Üks asi ajab teist taga – lasteaed, kõne, kelmus.

Tavalised eluasjad, millest ma nüüd rääkima hakkan.

Jaanus läks lastega enda ema külastama, mina panin näomaski pähe, naudin vaikust ja kasutan juhust, et tegeleda endale meeldivate asjadega, nagu blogimine. Üks selfie ka, päise jaoks, sest muud polnud panna. Vaadake, kui suur mu ingver on!

Esiteks, väärib mainimist, et Johan sai üle mitme kuu lõpuks juuksed lõigatud! Jee! See halb juuksurikogemus, millest eelmises postituses rääkisin, on nüüdseks minevik ja teiepoolse kinnitava tagasiside põhjal ma tõesti enam sinna salongi ei astu.

Tegime hoopis proovi Magistrali Keskuses oleva väikese Juuksurexpress salongiga, kuhu ma uuesti Johanile aja broneerisin. Nagu eelmises postituses mainisin, siis esimest korda ei lasknud ta juukseid lõigata, kuid uudistas ja isegi veidi rahunes. Teist korda läksin, ostsin varustuse ehk 2 pulgakommi, võtsin rahakassast paar münti, kodus juukselõikusmasina (millel oli aku tühi) ja üritasin last ära osta sellega, et saab kommi süüa ja peale juuksurit 3. korrusel müntide eest rongiga sõita.

Pulgakomm, tuttav keskkond mõjusid talle hästi. Juuksur oli küll uus, aga sama meeldiv, kui teisedki juuksurid esimesel korral, veidi ettevaatlik, kuna Johan kartis, aga lähenes väga ilusti, seletas, alustas eemalt, ärgu kartku, kõik on hästi – nii nagu peab. Saime juuksed lõigatud, lõpp läks veidi rahutuks ja nutuseks, nii et paar ebatasasust jäi, millega juuksur ise vast rahul ei olnud, aga meie jaoks oli see parim tulemus ning suur kergendus. Ja siis sai Johan kommi, rongi ja jäätist (sest ma suures vaimustuses külvasin ta suhkruga üle) – oli enda üle eriti uhke, kõndis ilusti käest kinni minuga koju, rääkis igale vastutulijale, kuidas juukseid kammiti ja lõigati, st mina sain jutust aru, teiste jaoks on tema kõne veidi segane veel, aga ta oli üliõnnelik, ise ka kergendunud ja me oleme väga rahul selle juuksuriteenusega! Muide, kui juuksurisse aja panin, oli nädalavahetus ning aja sain poole tunni pärast, nii, et neil on üsna palju aegu, mille seast valida.

Illustratsiooniks mõned udused telefonipildid, mis tekitasid praegu jäätiseisu, kui aus olla:

Teine aktuaalne teema on lasteaed. Oskarile ikka see asi ei istu. Ma ei oskagi öelda, kas ta on liiga noor (no seda ka) või selline iseloom. Johan oli juba temavanuses väga iseseisev, ta ei nutnud kunagi, kui meist eemaldus ja mängima läks, pigem eriti rõõmus, et saab rahmeldada, läheb pea ees uutesse olukordadesse. Oskar on hoopis teine tüüp, ta on asjalik ja rahulik enda turvalises keskkonnas, õpib uusi oskusi hästi kiiresti, küllaltki vaikne ja leplik. Niisiis, ma olin kindel, et lasteaiaga kohanemine läheb vaikselt ja toredasti, aga ei. Tegime harjutuspäevad läbi ning siis oli paar päeva ilma meieta, esimesel päeval oli 45 minutit vist üksi seal kui mitte vähem, teisel päeval lõunauneni. Kuid kõikidel päevadel, nii meiega kui meieta, on ta seal olnud õnnetu, väsinud väga kiiresti, sest mürglit palju ja tahab ära. Kohe, kui ära saab, on rahulik, õnnelik, ei ole kuidagi traumeeritud olemisega, nii et väga suurt muret ei ole, aga samas seal olles on ta üsna lohutamatu olnud, ei lase kedagi ligi, ei mängi teistega, ei söö midagi – täiesti selline.

Mul on siinkohal ülihea meel, et lasteaed on väga vastutulelik olnud, ma ei tunne sel aastal absoluutselt mingit pinget, survet, kiirustamist, et laps peab nüüd olema valmis ja kõik. Eelmisel aastal Johaniga tundsin ma seda kahjuks liigagi hästi ja võimalik, et see on sellest, et Johan on selline “tugev tükk”, kes ei nuta, kargab ringi, aga ei arvestatud, et ka tema vajab hella ümberkäimist hoolimata sellest, et ta nutuga südameid ei murra. Sel aastal on ka rühmas ja õpetajate seas muudatusi, tundub, et sõimes enam väga kärsitu olemisega õpetajaid või abisid ei ole, kõik on malbed, arusaajad, rahulikud, mille üle on ainult hea meel.

Samuti meeldis see, et õpetaja ise helistas ning oli õppealajuhatajaga nõu pidanud, et kuna Oskaril läheb kohanemine aeglasemalt, siis erandkorras lubavad meil teise graafikuga edasi harjutada, näiteks, tuleme selleks ajaks, kui lapsed on õues, nii on tal mõnusam ega näe seda hommikust stressi, vanemate sahmimist ja palju liiklust maja peal, mis teeb ta juba ette ärevaks. Nii me siis reedel toimetasimegi – Jaanus läks Oskariga lasteaeda, sai ise temaga õue jääda, hiljem läksid tuppa lõunale, mida ta küll ei söönud, aga uudistas laua ääres, peaaegu oleks juba “võitu” ka saanud. Jaanuse valisime seetõttu, et Oskar on ikka väga minus kinni ja ehk on tal kergem, kui ta harjutab võimaluse korral Jaanusega. Me võtame endiselt väga vaikselt ja vaatame, millal tal on piisavalt kindel tunne ning millal ta on lasteaiakeskkonnaga harjunud. Hommikuti läheb Oskar väga hea meelega lasteaeda ja kui reedel Johan läks üksi, Oskar alles hiljem, siis ta oli ikka õnnetu küll, et miks ta juba riidesse ei saa ja ta ju peab ka minema. Lootust on, sest õues ja lasteaia uksel on Oskar väga asjalik, sellise näoga, et vot teeb, mis vaja ja need on tema asjad nüüd. Pealegi, terve eelmise aasta sai ta minuga koos Johanil lasteaias järel käia, päris võõras talle see keskkond ei ole ka. Sellised lood Oskari lasteaiaga hetkel.

lillijaoskar
Oskar “lasteaias” ehk kui esimest korda üle mitme aasta üritasime Jaanusega kahekesi väljas hommikust süüa.

Johaniga on nii, et tema on lasteaias üsna hästi kohanenud, aga mis mulle muret on tegema hakanud nii lasteaias kui lasteaiast väljaspool, on suhtumine temasse. Johanil on endiselt rääkimisega raskusi, ma näen kõrvalt, kuidas temavanused ja väiksemadki, näiteks Oskari rühmakaaslased, räägivad. Loomulikult on päevi, kui suhtun sellesse rahulikumalt, me ju tegeleme asjaga. Aga samas, kui ma näen, et tal on teistega suhtluses raskusi, see tekitab temas trotsi ja ta saab juba ise aru, et teda jäetakse tihti mängudest kõrvale, tõugatakse eemale, miski on temas teisiti jne, seda minu süda väga ei kannata.

Ma näen liiga palju seda, kus lapsed kogunevad kampadesse, Johan, kes on hästi elav ja tahab igast mängust osa saada, kuid ei oska rääkida, lükatakse välja, et ei, see poiss siia ei saa, temaga mängida ei saa, tema siia ei tohi tulla, jookseme ruttu eest ära, et ta ei jõuaks jne. Kahjuks, näen ma ka täiskasvanute poolt suhtumist, et ta on kasvatamatu, rahutu, andke seda või teist, et ta vait jääks, kuulen naljaga pooleks kommentaare, kuidas vähemalt minu laps nii ei jaura jne. Mul on nii kahju, ta on väike poiss, kes vajab ja saab abi, aga kelle eripäradega ei arvestata avatud hingega, vaid vaadatakse, kui mingit tüütust nii väikeste kui suurte poolt. See, et ta ei räägi, ei tähenda, et ta ei saa suhtumisest või temale suunatud kommentaaridest aru ja see teeb nii talle, kui ka mulle haiget.

Nii, et neid olukordi on kogunenud siin ja seal, küll mänguväljakutel, kui muudel kokkusaamistel ja see murrab mu südame. Ma olen päris palju pidanud teisi lapsi korrale kutsuma, et Johani mitte kiusata, hoolimata sellest, et nende vanemad on juures – mina teen, nagu õigeks pean, sest lapsed on lapsed, nad ei pruugi mõista, mis on õige ja vale, taktitunne puudub, aga vanemad on seal, et suunata. Kui ma näen, et teised vanemad ei reageeri sellele, kuidas üks laps peab muudkui välja jääma või kuidas talle viltu vaadatakse, siis mina sellega ei lepi, mina reageerin, meeldib see kellelegi või mitte. Täpselt samuti reageerin ka siis, kui minu lapsed kellelegi ülekohut teevad.

Kui Johan peab ikka ja jälle õnnetult nuttes minu juurde tulema, et tal ei lubatud mängida, kus lapsed võiksid mängida, siis on probleem. Mul on lihtsalt nii kahju, et ta sõnavara ei ole seal, kus ta kellegi kirjade järgi peaks olema, et ta saaks paremini teistega suhelda. Ja ma ei saa väga neid lohutusi nii tõsiselt enam võtta ka, et küll hakkab rääkima. Ma ei kahtlegi selles, et hakkab, aga mul on raske vaadata, et tal on raske ja et ta juba tunnetab seda vahetegemist, mis tema raskusega kaasneb. Olgem väga ausad, ta tõesti ei räägi nii, nagu enamus temavanused ja siin ei ole midagi lohutada või teisiti fakti väänata. Homme läheme me Kõrva-, Nina-, Kurgukliinikusse, et saada lõplik hinnang tema kuulmise kohta, veel ootame vastuseid erinevate paberimajanduste osas, et saada talle tugi logopeedide ja eripedagoogide näol.

Ma ei tea, raske on seda sõna välja öelda, ei taha ju öelda, et tal on puue, aga ajutine arengupuue ilmselt määratakse, mis on tegelikult tavalisem, kui arvatakse. Tegemist ei ole vaimse puudega, vaid ealise iseärasusega, mis on mööduv, lihtsalt see nimetus… Ma ei usu, et see on puue, vaid erinevas suunas areng – mõni areneb füüsiliselt enne, mõni vaimselt, mõni oskab midagi enne, mõni mitte – see ei olegi päris üheselt sirgjooneline ja seetõttu ei ole keegi puudulik, vaid erinevas arenguetapis. Ja muidugi, ema süda ei lase kergelt nimetada seda puuduseks või puudeks, selge see. Aga me teeme, mis me saame, et Johani toetada, me üritame kodust keskkonda hästi stressivabana hoida, et tal oleksid selged reeglid, millele toetuda, turvatunne ja meie jäägitu usaldus. Minule teeb rõõmu see, et ta räägib aina rohkem, aga vahel hakkab vuristama nii kiiresti, et sõnu ei eralda ja siis kui üle küsida, tundub, et ta nagu häbeneb rääkida või eksida, ei tea, siis ta keerutab ja hakkab muid asju ajama, lollitama, niisama mürama. Aga juttu korrata ei taha. Ootan põnevusega Logopeediakliiniku sessioone ja nõuandeid meile endile ka.

Ei puutugi asjasse, lihtsalt toredad õuepildid ja mina “oma tavaolekus” ehk käed täis:

lillilastega3
Kõige kallimad kodused müramised

Lisaks kõikidele lastega seonduvatele asjadele, mis meid Jaanusega mobiliseerima on pannud, kui nii võib väita ja mis on meid vaimselt veidi väntsutanud, on meil kahjuks teisigi lahendamistvajavaid teemasid. Eks see on, et ikka kõik korraga – auto on meil vana, vajab järjepidevat kokkulappimist, uut hetkel lubada ei saa, aga kulud on kõrged, vahepeal sõitsime rohkem bussiga, mis on tegelikult ju hea. Aga töö asjus on autot vaja. Noh, kellel vanad autod, nendele on see tuttav, kuidas auto saab olla üks põhjatu rahaauk ja nõiaring.

Teine asi, mis teeb kurvaks, on tänamatud inimesed, kes on kahjuks Jaanust ja paljusid teisi kurjalt ära kasutanud. Jaanus, nagu te teate, töötab aastaid video- ja meelelahutusvaldkonnas. Suvel oli üks imetore pulm ühel aurikul, mida Jaanus koos enda kolleegiga filmis ning millest ta ilusa video valmis tegi. Mina olin samal ajal lennus, tulin Itaaliast. Et Jaanus saaks pulma filmida, võttis minu ema töölt vaba päeva, sõitis Pärnust kohale lapsi hoidma, Jaanus võttis kogu oma tehnika ning palkas paarimehe, et tulemus saaks efektne. Kõik väed said ühendatud – mitu kaamerat, droon, valgustus, mitu filmijat – kogu värk.

Eelnevalt, nagu ikka, oli Jaanus saatnud pruutpaarile näidiseid enda tööst, tegid kohtumisi ja kokkuleppeid, kõik sujus hästi, kuni selle ajani, mil töö sai valmis. Ma nägin ise seda protsessi kõrvalt, kuidas Jaanus hingega videot tegi, monteeris, ostis muusikat juurde, tegi enda uneaja arvelt – nagu ikka videomeeste hingega töö käib. Kui klient mitu videoversiooni kätte sai, kiitis ta neid taevani, milline imeilus tulemus. Siis hakkasid nad tasust rääkima, mispeale hakkas see lugupeetud proua keerutama aja osas, et ta tahab otse maksta, näost näkku, siis kohtumist kokku leppides ei sobinud talle mingid ajad, lõpuks lülitas telefoni välja, väites, et tal oli aku tühi (terve päev). Sada asja. Ja lõpuks, kui Jaanus ta uuesti kätte sai, et kuidas siis jääb, ütles proua, et tema siiski ei tahagi seda videot, temal oli fotograaf, kes väidetavalt andis talle üle 1200 pilti (milline professionaalne fotograaf annab üle 1200 pilti?), tema teeb sellest ise slideshow ja tulemus tuleb sisukam, kui Jaanuse tehtud video, milles on esindatud talle üleüldse võõrad inimesed ja mis on absoluutselt sisutu ning nõrk video. Huh.

Tal ei olnud seal aurikul palju külalisi, mistõttu Jaanus ei aimanudki, kes siis on need, keda ta videos näha ei taha. Teine asi, proua väitis, et kella 18.00 kuni kella 01.00ni on aeg ikka palju pikem, kui ligi poole tunnine video (tuli hiljem välja, et ta vist soovis siis 6-7h videot, ei tea öelda, ta ajab segast juttu, rääkides, et tahab KÕIKE näha ja täispikalt muusikat, lugusid, mänge, sõnavõtte, kätlemisi, ühesõnaga kõike). Kuigi eelnevalt oli kokku lepitud ülevaatevideo, kunstiliselt ilusad kaadrid, rõõmsad inimesed, keskkond, nagu ikka, siis need kokkulepped tühistas proua ühepoolselt ning otsustas ümber. Jaanus oli valmis video ringi tegema ning ühe korra ka tegi, kuid ikka leidus mitu asja, lausa emotsionaalseid inetusi tema poolt, miks ta enam videot ei soovi ja kuidas see ei kõlba kuskile. Kui Jaanus selgitas, et kuni ei ole raha laekunud, kuulub video siiski talle, läks proua lausa nii keema, et teda on solvatud, petetud ja seda lausa isiklikul tasandil. Jutud telefonis ning olemasolev kirjavahetus on tema poolt absurdne – lahmiv, ebaviisakas, palju väljamõeldisi. Kohutav energia- ja ajaraiskamine.

Ühesõnaga, see proua, saanud mitu versiooni videost, ei kavatsenudki töö eest maksta, mis jättis meie eelarvesse ka ligi neljakohalise numbriga augu keset uue hooaja algust, autoremonti, Johani spetsialiste jne. Lisaks, ähvardab politseiga, kuna tema langes kelmuse ohvriks. Kelmus on siiski teistpidi – tema on see, kes ei maksnud, aga tegemist on vägagi bravuurse naisterahvaga, kelle taust ei ole kahjuks puhas ja meie seda ei osanud aimata. Ta on endine koolidirektor (!), kes on enda alatu käitumise, valetamise, solvangute, ebaprofessionaalsuse ja nii õpetajate kui õpilaste tagakiusamise tõttu umbusaldusavaldusega ametikohalt taandatud. Sellega, kahjuks, asi ei piirdunud – praegune töökoht on tal Haridus- ja Teadusministeeriumis üldhariduskoolide hindamisosakonna ekspert. Ja googeldamisel selgus ka see tõsiasi, et ta on enda sedagi ametikohta kuritarvitanud enda tuttava heaks, et kukutada keegi lasteaiakasvataja positsioonilt. Kõik on Postimehes ja mujal uudisteportaalides olemas, miski siin ei ole külajutt. Kuid nagu näha, sellise inimese vastutada antakse endiselt meie laste haridus, nende õpetajad, koolid. Inimene, kes valetab, susserdab ja lõikab teiste arvelt kasu. Mul on kahju, ma ei tea, kelleks ta end peab või keda ta enda meelest nüüd koorima tuli, aga, tõesti, kahju, et kuskilt tema käitumine “toitu” saab ja kuidagi, hoolimata minevikust ning endiselt täiesti ebaadekvaatsest käitumisest, on temale antud voli niimoodi edasi toimetada ja seda veel niivõrd olulisel positsioonil. Aga arvestades, mis meil üldse riigis üleval pool toimub, siis ei oskagi vist enam millegi üle imestada.

Kahju on ka sellest, et Jaanus tegi seda tööd hingega, kuid väga toetav on kuulda teiste videotegijate arvamust, kes kinnitavad, et Jaanuse tehtud töö on imeline ning ka nendel on kahju, et võhiklik või rahamuredes klient ei adu, milline töö selle kõige taga on. Igal juhul, väga tülikas, inetu, energiat neelav asi, mida me nüüd otsast peame “närima”. Ma lihtsalt räägin siin blogis selle enda kergenduseks välja, seda enam, et see “austatud” proua mainis Jaanusele telefonikõnes, et tema on kursis, kuidas Jaanuse elukaaslasel on blogi ja selle väljaütlemisega on tema mind ja meie peret isiklikult riivanud, sest see ei puutu absoluutselt asjasse. See, et ta seda mainis, oli üks halb lüke, aga reetis, millist inetut mängu tema mängida võib. Ma ei maini tema nime, aga ma olen veendunud, et “igal oinal oma mihlipäev” ja küllap ei ole ka tema erand.

Kontrastina saan öelda seda, et Jaanus teeb parasjagu ühte väga emotsionaalset filmi ühe väga armsa endise koolidirektori auks, keda terve kool, vilistlased, õpetajad, vanemad tahavad tunnustada ja meeles pidada – see on üks suur ja armas projekt, millest Jaanus osa saab ning mis annab siiski tõestuse, et austus ja väärikus ei ole kuskile kadunud, vaid see võimas positiivne emotsioon jääb peale, hoolimata “tõrvatilkadest”. Ma võin öelda, et ka mina olen seda filmi juba mitu korda läbi vaadanud ja kes avaaktusel seda näevad, siis soovitan palju taskurätte varuda – ma iga kord nutan, kui üle vaatan, ja olen kindel, et terve koolipere saab 1. septembril silmast vee välja. Ka sellise mõjuga saab olla üks koolidirektor ja temaga seonduvad tegemised.

Nii, et meie liigume edasi, tegeleme kõigega, mis vajavad tegelemist, õpime olukordadest, kuidas edasi toimetada ja end mitte lasta ära kasutada. Päris naiivsed ei saa enam olla, aga endiselt toimetame heas usus – kui meie ei peta, ei kasuta kedagi ära, oleme ausad, teeme tööd hingega (ja edaspidi konkreetsete lepingutega, olgu vastas kes tahes), nagu me oleme teinud, siis see toob tulemuse ja kõik muud õppetunnid ning muud ebaolulised “tuulekesed” hajuvad kuskile kaugustesse laiali.

Peace.

 

NB! Jaanusel oli vahepeal sünnipäev ja selle puhul, aga ka niisama, ütlen, et ta on parim mees, parim isa, kõige puhtama südamega parim inimene maailmas!

jaanuslastega.jpeg

 

19 thoughts on “Üks asi ajab teist taga – lasteaed, kõne, kelmus.

  1. Kõigepealt tahan öelda, et mõlemad poisid on nii armsad 🙂

    Minu vanem laps hakkas ka hilja rääkima. Ma ei mäleta, kas logopeedil hakkasime käima, kui ta oli 2a või hiljem. Me saime iga kord nö juhised, kuidas kodus tegutseda ja siis aeg-ajalt käisime näitamas. Viimast korda käisime siis, kui laps oli 5a ning siis logopeed ütles, et ta ei oleks uskunud, et nii hästi rääkima hakkab. Igatahes 5aastaselt lobises nagu enamus temaealisi. Mõni laps hakkabki hiljem rääkima aga hea on seda muidugi märgata ja kaasa aidata 🙂

    Liked by 1 person

  2. Mul on vanemal pojal (varsti 4) kerge kogelus – vahel parem, vahel halvem. Ta ise ei saa eriti aru (st ei sega), oma rühma lapsed on ka harjunud, aga vot võõrad vähe suuremad lapsed on küll narrinud. Ma olin alguses nii pahviks löödud, et ei osanud kuidagi reageerida…

    Johanile ilmselt sobiks pisut väiksemas seltskonnas mängimas käia, kus ei ole valida, keda võtta ja keda mitte. Aga alati ei ole see võimalik…

    Liked by 1 person

  3. Olen küll eriala inimene ja sõna “puue” on nii tavaline minu jaoks ning ei oma negatiivset alatooni. Kahjuks seostub selle sõnaga enamikele teine kujutluspilt, mis pole nii tore. Sotsiaalsüsteemi terminoloogia on lihtsalt selline. Tegelikult on hästi, puue määratakse mingiks ajaperioodiks. Kui sulle endale meeldib, kasuta sõna “kõnehäire”, mis on kasutuses meditsiinisüsteemis. Häire on mööduv nähtus ja ehk ka teistele paremini mõistetav ning aktsepteeritavam.
    Võimalik, et imelik kommentaar ja soovitus, kuid loodan, et ka pisut lohutav. Olge tublid!

    Liked by 1 person

    1. Ma tean, et tegelikult ei tähenda see sõna midagi hullu, lihtsalt, et see pole tuttav enne, kui ise kokku ei puutu ja siis ongi kerge üldistusi teha. Aga kommentaar oli sellegipoolest lohutav! 🙂

      Meeldib

  4. Jõudu lasteaiaga harjutamisel! Minu 3,5a läheb täna esimest korda aiarühma, mis on teises majas ja teiste lastega kui sõimerühm, nii et kogu see kas-ta-võetakse-kampa jms teema on ka mul väga südamel. Kas teil on liitrühm või kõik sarnase vanusega koos? Mu lapsel oli väga kokkuhoidev sõimerühm ja keegi välja ei teinud, et tal häälduspuue on. Ilmselt ka õpetajatel on oma roll, kuidas lapsi mängudesse kaasata.

    Liked by 1 person

    1. Enamasti on sama vanad koos. Tegelikult lasteaias ma ei teagi, kuidas ta teistega mängib või ei, näen ainult katkendeid, nii et üldistada ei saa, aga ma olen mujal mängudes ja ka lasteaias vahel näinud, kuidas kõik aktiivselt mängivad ja omavahel suhtlevad, aga johan üritab muudkui teiste sabas joosta ja sammu pidada nende mängudes.

      Meeldib

  5. Ohh, nii kurb on jaa see laste ja võimalik, et ka vanemate pimedus. Ka eakohaselt areneva kõnega laps kipub suurematele üleoleku demonstratsiooniks osutuma. Niiii kohutav on seda näha. Mul kaheaastane, kel kõne areneb aga no loomulikult on alles algelisem kui 3-4 aastastel ja ikka kuulen mänguväljakul ma pakun 3aastast vahet tegemas. Ütlemas mu lapsele, et näe mina oskan juba rääkida. Sina ei oska. Või teinekord mingil koosviibimisel suuremad eri vanuses lapsed mängimas palli ja minu 2ne ainult jookseb täiesti tühja neil sabas keegi palli talle ei anna, keegi mängu ei võta. Emasüda ohh… pisar tuleb silma. Seda tõrjumist on nii valus näha. Need teised on ka lapsed, saan aru, et nad ei tea, mida nad teevad. Nii palju empaatia õppetunde oleks nagu vahelt puudu. Kuidas tagada oma lastele see märkamine ja hool, ohh loodan, et suudan seda neile õpetada ja edasi anda.
    Hiljuti kuulsin üht ema ütlemas oma lapse kohta, et tal on kõnepuue. Mu süda murdus. Tahtnuks seda ema lihtsalt kallistada ja öelda, et teiega on kõik hästi. Kõik areneb omas tempos ja küll saab korda. Nii lihtsalt jagatakse neid nii valusaid diagnoose. Liiga palju püütakse siltide ja nimedega asju paika panna kui laps on lihtsalt laps. Laps areneb ju ikka, omal ajal, omas tempos. Ärgem võrrelgem ise nii palju teistega, ei endid ega oma lapsi. Siis ei hakka ka lapsed seda meie pealt õppima ja selle asemel saavad õppida aksepteerimist. Igaüks on ju isemoodi erinev. Võibolla on kusagil minusugusele häbelikumale inimtüübile ka diagnoos, äkki olen ka autist või avaliku tähelepanu häirega. See maailm nende siltidega tundub mulle see kõikse suurem häire. Inimesed on ja jäävad erinevateks ja see ainult rikastab. Palun, ma palun, õpetagem oma lapsi hindama iseend ja teisi, mitte kritiseerima.
    Mitte midagi sinu suunas mõeldes, Lilli. Lihtsalt kuidagi oli vist kogunenud minusse see teema ja nüüd purskus välja 🙂

    Liked by 1 person

  6. Nii kahju on lugeda, kuidas üks jama ajab teist taga! Aga siiski, te olete väga tublid ja see on nii hea, et sa päris elu lugusid jagad! Sul on imepärane oskus siiralt ja ausalt kirjutada ja see kuidas sa hoolid kõigest ja kõigist on haruldane!
    Ma tahtsin kommenteerida seda pulmavideo teemat – ma saan aru, et Jaanusel oli selle isikuga leping olemas? St leping = suuline kokkulepe, e-mailid, sõnumid jne. Ehk siis kui te olete saatnud selgitavaid materjale, infot, kui pikk film tuleb jne ja sellega koos ka hinnapakkumise ning see on vastu võetud, siis on see isik ilma kohustatud teile maksma – isegi siis kui ta ei taha või ootas midagi muud – on tema asi põhjendada ja tõendada, milles probleem (kui seal tõesti on probleem). St lepingust ei ole võimalik taganeda v.a juhul, kui Jaanus lubas tõepoolest 8h pikkust filmi ja tegelt tegi 1,5 jne (ehk siis tõepoolest on toime pandud räme rikkumine/petmine jne). Ja see maksekäsu soovitus on igati korrektne – koostage meilidest jms asjadest väljavõte ka. Kui ikkagi seda ignoreeritakse, siis tuleb paraku tsiviilhagi kohtusse esitada – siis on isik kohustatud maksma igal juhul. Kohus üldiselt mõistab kõik kulud välja, ja see jutt, et “aga mulle lõpptulemus ei meeldi” jne ei maksa kohtuniku ees absoluutselt mitte midagi. Eraisik võtab endale lepingu sõlmimisega kohustuse ja kui teeb kehva/mittesobiva valiku, siis on see tema risk! Siinkohal ma ei ütle, et Jaanus kehva tööd tegi – väga ilus video oli! St isik ise vastutab, mis teenuse ta endale tellib ja ma leian, et kui te olete põhjalikult selgitanud ja teenuses kokku leppinud, siis siit taganemisteed pole.

    Meeldib

  7. Lapsed ei oska meelega õelad olla.
    Nemad ütlevad seda, mida mõtlevad.
    Lastevanemate ja teiste pealtvaatajate/kuuljate asi on selgitada lastele arusaadavalt, mis see tegu/sõna teist tundma paneb.

    Olen alati julgelt sekkunud kui näen/kuulen, et kellegile tehakse liiga. Pole minu asi, kui lapsevanem end seepärast kehvasti tunneb. No ja ilmselgelt ma ei karga lapsele peale, et mida hekki sa endast arvad 😄. Selgitangi rahulikult, et teinekord on parem mõni asi ütlemata jätta. Näe, sõber kurvastas sellepärast, kurb olla ei meeldi kellegile jne jne. Teisi norida ei tohi, kui sa said aru, mis ta öelda tahtis, siis pole tarvis enda nalja pärast mängima hakata, et sa ei tea mis ta tahab.

    Ja me enda sõpruskonnas korrutame koguaeg lastele, et kõigiga peab mängima, mängust välja ei tohi jätta.

    Hetkel selgitan enda lapsele, mis on vahe niisama ütlemisel, või siis sõnadega haiget tegemisel. Nt, mina olen juba nii vana- sina mitte! Mina lähen ennem kooli-sina hiljem! Ja selle juurde veel pean selgitama, et oma tulemuste, elusündmuste üle võib julgelt uhke olla😂. Keeruline töö see inimese kasvatamine, sellise ühiskonna liikmena, keda mina näen tulemas❤️.

    Liked by 1 person

  8. Mu õde hakkas rääkima 6 aastaselt, 4 aastaselt pandi tal sellepärast autismi diagnoos. Nüüd 9 aastaselt räägib päris hästi, jah on mõned käänded valed, aga täiesti terve laps, kel kõne lihtsalt arenes hilja. Ja oi kuidas vanamutid mulle bussis ütlesid kurja häälega, et lapsele on vaja raamatuid lugeda ja siis ta õpib rääkima, tahtsin alati vastata, et kui veel mölised siis su proteesid on ka läinud, lihtsalt NIII kurjaks tegi! Ole vapper!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s