9 päeva lastest eemal – minu Itaalia reis

Reisilt tagasi!

Pikaajalisemad lugejad teavad, et olen korduvalt Itaalias käinud – sõbranna elas aastaid seal, siis käisin temal külas, nüüd elavad nad abikaasaga Sydneys ning käivad mehe vanemate juures Lõuna-Itaalias puhkamas. Minul oli rõõm Lõuna-Itaalias, Salentos pere juures käia juba kolmandat korda (lisaks varasematele Toskaana reisidele) ning kui mõtlete, kuidas ma seda lubada sain, siis ega ise ei saanudki, vaid tänu sõpradele-sugulastele sai see reis teoks.

Kui pakkumise sain, et mis oleks, kui tuled samal ajal külla, kui nemad Sydneyst tulevad, siis mõtlesin kohe, et kuidagi saame kodus asjad aetud – see pakkumine on lihtsalt nii hea võimalus minna ja puhata, natuke aega enda ja sõpradega aega veeta, mida ma ei olnud juba ammu teinud. Nagu teate, ega mul Eestis ei olegi väga mingit ringkonda – parim sõbranna elab Sydneys (tunnen teda ja ta meest ligi 15 aastat? 14? midagi taolist) ja teine parim, sünnist saati justkui pereliige elab Hiiumaal. Nii et vähe neid tõelisi sõpru, aga omad ning kunagi ei jää võõraks ega kasva lahku, juhtugu, mis tahes.

Igatahes, Jaanus ütles kohe, et jaa, mine, sa pead, see on hea võimalus, me saame hakkama! Ka ema ja õed kinnitasid sama, nii et ok, otsus tehtud. Raske südamega, aga tehtud. Seda enam, et samal ajal oli Johani sünnipäev, aga kõik sugulased ja tuttavad ütlesid, et Johani eest saab hoolitsetud, sünnipäev peetud ning tõenäoliselt on see viimane aasta, mil ta sünnipäeva mõistest väga aru ei saa veel, niisiis, ei saa ka pettuda. Ema süda ütleb, muidugi, midagi muud ja ma arvasin, et peame sünnat nädal aega hiljem, kuid Jaanus ja perekond pidasid selle siiski õigel ajal ära. Minu jaoks oli see natuke kurb päev, kuna ei saanud osa, aga samas, mul oli hea meel, et lastel oli ülitore ja see on peamine.

Kodus üritasin elamist sättida nii hästi, kui sain – sildid riiete sahtlitele, rohukapis tegin lausa mustade trükitähtedega sildid, mis on palavikualandaja, mis on põletusevastane geel, mis on külmetuse jaoks, mis allergia jaoks jne. Kahjuks läks nii mõndagi sealt vaja ka.

Enne minekut olin mitu ööd-päeva nii närvis, magada ei saanud, lausa nutt oli peal, et saaks see “õudus”, nagu Lõuna-Itaalia puhkus, juba läbi. Eksole! Sest see oli nii pinge, kuidas nad ikka toime tulevad ja ma tundsin end rongaemana.

Mineku päev oli samuti õudne, ausalt ka. Kohvrid olid pakitud, sättisin end hommikul, kõik magasid, tuba oli hämar ja lootsin, et poetan end vaikselt välja. 5-10 min enne minekut ärkas Oskar, kes unesegaselt kohe minu sülle tahtis ja kui siis, käed pikkas, suurte pisaratega nuttis, Jaanus pidi ta minu küljest lahti rebima, sest minul takso all ootas, Oskar segaduses, kuhu sa nüüd lähed … Taksosõit lennujaama oli üks suur nuuksumine, taksojuht, haudvaikne, sõitis, vältis igaks juhuks pilku ja kui vähegi mind kõnetas, oli see sellise häälega, et äärmiselt ettevaatlikult ja hellalt, sest noh, nutab siin üks. Ma ei ole avalikult suur nutja, aga ma olin nii õnnetu ja tundsin lastele nii kaasa. Ma ei teagi, mis siin siis nii väga nutta oli, paljud käivad ju reisil, aga mul oli nii kurb olla.

Lennujaama jõudsin varem, nagu ikka, ootamist oli ja samal ajal jõudsid Jaanus ja lapsed hommikusöögi ära süüa, nii et kui mina oma väikese propellerlennukiga Riiga hakkasin lendama, tulid nemad lennujaama, seisid hoovõturaja ääres ning lehvitasid kõik. Kahju, et ma ei filminud, sest nad olid nii armsad ja nii lähedal.

Kokku läksin kolme lennuga – tuttav tee ja kõik varem läbitud – Tallinn-Riia, Riia-Rooma, Rooma-Brindisi. Igas lennujaamas sain natuke nuuksuda, kui nägin perekondi koos puhkusereisidele minemas. Kusjuures, lendamisest nii palju, et Riia-Rooma otsa sain Airbalticu uue Airbusiga lennata, selle versiooniga, mis on Eesti 100’le pühendatud. On ikka mugav küll uue ja stabiilse lennukiga lennata, väga sujuv ja mõnus lend oli!

Õhtul kell 22 olin palavas ja niiskes Brindisis, kus sain kokku sõbranna, sõbranna mehe, meheõe ja õelapsega. Siis oli nutt pühitud, sest lülitasin end kohe nende lainele – kui me kokku saame, ei ole nagu aega vahel olnud, kohe hakkas nalja saama, mehe ema ootas õhtusöögiga suvekodus, Torre Lapillo rannamajas ja kohe oli kõik hästi.

itaalias1

Ma ei hakka pikalt kirjeldama puhkusepäevi, aga oh, see oli teraapia. Esiteks, see fakt iseenesest, et ma sain terve öö magada, ma ei pidanud kedagi vaatama, kedagi vannitama, süüa tegema, koristama, kaklusi lahendama – lihtsalt sain ise, käed-jalad vabad, olla.

Esimese hooga panen siia natuke Itaalia klišeed, sest Itaalia ongi täpselt nii klišee, kui mitte rohkem, nagu filmides näidatakse ja kuigi ma olen Itaalia erinevates kantides käinud mitmeid kordi (viimati käisin 4 aastat tagasi, 3 nädalat, mille sisse mahtus Sitsiilia pulm, pikk autosõit “kontsatippu”, palju väikesi linnasid ja külasid), siis alati imestan, kui ehe on Itaalia. Võimalik, et see on nii, sest ma olen õnnistatud itaallastest sõprade ja nende perega, tänu kellele saan näha ja kogeda kõige tavalisemat Itaalia elu, mitte ei käi turismireisil.

Loomulikult “kohustuslik” masinapark:

itaalias7itaalias11

Ja usk ning sellega seotud traditsioonid. Näiteks, Novoli väikeses linnas sattusime läbisõidul “ummikusse”, sest parasjagu tähistati pühakute päeva või rongkäiku, ei teagi, kuidas nimetatakse. Igatahes, pühitsetakse pühakuid, palvetatakse, lauldakse, liiklus seisab, kellelgi pole kuhugi kiiret ja kuigi meil oli justkui kiire, siis see on veidi loodusnähtuse laadne asi – teed oma plaanid ümber, sest nii lihtsalt on.

itaalias6

Ning villas, “minu” toas, mis on mulle juba pea 10 aastat tuttav, on alati voodi kohal:

itaalias10

Torre Lapillo on rannarajoon, kus on selle pere rannamaja ja seal elavad nad suveperioodil. Muul ajal on neil veidi eemal suur villa, veinilinnas Salices, kus peatume alati meie, kuna rannamajas läheb kitsaks, kuigi mahutaks ära küll. Torre Lapillot peetakse Itaalia Maldiivideks – tulisoolane türkiissinine, kristallselge vesi ja valge liiv – kaelani vees näed täpselt enda varbaid, nii selge ja puhas.

Sooja oli seal 30+, aga see kuumus on hästi mereline ja niiske, nii et selline niiske kiht on koguaeg nahal, mis mõjub minu tundlikule nahale imehästi, meresoolad lisaks – ma ütlen, teraapia.

itaalias37itaalias23itaalias18itaalias19

Kuna mõni aasta tagasi käisime selle piirkonna paljud väikesed, imelised linnad juba läbi, siis seekord suurt ekskursiooni ei teinud, vaid külastasime paari enda lemmiklinna. Üks ja kõige lemmikum on Lecce! Seal võiks lausa elada – elegantne, hästi loominguline, iga nurga peal on kunstnike ja disainerite galeriid ning kauplused. ilus, puhas, peen – ma pean ütlema, et kui ma seal pea 10 aastat tagasi esimest korda käisin, mõtlesin, et ühel päeval võiksin siin elada, siis tänaseni ei ole see mõte ära läinud – täiuslik kombinatsioon kõigest, mis mulle meeldib. Välja arvatud see, et asub Itaalias ja meie oleme eestlased. Nii, et, muidugi, ei planeeri ma sinna päriselt kolimist, aga mõte on see, et sellest linnast ei tüdine ära – 3 puhkuse jooksul olen Lecces mitu korda käinud ja muid kohti pole väga vajagi, kui mõnusat, õhtust linnaelu igatseda.

Teine linn, mida kindlasti jälle külastada tahtsime, oli Otranto. Vana, üliilus, romantiline, käänuline, sopiline, mereäärne. Väikesed tänavad ja kauplused – armas idüll, väga ehe. Ma ei tahagi pikalt rääkida, see ei anna midagi edasi, aga lihtsalt jätke meelde, et kui sinna kanti satute, siis soovitan neid kohti külastada.

otranto

itaalias20

Üleüldse, parim asi puhkuse juures, lisaks sellele, et tundsin end taas iseendana ja sain välja lülitada, oli tõdemus, et mõned asjad ei muutu – sõbrad on samad, kohad on samad, kodused kombed on samad. Itaalia toidukultuur on mu absoluutne lemmik – mitu käiku, nii tervislik, ei mingit ülesöömist, nagu arvatakse olevat või siis süüakse palju, aga käigud ja road on läbimõeldud vastavalt inimese organismile – kuidas on parim seedida.

Hea on see, et ehe ja hea söök on alati võtta – kõik on värske, aedviljad, puuviljad otse aiast või naaberfarmist, mereannid otse merest, karbid ja kaheksajalad nii värsked, ei mingit “mereanni lõhna” või “kalakat” aroomi – soolakad, krõmpsuvad, oliivõlist üleujutatud. Mu suu jookseb hetkel vett. Ka piimatooteid saab piimafarmist, nt ehedat mozzarellat, mis ujub vees, otse taluniku käest, ricotta’t … ei, ma ei saa rohkem kirjeldada, sest need söögid – miljon aedviljavarianti, kuidas süüa, mille peale ise ei tulegi, avastad, et pole liha nii väga söönudki, sest kõik on nii maitsekas. Laused lonkavad, sest ma ei oska kirjeldada, milline taastumine ja teraapia see ühele põhjamaisele kehale on. Tõeline vitamiinilaks. Ahjaa, kõht oli koguaeg nii täis, et ei teadnud, mida endaga peale hakata, samas, seedis ka kiiresti ja kõigele lisaks võtsime kõik puhkusel paar kilo alla, sest söögid on nii tervislikud, ei pane ise tähelegi, kui hea ja kerge lõpuks hakkab.

Asi, mis on ka ehe Itaalia, on liiklus. Hullumeelne! Näiteks, turvatool lapsel oli selline, et lihtsalt üks vana alus või tooli moodi asi, rihmasid peale ei pandud. Taga istmel keegi turvavööd ei kasuta, kiiruspiirangud on soovituslikud ehk keegi ei järgi neid ja igal teeristil igaks juhuks signaalitatakse, mitte ei  võeta hoogu maha, et teada anda, meie sõidame siin, ärge te tulge. Teed on auklikud, nii et kogu kiire sõit on hüplev ja signaalitamine. Mõnes mõttes oli see nii filmilikult vabastav, samas Eestis ei kujutaks seda ettegi.

Ma tahaksin, et kõik lapsevanemad, mitte ainult emad, ka isad, saaksid sellise reisi ette võtta, sest kui ma tagasi tulin, olin nii laetud ja siiani olen. Ma pidasin kodustega koguaeg kontakti ja videokõnet, filmisin Johanile lennukeid, et seostaks, et emme läks lennukiga ja tuleb lennukiga, siiani räägib emmest ja lennukist, kuidas ma koju sellega tulin. Tegime kõikvõimaliku, et lapsed paneksid kogu loo kokku, aga sellegipoolest oli raskeid hetki.

itaalias9

Alguses oli Jaanus küll enesekindel, et kõik saab tehtud ja korraldatud, kuid esimestel päevadel ütles, et ta oli kui puuga pähe saanud ja ütles, et ok, nüüd ma saan aru, kui ikka üldse pääsu ei ole, täiskasvanud inimesi vastas ei ole, kellelegi rääkida ka ei ole … ta sai natuke ehmatuse osaliseks, kuigi ta on ju ennegi lastega edukalt üksi olnud. Vast see esimene avastus, et see on pidev ja ikka nii pidev ning asju, millele mõelda, on nii palju, mitte ainult see, et mida lastega teha, vaid mida selga, mida varuks, mida kaasa, mida söövad, mida joovad – kõike oli korraga palju. Mul on hea meel, et ta selle kogemuse sai, samas tean, kui raske see on, nii et mul ei olnud lihtne telefonis ta õnnetut häält kuulda. Aga kõik sai korda ja edasi läks sujuvalt.

Puhkuse lõpp oli raske – Oskaril tõusis 40+ palavik ja hakkas taas hambaid kasvatama, ikka kõik korraga. Ta ei maganud, ei söönud, oli täiesti kurnatud, võttis juba kaalus kõvasti alla. Tagatipuks lükati mu tagasilend ka äikese tõttu edasi, aga pole hullu, saime sõbrannaga (sest tulime koos Eestisse) veel viimaseid Itaalia hüvesid nautida.

Ilus Brindisi lennujaam:

itaalias15itaalias8itaalias4

itaalias35
Ja see on juba Milanos

Hilisõhtul tulin koju ja hommikul ehmatasin ära, vaene Oskar oli nii võõras, valust vaevatud ja kribu 😦

Järgnevad ööd ja päevad olid ka rasked, Oskar karjus, lausa kriiskas, öö jooksul ärkas mitu korda, meie olime magamata. Aga tänu puhkuselaengule ei ole ma siiani maha niidetud sellest hullust hambavalu-tempost, pigem oli pea selge, mis on vaja teha, ma ei tundnud lõputut ahistust, mida ma juba 3 aastat lastega kodus olles lõpuks tundsin, justkui muud mu elus enam poleks. Ma teadsin, sõbrad, vanad Itaalia linnad, omad naljad – kõik need asjad on ikka olemas ja midagi ei ole muutnud, sain meenutuse endast ja nn eelmisest elust, enesekindlus tuli tagasi, jõud tuli tagasi – ma tõesti olen parem inimene tänu sellele pausile ja reisile. Nii hea on koju tulla mõnusalt reisilt, kui sa tead, et sul on, kelle juurde tulla ja tunned uhkust selle üle, millist “tavalist” elu sa elad. Enne seda pausi arvasin, et ma ei oskagi enam suhelda või olla ega midagi tahta, nüüd on nii selge, ma ei ole kuhugi kadunud ja mul on oma pere. Armas.

Nüüdseks on Oskari tervise asi ka lahenenud, Kamistad, ema nunnutamised ja kallistused ning söögiteod tegid ta terveks ning pontsuks jälle. Johaniga oli koguaeg hästi – tõin talle suure metallist lennuki ja palju Itaalia sööke kaasa ning Johan oli kohe “müüdud”, rääkis elavalt, kuidas emme lennukiga koju tuli ja mõistis kõike.

Oehh. Kui vajalik see puhkus oli, nii mulle, Jaanusele kui lastele. Kes arenes (Johani ja Oskari jutud olid palju värvikamad), kes taasleidis end (mina), kes oli lihtsalt võimas (Jaanus) – igal juhul teen ettepaneku teha sellised puhkusereisid Haigekassa poolt rahastatuteks, sest see pole niisama lulli löömine, vaid toob kõiki maa peale tagasi.

8 thoughts on “9 päeva lastest eemal – minu Itaalia reis

  1. Kas hammaste tuleku leevendamiseks oled homöopaatilistele vahenditele mõelnud – nt Viburcol küünlad, terad? Mul beebigrupis soovitati aga ega ma ise ka väga selle teemaga kursis pole, aga põhja-tallinnas peaks poeke olema Väike Uba (neil fb ka leht) ning poeomanik jagab telefoni teel ka nõu ja soovitusi 🙂

    Liked by 1 person

  2. Tore oli lugeda, sellist puhkust on kindlasti vaja!
    Olen ühe korra käinud Põhja-Itaalias, aga kibelen tagasi sest nii tore oli. No ja eks ma mõtlen, et võiks ikka lastega minna. Oleks küll suur närvi- (ja raha) kulu, aga samas kindlasti äge.

    Kuidas oli kohalike meelsus? Pean silmas terrorismi, migrantide jm sellise temaatikaga seonduvat, tundsid end turvaliselt? 🙂

    Meeldib

    1. Täiesti turvaliselt, aga seekord ei liikunud palju ringi ka, pigem kodukohas. 4 aastat tagasi oli olukord ärevam. Näiteks, kohaliku bussiga sõites kutsusime lõpuks tuttava järgi, sest terve buss oli muulasi täis, kes meid sisse piirasid. See oli väga hirmus.

      Meeldib

  3. Mõnus. Käisime ise ka just Itaalias, lasteta. Korduvalt mõtlesin, et kahju, et nemad ilma jäävad sellest. Parandame vea ja lähme suve lõpus uuesti, aga koos lastega siis 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s