi hämmastav ja harjumatu, et on olemas inimesi, kes on valmis lihtsalt niisama meid aitama, enda võimalustest ja suurest südamest.

Abiandja ütles ka seda, et kui sinul tekib võimalus ja näed kohta, kus saad aidata, siis anna see edasi. See, kui häid ja inimlikke inimesi on maailmas, on südantsoojendav. Me oleme alati Jaanusega seda meelt, et kui vähegi võimalik, mõtlemata millegi vastusaamisele, siis aitame, sest me saame väga hästi aru, kuidas iga väiksemgi asi võib maailma paremaks muuta.

Näiteks, mulle tuli meelde mõni aeg varem toimunud juhus, kus kõndisime perega Mustamäel Magistrali Keskusest mööda ja kuulsime kedagi väga vaikselt ukse juures kitarri mängimas. Mängijaks oli vast 40ndates mees, võimalik, et noorem, aga elu on räsinud, mingi asi oli maha pandud, kuhu sisse raha panna, endal oli ta kuidagi väsinud, kurnatud välimusega, pilk oli maas, mäng tasane. Jalutasime mööda.

Siis natuke maad eemal hakkasin mõtlema, olles ise just Jaanusega enda rahalisi asju arutanud, taskus tõesti sente veeretanud, mõtlesime, et ok, mida me nüüd ostame, et võiiimalikult palju ja kaua süüa saaks, millised selle mehe mured on, mis koorem temal on ja kuidas tema meie perekonda, näiteks, näeb – pere rõõmsalt koos, tema oli üksi, jalutasime, nagu aega küll, soojad riided seljas … Ja kummitama jäi tema arglik pilk, mis vaevu üles tõusis, pigem oli tajuda ta ebamugavust või häbi. Sest kui sul on raske, siis millegipärast on häbi, olenemata põhjustest, miks on raske. Kindlasti iga teine ütleks, et mingu tööle, ärgu kerjaku, aga samas, me ei tea, mis on tagamaad, miks ta ei ole tööl, kui keeruline on tööle saada, ka minul, muide. Ja see, kui palju peab end siiski kokku võtma, et minna sinna kõikide pilkude alla mängima ja teenima, hinnanguid saama, seda oli tema olekust näha, et ei olnud kerge.

Igatahes, otsustasime Jaanusega tagasi minna, andsime enda mündid, mida just lugesime, et kui palju nüüd mingeid aedvilju ostame, ütlesime midagi taolist, et elagu muusika ja mees lausa võpatas, nägu läks punaseks, silmad olid vees ja tänas. Ma teadsin täpselt sellel hetkel, et see, kui ebatõenäoline on, et kuskil Magistrali Keskuse juures, keegi midagi head talle ütleb, sai tegelikkuseks ja võib-olla muutsime me selle mehe päeva, võib-olla andsime temale jõudu, et teda on märgatud. Vahel on selliste abiandmiste juures summast suurema võimuga energia ja tõuge, mida me saame. Meie mündid läksid õigesse kohta, nälga ei jäänud ja sellises olukorras on alati lausa mustvalgelt näha, kui palju meil tegelikult on.

Sama üllatuslikult, nagu tuli esimene abipakkumine, tuli mulle hiljem teinegi, mis mind samuti pisaraisse jättis, ma olin nii liigutatud, et see pani ennastki üllatama. Kuid ma teadsin, et ma ei võta seda vastu, sest see oleks olnud liig ja ma tean, et neid, kellele abi ära kulub, on palju. Abi saamine ei ole millegi kokku ahnitsemine, muidugi, kuluks meile iga sent ära ajal, kui on vaja teenuseid, elamiskulud tõusevad ning keegi sõitis veel autole ka sisse (jah, see juhtus). Igal juhul, ma loodan, et selle võrra, et mina ei kuritarvita kedagi, saab keegi teine tõuke edasiminekuks.

Rääkides siis lõpuks logopeedist! Ma valisin aegade algusest välja Logopeediakliiniku, kust üllatuseks sain vastuse, et nad ei võtagi uusi kliente, vaid saavad soovi korral lisada järjekorda. Muidugi, seda ma soovisin. Siis helistasin kõikvõimalikud kliinikud ja keskused läbi, kust sain sama vastuse. Ehk siis idee noortele – minge logopeediks õppima, sest see põud, mis hetkel on, on uskumatu!

Esimese logopeediaja sain Laste Vaimse Tervise Keskusesse 11. detsembriks. Minu õnneks seda keskust kiidetakse palju, sinna saab minna ka perearsti saatekirjaga, mis meil on olemas vaid 5-ks korraks, ülejäänud enda raha eest, sest Johanile on logopeedi vaja paar korda nädalas kindlasti ning need tulevad juba meie abiandja fondist, mille Johanile eraldasime.

Lisaks on Johan nüüd kolmes lasteaias järjekorras, et saada tasandusrühma ning loodetavasti sealt edasi saavad need mured end vaikselt lahti kerida.

Oeh, igatahes, asjad liiguvad ja meie tänutundel ei ole piiri.

11 thoughts on “Anna edasi

  1. Nii tore! Mul on tõesti hea meel. Nägin selle blogija FB postitust sellest ja mõtlesin korra, et kas see võib olla Johan või äkki mõni järjekordne Lastefondi abivajaja. Mis muidugi üldse pole samad kategooriad, aga tol ajal mu feed sellistest asjadest kubises.
    Kas see Johani fond oli kõnekujund või ongi teil eraldi pangakonto selleks mõeldud? Võib-olla oleks veel inimesi, kes sinna panustada sooviksid. Ma ise ka mõtlesin sellele, aga kuna korraga suurt abi ei saaks pakkuda, küll aga igakuiselt natuke, siis jätsin küsimata.

    Liked by 1 person

  2. Küsin hoopis sellise küsimuse, et kirjutasid, et läksid õmblemist õppima. Olen ise ka huvitatud rätsepatöö õppimisest, tegelikult rohkem nahatööst, kuid pika googeldamise tulemusena leidsin vaid vene keelse õppe Tallinna kutsehariduskeskuses. Vene keelt ma ei oska ja kodus ka väike laps, sobiks ilmselt õhtune õpe, et mees enne töölt koju jõuaks. Ideaalne oleks muidugi nädalavahetuseti. Kas oskad ehk midagi soovitada, ehk on enda otsinguga silma jäänud? Aitäh ette!

    Meeldib

  3. Headus ei ole maailmast kuhugi kadunud! Mul on nii hea meel, et asi liigub kiiremini edasi ja loodetavasti saame varsti häid uudiseid kuulda ☺️

    Küll aga on see nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane kui selline probleem jääb finantsi taha..sa olid ju enne lapsi tööl, miks sa vanasse kohta tagasi ei lähe? Kui vana kohta enam alles pole, siis kasvõi koristama, kontorite koristus nt, saab õhtuti paar h tööd teha, kontorid on ka üldiselt korras.

    Unistamine on hea ja vajalik, aga hetkel jätaksin mina küll oma õpingud ja unistused tahaplaanile ja läheksin kiiremas korras tööle tagasi.

    Liked by 1 person

  4. Palju-palju jaksu teile! Tee on pikk ja kurviline, kuid kui teeaugud lapitud, on edasiliikumine sujuvam.
    Soovin teile palju edu ja ka õnne, et sihtpunkti jõuaksite loodetust kiiremini. (Aga te jõuate sinna kindlasti!)

    Liked by 1 person

    1. Minu eesmärk ei ole end haledaks teha, kaastunnet otsida, vaid räägin tavalisest elust. Loeme jah sente! Kui me planeerime raha laiali pikema aja peale, siis loeme küll senditäpsusega enda poeskäike, et joonel püsida. Seda teevad igasuguses rahalises seisus olevad inimesed, mitte ainult need, kellel seda vähe on.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s