Lasteaiaks valmistumine, juuksuritrauma ja esimene päev

Ma ei tea, miks ma sellele postitusele osaliselt nii piduliku pealkirja panin, sest tegelikkus on see, et võrreldes eelmise aastaga võin öelda, et ma ei valmistunudki. Eelmisel aastal tellisin triigitavad nimesildid, muudkui voltisin sokke ja pesusid, mis kõik kaasa tuleb, mis päeval, mida selga jne. Sel aastal … võtsin liiga vabalt ja võib-olla ongi ok. Pastakaga nimed sisse, tehtud.

Sel aastal läheb lasteaeda ka Oskar. Oskari rühma koosolek oli eile, see oli tavapärane tutvustus, kuidas alguses kõik välja näeb, kuidas harjutame, millised võiksid riided ja jalatsid olla – kõik see. Kuigi ma olin ju eelmisel aastal samas rühmas samal koosolekul, siis ikkagi läks natuke silm niiskeks, kui räägiti, et teie pisikesed ja oi, kui tublid nad kõik on ja mida nad aasta lõpuks kõike oskavad. Lisaks liigutas mind õpetaja rõhutamine – ärge võrrelge enda lapsi teiste lastega, igaühel on midagi, milles ta on hea, milles eespool, milles eriline, kõigil on enda loomus, temperament – kõik on normaalne ja kõik on hästi. Nii, et väga tore oli seda kuulda, eriti peale suhteliselt rasket Johani esimest aastat, kus meile tundus, et koguaeg võrreldi teda teistega.

Üleüldse, teist last lasteaeda panna on KORDADES kergem. Johan on väga elav, tundlik, muidugi. Aga Johan on ka meie esimene “beebi”. Me õppisime teda isegi nii kaua tundma ja nii suur ebakindlus valdas, kui andsime ta võõraste vastutada, kes ei tea tema eripäradest veel midagi. See esimene tibuke, kes pesast läheb – hõhh, vastik tunne.

Eile, peale koosolekut, panin siis laste asjad enamvähem valmis, lastele muudkui seletasin, kuidas homme lähme lasteaeda, mille peale Johan silmnähtavalt rõõmustas ja teadis väga hästi, millest räägin, Oskaril oli ükskõik, peaasi, et kõik midagi elavalt räägivad, siis saab vist midagi head olema.

Lasteaiaks ettevalmistuse juurde kuulus ka kõikide meeste juuksuriskäik. Kuna Johan sai kevadel juuksuris üsna traumeeriva kogemuse, mida ma olen kahelnud, kas blogis mainida või ei, siis nüüd (ikka veel) kardab ta absoluutselt kõiki juukselõikuskääre ja eriti masinat. Niisiis, ma olen aegajalt proovinud teda juuksuri juurde saada, kuna juuksed on juba ammu liiga pikad ja sassis, aga tulutult.

Ah, ok. Räägin juuksuritrauma ka siis ära. Kui ma muidu lõikasin Johanil juukseid ise ja kääridega, siis tema aina tihenevad ja pikenevad juuksed vajasid juba ammu korralikku juuksurit. Teades, et Johan võib püsimatu olla, võtsin ühendus lastejuuksur Juuksikuga, seletasin aega broneerides pikalt, et kuna tal on esimene juuksurikogemus, koduleht väidab, et seal on kõik koolitatud ja hästi tore, mänguline juuksuriskäik on ees, siis valisingi selle salongi. Tal ei ole kunagi masinat kasutatud, ainult kääridega ja tal võib harjumine veidi aega võtta, et oleksite siis kursis. Kahjuks, juba telefonis ei olnud hääl meeldiv, tuim vastus oli lühike: millal te tahate tulla? Ma ehmusin natuke, ma ei tea, mis suhtumist ma ootasin, aga paremat, kui seda. Küsisin, et millised ajad pakkuda on, kas juba täna siis või … Vastati veel järsemalt: “MILLAL te ISE tahate tulla?” Kust mina tean, et ma saan salongis oma suva järgi kuupäeva ja kellaaega öelda! Olin viisakas ega mõelnud sest asjast midagi, saime aja kirja. Mainin veel seda, et lugesin läbi kõik kodulehel olevad soovitused, mida võiks enne juuksuriskäiku teha ja kuidas last ette valmistada – ma olin põnevil!

Me olime Jaanusega hullult elevil! Filmisime, pildistasime, Johani esimene juuksur ja veel Juuksikus, kuhu ma tahtsin ju ammu oma lapsi viia, äge mängumaa ja puha, kindlasti kõik võtavad soojalt naeratades vastu. Läksime T1 Juuksikusse kohale, ütlesime nime, et meil oli täna nüüd aeg pandud, mille peale vastas tagant ruumist väljuv naine, et ega tema ka ei tea! Ahah, ma ei saanud aru, kas see pidi nali olema. Siis jah, tulge istuma. Kõrge tool, Johanile rinnuni, mitte mingit astet ei antud, et noh, tule siia! Hästi, hästi järsk naine, mitte mingit naeratust, lihtsalt, et noh, ruttu, teeme ära. Ma rõhutasin veel kord, et ESIMENE juuksuriskäik, ta ei tea, ei ole harjunud, ta on ärev, mida ta silmnähtavalt juba oli, sest juuksuri olek tegi automaatse seina ette. Siis käratas juuksur meile Jaanusega, et teie minge siit üldse minema, küll ma saan! Sikutas Johani kõrgele toolile, häiritud sellest, et Johan ise ei saanud, Jontsul oli juba nutumaik, mina mõtlesin, et ok, lõikust vaja ehk läheb paremaks. Vastupidi.

Juuksur oli nii tõre, et see oli kohutav. Ta hakkas kohe lõikama, ei mingit tutvustamist, ei mingit asja, kohe sahmis, kraapis, Johan näost aina punasem ja värises silmnähtavalt, siis võttis juuksur masina, ei mingit hoiatust, kohe pähe suristama. Selle peale hakkas Johan väga vaikselt nutma ja kui ma näen, et Johan nutab vaikselt, see tähendab suurt hirmu, sest muidu ta ikka möirgab valjusti. Ja siis kuulsin kuidas juuksur õiendas, mida sa nutad siin, meil on reegel, siin ei nuteta?!?! Mille peale Johan veel õnnetumalt nutma hakkas. Tõusime Jaanusega püsti, et ok, aeg sekkuda. Aga osa juukseid oli lõikamata. Siis ütles juuksur: “Ja üldsegi, mis poiss sa oled, poisid ei nuta!”. Ah, mu süda.

Jaanus haaras Johani toolist, ütles, tal ükskõik, kas ta läheb karvadega kokku, misiganes, teeme selle asja lõpuni, kuidagi siledamaks, aga aitab küll. Juuksur hakkas aga juukselõikusmasinaga Johani togima, kiiresti ja ebameeldivalt, et noh, noh, pole ju valus, mida sa nutad? Eiei, lõikame selle viimase otsa ruttu süles ära. Johan selleks ajaks juba röökis, kogu see togimine, õiendamine, juuksur hoidis kinni, et teeme ikka veel ja soeng jne. Ok, aitab, väga hästi, korras! Lõpp. Siis kui sealt püsti tõusime, nähvas juuksur meile veel seda, et vanasti käisid reeglid ikka vanemate, mitte laste järgi. Hästi, see you never. Lõpus küsis, kas ma lapsele kommi pean ka andma? Ei pea, aga võiksite küll. Johan sai kommi ja lõpuks jäime veidikeseks mängima, et tema tuju paremaks saada. Soeng tuli ilus välja, tehtud sai tõesti väga kiiresti, kogemus on valusalt siiani meeles. Ükskõik, millisele juuksurile ma selle loo kasvõi osaliselt ära räägin, on nad olnud nii häiritud, milline häbi nende ametile ja kuidas nii mitte kunagi lastele ei tohi läheneda, selleks pidi lausa oma meetmed olema, rahulikult ja võibki juhtuda, et lõikus jääb ära. Olgu öeldud, et Juuksikus polnud sel hetkel ühtegi teist klienti, nii et kiire ka ei olnud. Miks ma seda siin räägin, sest ma olen solvunud ja pettunud selles kodulehes, mis nii palju lubab. Ma loodan, et see on ainult üks kord ja üks juuksur, aga kui ma juhatajale sellest olukorrast kirjutasin, et selline kole juhtum leidis aset ja soovime nõu, kes võiks malbe ning oskuslik juuksur olla, kes suudaks nüüd lapselt seda hirmu vähemaks võtta, siis soovitust kahjuks ei järgnenud. Ma kirjutasin tegelikult palju hiljem, paar kuud hiljem, sest ma ise seedisin seda asja, aga nähes, kuidas Johan endiselt masinat ja juuskureid kardab, siis teadsin, et meil on suur mure ja kirjutan Juuksikusse, äkki nad pakuvad kellegi hea, rahuliku välja, kes meid aidata saaks. Siiski vist ainus lastesalong ja ma ikka lootsin, et meile sattus nii halb päev või olukord. Arusaadavalt tuli hoopis vastus, et ongi juuksuritel raske ja pingeline töö. Veel mainis, et sellistel puhkudel pakuvad tasuta uut juuksuriaega. Kirjutasin uuesti, et asi polegi nii väga selles summas, vaid ehk on neil endal kedagi kindlat soovitada. Rohkem nad mulle ei vastanud. Koduleht on ilus, mängumaa on võimas, salong on stiilne ja kutsuv – investeeritud on palju. Selline kogemus on meil Juuksikuga – spetsiaalselt lastele ja peredele loodud lõbus juuksurisalong.

Aga rääkides edasi siis juuksuritest. Mulle tundub, et tunneli lõpus on valgus – panin Magistrali Juuksurexpressi 3 aega: Jaanusele, Johanile ja Oskarile. Mõte oli see, et kui Johan näeb, kuidas teistel lõigatakse, laseb tema ka. Telefonis pakuti kohe lahendus, mis järjekorras võiks, koha peale läksime, olid ülikiired, aga väga sooja suhtumisega juuksurid. Nii Oskar kui Jaanus said kiiresti enda soengud pähe, Johan vaatas, vaikselt sulas, veel ei lasknud siiski lõigata, aga peaaegu. Ütleme nii, et nii lähedale pole veel kuude kaupa jõudnud. Igatahes, progress. Ja nähes, kuidas juuksurid, kellel oli tõsiselt kiire, kliendid sisse-välja koguaeg, lehvitasid, ütlesid, et noh Johan, tule tagasi, järgmine kord lõikame, pakkusid kommi jne, siis see oli nii suur üllatus minu jaoks ja nii südantsoojendav. Me ei oleks osanud arvatagi, et Magistralis Rimi kõrval seal küllaltki kitsas salongis, kus ei ole ei mingit mängumaad ega suuri lubadusi, on suurte südametega juuksurid, kes meile kaasa elasid. Väga armas! Ka need, kes meiega ei tegelenud, elasid kaasa! 🙂

Kahe salongi võrdluseks võin öelda nn klienditeeninduse igipõlise kuldreegli, mis tagab püsiklientuuri ja “wow-efekti” – luba vähem, tee rohkem.

Aga ok, lasteaia ja tänase päeva juurde tagasi.

Jaanus on tööasjus teises Eesti otsas, niisiis, jagasin end kahe rühma/lapse vahel ise ära. Ka Johanil on sellest aastast uus rühm ja uued õpetajad, kes talle jäävad kuni lasteaia lõpuni, õnneks kaaslased on endised, kelle ta ka hommikul juba ära tundis! 🙂 Kuna Johanile sai räägitud, et homme on lasteaed, siis olgugi et ta ei ole mitu kuud seal käinud, viimati oli kunagi kevadel, teadis ta täpselt, et tuleb vara magama minna (ise läks ja hiljemalt 20.00 magas juba kindlasti, mis on meie mõistes maailma suurim ime). Oskar, seevastu, nagu kiuste tramburaitas poole ööni. Tal on mingi arenguetapp ja hammaste kasvatamine käsil, kus ta on avastanud, et võib ka nõudlik olla, end iga pisema asja peale pikali visata ja valju häält teha – eks ta on parimalt õppinud, khmjohanhmm. Igatahes, Oskarit üritasin samal ajal magama saada, aga uinus lõpuks peaaegu keskööl. Jee.

Hommik oli Johanil väga lahe – jee, lasteaeda, ruttu võttis oma riidevirna, hakkas asju selga panema, rääkis lasteaiast, kuidas käest tuleb kinni hoida, rääkis rattast, kapp käis jutu sees, seljakoti tõmbas selga ja ootas. Oskar oli unine, pahur ega mõistnud, miks ta nii vara peab ärkama ja midagi suure rõõmuga tegema.

Kui me õue läksime, oli juba päris hästi – Johan mäletas lasteaiateed ja ükski asi teda ei takistanud, isegi mitte tee peale jäävad mänguplatsid. Niisiis, jõudsime täiesti normaalsel ajal kohale, tutvusime rühmaga, Oskar õhinaga kaasas, valisime Johanile kapi ja voodikoha. Siis ütlesin, et ok, tsau ning astusin uksest välja – tundub, et läks hästi, aga eks ma pärast kuulen.

Siis läksime Oskariga tema rühma, aga sealt algas allakäik – miks ta ei võiks Johaniga mängima jääda?! Lähme tema rühma, valime kapi, hakkame jalatseid vahetama – miks ta peab jalatsid ära võtma ja teised jalatsid panema, kui me oleme toas? Jälle kisa. Siis lähme mängima, palju möllu ja kisa, nagu ikka (lapsed ja vanemad on koos), iga natukese aja pärast läks närvi, unine, pahur. Siis tuli söögiaeg, milleks oli tema absoluutne lemmik – riisipuder. Ei, mitte ühte ampsugi, kuigi ta on ülisuure isuga, eriti hommikuti. Ta oli nagu väike õnnetusehunnik, kes tahtis ainult süles olla ja et keegi ta magama tagasi viiks. Ma ise arvan, et ehk on hambavalu ka. Nina oli tal nutmisest või hammastest juba vesine ja muudkui nuttis, nuttis, nuttis. Oskar, kes on rahulik, vaikne, rõõmus poiss. Aga eks selles ongi asi, ta tahab rohkem omaette tegutseda ja lärm ei ole just lemmik ning peamine siiski magamatus.

Kui mind silmapiiril ei olnud, siis ta võis hakata tegutsema, uudistas ringi, kui ma kuskil olin, vähegi midagi kaasa tegin, oli lõpp – pikali, nutt lahti, loopis asju – kõik see. Nii, et vahepeal, harjutamise mõttes, lasin tal üksi tegutseda, saab siiski mingi mänguhoo korrakski sisse.

Kusjuures, ma ise olen ikkagi rahulikum, näiteks, kui Johan oleks selline olnud kohe esimesel päeval, ma ei teagi, mida ma oleksin asjast arvanud, mul oleks endalgi nutt peal vist, et ok, ma ei jäta sind siia 😀 Aga Oskariga ma olen suhteliselt rahulik, ma tean, et see oli ta tänane enesetunne ning õpetaja ka toetas minu mõtet, et esimesed päevad võtame lihtsalt hästi rahulikult, ei ole mitte midagi hullu, las ta harjub omas tempos. Kui õue hakkasime minema, mis on alati tema lemmiktegevus, siis nähes, et ta ka õues ei rahune ja muudkui nutab, ütlesin, et meie tänaseks lõpetame ja vaatame homme, kuidas enesetunne ning harjutame siis edasi. Nii, et selline nutune esimene päev oli Oskaril.

Mis mind siiski rõõmustab, on see, et ma nägin, et tundis selle riietusruumi ära, käisime ju Johanil koguaeg seal järel ning mõned mänguasjad said talle juba tuttavaks – kui mind juures ei olnud, mängis üsna ilusti ega otsinudki, kus ma olen. Nii, et ma arvan, et kui üksi hakkab olema, siis see mõjub talle hästi.

Esimene nädal ongi vaid poolikud päevad, magama ei jäta ning siis vaatame edasi, kuidas harjunud on. Lasteaias on ka see hea asi, et kui laps ei rahune, näiteks nutab 30-45min, siis helistatakse vanemale, et tuleksid järgi, sest nagu õpetajagi ütles, laps ei tohi nii kaua nutta, see mõjub talle igale poole halvasti ja nad mõtlevad ise kõike välja, et lastel oleks tore. Aga kui ikka miski ei mõju, siis tuleb järgi tulla ja see annab mulle kindlustunde, et kohe helistatakse, kui midagi on. Ma loodan, et Johani rühmas toimib sama süsteem. Nüüd, kui ma olen Oskariga (kes kukkus kärus silmapilkselt magama) kodus, on mul Johani pärast väike mure, kuidas tal seal uues rühmas uute õpetajatega on. Ma loodan, et kõik on hästi ja vastu vaatab sama asjalik ning tähtis Johan, kes minust hommikul sinna jäi.

Kuigi Oskaril oli veidi raske hommikupoolik, olen ma optimistlik ja tean, et saame enda rutiini paika. Mina veel tööle ei kiirusta, sest Oskaril on esimene aasta, mis võib tähendada rohkem kodus, kui lasteaias, niisiis, olen alati 5 min ja kõne kaugusel ning võtame sammhaaval.

Mõned pildid sain ikkagi!

oskariesimenepäev3
Kapp valitud!
oskariesimenepäev4
Nagi valis ka täitsa ise!
oskariesimenepäev2
Jalatsid läksid vihaga nurka – ta ei mõista veel, miks neid toas kandma peab.
oskariesimenepäev
Joonistamine oli tore, nagu alati!

12 thoughts on “Lasteaiaks valmistumine, juuksuritrauma ja esimene päev

  1. Me käisime ka esimest korda Juuksikus T1-s. Kuna ma olin Muksulast väga kahetisi kogemusi lugenud, siis ei ajanud ootusi väga kõrgele. Meid võttis vastu vene rahvusest naisterahvas, kes oli vist just suitsult tulnud, sest lõhnas tugevalt suitsu järele (kas just normaalne, arvestades seda, et lastejuuksur). Õnneks kogu lõikus läks sujuvalt. Tüdruku puhul masinat ei olnud muidugi vaja, ainult otste lõikus. Saime lõpuks isegi esimese juuksesalgu ümbrikus kaasa. Aga ma täitsa mõistan Sinu šokki ja ma oleks ise selle kindlasti suurema kella külge pannud. Selline käitumine ei ole kindlasti okei! Ja nii palju, kui ma lugenud olen, siis on inimestel ikka päris palju halbu kogemusi Juuksikuga.

    Liked by 1 person

  2. Mina tahtsin ka Juuksikusse oma 2,5 a poisiga minna, õnneks enne hoiatati ja loobusin. Kaalusin veel Tln Kaubamaja Lastemaailma juuksurit (seal ka lastesalo g), aga lõpuks lõin käega ja võtsin jumbu lihtsalt oma juuksuri juurde kaasa. Mu enda juuksur on imeatmas inimene ja no poiss sai nii ilusti lõigatud ja hea tujuga veel pärast kodus rääkis, et tädi lõikas juukseid. 🙂

    Liked by 1 person

  3. Meil kogemus rocca juuksikust pole samuti nii roosiline. Mul laps varem nö juuksuris käinud küll ja masinaga on lõigatud – meil oli naabritüdruk juuksur, kes siis kodus meil lõikamas käis. Oli alati lapsega nii kannatlik ja rahulik, ootas, kui tal vaja veidi niheleda jne.
    Kahjuks kui nüüd linnas käimas olime, siis vana naabritüdruk oli puhkusel ja otsustasin juuksikusse minna, et selle raha eest saab sealt vast ikka positiivse kogemuse ka. No mitte nii väga…
    Helistasin hommikul kohe kell 10, et kas täna veel oleks aega pakkuda. Pakuti et kas 10.30 jõuate…kiire kalkulatsioon ja okei, katsume jõuda. Kiiruga läksin kahe lapsega, pisem kotis, busside ja asjadega. Aga jõudsime isegi õigeks ajaks. Kolmene mul muidugi sinna jõudes unustas kokkuleppe, et enne soeng ja siis mängib ja ei tahtnud esimese hooga istuda. Sain ta ikka lõpuks nõusse ja ta istus isegi jumala tublilt. Aga siis hakati masinaga litsuma ja iga kord kui natuke laps pead liigutas, siis kohe juuksur tänitas, et nii ei saa ju lõigata jne…lastejuuksurilt eeldaks ikka veidi rahulikumat suhtumist ja kannatlikkust. Karvad ka lapsel torkisid ja siis tahtis veidi sügada ja niheleda. Juuksur ju võiks lasta sügamise ära sügada ja siis jätkata, aga jälle sai tänitamist. Aga õnneks mida edasi, seda normaalsemaks läks, ja lõpus enam ei nähvanud lapsele nii palju ja suunas leebemalt. Kääridega osa oli tal juba endal lihtsam ka lõigata vist…
    Et no igatahes enam seda uhket kallist kohta ei näe vajadust külastada, võib samaväärse või parema kogemuse saada ka täitsa tavalises salongis, kes lapsi on nõus teenindama

    Liked by 1 person

  4. Issand, mis kole juuksurikogemus. Aga ei tea, mis sinna spets lastesalongi ronida, minge terve perega järgmine kord. Ma soovitan Marienthali ilusalongi, seal käisin suvel esimest korda elus oma tütrekesega kel on oma kolme eluaasta kohta uskumatu pahmakas peas. Mul on erivajadusega laps, kes kardab paaniliselt valju müra, nt tolmuimeja peale läheb hüsteeriasse. Arvasin kohe, et föön ajab ta segi peast. Kui aja panin, öeldi, et meil pole sel päeval sooja vett, tulge puhta peaga. Jeerum, no enam rohkem ei saaks vedada! Siis ei saa ju igast värvimisi jne teha, st, polnud kedagi peale meie seal parajasti, kuskil föönid ei huuganud ega midagi. Juuksur oli üks heleda peaga proua, kahju, et nime ei saanud teada. Nii sõbralik ja osava käega. Laps hakkas ikka kartma, sest emmet veits föönitati, aga ikka oli nõus süles istuma ja juuksur lõikas nabinal kuivadesse juustesse kuidagi poolupakili minu süles veel kaare ka. Vott see on proff. Issand, kus mul on ilusate juustega tütar nüüd. Me ei ela pidevalt Eestis ja ma ei kavatse enne kuhugi juuksuri poole vaadata ka, kui jälle tuleme. No ja ise sain ka ilusaks muidugi.

    Meeldib

  5. Ma just üleeile tegin throwback Johani lasteaeda mineku postitusele, mis meenus. Lugesin seda kui olin veel beebiga kodus ja mõtlesin hirmuga tulevikule, et minul ikka tuleb hiljemalt lapse 1a9k vanuses ju tööle minna, aga lugesin igalt poolt KUI halb ja kohutav see ikka on (enne 3a pole vajalik absoluutselt ja traumeerib last jms). Hing nii valutas juba pikalt ette, aga Su postitus, kuidas pojale sobis ja meeldis ja et ei tohiks üleüldse nii karmilt seda negatiivset kirjutada muretsevatele emadele, iga laps on erinev ja kui ei proovi, siis tegelikult ei tea, kuidas kohaneb oli nii lohutav. Nüüd ongi see aeg käes ja ootamatult, mina tööl tagasi (mitte küll täisajaga) ja lapse vanaemal ka uus töö, et hommikuti hoida ei saa. Veel eelmine nädal meile kohta polnud, uurisin lapsehoidjate kohta, kohtusime, arvutasin eelarvet ja hoidsin peast kinni hindade peale, mis maksab hoidja, kes saaks tulla graafiku alusel, nagu minu ja mehe tööga vaja, et põhimõtteliselt vajadus ainult 1-2x nädalas, aga lühikese etteteatamisega, st ekstra kokkuleppeid ja hinda, mis usaldusväärse inimese eest selgelt üle meie pere võimaluste. Aga pühapäeval tuli järsku teade, et üks koht vabanes kodu lähedal lasteaias, sõimerühm. Seega, saatsin oma esimese “beebi” täiesti ise ettevalmistumata teisipäeval lasteaeda. Ei mingit koosolekut, ri mingit kasvatajate ja kohaga tutvumist, nagu külm dušš mulle selga, kes ma tahaks ka detailideni ette valmistuda. Samuti harjutatakse lühikeste päevadega ja helistatakse kui on tõsine nutt, aga vanematel paluti kohe lahkuda. Süda ikka muretseb hullult sees, et kuidas tal seal läheb ja õpetajatel on nii kiire, et pikka tagasiside vestlust pole kellelgi aega iga päev pidada. Aga 2 päeva läks laps ilusti rahulikult ukse vahelt sisse, uusi kohti ta ei karda ja väga aktiivne tegelane on, kodus lausa tunnen, kuidas käib üle jõu tema iseloom ja karakter mul vahepeal. Su blogist ja Johani kirjeldusest leian ikka tuge, et vähemalt ma pole ainus ema maailmas , kellel sarnased mõtted peast läbi käivad. Olen ka teise beebi ootel ja rasedusest suur väsimus pani ka valima lasteaeda proovimist, et ikkagi oleks hea kui vanem laps saab mõned päevad nädalas seda suunatud tegelemist, aktiivset mänguaega jne, kuna isegi kui jään uuesti töölt koju, siis ei jaksa v-o iga päev temaga mänguväljakutel traavida ja põnevaid seiklusi korraldada, samuti kui beebi saabub. Kõik teoorias paljulubav KUI ta harjuks ilusti, aga kolmas päev täna tekkis blokk ja läks nutuga üle ukse. Endal nii segased emotsioonid ja kuigi püüan olla igati positiivne ja toeks nii hommikul enne lasteaeda kui vabal ajal lapsega suheldes, siis sisemuses on ikka segased emotsioonid ja väike kahtlus, kas see oli ikka õige otsus ja valik. Samuti tellisin kleepsud ja sildid ja kavatsen jooksvalt “valmistuda”, kuigi selleks juba hilja. Igatahes tahtsin öelda Sulle taas aitäh, et jagad neid asju oma elust ja lastest, kirjutad asjalikke postitusi (nt lugesin nagu juhendit seda nimekirja asjadest, mida siis vaja on lasteaeda minnes pühapäeval ja esmaspäeval esimesest ehmatusest toibudes, et see ongi käes) ja emotsionaalselt selliseid toetavaid, mis ei pane teisi emasid kastidesse “hea” vs “halb”. Elan kaasa Oskari kohanemisele koos oma tütrekese esimeste lasteaianädalatega ja üldse, et kõigi pisikeste sügis saaks hea ja ilusa alguse , loodetavasti varsti on päevad lasteaias täis turvatunnet ja põnevust 🙏🏻😇 Juuksiku hoiatus on päris karm ikka, milline häbematu juuksur…loodetavasti keegi südamlik juuksevõlur pöörab Johani suhtumise Karva-Maridesse taas positiivseks 😉

    Meeldib

  6. Aitäh, et lasteaiast nii põhjalikult kirjutad! Kuigi minu lapsel seisab see veel kaugemas tulevikus, annab see praegu kuidagi rahu ja enesekindlust, et kõik need ema tunded on täiesti ok!!

    Meeldib

  7. Õpetaja kommentaar, et lapsel pole hea kaua nutta ja helistavad, et järgi tuleks kui laps ei rahune hiljemalt 45 min jooksul rahustas ka minu hinge. Olen näinud kuidas see õpetaja lastega toimetab ka varasemalt ja tean, et minu pisikesel emmekal Karmenil saab seal olema hea, ning ta on vägagi hoitud ja armastatud.

    Meeldib

  8. Kahju, et Teil juuksuriga nii halvasti läks. Meil oli sarnane juuksurikogemus kaubamaja lastejuuksuriga. Ka esimene kord ja tahtsin, et oleks eriline ja meeldejääv kogemus. Juuksur oli venelane ja eesti keelest sai vaevu aru. Palusin ka salku mälestuseks, mida ma muidugi ei saanud. Ja no lõikus ise oli naljanumber. Oli täiesti ilmselge, et juuksuril polnud mingisugust kogemust lastega.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s