Väike update*

*miks ma ei tea, milline eestikeelne vaste siia sobiks … ?

Räägin veidi sellest, kuidas lastel läinud on.

Alustan Oskarist ja tema lasteaiateekonnast. Nagu teate (kui olete lugenud), siis Oskariga ei läinud algus just kõige paremini – lihtsalt nuttis seni, kuni keegi järgi kutsuti, ainult ühel päeval oli nii kaua, et läksin järgi enne lõunaund, teised päevad kutsuti alati juba pea tund aega peale viimist, et ei sobi see asi talle kohe mitte. Ta oli pahur, nuttis, lohutada ei lasknud, väsinud … Ma olin, ausalt öeldes, juba loobunud selleaastasest lasteaiaplaanist ja mõtlesin, et äkki peaks pika pausi tegema ning alles järgmisel aastal uuesti proovima.

Samas, kui nägin, et Oskar kasvatab veel hambaid ja lasteaia algus sattus just kihvade tuleku ajaks, otsustasin, et teen esialgu siiski väikese pausi, hiljem proovin uuesti. Niisiis, peale esimest nädalat tegin 2 nädalat pausi ja nüüd, sellel esmaspäeval, viisin uuesti.

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, tuli minu jaoks vana tuttav Oskar tagasi – rahulik, asjalik, suure sooviga “suur” ja võimekas olla. Läksime uksest sisse, olin valmis kisaks, aga ei – otsejoones enda kapi juurde, vahetasime jalatsid, mida tema juba ise poolenisti pusis teha, viisin rühma, algus oli nutune, aga rahunes päris kiiresti. Ja lõppkokkuvõttes oligi meil üks küllaltki edukas lasteaianädal – 1. päeval  läksin järgi enne lõunaund, teisel kahel päeval oli nii, et esimese päeva lõunauni jäi poolikuks, hakkas teisi veidi segama, läksin järgi, teisel päeval magas une ära, ärkas enne teisi, oli vaikselt oma voodis midagi mänginud ja rahulikult, niisiis, läksin järgi alles õhtul, kui Johanigi koju tõime.

Mis on eriti tore – õpetaja helistas iga päev ja kirjeldas, kuidas kõike kaasa tegi, sõi teistega koos, kuidas talle tegevused meeldisid ja kunstitegevus kohe eriti, kuidas ilusti magama vajus, trepist ise käib, jalatseid puhastab – no, kõike, kõike ja eelkõige helistas ta seetõttu, et teab, kuidas vanemad on ootel ning muretsevad ning et me ei muretseks. Ta kiitis, kui tuli on Oskar ja kui uskumatu – nii väike, aga nii asjalik. Meil oli Jaanusega nii hea ja kindel tunne seda kuulda – täpselt sellise Oskarina ma ju teda teangi ning tundsin, et ta on siiski lasteaiaks pigem valmis, kui mitte valmis. Igal juhul, Oskar oli nii uhke enda üle, kui lasteaiast tuli, jutustas igasuguseid asju oma keeles, kohati mulle arusaadavalt, läks trepist ise, ukse juures olevast jalatsiharjast käis enda jalgadega läbi, suunas mind ka seda tegema 😀 Tubli laps!

Väike mõru noot asja juures on see, et nüüd jäime terve perega haigeks, mina kõige vähem, aga teised on täiesti mingisuguses nõmedas viiruses, seega, lasteaeda tuleb paus, aga arvestades, et ruumid on Oskarile tuttavad juba Johani eelmisest aastast ja nüüd läks ka peale pausi päris julgesti, siis loodan, et peale haigust sujub lasteaiaga sama hästi.

lasteaiast koju1
Little Mr. Sunshine

lasteaiastkoju

lasteaiastkoju2
Lapsed on ikka nii erinevad – kui Johan, nähes lompi, jookseb sumades sisse, seal sees edasi-tagasi, siis Oskar käib nende ümber ja kaarega mööda. Sellel pildil käis õpetus, et võid küll lompi astuda, kui on veekindlad riided. Ehk jalutuskäik lasteaiast koju.
oskari esimene töö
Oskari esimene kunstitöö lasteaias

Ja nüüd Johanist.

Kuigi ma kuulen, kuidas Johan sel aastal lasteaias kõneliselt kohe eriti areneb, siis endiselt on vaja meil logopeedi abi, selleks soovitati vormistada puue, Lastehaigla neuroloogiaosakonna logopeed tegi tõendi Rajaleidja Keskusesse, et võiksin Johani panna tasandusrühma (mis tähendaks meile lasteaiavahetust) ja nii ma siis järjest neid asju kuidagi olen ajanud teadmata üldse, mida ma täpselt tegema pean.

Esiteks, tegin Sotsiaalkindlustusameti kodulehel puude taotluse. See käis nii, et laadisin alla ühe avalduse vormi, täitsin ära, saatsin nende info-meilile ja kõik. Veidi aja pärast tuli mulle kõne, et said avalduse kätte ja hakkavad sellega tegelema. Seda infot, et kui kaua see aega võtab või millal ning kust ma vastust näen, ei leidnud ega leia siiani – mul pole aimugi, kas tal sai see vormistatud, kas seda veel tehakse või kui kaua võiks minna. Esmaspäeval helistan üle, sest aega on tõesti juba päris kaua läinud.

Siis oli mure üleüldse kuulmisega – kas Johan kuuleb, äkki peaks kontrollis käima ja seda ma ka tegime. Suve lõpus käisin Kõrva-Nina-Kurguhaiguste kliinikus (http://www.entc.ee/et/). Seal vaadati üle kõrvad, kurk, nina, aga kuulmiskontrolli nii väikesele teostada ei saa. Samas, nähti, et kõik tundub olevat korras, Johan pole kunagi ka kõrvapõletikku põdenud, nii et tõenäoliselt ei ole ka kuulmisega mure. Siinkohal pean tõsiselt kiitma seda kliinikut – nii suurepärane arst ja teenindus, Johan tegi kõike kaasa, mis vaja ja ma lahkusin sealt tõesti rahuliku südamega, sest kõik, mida sai vaadata, vaadati üle.

Järgmine asi, mida pidin tegema, oli minna Innove Rajaleidja Keskusesse ja panna Johan tasandusrühma lasteaeda järjekorda. Vähemalt nii ma arvasin, et asi käib, sest Lastehaigla logopeed seda ütles. Helistasin siis Rajaleidjasse, et tere, uurin, kui tahan last järjekorda panna, kas võin lihtsalt tulla või mismoodi. Sealt vastati, et päris nii see ei käi, esiteks saate te nõustamise aja, siis logopeedi aja, tulge lapsega, tõendiga, puudetõendiga, kui juba on (ei olnud) ja iseloomustusega lasteaiast ning esimene vaba aeg on mitme nädala pärast. Nii, et hea, et ma lihtsalt uksest sisse ei astunud, sest nii ma arvasin, et peab tegema.

Neljapäeval läksin siis Rajaleidja Keskusesse, kus kohtusime logopeediga (kedagi teist ei olnud vist planeeritud, ei näinud küll). Kõik läks väga ilusti, Johan nimetas kõik, mis seal nimetada oli, natuke kahtlased olid need kujud või mänguasjad, mis lapsele ette laotati. Näiteks, mingi väikesed rohelised draakonid, kas need pärinevad Kinder Surprise’st või äkki kuskilt multikast või kommipakkidest … Igatahes, küsiti Johanilt, et kes need on, mida ta loomulikult vastata ei osanud. Ma ütlesin, et meile on need võõrad, ma ei tea isegi, mis need on 😀 Aga ok, see selleks. Tulemus oli, et jah, osa sõnu olid väga selged, osa mitte. Natuke nalja pakkus see, et logopeed näitas koera, et no, kes see on, on ju kutsa, mille peale Johan vastas, et see on koer! Oi, selge, vabandust, tõesti on koer. 🙂

Seal täitsin siis ühe avalduse, kõik käis kuidagi nii sujuvalt vesteldes, et kui ära tulin, siis avastasin, et ma ikka ei tea, mida ma nüüd siis tegin või ootan. Logopeed küsiski, et kas te ei olegi veel logopeedil käinud peale selle ühe. No, ei ole, ma olin ju ootel, ma arvasin, et teen igasugused taotlused ja asjad ära, siis veel määratakse … Ma ütlen, ma ei tea üldse, kus ma omadega olen. Muidugi avaldati imestust selle üle, et meie lasteaias ei ole püsivalt ühte logopeedi ning tasandusrühma, mis võiks tänapäeval olla. Igal juhul, loodetavasti tuleb või loodetavasti on Johan aasta pärast tohutu jutustaja, et ma ei peaks lasteaeda vahetama, sest hetkel tundub, et Johanile meeldib VÄGA lasteaias käia – sel aastal on nagu mingi tohutu vabanemine temas olnud, tõenäoliselt tuttavad kaaslased ja süsteemid, mis temas turvatunnet tekitavad ning seda lõhkuda väga ei taha.

Nii, et kus ma siis olen järjega … Ma ei tea! Ma helistan esmaspäeval Sotsiaalkindlustusametisse ja uurin seda puudeasja, siis peale puudetunnistuse saamist lubasin selle Rajaleidjasse tagantjärele saata, kust ühtlasi uurin, et kuidas selle järjekorraga nüüd üldse jäigi (kuigi midagi meenub, et ütles, et vastusega võib minna isegi kuni kuu). Et jah, kõik vanemad, kes te olete sama teemaga mures ja mõtlete, et kuidas meil läheb, siis ma ei oska kuidagi nõu anda või juhendada, sest ma olen mingeid asju ajanud juba pikemat aega, abi justkui pole saanud, st konkreetselt kõnega pole tegelema hakanud ja pole päris selge, mida ma teen. Üks spetsialist juhendab ühte moodi, teine teist – mingid infokillud on alati välja jäänud, nii et panengi enda peas seda puslet kokku. Pole hullu, küll sellega ühele poole saan.

Seni harjutame ise kodus enda jutte edasi, jutustame kõike ette-taha, lappame raamatuid, üritame “vee peal” olla. Kohati on mure, miks kõik nii, aga enamasti olen sammu tagasi astunud ja Johani lihtsalt võtnud sellisena nagu ta on, nii tulevadki edusammud kiiremini.

Muide, kui mainisin Jaanusele, et uus logopeediline aabits on välja tulnud, kus kaasautoriks ka Heiki Vilep (meile on tema looming väga meeltmööda, jutud, unelaulud jne), siis jooksis ta kohe poodi ja tõi selle koju ning väga kiiresti sai sellest nüüd meie lemmikraamat, mille järgi koos jutustamist harjutame. Raamat on juhendiga, kuidas seda lugeda ja läbi töötada, sisaldab kergeid jutte, erinevate raskusastmetega luuletusi, et kõne arengut toetada.

kõneaabits
“Pesamuna kõneaabits” Heiki Vilep, Darja Parts, Lea Kübar

Üldiselt rääkides on Johan ikka parajalt keevaline, rahutu, teeb end meelega “beebiks”, sest Oskar on ju ka “beebi” (tema arvates), talle justkui ei sobi asjad, millega teised suurepäraselt hakkama saavad, ülipalju protesteerib, hing on alati kinni, kui me kuskil liigume, enamasti viskab pikali jne. Ütleme nii, et minnes ka Ülemistesse Rajaleidjasse oli paras seiklus, mis võttis mult peaaegu viimase. Ja külaskäigud on stressirohked ning vahel tajun lausa oma inimeste poolt Johani suhtes häiritud olekut ning tõrgest suhtumist. Eks paljudel on endiselt see mõtteis, et ju on laps kasvatamatu, ju me ei ole piisavalt järjekindlad, ära hellitanud, ümber sõrme lasknud keerata või kes teab, mis kõik veel. Päris huupi ma seda ei paku, sest selletaolisi küsimusi/märkusi oleme aegade algusest saanud küll ja veel.

AGA. Kui mitte sundida, vaadelda rahulikult, kes Johan on, aeg-ajalt lubada asju, mida teevad suuredki (näiteks, pildil Jaanuse tehnika), siis tema tõeline kirg alles avaldub – ta võib tükk aega ettevaatlikult sellega tegeleda, ta tunneb, et ta tegevusel on tõesti suurem eesmärk, antud juhul mikrofoni kostmine kõrvaklappidesse ja et heli oleks õigel tasemel. Või näiteks, söögi tegemine – ma võtan ta alati kööki kaasa ja juhendan, mida teha, see on üks nendest asjadest, milles ta on lausa võluvalt hea. Ta õpetas mulle ühe käega mune katki lööma, päriselt ka. Enne läks mul alati liiga sodiks, aga jälgisin, kuidas teeb. Koos tegime pelmeene, tema pani lihasegu igale taignajupile, vajutas need kokku, andis mulle, et ma lõplikult kahvliga kinnitaksin. Tegi kiiremini ja ilusamini, kui ma oleksin jõudnud kahvliga kinnitada. Johan on lihtsalt imeline väike inimene väga suure iseloomuga.

johan1johan2johan3

Siinkohal lõpetan selle postituse ja ütlen, et kõikide meie lapsed on imelised, onju! 🙂

… ja lähen õunastruudlit tegema, sest sügis.

12 thoughts on “Väike update*

  1. Räägin meie logopeediteest (et ehk keegi kobab veel pimeduses).
    Koht: väikelinn
    Protsessi algus: mai
    Alustasin perearstist, kellel on ka võimalus suunata laps sinna-tänna-kolmandasse kohta (teraapiafond). Iseasi, kas tahab ja kas raha jätkub (see on kindel summa kuus või poolaastas või millalgi, nii et teoorias võiks kuu alguses rohkem šanssi olla). Perearst andiski saatekirja kliinilisele logopeedile (võtab kohalikus haiglas vastu) konsultatsiooniks. Panime aja, käisime “näitamas”, nägi põhjust käia, soovitas küsida perearstilt aja neuroloogile, kes ei sõltu teraapiafondist oma suunamistes. Ja siis oligi jälle perearst, kes ise andis logopeedi otsuse põhjal 3x saatekirja, neuroloogi aja saime 2 kuu pärast. Ja siis septembris saime neuroloogile, kes andis 10x saatekirja ja nii läkski. Ehk läks 4 kuud (aga seal olid suvepuhkused ka) ja logopeedil me käime. Lasteaed otsib jätkuvalt logopeedi.

    Liked by 1 person

  2. Me käisime kuu alguses selle sama Rajaleidja logopeedi juures novembris 3seks saava poisiga. Ka mina nägin neid draakoneid esimest korda, aga teadsin, et need kalevi kommipakkidest. Sorry, mu laps ei söö niimoodi komme. Üldse oli kuidagi naljakas.
    Perearstilt oleme saanud saatekirja logipeediliseks konsultatsiooniks, neuroloogile pole saanud. Knk kliinikus käidud augusti alguses. Kõik räägivad seda kohe tuleb juttu, aga no ma arvan, et Johan räägib paremini.
    Erirühma eriti ei tahaks, logistiliselt keeruline, puude taotlemiseks öeldi mulle, et las saab 3, veel parem 3 ja pool. Kodus alustasime kuu algusest terase lapse raamatu ainetel.
    Elan teile nii kaasa ja aitäh jagamast.

    Liked by 1 person

  3. Me alustasime oma asjade ajamist veidi rohkem kui aasta tagasi. Lasteaia soovitusel asusime puuet taotlema. Kohe tuli esimene tagasilöök. Puude taotlemiseks on vaja spetsialistide epikriise digiloos, mida meil ei olnud (kusjuures logopeedidel, psühholoogidel puudub juurdepääs digilukku). Pöördusime siis perearsti poole ja rääkisime asja ära, et vaja rohkem logopeedi teenust. Perearsti asendaja soovitas meil kõige pealt lastehaigla logopeedi juurde minna, et küllap nemad kutsuvad tagasi. Kohapeal selgus, et nemad annavad ainult oma hinnangu. No esialgu asi seegi. Ainult logopeed ütles, et puhtalt kõne pärast nad puuet ei määra, on vaja kolme põhjust. Varem määrati väga kergelt, aga nüüd muudeti keerulisemaks asi. Edasi käisime perearstiteraapiafondi raames suvel ühes erakas. Mõlemad logopeedid tegid juttu, et ega me neuroloogi juures pole käinud. Pöördusime uuesti perearsti poole. Rääkisime jutu ära, mis meil mureks ja et meilt on uuritud, et ehk peaks neuroloogi külastama. Perearst ütles, et ega tema ka ei tea aga igaks juhuks võiks ehk tõesti ära käia. Lõpuks jõudsime neuroloogi juurde ja rääkisime temale oma probleemid ära. Meil lisaks kõnele on emotsionaalne pool natuke nõrgem ja natuke kohmakas ka ehk vajab ka pisut füsioteraapiat. Neuroloogi vastus oli esialgu ehmatav. Last tuleb kindlasti uurida ja andis saatekirja nädalaks lastehaiglasse. Seal tehti nii uneuuring, kompuuteruuring, geenitestid, vereanalüüsid, logopeed, psühholoog, füsioterapeut, tegevusterapeut jne. Saime digilukku korraliku kokkuvõtte ja vastus puudetaotlusele tuli juba umbes nädalaga. Nüüd käimegi 2x aastas neuroloogi juures ja logopeedi ja psühholoogi hinnangut saamas, et vajadusel järgmine puudetaotlemine juba lihtsamalt läheks.
    Nüüd kevadel otsustasime, et vahetame ikkagi lasteaeda ka. Kuna ta kohaneb uute olukordadega väga raskelt, siis see otsus tuli väga raskelt. Käisime Rajaleidjas ja ilma nende poolse otsuseta ei saagi tasandusrühma. Aga neil on aega otsuse koostamiseks aega 90 tööpäeva. Hetkel oleme väga rahul, et otsustasime lasteaeda vahetada. Kohanes uue kohaga väga kiirelt (lausa ootamatult) ja rühmas on ainult 12 last, enamasti isegi vähem. Iga päev tegeleb logopeed lastega, kas siis individuaalselt või ka väiksema rühmaga. Ma olen arusaanud, et tasandusrühma minekuks ei pea olema puue määratud, vähemalt meie rühmas kõigil ei ole, vaid ongi vaja Rajaleidja otsust selleks. Kõige raskem selle asjaajamise juures on see tohutu ootamine, aga see kõik tasub ennast lõpuks ära.

    Liked by 1 person

    1. Suur tänu nii põhjaliku kommentaari eest, see oli mulle väga oluline info! 🙂 Puuet meile, tõepoolest, ei määratud ja ma olin mitu päeva üsna löödud, sest abi saamist oleme oodanud kuude kaupa juba. Nüüd tean, kuidas asja edasi ajada!

      Meeldib

  4. Mitte logopeedi, vaid selle viimase teemaga seonduvalt, tahaksin sulle soovitada ülihead raamatut, mille ise avastasin: “Isepäise lapse kasvatamine”. Olen ise viimased 4,5 aastat olnud segaduses, aga see raamat asetas kõik klotsid justkui omale kohale. Eestikeelne tõlge vb veidi kehv, aga inglise keeles suurepärane: How to raise a spirited child”. Soovitan, sest see, mida ma sinu blogist loen, on mulle nii tuttav. Ja see raamat on mind nii palju juba viimase kahe nädalaga aidanud 🙂

    Liked by 1 person

    1. Otsin üles ja olengi otsinud, et ehk on mõni hea raamat välja antud. Päris igasuguseid lugeda ei taha, kui need on jälle “päris mitte see”, aga sinu soovitus kõlab paljulubavalt! 🙂

      Meeldib

  5. Taas jälle nii tore lugemine. Ostsime ise ka selle logopeedilise aabitsa. Meie pere lemmikuteks on tähesalmid nt P on ühe põsega, paremale punnis ta, E in täitsa nagu kamm.. vms.. Ja siis avastsin googeldades, et neil aabitsa logopeedidel on äge youtube kanal, kus vanemad saavad teavet laste kõne toetumiseks selle raamatu põhjal. Seal mitmeid üsna toredaid õpetlikke videosid.

    Liked by 1 person

  6. See raamat hakkas oma pealkirjaga kohe silma, nüüd lähengi ja ostan ära. Mul on Johanist aasta vanem laps ja ka oma kadalipud selle kõnega käidud, aga kinnitan: tuleb päev, kus see probleem ja mure saab läbi.

    Liked by 1 person

  7. Kõnemure läheb mööda, kui tegutseda. Kuidas kõik keskmise logopeedi suhtlemisoskuse taset arvestades selle käigus terveks jäävad, ei tea (minu vaene lapseke pidi kohtama üheksat, kellest neli olid puhas õudus… oleks ma siis teadnud seda, mida täna, oleksin lapse kaenlasse kahmanud ja minema astunud).

    Isepäisusega seoses – minu pojad on (üli)tundlikud (teatud tekstuuride vältimist jms pole olnud, aga mürarikas keskkond väsitab siiani – mida rohkem ettearvamatut, seda enam). Seetõttu oli 3a ümber pehmelt öeldes väljakutseterohke aeg. Ehk on ka selleteemalises kirjanduses midagi, mis kõnetab ja julgustab:) Olen päris kindel, et olete õigel teel, ükskõik, mida võõrad ütlevad.

    Liked by 1 person

  8. Ma tahan siia lisada üldise kommentaari kõikidele ja loodan, et see kõikidele ka kohale jõuab. Ma olen nii tänulik nende kommentaaridet ja lugude eest, mida te siin jagate – see on mulle väga toetav ja lohutav olnud! Kiired ajad, infot ja uurimist palju, seetõttu jäigi teile vastamata, aga nüüd, mõni päev tagasi ja peale 2 kuud ootamist, selgus, et Johani puudetaotlust ei rahuldatud, mingit abi me seega sealt kaudu ei saa. Nüüd vaatame ja uurime jälle perearsti kaudu, mis edasi ja samal ajal harime ennast veel enam selles vallas, kuidas ise lapse kõnet toetada saame. Muremõtted on vahel päris suured, aga teie lood toetavad ja inspireerivad meid! Aitäh, aitäh, aitäh!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s