Puuešmuue-rehašmeha

Phh…

Mina ei tea, kas selline asjade käik meie riigis või kuskil mujal ongi normaalne, et peaaegu 1,5 aastat tagasi, kui Johan 2 aastaseks sai, öeldi, et laps vajab kõne arengul abi ja ikka veel ei ole me seda saanud, sest juhatatakse koguaeg kuskile edasi?

Ok, käisime esimest korda kliinilise logopeedi vastuvõtul, kuhu suunas neuroloog, Johan oli äsja 2 aastaseks saanud, paanika tase oli minimaalne – ah, teeme, mis vaja, küll jaole saame. Saime juhendi last jälgida, temaga aktiivselt suhelda ja vaatame, kuidas läheb. Läksime aasta pärast järelkontrolli, kus kinnitati, et ok, nüüd on juba väga kiire, kas te üldse kuskil logopeedil ei käinud, ruttu tõendid, asjad, minge Rajaleidjasse, minge Sotsiaalkindlustusametisse, tehke puue, tehke rehabilitatsiooni plaan, vahetage lasteaeda – kogu krempel.

Jah, me ei käinud logopeedil vahepeal, sest logopeedide logopeed ehk kliiniline logopeed kinnitas, et püsivat abi ei ole vaja, jälgige ja siis vaatame edasi, ma kuulan ju spetsialiste.

Niisiis, Rajaleidjas käisime, sellest rääkisin ja sealt alles tuleb vastus, kas saame tasandusrühma või mitte. Sotsiaalkindlustusametisse tegin ka juba ammu avalduse ära ning kuna Lastehaiglast ja perearstilt mõlemalt tuli teade, et puue taodelda, millega mul oli niigi raske leppida, siis tegingi seda. Lõpuks harjusin mõttega, olin rõõmus, sest Johan saab vajaliku abi, kuigi, miks peab olema puue, kui niigi arstid määrasid, et vajab kõnearengul abi, kas nende sõna ei ole piisava mõjuga, ei tea.

Ootasin siis Sotsiaalkindlustusametist teadet ja puude kaarti, aga ei miskit. Lõpuks, paar päeva tagasi ehk peaaegu 2 kuud hiljem taotluse sisseandmisest, saabus kiri, et puude taotlust ei rahuldatud, puuet ei tuvastatud. Lisamärkusena oli välja toodud, et kuna lapse kõne on alles arengufaasis, on tal tuge vaja regulaarse logopeedi ja/või lasteaias erirühma näol. Asi, mida ma teadsin ju ennegi, aga lasin pähe istutada mõtet, et meil on abi saamiseks puuet vaja, mis väga vale kahjuks ei olegi, sest abi tundub endiselt kuskil kaugel olevat.

Niisiis, peaaegu poolteist aastat (ok, liialdan, paar kuud vähem) on teada, et Johan vajab logopeedi ja endiselt ei ole ma suutnud talle seda võimaldada.

Mis edasi? Kirjutasin perearstile pika loo, kus me oma asjadega oleme, äkki ta saab mingeid logopeediaegu välja kirjutada ja üleüldse suunata, mida ma siis edasi pean tegema. Logopeedidest nii palju, et Johan vajab umbes 2 korda nädalas logopeedi, 1 kord maksab seal, mis koha välja valisime, 40 eurot. Kuna meie lasteaias logopeedi ei ole, siis me peamegi võtma mingi erateenuse, et tõesti abi saada ja mitte last edasi solgutada. Ma ei suuda enam Johaniga minna kuskile raudtooli, kuhu ta kinni pannakse ja kus ta kõledas ruumis peab mingeid asjalikke vastuseid andma, mille peale ta paanikasse ja lukku läheb. Ma tahan minna sinna, kus last ei võeta, kui suvalist tükki, mida raiuda, vaid kuhu ta on oodatud ja kus osatakse teda avada ning koostöösse suunata.

Te olete mulle nii palju tuge ja nõu juba andnud enda lugude rääkimisega, ma olen nii liigutatud ja need on mind väga palju aidanud ning nüüd küsin, et kas te oskate suunata meile logopeedi või … üldse, mida ma tegema peaksin? Mida teevad need, kellel on majanduslikult raske ega saa mõeldagi mingisugusele erateenusele? Antud olukorras oleme meie need, kellel on majanduslikult raske, päris ausalt – arved kasvavad, emapalk on läbi, tööle ei saa minna, sest Oskar ei käi püsivalt lasteaias ja on veel väga väike, väljaminekuid on palju, korter, auto, lasteaed jne. Ja logopeed. Ei ühtegi kohvikut, teatrietendust, kino, ujulat – ei midagi ligilähedastki, kus koomale saaks tõmmata. See pole mingisugune enda haledaks tegemine, vaid olukorra kirjeldus ja sellele otsa vaatamine, nii nagu see täpselt on. Kuna me ei ole kindlasti ainsad, kes seda teed peavad minema ning kellel on rahaliselt väljakutseterohke aeg, siis kuidas need pered abi saavad?

Seni, kuni me abi ei saa, üritame ise nii palju, kui võimalik, midagi kõne osas ära teha, aga me ei ole absoluutselt kindlad, kas miski üldse mõjub. Üleüldse, mure on Johani käekäigu pärast, kui ta ei suuda end teistele väljendada ja ma näen temast kasvavat stressi, mis puutub lasteaeda. Õpetajad teavad ju, et tal on kõne hilistumine, aga kas ka arvestavad, sest alati, kui midagigi üritame rääkida, tuleb vastus, et neil niigi palju jälgida seal või jajah, küll hakkame saame. Ma ei tea, kas Johan suudab enda vajadusi seal selgeks teha või enda eest seista, kui mängudes eakohased võimuvõitlused käivad. Igatahes, emasüda ja isasüda (sest ka isadel on valutav süda oma laste pärast) muretsevad.

Teate, enne, kui selle teemaga ise ei olnud kokku puutunud, arvasin ikka, et mis seal nii dramaatilist, küll välja kasvab, lõpuks abi saab vm. Nüüd tean, et see mure on koguaeg õlul, koguaeg.

Ok, annan teile edasistest arengutest teada, kui neid tuleb ja saatke meile mõttes palju energiat, sest kuni energiat ja jõudu on, saame kõigega hakkama, nii tegijad oleme küll!

P3630201
Nüüd siis?
P3630200
Ah ei, aega on!

55 thoughts on “Puuešmuue-rehašmeha

  1. Saan aru, et asi on raha taga, kas pole varianti kulutusi minimaliseerida?
    On Teil oma korter või üüri? Kui on üürikorter, siis otsiksin odavama. Kui on pangalaenuga korter, siis paluksin pangast maksepuhkust.
    Saan aru, et autot on tänu Jaanuse liikuvale tööle vaja, seda ei saa elimineerida.
    Ma läheksin Sinu asemel tööle, kõik ajad, mis Jaanuse on kodus, käiksin ise tööl. Vaata tööampse või mine öökoristajaks, et kuskilt natukenegi mingit lisaraha juures oleks, et saaksite maksta logopeedi eest.
    See on raske aeg, kuid lapse pärast saate hakkama!
    Edu!

    Liked by 1 person

    1. Üüri ja muude kulude pealt tõesti kokku ei saa hoida, niigi minimaalne, tuttava kaudu korter ja väga soodne, mida turult ei leia. Tööampsude peale olen mõelnud ja kuna Oskar siiski käib mõnikord lasteaias, on see päris reaalne. Püsiva lepinguga osalist kohta ei saa kuidagi, tööandjad soovivad kindlat graafikut ja me ei saa seda tagada. Aasta pärast on kindlasti paremat lood. Igal juhul, aitäh kaasa mõtlemast ja lisateenimise teed peab minema.

      Meeldib

  2. Järgnev võib kõlada nagu mõni vandenõu teooria, aga… Laste puuete rahad tõusevad 1. jaanuarist ja seetõttu on mitmed puuetega laste vanemad olnud olukorra ees, kus nende võsukestele määratakse kas kõige madalam puue või hoopiski paranevad lapsed imeväel. Kuuldavasti on SKA parandanud oma puude määramise korda lastele, et niisama lihtsalt enam ei määrata. Siin võib peituda ka põhjus, miks Johan puuet ei saanud. Noh, et terve ja liigub ning toimetab iseseisvalt. (Ei tänita hetkel, kuigi võib nii paista.)
    Pakuks, et tee vaie ja proovi uuesti. Või siis minna linnaosavalitsuse sotsiaaltöötajalt abi paluma, ehk oskavad kuidagi aidata, et Johan ikka logopeedi juurde saaks.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, üks selgitustest tegelikult oligi see, et kuna laps ei vaja pidevat abi, alles areneb, siis ei ole see ka puue, vaid lihtsalt arenguga seotud asi, millest kasvab välja. Sellega olengi nõus ja ongi normaalne, sest minul oligi dilemma, et tegelikult Johanil ei ole ju puuet, samas, lapsed, kellel on puue, peavad jagama seda riigi rahakotti nendega, kes n-ö lihtsalt puuet taotlevad. See ajaski segadusse, et perearst ja kliiniline logopeed väitsid, et peaksin puuet taotlema. Tundus isegi ebaõiglane. Vaidlustada võib, aga ma ei tee seda, sest põhjused, miks Johan puuet ei saanud, on õiglased, mulle tundub puude taotlus/vaidlustamine kohati ebaeetiline, kui aus olla.

      Meeldib

  3. Kui raha kuskilt kokku hoida ei ole, siis ongi ainukeseks võimaluseks raha juurde teenida. Tööampsude mõte tundub väga põnevana, kuna siis saaks ka erinevaid ameteid proovida ja ennast samal ajal arendada. Ja ehk on võimalik ka midagi kodust teha. Ei tea, kas oleks reaalne näiteks oma kodus lapse hoidmise võimalust pakkuda? Eeldusel muidugi, et enda poisid sel ajal terved on. Paljud vanemad tahaksid õhtul paar tundi iseendale või siis suhtele pühendada. Või siis pakkuda sõpradele riideparandust jms nipet-näpet?

    Liked by 1 person

    1. Ma mõtlesin veel, et kas Sa oma blogi ei saa rohkem teenima panna? Rohkem kirjutada, reklaamid külge + tasulised reklaampostitused. Jutt on Sul ju ehe ja lastega teemad huvitavad alati kõiki 🙂

      Meeldib

    2. Ma olen tegelikult pikka aega ampse otsinud, ma ei tea, kust ma vaatan, aga ei leia väga. GoWorkabitis värskendasin ka kontot ja lapsehoid on hea mõte, millele olen ennegi mõelnud! 🙂

      Meeldib

  4. Sry, aga mismõttes see kliiniline logopeed selliselt olukorda hindas, et püsivat abi vaja pole? Ja et vaatab aasta pärast uuesti??? Olen väga hämmingus.
    Ise pöördusin nüüd sügisel oma 2a3k miterääkiva lapsega logopeedile (Tartus). Ei olnud mitte mingit sellist lähenemist, mis lapse vait ja ehmataks, vaid meeldiv mänguline keskkond ja mänguline lähenemine, mille käigus logopeed tegi oma testipaberile linnukesi jm märkusi. Selle põhjal ütles siis mulle, et oleme õigel ajal õiges kohas, kõne on tõesti veidi hilistunud ning oleks vaja veidi kaasa aitamist. Et muidu hilistub kõne veelgi. Samas laps aina kasvab ja lapsele hakkab ka mõjuma, kui ta end kuidagi arusaadavalt väljendada ei saa. Käimegi nüüd seal oma ettenähtud korrad ära, eks edasi vaatab, mis ja kus… kas üldse siis enam vaja on. Paar korda on käidud ja ainuüksi nii vähese põhjal olen saanud abi, mismoodi oma lapsega tulemuslikumalt suhelda. (Ei osanudki seda, sest mu esimene laps õppis vara rääkima, niiet mul pole õrna aimugi, mismoodi see kõne õpetamine veel käib.) Või milliseid toetavaid tegevusi võiks teha jne. Varsti 1,5 kuud möödas ja näen arengut. Vb pole siis ka kõige raskem juhtum, kus lapsele ka esmased lihtsad nipid ei mõju. Igatahes ei ole logopeed näidanud üles suhtumist, et ah, ootame-elame-näeme-vaatame aasta pärast uuesti. Isegi selle lühikese ajaga suhteliselt kiiret arengut nähes ta ei öelnud meist veel ära, umbes et lapsel kõne lahti läinud, vaadake nüüd ise omal käel edasi. Omal käel me igapäevaselt nagunii tegutsemegi, aga vähemalt olen saanud ja saan veel edasi ka mingisugtustki juhendamist. Nii et ma olen tõsises hämmingus, et mujalpool nii tuimalt taolised probleemid nii pikaks ajaks õhku rippuma jäetakse.

    Liked by 1 person

    1. Kliinilist logopeedi saad tegelikult ka perearsti kaudu, kuid perearsti teraapiafond, kust selleks raha peaks tulema on kahjuks imepisike ja abivajajaid palju (teraapiafondist tasutakase kl. psühholoogi, füsioterapeudi ja logopeedi teenused). Küsida võid sellegipoolest. Võimalik on, et aasta lõpuks on perearstil juba selleks aastaks haigekassa poolt eraldatud raha ära kulunud. Uus arveldamine hakkab 1.jaanuarist ja ehk on vähemalt siis võimalik mõned teraapiad sealtkaudu saada. Tõenäoliselt ei saa siis päris kõigi logopeedile vahel valida, kuid kindlasti leidub ka lepingupartnerite seas väga häid spetsialiste. Loodan, et saate abi!

      Meeldib

    2. Jaa, kuna mul ei ole üldse sellist kogemust, siis ei osanud kahtlustada ka, et midagi valesti on. Ta tõesti oli üsna tuim, kirjas oli, et mind on juhendatud, kuidas kodus kõne arendada (mida ei olnud tehtud), aasta pärast uus vastuvõtt, et näha, kas oli areng või ei. Perearst isegi küsis tookord, et ütle ausalt, kas juhendati või pandi kirja, no pandi kirja. Järelkontroll oli ka selline linnukese kirja panemine, et käisin ja imestas, et me ei käinudki vahepeal kuskil logopeedil, kuigi ta selgelt ütles, et ei ole vaja, ootame ja siis määrame. Ühesõnaga, pettumus.

      Meeldib

  5. Kuidas see käis, et “kaadrid otsustavad kõik”? Nii ongi, sellel on suur vahe, kas saad sobiva spetsialisti juurde, kes reaalselt oskab sinu ja sinu lapsega ümber käia.
    Lisaks veel, et mis mõttes mõnes lasteaias saavad lapsed logopeedilist abi tasuta ja teises ei saa? Kohalikku omavalitsusse vutt-vutt, kui lasteaed ei ole leidnud/palganud endale logopeedi, siis peaks kohalik omavalitsus tagama, et laps saaks samaväärset teenust (minu loogika järgi, aga ma pole muidugi spetsialist). Ma alustaks näiteks sotsiaal- või lastekaitsespetsialistist

    Liked by 1 person

  6. Meil on praegu täpselt sama, kevadel läks lasteaia logopeed pensionile, kolmas konkurss käib ja ühtegi avaldust pole laekunud. Ma soovitan pöörduda KOV haridusosakonna poole. Võib-olla on mõni teine lasteaed, kus on logopeedi juures kohti ja saate seal logopeedi juures käia? Teine võimalus mitte oodatagi tasandusrühma, vaid otsida vaba kohaga lasteaed, kus on logopeed olemas. Äkki haridusosakonna kaudu on selleks mõni otsetee olemas.
    Mulle tundub, et asi on Tallinna spetsiifikas, meil Tartus oli lihtne: perearst suunas taastusraviarstile, kes määras 10 logopeedisessiooni ja kliiniline logopeed ise otsustas, kas kohtumiste vahele jäi vahel nädal, vahel kuu. Järgmine aasta uus saatekiri perearstilt ja nii ta läheb. Just hiljuti vaatasin digiloost, et 2 aastaga on haigekassa üle 1000 euro neid arveid maksnud, nii et olen väga tänulik.
    Praegu mulle tundub, et Johan on natuke süsteemi hammasrataste vahele jäänud, ei tea, mida see kliiniline logopeed eeldas, et te ise oskate teha, aga kindlasti ta poleks pidanud tervet aastat kahe kohtumise vahele jätma. See oli nüüd hinnang spetsialistile, mitte Johanile.
    Vaatamata sellele, et Johan pole seni adekvaatset abi saanud, on ta hetkel veel õnneks noor! Ma ei usu, et ta areng seisab, see on lihtsalt aeglasem, kui abiga. Te saate selle korda. Räägin omast kogemusest.

    Liked by 1 person

  7. Mina sain tasuta abi lapsele Tallinna õppenõustamiskeskusest. Küll mitte logopeedilist, aga seal on ka logopeedid ka palgal. Helista ja uuri.

    Teine võimalus on lasteaed, kus on logopeedi ametikoht täidetud. See oleks lapsele ja ka vanemale kõige mugavam variant, sest ei pea kuhugile ekstra minema. Kindlasti on Mustakal mõni selline olemas. Lasteaia vahetus ei ole pikas perspektiivis nii hull asi versus kõne hilistumine ja kõik sellega kaasnev.

    Edu ja kindlat meelt.

    Liked by 1 person

  8. Tere,
    Mina soovitaksin ka lasteaeda vahetada, mustamäel on pm Kaja vastas lasteaed Pallipõnn. Seal on olemas tasandusrühm kuhu saab järjekorda rajaleidja soovituse alusel. Majas on eraldi ka logopeed kes tegeleb tavarühma lastega.
    Tasandusrühma on küll pikad järjekorrad, enda laps ootas kaks aastat kuid sel ajal saab lapsega tegeleda maja logopeed. Rajaleidja avaldusse pannakse klausel, et kuni laps pole asendusrühmas peab lasteaed logopeedilist abi pakkuma.
    Ise olen oma mõlema tütrega kogu kadalipu läbi käinud ning raske on olnud. Kogu see paberimajandus, ringi jooksmine jne kuid see kõik on seda väärt.
    Logopeedidega ongi sellised kehvad lood, et neid on meil kole vähe kuid abi vajavaid lapsi palju. Nii pole neil vabu aegu, ressursse ega midagi.
    Jõudu ja jaksu Teile

    Liked by 1 person

  9. Soovitan pöörduda Logopeediakliinikusse. Seal tehakse pereteraapiat sarnaste muredega laste vanematele. Nimeks More Than Words. Mõnel aastal on nad saanud ka rahalist toetust, mis lastevanemate osaluse muudab oluliselt väiksemaks. Sisuliselt õpetatakse seal just lastevanemaid oma lapsele kõne arengul toeks olema, sest just lapsevanem on oma lapsega kõige rohkem koos ja saab seetõttu kõige rohkem aidata. Olen ise selle teraapia läbinud ja sellest palju abi saanud.

    Liked by 1 person

    1. Mina käisin ka oma lapsega Logopeediakliinikus “It takes two to Talk”, programmis, sain palju nõuandeid, kuidas last kõnelema suunata, kuidas toeks olla, hetkel nad on vist juba uue grupiga alustanud, aga jaanuaris ehk veel mõni grupp alustamas, tasub uurida!

      Liked by 1 person

  10. Tere murelik lapsevanem
    Räägin puhtalt oma lapse kogemusest TÄPSELT SAMA murega. Lapse keel oli arusaamatu ja sai alguses nö perearsti poolt suunatud logopeedi teenust aga kuna see kaotati Rakveres ära, siis öeldi, et järgmine variant on puue taodelda ja läbi rehaplaani logopeedi saada. Laps oli siis 3 aastane. Lasteaias logopeed puudus.
    Läksin SKAsse ja taotlesin puuet lapsele. Enne küsisin sellelt eelmiselt logopeedilt lapse kohta paberil hinnangu tema kõne kohta, sest puude taotlemisel peab olema spetsialisti hinnang ja see oli ainuke sptesialist, kes lapsega kursis oli. Perearst ju ei tea täpselt kõnenüansse jne. Koos selle paberilehel arvamusega täitsin kohapeal ära lapsele mõeldud puude hindamise avalduse. Ei mäleta kaua sellega läks aga ikka läks aega. Tuli puude otsus.Lapsele määrati keele- ja kõnepuue 5 aastaks. Edasi läksime rehaplaani tegema. Ütlesin kohe kohapeal, et mu lapsel on vaja AINULT logopeedi teenust, muud viga tal pole.
    Kuigi tegelikult tehakse rehaplaan VÄHEMALT 3 teenuse peale (minu soovitus: lisaks logopeedile sotsiaaltöötaja teenus, kes jagab infot võimalustest nii rahaliselt kui vaimse abi saamiseks ja lapsele mõni teraapia). Teraapia selle pärast, et minu kogemusest, siis see keeleline mahajäämus ja enda väljendamise piirangud tekitasid ka lapses stressi ja teraapias saab ta seda stressi maandada, ühtlasi ka oma kõnet läbi muu viisi arendada (nt kunstiteraapias rääkides, mida joonistas või tantsuperaapias lihtsalt ennast füüsiliselt ja vaimselt “maha laadida”).
    Aastatega oleme saanud lisaks esialgsele plaanile ka mitu lisaplaani ja saanud nt eripedagoogi teenust, psühholoogi teenust ja siis erinevaid teraapiaid. Praeguseks on lapsel puue olnud 5 aastat ja nüüd saab see läbi. Polnud vaja enam pikendada, kuna keeleline areng on teistele järgi jõudnud.
    Eelmine aasta, kui laps kooli läks siis tekkis tal probleeme lugemisega. Veeris ja polnud samal tasemel teistega. Õpetaja tahtis lapse väikeklassi panna aga ma keeldusin. Ütlesin, et reha spetsilistid pole seda hinnangut andnud, et laps erikohtlemist vajaks. Läks sõjaks kooliga ja lõpuks läksin Rajaleidjasse, kus öeldi, et kuna lapse kõne tuli hiljem tuleb ka muu keeleline areng hiljem (sh lugemine). Lapsele tuleb aega anda ja tuleks nii 4 klassis uuesti alles üle vaadata, kas vajab väikeklassi või mitte. Rääkisin seda ka õpetajale. Nüüd on laps 2 klassis ja olukord palju parem.
    Kokkuvõtvalt. Rahulikku ja kannatlikku meelt. Ära lase endale pähe istuda. Tea mis on sinu ja lapse õigused ja vajadusel kaeba edasi. Vahel ongi nii, et ametnikud ei viitsi süveneda ja lasevad üle jala ja saadetaksegi nö muudkui kaleast ära. Ei ole nii, et nendel peab mugav olema- sina PEAD oma lapsele vajalikku abi saama ja KOHE, sest mida varem seda parem ja seda mitte pere toidulaua arvelt!
    Jõudu ja jaksu

    Liked by 1 person

  11. Kas äkki oleks mõeldav rahateenimise võimalus lapsehoidmise näol? Et hoiad ka teiste lapsi, ma mõtlen. Seda saad teha koos väiksemaga ja ka siis kui ta lasteaias parasjagu? Neil omavahel ka ehk lõbusam ja on väga paindliku ajaga võimalik teha.

    Liked by 1 person

  12. Meil oli sama probleem. Rajaleidja paberite põhjal andis perearst meile 10 korra logopeedi saatekirja. Soovitan perearsti tugevalt survestada, neil on selline võimalus (kui mitte aasta lõpus, siis aasta alguses kindlasti) ja loodetavasti lapse pealt ikkagi kokku ei hoita. Muu paberimajanduse osas nõu anda ei oska, kuna ise viivitasin asjaajamisega ja laps hakkas järsku 3 aasta ja 2 kuu vanuselt ühe kuu jooksul täiesti eakohaselt rääkima. Logopeed imestas ka, kuna dets. soovitas tasandusrühma, aga jaanuaris seda enam vaja polnud. Üldiselt palju oleneb ka logopeedi ja lapse no. klappimisest, kas ta leiab õige meetodi. Meil nt pildimaterjal ei köitnud ja logopeed tegi kõik harjutused mängudeks asjadega. Ametkondadega suheldes ole julge, helista neile ja küsi miks selline otsus, kust veel abi leida jne. Nende töö on selgitada ning Sinu õigus abi saada ja kui vaja võid ka natuke kuri olla;).

    Liked by 1 person

  13. Mina käin oma lapsega Logopeediakliinikus, ka seal on 40€ kord. Aga teenus on tasemel, tõsiselt. Vahepeal käisime ka Adelis, aga seal oli niiiii kombinaaditunne, et õudne. Ei sobinud meile.

    Kui perearst annab teraapiafondist saatekirja logopeedile, langeb mainitud kliinikus visiiditasu korrahind 15 eurole. Kui need suunatud korrad lõppevad, saab perearst juurde anda. Vajadusel vaheta kasvõi perearsti, see kasu on lihtsalt meeletu, kui on perearst, kes raatsib oma teraapiafondi aegu jagada. Kõik pole paraku sellised.

    Ja veel tasub mõelda sellele, et ka tasandusrühmal ja tasandusrühmal on vähemalt Tallinnas vahe. Minu laps käis Magistrali keskuse vahetus läheduses asuvas lasteaias tasandusrühmas ja oh boy. Ühe aasta käis ja vahetasime tasandusrühma, ta käib nüüd hoopis teises linnaosas tasandusrühmas. Nagu öö ja päev, suhtumise ja pakutava reaalse abi poolest. Parim otsus ever oli seda lasteaeda vahetada. Kui soovid – kirjuta mulle, võin kogemust jagada 🙂

    Liked by 1 person

    1. Suur aitäh vihje eest, Logopeediakliinikut ma silmas peangi ja sinna kavatsen minna. Perearst kirjutas, et sai nüüd 5 korda välja kirjutada, mis ma saan aru, on ikka kole vähe, aga algus seegi!

      Meeldib

  14. Kindlasti võta nüüd uuesti Rajaleidjaga ühendust ja räägi neile ka, et puuet ei määratud ja aruta ka nendega läbi, mida edasi teha. Meile sattus õnneks väga normaalne spetsialist, kes ütles kohe ära, et tuleb positiivne otsus tasandusrühma aga see võtab aega.
    Meid hoiatati ka selle eest, et iga tasandusrühm ei ole tasandusrühm. Kindlasti tasub minna enne rühmaga ja õpetajatega tutvuma. Ja uurida kui tihti logopeed konkreetses lasteaias lastega tegeleb.
    Ja kui tõesti mingil põhjusel teile tasandusrühma ei määrata, siis tasub vahetada lasteaeda ja otsida logopeediga lasteaed. Seal enamasti keskmiselt 1-3x nädalas logopeed tegeleb lastega. Oleneb logopeedi koormusest. Ka see oleks juba abiks.
    Logopeedidest on igal pool väga suur puudus hetkel kahjuks. Kui mõni töölt ära läheb, siis väga kaua läheb aega, et uut leida.

    Liked by 1 person

  15. Kas pere ei saaks aidata, nt jõulukingituste asemel logopeedi arveid tasuda? Või lihtsalt raha laenata? Et laps saaks juba käima hakata, kuni te välja mõtlete, kuidas edasi.

    Meeldib

    1. Minu arvates on mõnes mõttes ka kivi teie kapsaaeda. Näete, et on probleem, sellest ju pikalt kirjutanud ja ootate lihtsalt tasuta abi. See aasta oleks pidanudki ostma ise logopeediteenust oma lapsele ja kasvõi proovima arved suunata KOVi vms. Logopeed näeb teie last ju korra ja annab oma hinnangu, emana näed ja tunned rohkem ja kui emasüda ikka ütleb, et probleem on, juba ka sotsiaalsed probleemid kõnest tingituna, no mida passida siis.

      Meeldib

      1. Riina, meie kuulasime arsti juhendit, et oodata, pole hullu, kuni järsku ütles, et mis siin oodata jne. Kiiruga visatud jutt paberile, mida kõike. Kuna mul on elus esimest korda sellises vanuses laps, ei oska võrrelda, et kui palju keegi räägib või mitte, ma tõesti ei arvanud, et meil probleemgi on. Passinud me ei ole, aktiivselt koduste vahenditega tööd teinud, muus osas ei oodanud mitte niisama tasuta logopeedi, vaid konkreetselt öeldigi, et asjaajamine võtab aega, see, et puude taotlust ei rahuldata, oli justkui arstide sõnul välistatud, a la lihtsalt paberimäärimine ja saab tehtud. Nii et jah, täitsime naiivselt juhiseid, mis muud. Ja seda ma ka ei teadnud, et logopeed näeb last korra, ma arvasin, et hakkabki tegelema, kui esimest korda sinna läksime. Kust ma peaksin seda infot võtma, kui ma tõesti ei ole enne antud valdkonna ja murega kokku puutunud, spetsialistide roll on ka info jagamine, mida kahjuks väga heldelt ei tehtud.

        Meeldib

      2. Eks muidugi tuleb nüüd see asi korda saada ja regulaarselt logopeediteenust saama hakata, aga see pole vabandus, et ma olen esimest korda ema ja ma ei teadnud, igasugu kirjandust on, igasugu arste on olemas, kes suhtub tõsiselt, kes ülekäe, lapsevanem peab ise ka end asjadega kursis hoidma ja paremat nõudma, uurima, lugema, käid ju silmad kõrvad lahti ringi, kas siis ei kuule kuidas teistel samas vanuses lastel kõne on, kui pole rahul lasteaiaga v sealt saadava tagasisidega, tee midagi. Ma ei tea, nii lihtne on öelda, et ei teadnud, täitsin juhiseid jms, mulle tundub küll, et olete aega kaotanud just teie enda lollusest ja passiivsusest (ei mõtle kodus tegelemist) ja lihtsalt lootsite, et probleem möödub iseenesest. Ja jah hurjutamine on nõme võõra inimese poolt, aga mind isiklikult jubedalt ärritab, kui lapsevanemad nii saamatud on oma laste hüvede eest seismisel. Mõttetult palju aega on kaotatud, lihtsalt, et tegime nagu öeldi, vahel tuleb teha ise otsuseid, kasvõi sekundeerivad arvamused otsida jms. Minu jaoks olete te passinud ja käsku oodanud. Igaljuhul, palju edu, ja lõppkokkuvõttes on see lühike periood poja pikast elust.

        Meeldib

      3. Mul on hea meel, et inimesed murele kaasa elavad ja hea nõuga abistavad. Samas on ka hea meel, et on mõni hea näide ka sellistest inimestest, kes otsivad võimalusi targad näida samal ajal, kui nende pikkadest kommentaaridest mitte ühtegi päriselust pärit abistavat mõtet ei leia.

        Meeldib

      4. Mul on selliste parastavate kommentaaride puhul alati küsimus, et mis point neil on? Minevikus ja tagasi minna ei saa. Tundub lihtsalt, et tahetakse haiget teha. Väga nõme ja lapsik käitumine.

        Lilli, Sa oled väga tubli ema. Minu lapsel on sarnane probleem ja meie emadena ei ole meditsiiniharidusega arstid või logopeedid. Ja muide, pahatihti ongi mitte väga süvenevatel logopeedidel vastus, et tulge poole aasta või aasta pärast uuesti ja siis vaatame. Minul oli täpselt sama keiss, jutt, et las kasvab. Eralogopeed kusjuures. Ja siis hakkas samuti jube kiire, kui laps pea 3 oli. Kusjuures perearstiga olime selle probleemi osas pidevalt ühenduses ja temagi ütles, et kui logopeed on nii öelnud, et ootame, siis ootame, tema on ju kõneravi spetsialist.

        Kui sellises olukorras öelda, et oi sa oleksid ikka ema südamega teadma ja teisiti talitama, siis miks ei võiks sama öelda ükskõik millise ravi puhul? Et oi, arst on lapsele määranud antibiootikumid, aga noh.. ema süda ja kõik, äkki mina tean paremini emana ja ei anna neid talle? No ei ole ju nii. Ikka usaldad arsti, ega nad ilmaasjata 10+ aastat ei õpi seda. Mina mõistan sellist tegutsemist täielikult. Ja kunagi ei ole liiga hilja sellega tegeleda, iga päev on uus võimalus.

        Lühidalt soovitan kõigilt oma ekstrakõrgete hobuste seljast maha ronida, parastamine on kõige viimane asi mis selles olukorras aitab. Seda teavad isegi lasteaialapsed, et teist tuleb aidata, mitte halvasti öelda 🙂

        Kui sellises olukorras öelda, et oi sa oleksid ikka ema südamega teadma ja teisiti talitama, siis miks ei võiks sama öelda ükskõik millise ravi puhul? Et oi, arst on lapsele määranud antibiootikumid, aga noh.. ema süda ja kõik, äkki mina tean paremini emana ja ei anna neid talle? No ei ole ju nii. Ikka usaldad arsti, ega nad ilmaasjata 10+ aastat ei õpi seda. Mina mõistan sellist tegutsemist täielikult. Ja kunagi ei ole liiga hilja sellega tegeleda, iga päev on uus võimalus.

        Lühidalt soovitan kõigilt oma ekstrakõrgete hobuste seljast maha ronida, parastamine on kõige viimane asi mis selles olukorras aitab. Seda teavad isegi lasteaialapsed, et teist tuleb aidata, mitte halvasti öelda 🙂

        Liked by 1 person

      5. Lihtsalt enda kaitseks ütlen, et minu kommentaari eesmärk oli, et te ka enda tegemisi/tegemata jätmisi analüüsiks, et neist järeldused teha edaspidiseks. Lugege siin kommentaare, kuidas emad on võidelnud, et saada abi, lugege FB gruppi puudega inimeste toetuseks, Te ise kirjutate, et logopeed jättis pinnapealse mulje, justkui linnukese tegemine, te ise näete aasta jooksul kas ja kui palju on arengut, milline on lasteaias lapsel olemine, suhtlemine ja ootate mida… et puude saaks, et aasta täis saaks. Nii et pigem tuleb osata minu kommentaarist teile antud nõuannet välja lugeda. Hakake tegutsema oma lapse huvides ja ärge vabandage end sellega, et te ei teadnud või ei saanud aru. Ja keegi siin mainis ka teisi haigusi, loomulikult, kui määratakse nt ravi ja on näha et see ravi ei toimi, siis te ei ütle arstile või. Või kui arst ütleb, et kui palavik pole 40, ärge tulge EMOsse, teie lapsel aga 39 ja pilt eest ära, siis sa jääd passima, et ikka arst ütles. Lõpetage lolluste kirjutamine. On olukorrad, kus lapsevanem haarabki ohjad. Ja vahel on vaja ka karmi peeglisse vaatamist ja eneseanalüüsi, et kõik saaks korda.

        Meeldib

      6. See pole ikka nii lihtne, kui pole endal meditsiinilist haridust. Meil jäi kõne toppama ühe füsioloogilise põhjusega, mis oli küll nähtav, AGA nii neuroloog, laste taastusraviarst, füsioterapeut, kõrva-nina-kurguarst, kõik kõik, kellega kokku puutusime, ütlesid: laps on oma ea kohta väga arenenud, ta on väga tubli, olge uhked. Ja kui siis 1a vanuselt jõudsime läbi perearsti igaks juhuks ka kõnehäirete taastusraviarsti ja kliinilise logopeedi juurde, ütlesid nad, et APPII, me peame kohe tegutsema, et tast asja saaks. Ja nüüd, 2a hiljem ma vaatan vanu fotosid selle füsioloogilise eripäraga ja mõtlen, et issand… kuidas ma ise aru ei saanud??? MUIDUGII oli tal probleem… aga enne, kui pole seda kõike läbi teinud ei oska tegelikult ju hetkes öelda, mis on õige, eriti kui spetsialist on oma hinnangu andnud.

        Meeldib

      7. Looteea- või sünnitrauma tõttu madala näo- ja lõualihaste toonusest tingitud lahtine suuhoid. Ja mitte nagu adenoidi-lahtine (kuigi adenoid oli ka suur ja eemaldamine aitas), vaid vahel oli ikka täitsa töllakil. Hetkel oleme saanud tänu logopeedile ja füsioloogile lihastoonuse taastada, aga harjumus lahti hoida on veel sees, millest on tingitud ka kerge underbite (mis võib õige suuhoiu harjutamisel veel ise kaduda)

        Meeldib

      8. Mida ma just lugesin? Te, Riina, loete selle siiralt muretseva vanema postitust ja siis kirjutate sellise kommentaari? Vabandust aga see on lihtsalt eriti kitsarinnaline ja vastik käitumine. Mida teeb lapsevanem valesti kui ta käitub professionaali juhtnööride järgi? Ma ausaltöeldes ei tea kas see nõuanne aasta pärast uuesti vaadata üldse on ka takkajärgi kriitikat väärt tegelikult, sest Johan oli ju… kui vana siis? 2 midagi? Nii väikesele lapsele ei saagi mu teada panna veel mingit kindlat kõne hilistumise diagnoosi. Ja miks peaks lapsevanem siis hakkama “ise tegutsema” ja paanikat külvama. Ma arvan küll, et isegi kui mure oli olemas, siis kodus tähelepanu pööramine ja rahulik igapäevaelu on lapsele ka parem kui paaniliselt ringijooksvad mittekedsgiusaldavad vanemad.
        Olgu selle kommenteerijaga nagu on – igaltpoolt kumab läbi kui hoolivad ja tegusad te olete olnud ning Johanil saab kõik korda selle kõnega. Jaksu teile!

        Meeldib

  16. Nii kahju on kuulda seda lugu! Minule kirjutas perearst pidevalt välja saatekirku, et logopeedile teraapiafondist. Omaosaluseks jäi 10 eurot Kõneravi OÜ-s. Hakkasime kohe käima ja riikliku aparaadi jätsime vahele; nagu sinu teekonnast selgub tegime väga õigesti! Mul tekkis kahtlus, et riiklik hakkab väga venima, kui Vaimse Tervise Keskusest öeldi, et helistame, kui aegasid on. Siiamaani oleksin oodanud (meil juba probleem lahendatud ammu ja aastaid möödas). Soovitan sul ka öelda perearstile, et on väga vaja teraapiafondist logopeedi saatekirju (3 korda saab vist ühele saatekirjale panna). Me käisime u kord nädalas kaks aastat niimoodi.
    Ma usun, et Johani kõnega saab kõik korda. Jõudu!

    Liked by 1 person

  17. Tallinnas on õppenõustamiskeskus, kust saab tasuta abi (sh ka organisatoorselt poolelt, et kuhu pöörduda ja mida teha). Tartus saab HTK-sse igatahes üsna kergesti aja, ehk sinna ka.
    Juba paar käiku Logopeediakliinikus võivad olla silmiavavad, mul oli Haneni metoodika raamatutega ehe ahhaa-hetk ja lapse ekspressiivne kõne tegi ainult koduse arendusega poole aastaga 2-3a hüppe (seoses sellega: laenuta ja loe ka). Nad seal Kanadas on vist natuke eestlaste moodi…

    Liked by 1 person

  18. Mul oli laps 2,5-aastane, kui pöördusime Rajaleidjasse. Samal ajal sai ta logopeedilist abi lasteaias. Rajaleidjas oli meil väga väga tore logopeed, suunas koguaeg edasi, mida teha ja kuidas. Panin neuroloogile aja, 3 kuud hiljem pandi päevasteks uuringuteks aeg (saime 3 kuud hiljem), et lapse vaataks üle logopeed, psühholoog, uneuuring, MRT. Tehti kõik, et uurida, miks laps ei räägi, ainult lalises ebamääraselt. Õnneks mingit geneetilist riket ei leitud. Uuringute vastustega läksin Sotsiaalkindlustusametisse. Puue määrati üsna ruttu. Uuel aastal valisin rehabilitatsioonikeskuse välja ja nüüdseks on laps abi saanud peaaegu 2 aastat (hetkel on kohe 5) ja novembris tuleb uus puude taotlus teha, et laps jälle abi saaks edasi. Tänu Rajaleidjale sain ka Tasandusrühma talle koha, mis on suureks abiks. Lähengi uuesti neuroloogile, lasteaiast sain iseloomustuse, perearstilt võtan iseloomustuse ja sellega lähengi jälle Sotsiaalkindlustusametisse. See teekond on olnud väga väga raske ja ajamahukas, aga abi, mida laps on saanud – hindamatu.
    Sa pead ise uurima ja erinevate arstide uksi kulutama ehk lapse eest võitlema. Tänapäevases Eestis ei kanna keegi midagi kandikul ette :).

    Liked by 1 person

  19. Kahjuks kov laiutab nii väikse lapse peale käsi ja TÕNKist hakkab abi saama ka alates 4ndast eluaastast – kui Sa juba jõudsid helistada/uurida.
    Räägitakse Logopeediakliinikust nii siin kui mujal, meie oleme ootejärjekorras juba üle poole aasta, septembris öeldi, et jaanuaris hakkab uus tsükkel, aga ka siis pole mõtet loota ajale.
    Käisime logopeedil, kui poisslaps oli 2, tagasi 2a9k ja nüüd oodatakse tagasi kui laps on 3a1k. Mina küll usaldan meie logopeedi, harjutused on paberipeal kaasa antud ja perearst ei näe veel üldse probleemi, lasteaed tahaks ise lapsest lahti saada vist 😀 arvestades antavat tagasiside.

    Liked by 1 person

  20. Puudu andmine tagab lapsele tasuta igakülgse abi. Kahju, et seda ei määratud. Minu rühmas on kaks last, kes on selle kadalipu läbinud ja pean ütlema, et sellest on tohutult kasu olnud. Üks laps tegi aastaga sellisel hüppe kõne arengus, et hämmastav. Eks spetsialiste on erinevaid. Mõned ütlevad jah, et areneb omas tempos järgi, aga ma pigem sellele lootma ei jääks. Olles ise rühma õpetaja, siis soovitan kuulata hästi palju ka nende arvamust. Kui ikka kollektiivis lapse kõnest aru ei saada ja ka võõrad inimesed ei saa, siis üldiselt tuleb tegutseda. Meile on juba ülikoolis räägitud, et kõige tähtsam on varajane märkamine. Jah, kaheaastasel lapsel on tõesti veel arenguruumi, aga omast kogemusest võin öelda, et need kaks last, kes mu rühmas käivad, need olid sama vanad, kui meil lasteaia logopeediga nende kõne ja üldise arengu suhtes kahtlused tekkisid. Poleks me midagi teinud, ma ei kujuta ette, mis tasemel nad oleks praegu. Oodata ei ole siin midagi. Kohene tegutsemine toob tulemuse.
    Meil on ka sobitusrühm, lapsi on nende kahe lapse arvelt vähem, sest nad vajavad rahulikumat ja vaiksemat keskkonda. Kuna need kaks last on sobitujad, siis seetõttu võtab lasteaia logopeed neid enda juurde kaks korda nädalas. Johanile oleks ka hea, kui talle oleks koostatud see IAK – individuaalse arengu kava, kus on ülesanded, mida temaga pidevalt läbi teha. Saaksid kodus teha ja lasteaia logopeed ka. Kui Johanile seda kõnepuuet ei antud ja teie lasteaias logopeedi ei ole, siis vist muud soovitust mul ei ole, kui et lasteaeda vahetada, kus kõik tugisüsteem on olemas. Võimalusel.
    Jõudu ja jaksu! Tore lugeda, et sa tegutsed oma lapse nimel! Paljud vanemad üldse ei hakkagi vaevuma. Kahju, et need spetsialistid kõik nii omamoodi on. Vanem teeb kõik, aga teised on nokk kinni saba lahti.

    Meeldib

    1. Jah, ootan Rajaleidjast ka vastuse ära, aga me oleme juba vaikselt arutanud seda asja, et vahetada lasteaeda, kus spetsialistid ja tugi olemas. Igal juhul, kui tasandusrühma vaja, peaksime ka vahetama. Lasteaiast tuli ausalt öeldes eelmisel aastal vastus, et pole märkanud väga kõne hilistumist, st nad vist ei suhtlegi seal lastega nii palju 😀 Logopeed pidi käima ja ka üle vaatama, aga pole vist käinud, sest enne seda, pidid nad meile ütlema, et kindlasti teaksime last see päev lasteaeda viia.

      Meeldib

      1. Okei, siis on sattunud sellised rühmaõpetajad. Logopeed siis tõesti polegi ehk ühtki last seal rühmas üle vaadanud. Kurb tegelikult. Kes teab, milles seal täpselt asi on. Eks neid lasteaedu olegi nii- ja naasuguseid. Ka õpetajaid. See lasteaia vahetus on algul kindlasti veidi keeruline, et jälle uus keskkond ja harjumine, aga ma arvan, et kui satub hooliv personal ja toimiv tugisüsteem, siis loksub kõik kiiresti paika. Peab tekkima usaldus ja koostöö. Loodan, et leiate hea lasteaia, kus on toredad õpetajad, ja asjad hakkavad liikuma! Edu 🙂

        Meeldib

  21. Mina kahjuks kõne osas nõu anda ei oska. Murest saan aru aga küll: enda lapsel hakksin 1a7k vanuselt kahtlustama, et kuidagi vähe räägib. Võtsin kohe ühendust logopeediga ka, sealt öeldi, et kui 2-aastaseks saamisel on seis kõnega ikka sama, tuleb tegutseda. Õnneks paari kuuga (hakkas hoius käima) tegi kõne areng meeletu hüppe ja 2-aastaselt lobises juba 5-6 sõnalisi lauseid. Arvan, et hoius käimine aitas meeletult kaasa.
    Soovitusi annaks aga rahateemadel. Kui kulusid vähendada ei õnnestu, siis tõesti, proovige tulusid suurendada. Lilli, sa peaksid ise ikka mingit tööd tegema hakkama. Mina isiklikult soovitaks sellises olukorras kodukoristust. Selle jàrele on Tallinnas suur nõudlus ja see on väga hästi tasustatud. Mina maksan oma koristajannale 50€ korra eest (3-4 h tööd). Kui sa nädalas kasvõi kaks kodu teeksid, oleks teil Johani logopeedi raha koos ja saaksid kohe päevagi aega raiskamata tasulistes käima hakata. Vähemalt senikaua, kui riiklikusse saate. Uuri FB gruppidest, kodukoristusi otsitakse pidevalt ja väga paindlikult (a la keegi uurib, kas kohe täna saaks koristajat). Seega saad ise vaadata, kui lapsed aias, teed sel päeval ühe töö. Edu teile!

    Meeldib

  22. Käin lapsega tasulises, müopaatiline teraapia ja kahe hääliku puue.
    praegu on 30 eurot kord, et sinna minna, sõidan autoga iga kord 80 km sinna ja 80 km tagasi.
    Ja muidugi teen temaga kodus harjutusi, 2 x päevas. Minu jaoks on keerulisem leida aeg ja lapse motiveerimine harjutuste tegemiseks. See raha ja aeg, mida sõitmine võtab, polegi nii raske, kui see kodune lisatöö. Meie kodukohas on ka logopeede, aga kahjuks lapsele kumbki ei sobinud, need oleksin tasuta saanud, perearsti suunamisega oli üks, ja teine Raialeidja kaudu aga need tasuta kohad on 20 min õpetust ja seda ka vahel kord kahe kuu jooksul, sellest polnud midagi kasu.
    Ma ka proovin igalt poolt mujalt kokku hoida ja lihtsalt maksta ning saada sellist teenust, mida minu lapsele on vaja. Õnneks on töökoht ja palk 🙂 Proovi kuidagi tööle saada, on ju kodukontori variandid jms. võimalused ka.

    Meeldib

  23. Ma käin aegajalt siin ikka lugemas ja elan teile kaasa. Mul endal samas vanuses lapsed, kellest üks on samuti “isepäine”. Samastamist on palju.

    Ma tavaliselt ei kommenteeri ja nüüd järgnev käib üleüldisemalt elu kohta. Aga alati kui keegi teeb maha/halvustab mõnd teist ema või nende last (ma ei mõtle nüüd väga probleemseid perekondi, kus peab sekkuma, vaid tavalisi inimesi), siis mul tekib automaatselt soov neid inimesi,keda kritiseeritakse kaitsa. Me ju kõik anname endast parima, selliselt nagu me oskame. Kas neile kritiseerijatele ongi antud imekerged lapsed ja neil on igav ning neil puudub absoluutselt empaatiavõime?
    Sest ma olen isegi keskmisest rohkem kanaema. Huvitun kõigest, mis on laste kasvatamisega seotud, mis on nende arengule hea ja mis halb. Mõtlen, kuidas neid arendada ja nendest normaalsed inimesed kasvatada. Aga kindlasti pole ma ideaalne ning mu lapsed ei käi mööda nööri. Ja kohe kindlasti ei ole mul tahtmist teiste inimeste elu elada. Mina talitan nii nagu minu oskan, jõuan ja tahan. Minus tekitab hämmingut, et mis paneb need “ideaalsed kõike teadjad” arvama, et nemad teavad kõike paremini. Sest ma isklikult pole veel ühtegi ideaalset inimest kohanud.

    Aga teemasse ka. Ma arvan, et on väga hea, et saite perearstilt need 5x-gi. Saate vähemalt koos logopeediga selgust, et kui palju ja millist abi talle vaja on.
    Ma saan aru, et tegelt Johan oma kõnearengus on selline vahepealne (mitte piisavalt hästi, aga mitte ka piisavalt kehvasti) ? Et kõne ja arusaamine on olemas, aga sõnu on vähe lihtsalt ja 3-aastaselt peaks keerulisemad laused olema?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s