Sellest, kuidas ma Lottemaal nutmas käisin

Maailma igavaim mõte, aga: kuhu see aeg kaob?

Mina ei saa aru, miks kõik küsivad suveplaanide kohta, planeerivad tervet suve juba ammust ajast ette jne, kui tegelikkuses suvi on nii lühike ja enamik inimesi siiski töötab, mitte ei puhka või puhatakse 2 nädalat ja kõik. Siis ongi see tunne, et ahh, kuhu see aeg kaob, ma ei jõua midagi ägedat teha, teised ju jõuavad, mis värk on?

See ei olnud sissejuhatus enesehaletsusele või põdemisele, vaid pigem tõdemus, et suvele pannakse eriliselt palju rõhku, kui tegelikult kõikidel aastaaegadel saab plaane teha ja mõistusega võttes ei jõuagi ju 3 kuu jooksul asjatoimetuste kõrvalt kõikjale puhkama minna. See selleks.

Kuigi mul on tunne, et aeg täiesti kaob käest ja viimati olin läpaka taga siis, kui tegin eelmise postituse, millest on juba ka väga palju aega möödas, siis pean ütlema, et see suvi on minu jaoks üle pika aja üks hea suvi. Muidu olen kas töötanud eriliselt suure koormusega, oodanud sünnitamist, sünnitanud, oodanud uuesti sünnitamist, kantseldanud kuumalaines liiga väikeseid lapsi jne. Üle pika aja on see suvi üsna inimlik, kui nii võib öelda.

Telkimisest olen rääkinud ja sinna tahaksin vähemalt ühe korra veel jõuda, aga samas, väikeste lastega sõltume ilmast rohkem, kui muidu tahaksime, eriti öösel, nii et midagi ei ole katki, kui sel suvel enam ei jõua. Piknikud on avatud aastaringselt!

Loomaaed on üks kindel plaan, kuhu saab ka suht igal ajal minna ning kus Jaanus ja Johan hetkel enda isa-poja aega veedavad. Muidugi, rannamelu on meil olnud päris mõnus, niisama metsas rattaga sõitmisi jne. Ja reedel lendan mõneks ajaks Lõuna-Itaaliasse, pole paha, tõepoolest. Ei, ma tõesti olen ülimalt rahul selle suvega, et mitte öelda lausa #blessed, sest iseenesestmõistetavalt ei võta ma ühtegi toredat sündmust – selle taga on palju tööd, unetuid öid, natuke nutmist, ajaplaneerimist (läbi nutu) ja lõpuks asjade teoks tegemist, mis annab kindlustunde, et kogu muu jant on tühitähi ja igati tulemust väärt!

Aga üks eriline tipphetk oli meie jaoks Lottemaa. Lottemaa erilisusest räägitakse nii palju ja selle ümber on mingi aura, millest mööda ei saa vaadata. Kogusin ka erinevate kampaaniate ajal pileteid: 3 täispiletit (Johan on ka täiskasvanu vääriline), 3 rongipiletit, 1 parkimispilet ja 1 0-pilet Oskarile (0-1aa, 1 kaasa arvatud saavad tasuta).

Kui läksime, oli vihmane ilm ja kahtlesime, kas minna, samas, mõtlesime, et just hea, vähem rahvast, päike ei kuuma, võtame aga vihmariided, kummikud, varjud kaasa – kindlasti on tore! Kaasa võtsime ka suure piknikukorvi ja minu ema 😀 Kui üldse vihmast rääkida, siis vihm ei seganud, saime paar värskendavat padukat, aga ilm on seal viimane asi, millele mõelda. Pealegi, oligi lahe koos tegelastega vihmavarjus olla!

Ütleme nii, et mitterääkiv Johan sai seal kohe rääkijaks, juba esimesest hetkest, kui rongi nägi, millega põhiplatsile sõidetakse – oh, mu süda lõhkes, silm oli vees, ta oli nii õhinas, et ma olin juba sellest liigutatud! Rongisõit oli tema jaoks eriliselt äge, ta siiani nõuab rongi ja kui Lottet kuskil mänguasjana või raamatus näeb, alati mainib rongi.

lottemaa13

Aga jah, ma ei tea, mida emadus või hormoonsilmatilgad minuga teevad (kes mu silmalugu ei tea, siis paar postitust tagasi mainisin, et sain ühest silmast terava nägemise tagasi, arstidele endiselt müsteerium, kirjutati mingeid tilkasid välja), igatahes, jõudsime Lottemaale, võtsime suure järelkäru asjade ja laste jaoks ning siis see juhtus! Lotte tuli jooksuga tervitama, lõi Johaniga patsu ja mina? Mina hakkasin pillima! See oli nii tore, laps oli õhinas, kõik tegelased olid nii maagilised ja kujutasin ette, kui suur rõõm Johanil on, keda ei tea, milleks või kelleks on arstide poolt määratud, igasugused asjad vast mõjusid sel hetkel, aga hakkasin nutma, jah!

lottemaa9

Aga ega midagi, tuli end kokku võtta ja edasi liikuda, sest minna oli üllatavalt paljudesse kohtadesse. Pole ime, et Lottemaa nii eriline on, kui kõik tegelased on päriselt elaval kujul seal, ei välju kordagi enda rollist (ema küsis lepatriinult, kus võiks muruplatsi leida, et pikniku pidada, lepatriinu vastas talle piiksuva häälega ja arutasid seal tõsimeeli, päris koomiline oli), võtavad aega, et tutvuda külalistega, laulavad, tantsivad, seletavad omavahel mingit juttu ja kui kuulata, siis ka see jutt on tegelaste-vaheline jutt, mitte a la “millal sul vahetus läbi saab?”. Ja terve see ala on nii suur, et ei saagi otsa. Mitu väljakut, staadion, majakesed ja mitte suvalised onnid, vaid täiesti sellised, et ma elaksin sees! Täitsa üks päris ehe küla!

Pole pahad “onnid”:

lottemaa5

Ma ei oska üldse seda kirjeldada, mis seal oli või kuhu võiks minna, me käisime paljudes kohtades ja samas nii palju jäi veel teiseks korraks, et ma tahaksin kohe tagasi minna ja Johan, nähes videosid Lottemaast, tahab ka tagasi minna, ikka hullult tahab. Täna nägi videot ja kohe võttis käest kinni, lähme, rong, Lotte jne.

lottemaa15lottemaa14

lottemaa16
Isegi see stseen on sisse ehitatud!

lottemaa12

lottemaa11
Käisime kuttidega laulmas

lottemaa10lottemaa8

lottemaa7
Oskariga Oskari kuuri juures

Nagu ütlesin, piknikukorvi võtsime kaasa ja selleks ajaks, kui kõhud tühjaks läksid, tuli päike välja ja tegime rannaäärse muru peal väikese eine! Algul oli suur pannkookide isu, ausalt, astun Lottemaale, automaatne pannkoogiisu tuli, aga ma sain sellest võitu 😀 Kuigi, seda kirjeldades tuleb jälle see isu, lõhnad olid söögikohtades ülihead! Mhh, ok, üritan mälupildist kustutada. Järgmine kord teen suurema “patu” – tahaks seal kuskil süüa. Pannkooke eriti. (Miks ometi, Lilli?! Hormoonsilmatilgad.)

Muidugi, eriline koht oli Lotte maja ja Lotte tuba – Lotte mängis lastega peitust, Johan lasi muudkui tema keeru-liumäest alla, selline tore mängutuba, kust on lapsi raske välja saada. See maja ise on nii suur ja välisterras oli nii äge, et tõesti, tahaksin seal elada!

lottemaa6

Veel meeldis mulle see, et Lottemaal on päevakava, mida järgida ning millal algavad erinevad programmid, näiteks onu Klausi jutunurk või midagi sellist jne. Aga kui ei ole kursis selle kavaga, siis hõigatakse üle kõige, et nüüd algab see või teine ja mitte ei ole mingi teadustaja hääl, vaid, näiteks, Lotte ise hakkab rääkima, et tsau, ma mõtlesin, et läheks Bruno juurde mängima, kes tahab kaasa tulla? Tulge siis sinna ja näeme! Või et oh, lähen onu Klausiga jutustama, näeme seal! Selline vaba ja mõnus, ei mingit pingelist kava järgimise tunnet. Suuremat lastel oleks kindlasti selline, oh, lähme!-tunne.

Selleks ajaks, kui arvasime, et hakkame nüüd vaikselt ära minema, aga läheks vaataks mingit jäätist platsi pealt, algaski seal samas platsil suur rongkäik ja kontsert. No, mida veel! Hull pidu ja mängud läksid lahti, nii äge oli! Nänni jagati ka, ma ei tea, kas see oli lihtsalt kampaania või tavaline tegevus, aga saime maiustada! Kusjuures, need laulud, igasugused räpilaulud ja muud, on täiesti vaimukad ja naljakad, et jäädki täitsa kuulama ja esinemist nautima!

Johan on rahvamassi või esinemisolukordades natuke häbelik ja ettevaatlik, ta tahab alati õigesti teha ja alati jälgib teisi, mitte ei hakka suure hooga kaasa tegema. Kuigi, kui mänguplatsidel ja niisama ronimised on, siis on ta esimene platsis ja kõikidega tutvumas, aga just laulud-tantsud, need on tal häbelikud. Samas, ta ei taha nendest ilma ka jääda.

Nii, et kui platsil läks pidu ja ringmängud lahti, siis Johan seisis ka ikka häbelikult teiste laste seas kohal. Ja see on see koht, mis kirjeldab Lottemaa olemust vast kõige paremini, et ükski laps ei jää märkamatuks ega tähelepanuta! Terve laulu ja mängu aja märkas Oskar, vähemalt sellise rohelise kampsuniga ta oli, (tegelane, mitte Johani väikevend), et Johan on tagasihoidlik, väiksem, kui teised ja muudkui innustas teda kaasa tegema. Terve aeg toetas ta meie Johani selles ringi, mis oli meile eriti ilus hetk! Ei olnud nii, et korraks teeb näo, et noh, tee kaasa, vaata, kui lõbus, vaid oli selline, et pole hullu, teeme koos, ma olen sinuga siin! Järgmine pillimise hetk. (Mis värk selle Lottemaa ja nutmisega on?!)

Kui palju oleme kuulnud igalt poolt, et iga lapseni ei jõuta, ei ole mõeldav terve päeva jooksul lasteaias, näiteks, et tegeletakse kellegagi eraldi rohkem (lühiajaliselt, näiteks, jalatsi jalga saamisega, seda polevat võimalik teha) või mis iganes, ega meie ei saa tal seda või teist aidata, tema peab tegema nii, nagu teised teevad, pole aega oodata jne. Ja siis tuleme Lottemaale, kus on sadu lapsi ning tegelased märkavad hoobilt lapse loomust ning tekitavad temale erilise tunde just selliselt, kuidas tema seda vajab, mitte kuidas üldiselt peaks tegema või käituma. Ja seda väga kiirelt! Mitte et tahaksin lasteaeda kuidagi kiruda, aga kui tegelased on terve päev lastemöllus, kus on kordades rohkem erinevas vanuses ja iseloomus lapsi ning nad haaravad ja mõistavad kohe, kuidas mõnda last “avada” või kuidas temaga suhelda, siis tundub, et natuke ikka on ju küll iga lapseni võimalik jõuda. Ja see on täpselt see, mis teeb Lottemaa eriliseks – IGA laps on oodatud ja see tehakse talle seal ka selgeks!

NB! Kui te tunnete ära selle inimese, kes selle tegelase taga on, siis kindlasti mainige, et meie pere on talle südamest tänulik, et ta selline on – see ei jäänud märkamatuks! Tõenäoliselt saadan tänusõnad ka Lottemaale, küllap ta meie tänu kätte saab!

lottemaa17lottemaa18

Sellist lapse märkamist nägime igal pool, sest kui Johan vähegi meist eraldi ees jooksis, muidugi meie jälgisime, aga tegelased ei tea, kes kelle laps on, kohe märgati, tuldi juttu tegema, mis ta seal teeb, kus ta vanemad on jne. Jutt oli, muidugi, mänguline.

NB! Piletikassas saab lisaks käepaelale ka kleepsu, kuhu panna lapse nimi ja vanema telefoninumber, nii et selle kleepisin ka Johanile seljale (kartsin, et eest kisub ära), niisiis, kohe saadi teda nimepidi kõnetada.

Siin uurib Lotte, kelle pere laps Johan on!

lottemaa3lottemaa4

Aga jah, meil on nii pildid, kui videod Lottemaast, kahjuks telefoniga tehtud, sest mälukaardid jäid koju, jess. Ja pildikvaliteeti sööb omakorda blogikeskkond ka veel ära, nii et tegelikkuses oli elu palju ilusam ja värvilisem!

Igal juhul, nõme on rääkida sellise elamuse puhul piletite hinnast, aga ausalt, kui ma olin vast maksimaalselt tund aega seal alles olnud, juba siis tundsin, et ok, see väljaminek on igati õigustatud! Majad, tegelased, korraldus – kõik selleks, et tekitada ehedat tunnet ja nähes, kuidas see Johanile mõjus, milline õhin ning areng (sest sellest päevast tuli tal sõnu ludinal juurde), oli iga senti väärt! Lausa nii, et … salamisi loodan selle suve jooksul ühe korra veel sinna jõuda.

lottemaa1
Pildi tegime enne äraminekut ja lapsed olid juba väsinud – kaua te poseerite! Ehk siis väikesed lapsed väsisid enne, kui vanemad oleksid tahtnud ära tulla. Paari aasta pärast on tõenäoliselt vastupidine olukord.

6 thoughts on “Sellest, kuidas ma Lottemaal nutmas käisin

  1. Mina ka ei mõista teemat, et Lottemaa pilet on kallis, selle raha eest saab ikka väga palju. Ja see tegelaste rollis püsimine on super. Me käisime esimest korda kui poiss hakkas 2 saama ja sealt peale korra suve jooksul ikka (kokku siis neljal suvel ning korra Jõulumaal ka) ja laps on senini vaimustuses ning meie mehega mõlemad naudime jätkuvalt. Igal korral on ka mingi uus asi/atraktsioon juurde tehtud või siis lihtalt avastame midagi, mis varem nägemata jäi või veel eakohane polnud. Ei arva ka, et täiskasvanule peaks olema odavam pilet kuna tema sealt ju midagi ei saa. Minu meelest saab ka suur inimene sealt hulga häid emotsioone ja palju rõõmu 🙂 Või siis oleme me lapsikud ja ebaküpsed… 😛

    Liked by 1 person

  2. Lottemaad ja lasteaeda võrrelda ei ole päris aus. Lasteaias on vastutus, kogu kamp päev läbi koos, pissid, kakad, söök, jagelused, õppekava, dokumendid, arengud kogu kompott noh. Lottemaal on vastutus ja olme lapsevanema teha ja ongi kogu energia lapse “leidmisel”. Supervinge koht, aga lasteaiaga paralleele ei tõmbaks. Lasteaedu on muidugi ka erinevaid.

    Meeldib

    1. Tõsi, tegingi sellise üsna jämeda võrdluse. Aga ma räägin just selles võtmes, et erinevad tasemed, iseloomud on normaalsed ja neid ei saagi väänata üheks. Lasteaias on spetsialiseeritud lapsi tundma ja aitama, seega ei ole ka päris aus väljendada lapsele ja vanematele pahameelt, kui laps on veidi aeglasem, vaid arvestada sellega. Laps muutub veel kinnisemaks ja aeglasemaks muidu kui nii palju stressi tema oskuste või tempo ümber tajub.

      Meeldib

  3. Tahaksin nüüd ka kohe natuke nutta – aitah, Lilli, nii ilusa loo eest Lottemaast!
    Just samasugused elamused hiljuti kogetud – kõik on kordades parem ja põnevam, kui oodatud, nii palju on teha ja vaadata, aeg kulgebki kui muinasjutus. Tegelastel jagub aega ja tähelepanu IGA külalise tarvis, nende omavaheline koostöö on imeline, nad ise on imelised, rollid lõpuni väljapeetud…..lisaks, kes kulalistest väga ära väsib, saab vahepeal ühes toredas majakeses patjadele pikaligi visata.
    See on kindlalt üks paremaid mängumaailmu üldse lastele lähema x-saja km ulatuses!

    Võrdlust lasteaiaga ei pea ka kohatuks – lasteaias on samuti päris palju erineva nimega tegelasi, kellel tegelikkuses ikka oleks küll aega …. kui oleks viitsimist suda avada.

    Liked by 1 person

    1. Lasteaia koha pealt mõtlen ise sama, aga tunnistan, et ega ma ei teagi, mille kõigega nad peavad seal tegelema ja miks nii ei saa toimetada. Kuigi jah, kindlasti oleneb ka õpetajate iseloomust, mis on juba sünnipäraselt kaasa antud. Minu laste lasteaias olen näinud nii ühte kui teist poolt, st on õpetaja, kes on soe, rahulik, arvestav ja samas on teine, kes on väga kärsitu, kiirustav, solvuv laste või halva käitumise peale (mida pean 2-aastastega tegelemise juures kohatuks, aga see selleks). Igal juhul, Lottemaa on imeline! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s