Katkine eilne, täna traageldan kokku ja liigume edasi!

Ma olen ammu planeerinud rääkida meie suvistest tegemistest, aga nii kiire ja äge on olnud (aitäh, telk ja ilusad ilmad!), et arvutit pole üldse aega olnud avada. “Soolas” on veel paar telkimise ja rannavlogi, mis mulle endale juba nii meeldivad (kui ma need kokku monteerin), et neid saame talvläbi vaadata ning meenutada. Aga praegu tahaksin natuke muresid kurta.

Esiteks, kõike mõnusat on varjutanud üks üsna tõsine tervisehäda. Kes mäletab, siis rääkisin vist eelmises blogipostituses, et silma tuli põletik, mistõttu käisin EMO’s, sest silm ei näinud. Nüüd on, lisaks EMO’le, silmaarstivisiite kaks olnud, tehtud uuringuid ja nuputatud, mis minu silmaga lahti on. Kui ma muidu olen üsna tugeva miinusega, siis nüüd tuli põletikku põdenud silma sisse, peale täielikku udu, peaaegu täiuslik nägemine, viimati nägin lausa sajaprotsendiliselt. Ehk siis nägemine on ühes silmas väga teravaks läinud, teises on väga tugev miinus edasi. See tähendab seda, et minu silmanägemine on hetkel nagu karussell – hoian ühte silma kinni, et normaalselt midagi näha, tasakaalu hoida, pea ei hakkaks valutama jne. Või enamasti kasutan seda varianti, et ühte silma lääts, teise mitte ja veidi ühtlustab, nõme on ikka.

Arst ütles, et ei ole seni veel sellist asjade kulgu näinud, et nägemisega sellised muutused, tegi uuringuid, pidas nõu kogenumate kolleegidega, kaevas välja infot. Kokkuvõtteks võib öelda, et see oli mingi imelikku sorti põletik, mis põhjustas muutusi silma sarvkestas, tegi seda väga õhukeseks, mistõttu võiski silmanägemine teravaks minna. Kui sarvkest taastub normaalsele paksusele, siis võib nägemine ühtlustuda (minna halvemaks tagasi), aga ei pruugi. Seni saan silma järjepidevat hormoonravi ja vaatan, mis elust saab. Niisiis, ma ei ole seetõttu ka väga saanud blogida või palju lugeda.

NB! Mallukas saatis mulle oma raamatu “Pohhuismi käsiraamat”, mida ma ei ole ka ikka veel lugeda saanud, sest noh, pilt jookseb eest ära. Nii, et vabandust, Mallukas, ma ei ole veel selles vallas end ära harinud, kuidas vabalt võtta. Küll jõuab! (Aga suure tõenäosusesga pohhuisti minust ei saa, sest mul on isegi selle sõna kirjapildis kasutamisega probleeme :D)

Vabalt võtmises on mul küll haridust või abi vaja, sest eile oli meil Johaniga logopeedi aeg ja see rikkus mu terve päeva ära. Ma nuuksusin nutta, murest murtud, paha oli olla, ei oska ema olla – kogu see jura. Ma tean küll, et tal on eneseväljenduse ja ka mõistmise osas raskusi, ta ei allu korraldustele, ta ei keskendu siis, kui meie tahame. Aga me oleme temaga nii palju raamatuid lugenud ja vaadanud, jutustanud, kõike kordab järgi, kõike räägib kuidagi enda keeles järgi. Kodus ma näen, et ta mõistab üsna hästi asju ja kui temaga tõsiselt rääkida, siis ta jätab meelde väga ilusti, mida vaja teha, kuidas käituda jne. Näiteks, kodus räägin pikalt, kuidas õues peab käituma, et kõnnib, ei jookse eest ära, siis jõuame poodi jne ja kui ma olen selle kõne maha pidanud, siis enamasti käitub ta ilusti, kui ei ole, siis jookseb, pea laiali, igale poole, sõna ei kuula, miljon emotsionaalset varingut. Vist on see, et ta ei saa meie plaanidest aru, me ei tutvusta ette, mida me teeme, see ajab segadusse. Ma ei tea, tõesti, ei tea. Mul olid logopeedile minnes ootused kõrgemad.

Jõudsime logopeedi juurde – kajav ja kõle tuba, mingi rauast ratastega tool, peegel ees, Johanile oli tõenäoliselt hirmus, sest ta läks nii krampi, ei tahtnud toolil istuda, ükskõik, mida me talle ette näitasime. Isegi lennuk, mis on absoluutselt tippude tipp, ei lohutanud teda. Selle põhjal sai siis järeldus, et vaja palju abi.

Ma olen nõus, et ongi abi vaja, endal olid nii suured süümekad ja nii halb oli last vaadata. Näiteks, talle anti korraldus, et võta kapist ülemiselt riiulilt kast, mille sees on autod. Johan ei saa sellisest mitmeosalisest korraldusest aru, talle peab selle juppideks tegema, näiteks, tee kapiuks lahti, vaata, seal on see kast, võta see kast, tee see kast lahti jne. Või vähemalt meie üritame nii talle seda selgeks teha, aga logopeed ütles, et tema vanuses peaks kindlasti juba ühest täislausest aru saama. Kapp on talle võõras, kodus ta ei võta ise kapist midagi, lasteaias ainult, meil on riiulid ja sahtlid.

Neid olukordi oli seal palju, Johan läks kiiresti väga stressi, muudkui korrutas, et jalga, käest kinni, lähme. Ehk hakkame juba minema, ta oli nii stressis ja ta on inimene, kes on väga seltsiv, talle meeldib, kui talle ülesandeid anda jne. See pole tema väljavabandamiseks, aga olgem ausad, ta ei olnud absoluutselt koostööle suunatud, sest kogu see keskkond oli nii kontrolliv, ta sai kohe aru, et teda hinnatakse, kas teeb õigesti ja see ajas ta nii närvi. Kõik olid tõsised, ei olnud mängulisust, vaid kontrolltööõhkkond.

Mäletan, kui olime sügisel mures, siis käisime Rehabilitatsioonikeskuses Adeli ja seal oli väga hubane ning mõnus koht, eripedagoog, kes meiega tegeles, oli nii sümpaatne, Johan tegi kõike kaasa, saime hinnangu, et tal ei ole vaja eraldi tegelemist, õigemini, tal ei ole tegevuste ja mõistmistega raskusi, mistõttu me ka rohkem ei käinud. Kindlasti aitavad sellised sessioonid last ja endas rahu ka leida, saime palju head nõu juba ühest sessioonist, rohkem nõu, kui nn tavaarstidelt. Nüüd ikka tundub, et Johanil on vaja rohkem isiklikku lähenemist või … midagi sellist. Ei sobi talle see kiire korralduste maailm veel, aga maailma kahjuks ei muuda, peame tasapisi teda siia sobitama.

Aga jah, võrreldes teiste pea kolmeaastastega, siis Johanil on tõepoolest kõne ja mõistmisega raskusi ning meie Jaanusega tulime kuidagi nii löödult sealt ära. Mul oli nii paha tunne, arutasime jalutades enda elukeskkonnast, rutiinist, tegevustest, mida me pakume, kuidas me räägime, mida me ei tee või mida me teeme liiga palju, mida teised ei tee jne. Jaanus on selline, et ok, teeme asja, pole hullu, jälgime, korraldame, teeme, mis vaja. Mina olin eile nii läbi. Ikka nii läbi, et nutt oli peal ja magasin täna vist 11ni. Selline tahaks kuskil nurgas olla, rahustavat süsti saada ja et keegi tooks nüüd manuaali, kuidas lapsi kasvatada, sest ma ei oska.

Ma tean, et eks meil on suhtlemise puudus küll – puuduvad lähedased, kellega igapäevaselt saaks suhelda või paljud lähedased on arvamusel, et lapsega ei pea suhtlema, vaid ta peaks omaette rahumeelselt mängima, aga tal on vaja muud kõne ja häält ka kuulda peale meie kahe või lasteaias kuuldud kisa, kus paratamatult õpetajad kõikidega eraldi ei jõua pikalt vestelda. Õnneks suvi on seni olnud sisukas, telgime, sõidame, suhtleme – erinevad keskkonnad ja inimesed arendavad lapsi silmnähtavalt. Ja meil on Lottemaa piletid juba ammusest ajast (säästu-inimesena kogusin pileteid ja rahasid juba talvest ning sooduskampaaniatest saati, sest kallis, aga eeldatavasti, hinda väärt lõbu). Nii, et Lottemaale!

Siis ütles logopeed, et aasta või paar peaks ta kindlasti abi saama, et kõnega järele jõuda, talle väljastatakse tõend, koostatakse rehabilitatsiooniplaan (ma arvasin, et seda tehakse ainult puudega või kas tõend=puue?), mainis, et tema hinnangul psühholoogi abi ei ole vaja, aga kui neuroloog selle määrab või paberimajanduses on vaja, siis peaks ka seal käima (tegemist oli neuroloogiaosakonna logopeediga). Siis ütles, et paneksime kohe järjekorda tasandusrühma, erirühma kuskile, vahetama lasteaeda, mis tekitab meis palju hirmu, kogu see uus kohanemine jne. Aga ta ütles, et järjekorda panemine ei tähenda, et peaksime sinna minema, aasta võib vähemalt koha saamisega minna, nii et see on meile ka mõtlemisaeg ja näeme, kuidas areng toimub. Samas, kui on kuskil hea ja toetav keskkond Johanile ning see on tuleviku jaoks vajalik, siis seda me ka teeme, aga uisa-päisa ei taha ma ühtegi suurt muutust ette võtta.

Ja muidugi, logopeediabi peab Johan nüüdsest saama. Üks variant on see, et uurida, kas enda lasteaias on logopeedi, aga mäletan, et üks blogilugeja soovitas Sütiste tee Logopeediakliinikut (erakliinik, https://www.logopeed.ee/). Ka neuroloogiaosakonna logopeed kinnitas, et seal on väga hea tase ning soovitas samuti, mainis ka seda, et kui perearst teeb tõendi põhjal saatekirja, siis selle alusel saab sessioone palju odavamalt.

Täna, ärapillinud-maganud, on silm ja siht selgem, et ok, tegutseme edasi. Pealegi, ma ju tean, et see ei olegi maailma suurim mure võrreldes väga paljude teiste perede ja lastega, aga noh, minu laps, minu Johan. Ikka on tunne, et no, annaks mulle ometi keegi selle manuaali, kuidas kõike õigesti teha, aga jah, ühelgi lapsevanemal ei ole sellist asja. Kuigi vahel on tunne, et kõikidel on, eriti, kui näen, kuidas lapsed avalikus kohas käituvad, käe kõrval käivad ega viska autoteel pikali. Ja vestlevad vanematega maast ja ilmast.

Üks lugeja mainis ka, et äkki on Johani aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Olen seda uurinud, rääkinud arstiga, pigem viitab, et tal ei ole seda, samas, mingi asi mul kuklas ikka tiksub ja hoian silmad lahti, sest ehk neid vorme on ka erinevaid, kuidas avaldub, kui sügavuti on. Ma siiski arvan, et tal ei ole seda, vaid tegemist on väga uudishimuliku ja aktiivse poisiga, kes, saades õige asja kätte või olles motiveeritud, võib keskenduda millessegi pikka aega. Näiteks, koristamisega on meil raskusi, aga kui eile logopeedi kabinetis ütlesin, et ok, paneme asjad kokku, siis tema jaoks oli see justkui võlusõna, et vot nüüd hakkame minema, kribinal asjad karpi, karp kappi – kõike teadis, kus miski käib, mida tuleb teha, saaks aga minema. Mälu on tal superhea, lausa šokeerib mind sellega vahel.

Või näide, et kunagi andsin talle puslesid ette ja mõtlesin, et ta ei oska neid, sest ta niisama loopis laiali, ei viitsnud seda kokku panna, arvasin, et keeruline. Lõpuks sain kuidagi nii palju, et pane ikka kokku ja siis teeme pannkooke (vist oli, talle nii meeldib köögis aidata, eriti pannkooke teha). Pani ühe ohke või hingetõmbega “plaksplaksplaks” kokku, et noh, tegin ära, liigume sellest igavast teemast edasi nüüd.

concentrate

Tal on motivatsioonipuudus lihtsalt, kui ta vahel midagi ei tee või ei ütle. Ühesõnaga, meie peame teda toetama sellega, et tal oleks motivatsioon olla iseseisvam, tegema asju, kasutama sõnu ja saama läbi nende asjade tulemuse, Oskariga sama ja ma enda arust olen vägagi seda liini juurutanud, aga ju siis mitte piisavalt. Või ma ei tea ise ka.

Igatahes, sellised lood. Mured kurdetud ja hoian teid asjade käiguga kursis, sest kellel on samad mured, saavad ka jälgida, kuidas meil see asi kõik edeneb.

Endiselt palun viisakust ja austust kommentaarides – kõik inimesed, elud, arenguetapid on erinevad – oleme toetavad, jagame kogemusi ning liigume parema maailma suunas!

mõnna
Meie mõnus rannaelu Peraküla Paradiisis

24 thoughts on “Katkine eilne, täna traageldan kokku ja liigume edasi!

  1. Mul oleks ka manuaali vaja, ma lihtsalt ei oska, ei jaksa, ei taha ega viitsi enam ise leiutada kuidas see kõige õigem oleks, et kõigile sobiks. Ilmselgelt ei sobi, igalt poolt kuulen kuidas mu laps pole nii ja pole naa ja ühesõnaga pole nagu teised. Käidud korduvalt logopeedil, ei midagi targemat ega uuemat juttu, tehke ikka järjepidevalt nii edasi nagu seni teinud olete, rääkige lapsega, vaadake raamatuid, vältige ekraane, eriti võõrkeelseid. Ok kõike seda sünnist saati teinud, jutustanud igapäevatoiminguid, endal suu vahtus. Aga ei midagi, see laps ei räägi ja ei hakkagi rääkima. Tal on oma märksõnad, “laused” ongi lihtsalt nimisõnad, isegi mitte loogilises lausejärjekorras aga lihtsalt sõnad, meie peame siis aru saama mis ta mõtleb. Nt emme appi eia tähendab et emme ei tohi aidata.
    Siis suunati lasteaiast adenoidi kontrolli, et lapsel suu lahti pidevalt. Ok sai käidud, sai opil käidud, suur adenoid. Mitu kuud möödas sellest juba, ikka ei midagi. Kui palun sõna järgi korrata, siis ütleb mkmmm ja keerab pea ära. Tema ei taha ja kõik. Nüüd lõpuks saime suures linnas neuroloogil käidud, sest aktiivsustase on ka kolme lapse eest, sünnist saati ei maga ei öösel ega päeval, õpetajad kurdavad et ei keskendu, segab teisi, ei kuula, pea laiali otsas. Neuroloog vaatas, kuulas, mängis, andis käsklusi.. ja siis ütles et täiesti normaalne kolmeaastane aga noh ok saadame siis veeeeel erilogopeedile ja psühholoogile ja igale poole, las nad ka ütlevad, et kõik on hästi. Ma isegi ei osanud reageerida, üheltpoolt nagu tore, lapsed ongi erinevad, kõik tuleb õigel ajal või natuke hiljem. Aga teisalt jälle kui nad väidavad et on normaalne laps, kas siis kõik teised me ümber on geeniusbeebid?

    Liked by 1 person

    1. Täpselt nagu meie Johan! Eks me ka uurime ja vaatame edasi. Muide inglise keelsete multikate kohta ütles, et seal palju uudset, lihtsaid sõnu ja kordusi, sellepärast hakkab lapsele väga hästi külge, teistmoodi kui tavajutt. Me ise küsisime, sest juba vähene peppa või muu asja vaatamine tekitas talle hunnik sõnu juurde, mida ära ka enam ei unusta ja meil ikka tohutud süümekad. Et noh, ongi motivatsioon ja põnev mingi muukeelne asi, mitte “igav” tavajutt. Adenoidi pole kontrollinud, pean ka laskma.

      Meeldib

  2. Jaa, minu tütrel ka kõne ei tahtnud hästi tulla, adenoid ja ikka nii sùur et terve ninaneelu pani kinni vms
    Olude sunnil (ei ole tallinlane ja ei saanud lasteaiakohta, Tallinnas vist neid probleeme pole), sattus erahoidu. Terve aasta käis, päris kulukas oli, aga tööle oli vaja minna. Lapsi oli seal vaid 4 ja siis hakkas kiire tempoga arenema. Kodus ei tahtnud kuidagi potile minna, aga seal ju teised käisid jne
    Järgmisel aastal sai tava lasteaeda, ônneks lasteaias logopeed olemas ja käis ca aastakese tema juures.
    Ühesônaga, nüüd sügisel kooliminek ja üks tublimatest oma rühmas, tark ja asjalik. Ammu loeb, arvutab, kirjutab. Pisut suurema tähelepanuvajadusega siiani.
    Meil seega läks õnneks. Kui ta aga oleks kohe lasteaeda läinud, siis kardan, et poleks nii hästi arenenud, just seepärast et suures rühmas pole kellelgi nii palju aega tegeleda ja märgata. Aga sellised lapsed vajavad seda väga.
    Nii et ära karda tasandusrühma, lapsel on sellest nii palju abi! Pigem otsige võimalusi, et teda aidata, lapsel on nii raske ennast väljendada ja tekivad igasugu konfliktid. Hiljem tuleb vb käitumisprobleemidega tegelema hakata, see on palju hullem. Ka näide oma lähisugulastelt olemas, kui õigeaegselt ei tegele selle teemaga.
    Tublid olete!

    Liked by 1 person

    1. Kallis Lilli, mul on niii kahju seda kõike lugeda. Kohati mul on tunne, et spetsialistid unustavad oma töö kõrvalt ära, et see väike laps on väike laps, mitte patsient nr 56. Pere jaoks on laps nr 1, kõige kallim maailmas ja kui temaga on miskit, siis see lööb kogu pere tasakaalust välja. Ja iseenesest kogu see jutt võibki olla tõsi, aga väga palju loeb ka see suhtumine, millega infot edastatakse. Aga, mis puutub kõne-erirühma, siis tegelikult see on hästi hea variant hilise kõne puhul. Rühm on tavarühmast väiksem ja logopeed reeglina iga päev laste jaoks olemas. Saab rohkem individuaalselt tegeleda. Olen ise lasteaiaõpetajana töötanud päris kaua ja näinud kui raske on sellist infot vanematel kuulda. Samas te olete nii tublid ja seda ei pea küll põdema, et oleksite kuidagivõrd halvemad vanemad. Mõnel lapsel ei lähe kõik nii ladusalt, samas hakkas Johan ju kõndima hästi vara, mõni teine ema ainult kärutab, sest lapsel ei tule ega tule see kõndimine. Nautige ikka mõnusat suve ja mõnikord teebki suvepuhkus lastega imesid, arenevad niii mis mühiseb 🙂

      Liked by 1 person

  3. Kurb on lugeda, et sellist hinnangut kuulma peate, elan teile väga kaasa! Tahaks ka öelda, et küll ajaga tuleb, kuid mäletan Malluka Mari ajast, et talle ka sisendati seda ja Mari puhul saadi jaole suht viimasel hetkel. Usun sama – teil on mõistlik tõesti praegu tegutseda, et ta kooli ajaks saaks järje peale.

    Tahtsin pakkuda varianti, et kui proovite nädal nt minimaalselt temaga suhelda, et tal on võimalus ise uurida, küsida, arvamust avaldada, käskida, keelata. Ehk et jutt tuleks lapse initsiatiivil, teie poolt oleks vaid jutu jätku toetavad küsimused. Võib-olla aitaks?

    Poes käimistega olen oma kolmesele sisse harjutanud kaks kindlat reeglit – ei tohi joosta ja ei tohi jonnida. Nüüd ma alati küsin need kaks asja enne poodi ja ta kordab ilusti üle. Ja poes, kui juba hakkabki kiiremat sammu võtma, siis tuletan meelde “Mida ei tohi poes teha?” ja mõistab ning aeglustab sammu. Äkki toimib teil ka, kui laps oma sõnadega ütleb.

    Igatahes edu ja ärge iialgi kahelge, kas olete oma lastele head vanemad, sest te olete oma lastele parimad vanemad!

    Liked by 1 person

    1. Jaa, mina mõtlesin, et soovitaks ka kõrvale jätta veidikeseks igasugused arendavad tegevused, suunamised ja lasta lastel teha iseseivalt midagi. Las mängivad kahekesi mida tahes. Lilli, sa oled supertubli olnud, kogu aeg tegeled lastega, arendad neid jne jne. Mõtlen pidevalt, et kuidas sa seda küll viitsid. 🙂

      Ning jah, super näide on ju Mallukas, Mari ju nii tubli! Ega midagi muud polegi, tuleb sama rada ette võtta. Kuidas muidu Oskariga on? Ta hakkab vist poolteist saama? Kas tuleb sõnu juba? Kutsu – auhauh, lehmake – muu jne?

      Meeldib

  4. Mul poiss on pmst 3 aastane ja juba talvel saime lasteaiast tagasisidet, et sõnade esimesi häälikuid pole. Seega logopeedile minek. Perearst soovitas meil ka logopeediakliinikut ja seal tõesti väga hea kvaliteet! Kõik hästi sõbralik ja mänguline. Ei olnud nii, et hakkame aga kontrolltööd tegema ja hindama, vaid puhas mäng. Logopeed isegi küsis lapselt, mis mänguasju vaadata tahaks jne. Aga see suht kallis lõbu (eks kvaliteet maksabki). Me saime teraapiaplaani nii, et kord nädalas. Pidevalt. Aga meil tasus perearst ainult 4korda ja siis ka see 15€. Ilma selleta juba 40€. Ütleme nii, et päris karm laks 😐
    Olenemata sellest, et väga toetav keskkond, siis lapsel läks logopeediga koostöö tegemiseks minu maitse jaoks liiga mitu sessiooni 😐

    Selline kogemus siis… ehk on kasuks.

    Liked by 1 person

  5. Ma tahan lihtsalt öelda, et palun, palun, palun ärge süüdistage iseennast! Lapsed ongi juba sünnist saati erinevad ja ka arenevad erineval viisil ja erinevas tempos. Mul näiteks vanem laps on füüsilise arengu poolest olnud keskmisest ikka oluliselt aeglasem, samas kõne poolest teeb endast vanematelegi silmad ette, noorem laps jälle tundub meil olevat igas mõttes selline normaalne keskmine. Muidugi on vaja lapse arengule kaasa aidata, kui see on võimalik (ja teie puhul ju kindlasti on), aga päris ausalt, ma olen veendunud, et Johani puhul ei ole asi selles, et teie temaga liiga vähe või “valesti” rääkinud olete. Soovin teie toredale perele edu ja usun, et kõik läheb hästi! Hoia pea püsti ja meel rõõmus!

    Liked by 1 person

  6. Sütiste tee Logopeediakliinikut soovitan kahe käega, super personal, soe vastuvõtt juba administraatori laua tagant. Ise olen lastega käinud seal seoses kogelemisega, aga seal on mitmeid erinevaid spetsialiste ja nii põgusalt kui ma neid ukse tagant jälginud olen, on nad kõik lastega suhtlemises väga osavad, kõledast ja tuimast vastuvõtust ei ole juttugi. 🙂
    Jõudu ja jaksu teie perele!

    Liked by 1 person

  7. Minu arvates on ainult hea, kui laps “diagnoosi” (tõendi, puude, misiganes) saab, siis on tõesti võimalusi tegelemiseks rohkem, on neid siis vaja kasutada või mitte. Mul on kodus üks kolmepoolene, kes on väga tubli, räägib palju ja huvitavat juttu, aga kogeleb (ja ei ole enam füsioloogiline kogelus, vaid ikka päris). Ja ma muretsen, et kas sai temaga liiga keeruliselt räägitud või liiga kiiresti või üleüldse kõike muud valesti tehtud, mis siis, et kõik materjalid kordavad, et see pole vanema viga. Teil sama asi, kui te teete asju enam-vähem normaalselt, siis pole see teie viga. See tema ongi omapära.
    Üleüldse, lastega võtab see muretsemine ikka täiesti uue dimensiooni…

    Liked by 1 person

  8. Ma räägin nüüd natukene teistsugust juttu, ilmselt kurtidele kõrvadele, aga ükskõik.
    Mina olin see laps kes ei saanud käsklustest aru (mõne kohapealt saan siiani asjadest suhteliselt suvaliselt aru), ei kuulanud, tegin kaasa AINULT neid asju mis mulle huvi pakkusid. Mu esimene päris sõna tuli 2,5 aastaselt, mis ei takistanud mul 5selt kirjatähti lugeda. Koomiksid, tähekesed, lasteraamatud. Mul oli ka mingi diagnoos? Ehk ma üritan valgustada mis võib toimuda Johani peas. Teie olete teistsugused inimesed. Praktilised, süsteemsed, kuulekad, REEGLIPÄRASED.

    Kõik lapsed tahavad oma vanematele rõõmu valmistada. Te olete teda kokkama õpetanud, igast asju, eks ja tema suudab teha asju mis talle huvi pakuvad. Mis on loomingulised. Näiteks toidu valmistamine. Sinu jaoks muidugi kätte õpitud loogika, matemaatika. Tema jaoks looming. Talle meeldisid need nukud, puidust mida ümber saab laduda, sest nendega saab terve fantaasiamaailma ehitada. Ta ehk joonistab, laulab, mängib legodega, sest ta saab neid asju teha omamoodi. Pusled ongi ju õudus, sa saad AINULT ÜHTE ASJA teha. Lennukid on muidugi ägedad, sest mismoodi on võimalik, et üks asi lendab? Tema ju hüppab ja ei lenda. Kõik konfliktid lasteaias olid täpselt samal teemal. Kommunism vs vabadus.
    Montessori ei toeta ja peaaegu taunib fantaasiat ja ometi on nii, et kui te teda toetate võib juhtuda, et mõne suure firmajuhi asemel kasvatate Galileod või Picassot, peapeal seistes ka ei saa firmajuhti. Andke talle vabadus ollagi see uudishimulik Bellinghausen, Mustamäe parkide isand ja loomade taltsutaja. Lapsi saab tappa, mitte muuta.
    Meie maailm muutub nii kiiresti, et me vajame inimesi kes suudaks võtta mõistusega reegleid ja julgeks ületada piire. Ja kui teda ongi vaja poeni ja tagasi koju sundida puht eksistentsiaalsetel kaalutlustel piiridesse, siis ei jäägi muud üle kui alati rääkida, leppida kokku.
    Soovitan lugeda ja katsetada, selle aasta lõpunigi unschoolingut(ma ei tea mis see eesti keeles oleks, aga mulle oleks see sobinud ja toiminud). Tõsi, siis tuleb teil sättida end lapse järgi, natukene rohkem. Tuleb iseenda kasti lõhkuda. Samas on ju ka nii, et kui Oskar arengus mööda läheb(see ei ole halb ega tähenda midagi), võtab Johan ka end kokku ja siis on teil kaksikud.

    Miks näidata ainult inglise keelseid multikaid? On ju ka saksa, vene, prantsuse ja mis põhiline. On ka eesti keelseid multasi

    Liked by 1 person

  9. 3aastasel ei saa olla motivatsioonipuudusest sellised probleemid. Nu ei saa!
    Kas olete ka niipidi mõelnud, et äkki olete lapse niiöelda üle kasvatanud ja õpetanud? Ma ei tea, kas see on võimalik, aga kirjutatust jääb mulje, et olete end lolliks üritanud kõike õigesti teha ja igatsed mingit manuaali, aga tegelikult ju polegi ei mingit manuaali, mille järgi laps rääkima hakkaks, ega õiget ja valet.

    Meeldib

    1. Kusjuures, eripedagoog, logopeed ja paljud need, kes laste arenguga tegelevad, ütlevad, et just motivatsioonipuudus võibki seda teha. Näiteks, vanemad saavad lapse igast näitamisest või häälitsusest juba aru, et tahab juua, ilma et nad peaksid sõnu kasutama ja vanem juba toob. Ma ei usu, et me oleme üle tegelenud, aga seda kindlasti, et oleme algusest peale lihtsustanud asju, et ta ei peaks hakkama midagi väga selgeks tegema, sest me juba saame aru. Aga ma teiste kodudesse ei näe, kuidas nemad teevad või kuidas nad oskasid jälgida seda, et nad laste eest asju ei teeks, sest muidu äkki ise ei hakka piisavalt kiiresti end sõnadega selgeks tegema. Mina igatahes enda kogenematusest ei osanud sellist aja mõelda.

      Meeldib

  10. Soovitan ainult ühte – usaldada oma sisetunnet. Ainult teie teate oma lapsi kõige paremini ja saate kõiki ülejäänud soovitusi sellest vaatepunktist hinnata. See ei tähenda probleemide ignoreerimist, aga soovituste võtmist läbi enesekindla lapsevanema filtri.
    Mul ei ole küll kõne-teemalist kogemust, kuid mure ja süütunne on mullegi väga tuttav. Minu laps oli kuni kuskil 2,5-aastaseks saamiseni ekstreemselt tundlik. Kartis kõike – teda ehmatas autode müra vm ootamatud helid, kartis võõraid lapsi, täiskasvanutest rääkimata, tahtis olla ainult süles, uusi kohti ja tegevusi pelgas. Nutsin, muretsesin tuleviku pärast (nt lasteaedamineku, isegi kooli pärast), sain soovitusi “ära hellitatud” laps sagedamini tundmatutesse kohtadesse viia, talle palju võõraid inimesi tutvustada ja jätta hoidjate hoolde st ise rohkem eemalduda. Me ei kuulanud neid soovitusi, sest see ei tundunud sisimas õige. Vastupidi – pakkusime talle maksimaalset lähedust ja ei sundinud teda olukordadessse, mis teda hirmutasid. Võtsime eesmärgiks just läheduse abil enesekindlust kasvatada. Eks aeg tegi ka oma töö ja tasapisi on meie lapsest sirgunud tragi ja hakkaja tegelane. Tundliku loomuga on ta siiani, ja hästi empaatiline, aga mul on hea meel, et me teda jõuvõtetega muutma ei hakanud.
    Muidugi oli ka seda, et vaatasin teisi, rõõmsaid ja seltsivaid lapsi ja mõtlesin, mis me valesti teeme, et meie laps selline ei ole. Vahel pole selliste mustade mõtetega muud teha, kui nad ära mõelda ja teha ruumi helgematele. Helgematel hetkedel märkasin neid asju, mida minu laps teeb talle iseloomulikul, toredal moel ja milles tema hea on. Ainult teie näete oma last väljaspool igasugu kabinettide stressi, nii et usaldage oma sisetunnet ja võtke ekspertide soovitusi väikese reservatsiooniga.

    Liked by 1 person

  11. Ma ei usu, et vanemad saavad midagi valesti teha või tegemata jätta, kui tegemist on normaalse pereeluga. Ei pannud vene ajal keegi päevade kaupa lastega puzlesid kokku ega tegelenud sihipärase arendamisega, aga ikkagi kasvasid normaalsed lapsed.
    Ma pigem kaldun arvama, et lapsed ongi väga erinevad ja osad sünnivad teistsuguse ajuga, aga kas tingimata on igale eripärale vaja silti või diagnoosi külge panna, on iseasi. Suure tõenäosusega aeg aitab ja kasvavad välja oma eripäradest.

    Liked by 1 person

  12. Ma olen siin kiiruga käinud teie kommentaare lugemas ja muudkui “like”’i pannud, aga ütlen kõigile suur aitäh nõuannete ja julgustuste eest, neid on väga toetav kuulata ja nii tore on, et jagate enda kogemusi. Kuna mul teisi (vanemaid) lapsi ega pereelusid ei ole võrrelda (sest Johan on minu esimene laps, kust ma tean siis selles teemas enesekindel olla, eks), siis on väga tore, kui kogemusi jagatakse, et midagi kõrva taha panna. Vahel ma mõtlen, et võiks ju ise teatud asjade peale tulla, aga no, ei tule! 😀

    Meeldib

  13. Mul vanem laps on alates sünnist selline naaskel. Isepäine ja nagu teab ise, mida tahab ja kuidas ja järgi ei anna. Vankris rahus ei istunud kui vaja, ei maganud ja ikka maadlesin temaga kogu aeg. Tänavad kajasid kui oli vaja tulla ja minna. Mulle tundus, et appi, mis meist saab nii. Ja niiöelda korralduste täitmine ka. Mulle tundus, et sai aru küll, aga lihtsalt järgis neid, siis kui talle sobis lihtsalt 🤦.
    Nüüd on kolm ja pool. Hakkab juba looma. Räägib ikka lausetega. Mul on tunne, et osad temavanused räägivad ikka selgemini, aga keegi meile öelnud ka ei ole, et muretsema peaks. Areng ongi toimunud siin poole aasta jooksul. Mina enne ikka natuke muretsesin küll ta kõne pärast, sest mõni tema vanune tuleb ja räägib nagu täismees. Nüüd ikka kuulab seletusi ka ja saame kokkuleppele kui midagi on vaja. Varem oli küll nii, et juba teadsin ette, kuidas teda õiges suunas pean kisa saatel lohistama 😀. Ta käis hoius ka ja seal oli ka temaga selliseid olukordi, et näiteks ei läinud õue, sest keeldus lihtsalt ja karjus vahepeal teises toas. No siis ta oli aasta noorem ka ja sealsed kasvatajad ütlesid mulle küll, et ära muretse, lastel erinev temperament ja tema on selline isepäine, et see ok. Samas on ta hästi julge ja seltsiv ka. Mänguväljakul on tal alati suur kari lapsi ümber, isegi palju vanemaid. On alati ühise teema leidnud kõigiga, kuigi jutust alati polegi aru saadud.
    Noorem poeg on mul aasta ja kaks kuud. Ja ma vaatan nagu ilmaimet teda. Ilmselgelt ta ei räägi veel väga midagi. Aga kohe läheb teeb, mis vaja. Ma ei tea kas ta on väga sõnakuulekas või vanem laps tema vanuselt siis ikka ei saanud nii hästi aru. Ühesõnaga on nad olnud nagu öö ja päev, teine hästi rahulik ja koostööaldis.
    Ma arvan, et tegeleda muidugi tasub, aga sa nüüd väga ei peaks muretsema oma Johani pärast. Eriti kui sul on ka spetsialistide arvamusi seinast seina. Ise sa tunned ja tead teda kõige paremini. Kõik võib väga ruttu muutuda ja järsku vaatadki, et täiesti mõistlik väike inimene juba. Mõni lihtsalt on natuke mitte nii lihtne laps ja nii peabki olema! Ma ei usu, et minu naaskel siia maani mingist suvalisest kapist, midagi võtaks kui ta ei taha 😀. Aga no nüüd tuleb kaasa tagasiside, et ikka nii tubli ja viisakas laps, et ju ta teistega on ka vähem naaskel kui minuga.

    Liked by 1 person

    1. oh, aitäh, sa räägid vanemast lapsest täpselt nagu meie Johanist, seda on hea kuulda! Ja noorem nagu meie Oskar, kohe saab aru kõigest 😀 Johan ka saab aru, vahel teeb täpselt, mida pika keeruka lausega ütleme, vahel nagu kiuste ei pööra pilkugi (enamasti) ;D

      Meeldib

  14. Motivatsioonist. Minu silmad avas mitu aastat tagasi üks artikkel, mis algas lausega, et kui hilistunud kõnega laps tundub muidu asjalik ja lalina jms-ga probleeme pole olnud, siis on täitsa võimalik, et ta räägib, aga vanem ei saa aru. Mis lapse seisukohast on tõesti väga demotiveeriv! See omakorda viis mind Haneni meetodi juurde, mida nüüd edendab Eestis seesama Logopeediakliinik, nagu aru saan. Mõned väiksed muudatused, et luua võimalusi, osata oodata ja sellega lihtsustada arusaamist ja just nimelt motiveerida kõnet kasutama, ja kõne hakkas väga kiiresti arenema, poole aastaga oli eanormist tublisti ees (v.a artikulatsioon, mis nõudis kirurgilist sekkumist ja seejärel veel pool aastat tööd, et kõik päris korda saada). Kordamisele orienteeritud tavapärane lähenemine enne seda ei andnud mingeid tulemusi – arusaadav ka, rääkimisel võiks ju ikka mingi mõte ka olla…

    Jõudu, rahu ja rõõmsat meelt!

    Meeldib

    1. Kusjuures, jaa! Mulle tundub, et ta räägibki, sest pikad jutud seleta ära, mille sees on äratuntavad sõnad, lihtsalt nii kiiresti, et ülejäänut ei jõua me analüüsida ja oleme mehega ka kokku leppinud, et ükskõik, mida ta räägib, siis me ei eira ega hakka midagi suvalist vastu lalisema, vaid proovime asjalikke vestlusi pidada ja see silmnähtavalt ongi mõjunud. Samas, kahju, et teised, kes temaga kokku puutuvad, seda ei mõista, sest ma näen, kuidas Johan võtab end kokku ja midagi räägib, lausa kordab teise kõrva all, aga eiratakse, sest noh, arvatakse, et niisama laliseb. Ja siis lähebki lukku jälle. Nii et, aitäh, kindlasti pöördume Logopeediakliinikusse, seda enam, et lasteaias enda logopeedi ka ei ole ja ma ei taha katsetada, last väntsutada muude variantide vahel, kust võib jälle mingi … raudtool ja kumisev ruum vastu vaadata 😀

      Meeldib

  15. Hea Lilli

    Soovitan käia nii endokrinoloogi juures, kui ka neuroloogi juures lastehaiglas, et välistada teatud tegurid.

    Minu laps oli u 2,5 aastane, kui meil hakkas üks suur pall veerema. Kahtlustasin adenoide oma lapse kehvas kõnes, kuid üllatusena saime vastustuseks (kui laps oli 3aastane) geenirike ja haruldane ainevahetushaigus hoopis…
    Ei taha sind hirmutada, aga oleksin ise soovinud, et keegi oleks mulle öelnud, et mine.

    Lisaks soovitan logopeediakliiniku Haneni programmiga liituda. Liitusime ise veidi enne oma lapsele diagnoosi saamist, kahtlesin, et kas meil ikka tasub minna, kuid tasus. Väga tasus! Saime palju häid nippe ja olen kindel, et kõne on just tänu selle metoodika rakendamisele paremaks läinud.

    Soovin teile palju head
    A

    Liked by 1 person

Vasta Lilli-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s