Nähtus nimega Mallukas*

Ma rääkisin eelmises postituses Johani kõne ja arengu teemadel ning sellest, kuidas mul pole silmaga head lood ega ole saanud Malluka saadetud raamatut väga lugeda. Selle peale kommenteeris ta, et kahju, sest raamatus on kõigest sellest ka juttu, mis mulle seoses Johaniga muret valmistab. Ja nii ma sain siis erilise power’i, et oma ükssilmaga raamatut lugeda ning lugesingi paari päevaga otsast lõpuni läbi. Ma läksin järsku raamatusse nii sisse, et Johan seljas, Oskar süles, mõlemad taidlevad ja kisavad oma autode pärast ning minul käsi pikkas kuskil ees, raamat lahti, kohv kõrval, aga vot nii haaratud olin sellest.

mallukas7

Kui kellelgi on küsimus “Kes see Mallukas veel on?” või vaatab, et mõttetu staarblogija, labane ja mis kõik veel, siis see keegi võiks vaevaks võtta ning see raamat läbi lugeda, kuigi, ma usun, et tõenäoliselt need kesseemallukasmullikasmollikas-veel-on seda iial ei tee. Siiski võiks.

Meie oleme Marianniga põgusalt suhelnud blogi kaudu, paar korda kohtunud, enam-vähem tean ta nn lugu, viimasel ajal ei ole küll kursis paljude asjadega, sest ma pole jõudnud blogisid lugeda ja no ta on elukutseline blogija ehk postitusi ikka jätkub. Igatahes, ma arvasin, et see raamat ei üllata mind väga ja olin üleüldse skeptiline, kuna pealkirjas on “… ehk pohhuismi käsiraamat”. Ei, ma ei saa pohhuistiks, mul on seda sõna siin imelik trükkida, see pole minu “liin” 😀

Aga ma olen kerges hämmingus, kui südamlik ja vahetu raamat! Ma võin juba etteruttavalt öelda, et “pohhuismi käsiraamat” ei kõla õigesti, pigem vastupidi, kuidas olla ilma häbita inimlik inimene, koos oma eluliste asjade, tunnete ning läbielamistega, mitte kuidas sellesse kõigesse üleolevalt, ropult või ükskõikselt suhtuda, mis sõna “pohhuism” justkui väidaks. Pigem on see raamat natuke nagu elu vastuvõtmisest sellisena nagu see on. Ok, ma rohkem selle sõna üle ei juurdle, ma usun, et ta mõte ongi see, et võtke elu nii nagu on, ärge põdege, mitte et ärge olge hoolimatud ja ükskõiksed. Igatahes, raamatu sisu ja südamlikkus liigutas mind väga ning kui ma arvasin, et ma ei saa mingit erilist inspiratsiooni, sest see pealkiri ei tundunud minu jaoks, siis mul on hea meel, et ta selle mulle saatis ja ma seda nüüd lugesin – ma sain täiega palju nõu, jõudu, naerda ja ausalt öeldes, nutta ka.

Alustan nutust! Esimene asi – Endel. Oeh! Mallukas räägib oma lapsepõlvest, kuidas ta elas küll vanavanemate juures, siis ema juures, kuidas mõned elukeskkonnad olid sellised, et tänapäeval võetakse vast üldse laps käest jne. Ta jutustab sellest, samas ütleb, et ärge tooge enda lapsepõlveasju põhjusteks, miks teie elus on midagi halvasti, miks te olete sellised, nagu olete jne, see on minevik, laske lahti, seda ei muuda, liikuge edasi.

AGA, selle kõige juures oli tal tema vanaisa, kellele oli pühendatud eraldi peatükk ja mida lugedes ma hakkasin nutma ning praegugi mõeldes tuleb silma vesi, sest see vanaisa kõlab kui maailma parim inimene. Tema hoolimine, tähelepanu ja võime lastes erilist, väärtuslikku tunnet tekitada jättis Mallukasse eluaegse jälje ja enesekindluse. Nii, et ma ei teagi, kui palju see eelmine mõte lapsepõlve pärast mitte põdeda tuleb lihtsalt tema iseloomust ja kui palju vanaisa mõjutustest, kes talle tuge pakkus. Kui paljud saavad seda öelda, et neil on elus olnud inimene, kes on nii mõjuvõimas, sisendanud teotahet, kui seda justkui keskkonna mõttes ei peaks olema või kiitnud ja mõistnud erakordsust, andeid…? Mina seda, näiteks, öelda ei saa ning päris paljud ei saa ning seetõttu see lõik liigutaski mind pisarateni, sest igal inimesel võiks üks selline inimene olla ja Mallukas on eriti õnnega koos, et tal oli varases elus see inimene tänu kellele ta, tõenäoliselt, on see, kes ta on, ilma nurgas konutamise ja mõtlemiseta, kuidas ta on saamatu või kuidas ta kuskile ei sobi.

 

mallukas6

Siis edasi tulevad lood varastest suhetest, armastuse otsimisest, sellest, kuidas ta lasi endaga käituda halvasti (mida väga paljud naised kogevad, lunivad kellegi suurt armastust, keda isegi su olemasolu väga ei huvita), milline on hea suhe, mille poole võiks püüelda ja kuidas üldse suhtes erisustega hakkama saada. Näiteks, ei ole seda ühte suurt armastust, mis algab nii, nagu filmides ja selle pettekujutelma võiks ära unustada. Ma olen täiesti sama meelt! Nii nagu Malluka ja Kardo lugu ei alanud mingi tohutu suure armumise ja romantikaga, ei alanud see meil Jaanusega – kuidagi rahulik, lihtne, suhtes on lihtne, ei pea vaeva nägema selle põhiolemuse kallal – baas on paigas ja seda ei pea ise paika väänama. Kui inimesed teineteist austavad ja hea on olla, siis ei peagi midagi väänama ja käänama, aga õnnetus armastuses tulevad alati need mõtted, et mis siis, kui tal on ju raske nii või naa, mis siis, kui ta on sellepärast nii, sest ma tegin naa ja bla-bla-bla. Inimene, kes tahab sinuga suhtes olla ja kes sind armastab, teeb selle sulle igal juhul selgeks, ükskõik, millised iseloomujooned tal on. Ja seda ei pea kuidagi nuputama, tema jutte lahti kodeerima ega kikivarvul käima, sest äkki muidu ta on häiritud ega armastagi mind enam.

Raamatus on juttu ka sellest, kuidas ta käis üksikuna end Austraalias leidmas ning kui raske aeg see oli (ma võiks öelda, et mu 20ndad olid peaaegu täies ulatuses sama ennastlaastavad, otsivad ja raiskavad, kui tema peaaegu 1 aasta Austraalias :D). Kohati päris jube aeg ja mõned teod on küll sellised, et kas oli ikka vaja (enda elust räägin), aga kuna mul oli nii tühi olla ja ma homsest päevast ei hoolinud, isegi vahel tundsin, et ma ei tahagi homset, siis ega ma muud moodi end väljendada või enda kohta leida ei osanudki, kui lihtsalt kuskil ringi ujudes, laastades ja mõeldes, et mul on täiesti suva. Aga mis ma ikka, läbitud, tehtud.

Ja muidugi kirjutab ta ka sellest, kuidas tekkis perekond, kuidas alustas blogimisega, kuidas need kaks kokku tegid temast populaarse blogija, kuidas blogiga raha teenida, mis on selle juures keeruline, milliste takistustega peab arvestama.

Näiteks, mulle meeldis see läbipaistvus, millega ta blogimist käsitleb. Kuidas koostööpartnerid tekkisid, kui palju algul raha küsida jne. Minule kui blogijale on see hea, kinnitav ja nõuandev osa ning kindlasti paljusid huvitab see nn müstiline blogimise pool, sest neid on palju, kes arvavad, et kah asi, istud ja mulised ning raha tiksub. Mulle meeldis see külg, et ta seletab lahti, kuidas päris nii see ei ole – see, miks blogija reklaampostituse eest raha soovib, on väärtuslik aeg, ettevõtmine, proovimine, pildid, värgid ja lõpuks mõistliku jutu kokku panemine, milles on teatud ettevõttepoolsed kriteeriumid, millist infot võiks kasutada jne. See kõik võtab aega ja korraldamist, eriti laste kõrvalt, ning on päris suur vastutus.

Tihti firmad eeldavad, et blogijad on üks odav reklaamkanal, kellele piisab töötasuks mingi teatud toode. Vahel sobibki, aga päris palju on ikka nii, et kui lõpuks lepid kokku ainult tootega tehingu või mingi väikese summa, siis nad suhtuvad sinusse kui alluvasse, panevad agaralt mingeid ulmelisi tähtaegu, ootavad, et saavad nende enda etteantud sõnastusega häid jutte kokku ning eeldavad, et võivad kogu sinu materjali (mida ta koostad vahel mitu head päeva ja sessiooni), lihtsalt niisama igale poole paisata ja kasutada. Mul on paar sellist kogemust olnud, kus seda tehakse ning olen koostöid ära öelnud, katkestanud, sest nii ei tohiks ükski blogija lasta end ära kasutada. Samas, on firmasid, kes on ülisoojad ja professionaalsed – austavad sind kui blogijat, ei pea sind reklaamartikli kirjutaks, kes peaks stamptekste tootma, saavad aru, kellega nad koostööd teevad, tingimused on selgelt paigas, arved õigeaegselt makstud. Ühesõnaga, blogimisest ja sellega seotud nõuannetest saab ka raamatust lugeda, mul endal oli küll seda põnev lugeda.

Järjekordne suur samastumise hetk oli see, kui ta rääkis Mari arengust ning kõnest, spetsialistide ja erinevate arvamuste kadalipust, mida läbida tuli, ning emotsioonidest ja enesesüüdistustest sellega seoses. See kõik on minu jaoks nii värske ja teekond alles alguses, aga mulle läks see nii hinge, sest kuigi ma teadsin küll Mariga seotud lugu, siis alles nüüd mõistan ma seda eriti hästi, mis tunne see sisimas võib olla ja kuidas koguaeg kripeldavad kõik need “valed” asjad, mida oled teinud alates multikate näitamisest kuni õigete söökide ja õuerutiinideni välja – miks minu laps on selline ja teistel ei ole, kuidas teised teadsid kohe mingeid asju teatud moodi teha, aga mina ei teadnud, kuidas ma ei saanud aru, et tal kuskil mingi mahajäämus on? Ja mul on väga hea lugeda ilmselget vastust – me ei ela teistes peredes ega näe, mida nad teevad või ei tee, me ei saa end süüdistada ja meil on esimest korda see kogemus – ma ei saagi ära tunda kuskilt mingit mahajäämust, kui mul ei ole teist kaheaastast siin kõrval, et võrrelda. Kogu see arstide ebaõiglus, alandamine, õigete spetsialistideni jõudmine, hinges suurim mure, mis olla saab ja samas kuuldes tervet kampa inimesi ehk kommentaatoreid ja lugejaid alandamas ning ette heitmas seda, mis Maril on, mida seal peres valesti tehakse jne – kõik see mõjus mulle jällegi nii, et ajas nutma. No, ajas!

Ma olen üldse imetlenud Malluka vastupidavust, kui kommentaarid puudutavad tema lapsi – paar sõna minu laste kohta ja ma olen nagu noaga rindu saanud, kuigi ajaga saab tugevamaks, aga siiski. Lisaks arenguteemalistele ilkumistele, tuleb mul meelde see lugu (seda raamatus ei ole), kuidas Mari tahtis ponijuukseid ja Mallukas võttis ta juuksurisse kaasa, lasi värvida lillaks ning postitas õnneliku Mari pildi üles, et näete, sai ponijuuksed. NB! Mari oli nii armas seal pildil, ma mäletan väga hästi!

Ma ei hakka sellest rääkima, kas ma oleksin ise seda teinud või mitte, vaid rohkem imestama pani inimeste reaktsioon. Me arutlesime veel Jaanusega kodus, et ok, kumb siis on hullem või kahjulikum, kas see, et lapsel värviti juukseid või see, et TÄISKASVANUD eeskujulikud, targad inimesed, selles keskkonnas, kus me kõik koos peaksime rahumeelselt ja ühtse rahvana elama, hakkavad ühte väikest tüdrukut sõimama, nimetusi nimetama, mida mitte kellelegi ei peaks ütlema ja nii sadu ja sadu kommentaare. Lapse kohta! Targutades ise, kuidas värvimine ei ole tervislik, aga see laviin siis on? Me olime Jaanusega püha viha ja ebaõigluse tunnet täis! Ja need on olukorrad, mille puhul imestan, kuidas Mallukas tõesti ei ole visanud “pliiatsit” ehk läpakat nurka ja öelnud adjöö. Aga muidugi ei viska, see on tema teenistus, tänu millele on lapsed siiski teisest küljest vägagi hoitud ning pealegi, siis ju saakski kõige hullem, mis saab tulla – tagakiusamine, hoolimatus ja õelus võidutseks.

Kui ma Johani arengu- ja kõneteemadel hakkasin postitusi tegema või üldse kui see teema päevavalgele tuli, olid mul, nagu Mallukalgi, samad mõtted ka seoses blogimisega – no, miks ma ometi räägin lastest ja nende enda nimedega. Seda mõtet on paljudel blogijatel vist sada korda peas olnud. Aga samas, mul on nii hea meel, et selline ausus ja ehedus maailmas eksisteerib, et on, kellega samastuda, kelle lugusid kuulata ning lugeda. Kui meie, blogijad või teised avameelsed, ei räägiks asjadest nii, nagu on, siis me jääksimegi kõik kuskile pimedusse arvama, et teatud moodi elu on õige, meie elu on vale, miks on kõik nii või naa. See tugi, mida mina ja paljud teised lugejad saavad selliste lugude avaldamisest, on märkimisväärne ja kui vanemad saavad tuge, on ka lapsed õnnelikumad.

Rääkides veel avalikust blogimisest nimedega, siis ma olen mõelnud seda, et kui ise oled aus, heatahtlik, ehe, mitte suvaline draamaotsija või kellegi ärakasutaja, siis selline läbipaistev ühiskonnaliikmeks olemine on lastele eeskuju – tähtis on see, mis toimub päriselt ning tähtis on see, et päriselu ei ole tegelikult piinlik. Sest, oh, kui paljud näevad, et teistmoodi ja liiga avatud elu on piinlik. Meie Jaanusega oleme alati arvamusel olnud, mida rohkem erinevaid arvamusi ja inimesi, isegi, kui need meie omadega kokku ei lähe, seda “normaalsem” kõik on, seda vähem on tagakiusamist, valehäbi ja mingi filtriga elamist. Ei ole piinlik olla vähese rahaga, ei ole piinlik rääkida, haigustest, ei ole piinlik tunda pettumust, läbikukkumisi või kurbust – kõik inimesed on inimesed, nii nagu nad on ja sellistes oludes nagu nad on – kõik teavad neid tundeid, suudavad tajuda põhjuseid ja ometi on ikka veel häbi selliste teemade ümber, mis omakorda kõiki õnnetuks või õelateks teeb.

Mulle väga meeldis raamatus ka tagakiusamise osa. Jutt oli koolikiusamisest, mis on meie peres tuline teema ning oleme suured vastased, aga jutt oli ka täiskasvanute kiusamisest, millest minumeelest koolikiusamine tulebki ning mida ka Mallukas mainis. Ta tõi näiteks ühe avaliku draama, mis siin mõnda aega oli – kuidas teda konkreetselt üks avalik blogija kiusas ja kuigi see blogija seda eitab, väites, et oli niisama arvamuse avaldamine, siis selline korduv kriitika mõjus igale lugejale tagakiusaja maiguga. Mina ei tea nende isiklikke suhteid, aga kõrvaltvaatajana tundus see juba päris inetu ja ülekohtune ning mäletan, et mõtlesingi, et vot see on see koht, kus tuleks juba tegeleda kiusamisvastaste programmidega. Iga inimene võiks võtta vastutuse selle eest, mida ta teeb, keda ta kritiseerib ning kui teeb valesti, siis analüüsida, tunnistada ja paluda vabandust. Kõlan küll mõne jaoks naiivselt, aga kiusamisvastane programm võiks olla seesuguse sisu või toimega, et kui iga inimene teab, käsi südamel, et ta ei kiusa nüüdsest hetkest mitte kedagi, ei kritiseeri teda valikute, teistmoodi elu, mõtlemise, mitte millegi tõttu, annab nõu, mis on mõeldud teise elust lähtuvalt, mitte enda omast ega mõju seeläbi negatiivselt – ühesõnaga iga inimene oleks rohkem empaatiline ja mõistlik, vähem varateismeline ja “põhikool” (loodan, et see võrdlus ka kunagi kaob ning sealgi ei eksisteeriks nn võimuvõitlust), ei võrdle, kellel on etem auto või riided ja miks, siis lapsed kasvaksid ka sellises rahumeelses, arvestavas, abistavas ja kooselamise rütmis koos kõikide erinevustega, mis inimestel on. Ja siis olekski tagakiusamistega ühel pool. Millised toredad mõtted mul, eks! 😀

mallukas5

Otseloomulikult ei puudu raamatust see osa, kuidas ta on üldse enda elu avalikkuse ette toonud ja mida inimesed endale sellega seoses lubavad – halvad kommentaarid (lausa räiged), kuidas need on mõjunud, kuidas sa ei pea olema mingi jääkuubik, kui blogid – see on ju sinu elu ja kui nõrkuse hetkel loed enda kohta mingit jama, siis oled küll vahel nurgas ja pillid ning mõtled, et äkki neil ongi õigus. Kõik see, kuidas sellest lõpuks toibuda, välja tulla, mõista, et tema lihtsalt on tema ja keegi seda ei muuda, mida head see talle ja perele on toonud – kõik kirjas.

Raamatus on juttu ka emadevahelistest võrdlustest, kuidas lapsi kasvatada, kuidas teistele nõu anda ning kõike sellist, mida ma soovitan samuti igal emal läbi lugeda, sest see oli nii innustav ja meeldetuletav, kuidas me kõik oleme oma elu ja taagaga, nagu me oleme, soovides lastele parimat.

Mul on tunne, et Mallukas kaebab mu nüüd kohtusse, sest postitus on pikk ja räägin kõik välja, mis raamatu sisu oli! 😀 Nali naljaks, aga jah, mul tekkis nii palju positiivseid muljeid ja seoseid enda eluga, et olen väga üllatunud ja liigutatud. Ma sain täiega naerda ka, ma ei tea, kust ta mingeid teatud väljendeid võtab, eriti, mis puudutavad sünnituse kirjeldamist. Jah, seal on laste sünnilood, haiglalood, rasedaks jäämise lood, raseduse katkemise lugu – kõik on sees, kuidas ta mingis etapis endaga nii füüsiliselt kui vaimselt toime tuli ning annab lugejatelegi nendel teemadel nõu. Isegi see on sees, kuidas inimestel on erinevad kehad, kehakujud, kaalud ja kuidas ühte õiget vormi ei ole olemas, kuidas enda ja kehamuutustega rahul olla. Suvel on selline lugemine ERITI oluline! Ja taas, täpselt minu mõtted reas.

Ok, viimane asi, mida ma kirjeldan, sest neid kohti oli palju, mis mulle mõjusid, et tahaks lausa raamatut siia ümber kirjutada, aga kui Mallukas kirjeldas seda, kuidas ta vaimselt katki läks, siis see oli mulle samuti nii tuttav. Need tunded, kuidas sa ei taha voodist tõusta, iga asi tundub ületamatult raske, isegi hommikusi asju, söögitegemisi, koristamisi – mitte midagi ei jaksa ega taha teda, tunne on nii ebaoluline ja mõttetu – nii tuttav! Ta räägib sellest, miks see oli, kuidas oli ning kuidas ta teraapiasse läks või üleüldse, kuidas teraapiasse minnakse. Ma olen nii palju teraapia peale mõelnud, nii palju küsimusi on selle kohta tekkinud ja nii hea on lugeda kuskilt kindlast allikast, kindla inimese lugu, kuidas temal kõik läks.

Ühesõnaga, nagu näha, raamat on mahukas, kõvakaaneline (ma arvasin, et suvaline pehme ja õhem variant trükitakse, mitte ligi 300 lk …) ja hõlmab palju avameelseid ning südamlikke, üldse mitte pohhuistlikke lugusid, isegi mitte selliseid, et ah, saage üle, vaid pigem, “tere, me oleme inimesed, võtke see vastu.”

Selline raamat avardab kindlasti nende arusaamist Mallukast, kes seni teavad teda kui suvalise labase lahmija või arutu blogidraamatsejana – ma tõesti loodan, et keegi seesugune ka raamatu avatud hingega läbi loeb!

Minule mõjus see üllatavalt hästi, inspireerivalt, andis enesekindlust ja veel rohkem mõistmist, kes see Mallukas selline on. Kui ma eile õhtul Jaanusele enda muljeid raamatust rääkisin, oli ta samuti täiesti üllatunud ja see vist mõjutas teda nii väga, et täna, kui silmaarstilt tagasi tulin, teatas, et ta mingit asja ei saanud see hetk teha, sest luges Malluka raamatut 😀 Aga pole ime, ka tema mõtted lähevad paljuski Malluka kirjeldatud olukordade ja põhimõtetega kokku.

Ühesõnaga, kes vähegi huvi tunneb, siis tellige või laenutage endale ka see raamat ja ma luban, et saate palju rohkem aimu, kohe päriselt ja inimlikult, kes see Mallukas siis on.

*pealkiri on laenatud Vahur Kersnalt (saade proua Ilvesest “Nähtus nimega Evelin”).

mallukas2

NB! Pildid ja toonid on üsna ära, sest kaamera otsustas otsi hakata andma, aga ma siiski üritan teda natuke ravida …

One thought on “Nähtus nimega Mallukas*

  1. Ma olen lugenud mitmeid Malluka raamatu arvustusi, aga see on parim. Ilmselt sellest, et sa ise tundud nii hea inimene olevat 🙂 Kui mul oleks sinu lastega sama vana laps, siis kutsuks kindlasti teid õue mängima 😀 Elan küll Mustamäel, aga mul on tüdruk, kes on 6 aastane ja kellele ei meeldi “tited” 😀 ometi iroonilisel kombel saab temast kohe vanem õde 😀 igal juhul soovin, et sul läheb laste arenguga kõik ilusti ja eks see tekitab stressi, siis proovi sellest üle olla 😉

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s