Kui kaalul on lapse elu

Ma ei ole kunagi laste suhtes ükskõikne olnud ning ma mäletan, et enne seda, kui ma ise lapsed sain, teadsin, kuidas laste jaoks on vaja seda või teist, teadsin, kui jube see on, kui midagi kellegi lapsega juhtus, ma teadsin seda kõike, aga ei tundnud.

Mul on väga hästi meeles see hetk, millal ma tabasin endas ära selle tunde. Oli vihmane novembri keskpaik, täpsemalt 18. november, ja kell oli 18.00 – täpselt siis oli pandud mul arstiaeg, sest kahtlustasin rasedust. Läksin arsti vastuvõtule ning hetkest, kui arst tuvastas raseduse ja ma nägin seda 5 nädalat ja 5 päeva suurust täpikest, tundsin ma mingit suurt tunnet – mis iganes nüüd elus juhtub, mida iganes ma ka ei läbi, aga minu üks ja ainus soov, tunne on hoida see täpike alles, tagada talle turvalisuse ja parima tervise. Nüüdsest on see minu ainus roll. Ma mäletan seda nii hästi, kui terav ja selge oli sellest hetkest minu vaade kogu edasisele elule!

Läks aega edasi ja terve raseduse olin ärev, kuidas lapsel tervis on, endal oli ebamugav, korraldasime igasugu ettevalmistavaid asju, elus oli muid muresid, nii rahalisi, töökoha ning elukoha osas – kõike tuli hunnikus peale. Jaanusel olid töö- ja elutempo nii kiired, mina üritasin kuidagi järele jõuda – olime parajas lasteasjade hankimise ja muu elu korraldamise keerises. Samal ajal tundsin iga päev, kuidas ma ei saa enne rahu, kui laps on sündinud, sest kogu muu stress ja mured kanduvad üle lapsele, tundsin süümepiinu, kas temaga on hästi, üritasin aimata, kuidas ta sünnib, kas ma suudan talle tagada selle, et kõik saab korda, kas ma suudan seda üle elada, kui kõik ei saagi korda – miljon mõtet tiirles peas.

See aeg, juuli keskpaik, kui Johan pidi sündima, läks meil auto katki ning Jaanusel oli suvi töid täis broneeritud – rahalises mõttes ei saanud seda koormust ka vähendada. Kui üldse rääkida rahast, siis seisud olid nii keerulised, et kogusime perepalati jaoks raha, me ei saanud isegi selle eest tasuda niisama lihtsalt, ma muretsesin, milliseid vahendeid me sünnitusmajas vajame, kas me peame kuskilt raha juurde laenama. See kõik, katkine auto, Jaanus kuskil töid tegemas (jala, bussidega, laenatud autodega kogu oma tehnika seljas), mina kohe sünnitama minemas ega tea, kas mul on perepalati jaoks raha – kõik tuli korraga kaela juuli keskel. Ning siis algas sünnitus.

Sünnituslugu, ilma nende rahaliste eellugudeta, saab siit blogist lugeda. Peale mitmeid tunde tohutuid valusid ja imestusi, mida üks keha suudab läbi teha, sündis Johan. Ja see oli minu teine “ahhaa-efekt”. Jaanus oli olnud tööde tõttu magamata, ajaauk oli täpselt selline, et sai sünnitusel kohal olla ning siis lahkus juba uuele tööle, rahadega saime ka kuidagi ehku peale, ärevalt klapitatud, aga see kõik selleks. Johan sündis, ta pandi mulle sülle ja sinna ta jäi.

Ma olin hämmingus, tänulik ja tundsin senise elu kõige suuremat rahulolu – mure, mis valdas alates selles, kui 5 nädalat ja 5 päeva suurune täpike ekraanile ilmus, hoida teda turvaliselt enda juures, lahtus, kui nägin tugevat ja valju Johani enda süles. Ma ei suuda seda kirjeldada, usun, et päris paljud vanemad on seda tundnud. Ma ei võtnud seda iseenesestmõistetavana ega pidanud seda tavaliseks – see oli ja on minu jaoks jäädavalt ime, et kõik läks nii ideaalselt. Ma mäletan eriti hästi rahu tunnet selles osas, et korraga oli mul ükskõik, mis on ees ootamas Jaanuse töö, autoremondi, rahadega, perepalati saamisega või millega iganes – mul oli tõesti südamest ükskõik, sest see, mis oli päriselt oluline, oli järsku jälle nii selgelt silme ees ja ma teadsin, et absoluutselt kõik n-ö maised mured on lahendatavad. Ja olidki.

Ma pean end eriliseks õnneseeneks ses osas, et sama kergendus, imestus ja tänutunne tuli ka peale Oskari sündi, sest kui Johani tulek oli imeline ning justkui kordumatu – see ei ole ju võimalik, et kaks korda nii hästi läheb, siis jah, oli küll võimalik. Hetkest, kui mu lapsed sündisid, olid nad minu süles, minu juures, neid ei viidud kuskile ning ma ei oodanud südamevalus uudiseid. See tunne ei ole kuskile kadunud – iga päev, ja ma ei liialda, iga päev olen ma nende tervete poiste üle tänulik.

Aga ma olin valmis ka teiseks stsenaariumiks ning aimates, mida lapsevanema hing sees võib teha, kui lapse tervist ja elu miski ohustab, siis nüüd, lapsevanemana, teadmise asemel ma tõesti tunnen seda.

Tallinna Lastehaigla Toetusfond kogub 2019. aastal vahendeid uue reanimobiili soetuseks. Reanimobiil on selline kiirabiauto, mida on Tallinnas täiskasvanutele kaks, lastele üks ja peab teenindama kogu Põhja-Eestit Paideni välja ning on mõeldud kõige kriitilisemas seisus patsientidele. Kuna praegune laste reanimobiil on vananenud, siis on vaja see välja vahetada. Põhjus, miks ei remondita, on esiteks see, et seda on siin üks ja ainus, peab olema valmis välja sõitma ööpäevaringselt kasvõi poolde Eestisse. Teine põhjus on see, et tehnika, mis on reanimobiilis, peab vastama kõrgeimatele standarditele – seda suurem on võimalus kiiremini abi saada. Reanimobiili soetusega ei saa oodata – see ei tule kõne allagi, et ühel hetkel läheb auto katki, jääb kuskile tee äärde või tehnika seal sees lakkab töötamast.

Kõige kallim on laste reanimobiilis kuvöös ehk vastsündinu inkubaator, mis on spetsiaalselt transpordiks mõeldud – see peab turvaliselt haiglasse toimetama ka 500 grammiseid 22-nädalaseid beebisid, kui vaja. Ja uskuge mind, kui see 500 grammine enneaegne beebi on sinu väike oodatud ning armastatud täpike, siis tead, et teeksid mida iganes, et see beebi turvaliselt abi saaks ega tahaks kuuldagi midagi sellest, et auto on katki või vahendid puudulikud.

Laste reanimobiili teeb tavalisest reanimobiilist erinevaks see, et selline masin on valmis transportima igas vanuses ja suuruses väga kriitilises seisus lapsi – see on transpordivahend, mida soovid, et iial vaja ei läheks, aga kui läheb, siis tead, et sinu lapsed on parimais võimalikes kätes ning vähemaga ei taha ükski lapsevanem leppida.

Kutsun üles kõiki, kellel vähegi võimalik, anda omalt poolt ka väike panus meie laste kiire abi saamiseks ja uue reanimobiili soetamiseks. Omalt poolt panustan ning elan tugevasti kaasa praegu käimasolevate annetuste kogumisele ühel või teisel põhjusel, et kõik lapsed ja lapsevanemad abi ning leevendust saaksid. Ma ei taha pisendada mistahes muresid seoses tavalise olmega, küll aga kriitilised olukorrad, lausa elu ja surma küsimused, mis puudutavad meie tundlikke lapsi, teravdavad fookust ning tuletavad valusalt meelde seda, milline mure on tõeliselt muretsemist väärt.

Nii, et kui tunned, et miski käib üle pea või elu tundub kohati puudulik, siis tegelikkuses, kuni elad, saad sa mistahes keerulisest olukorrast üle. Rääkides, aga, puudlikust elust, siis reanimobiilita elu on tõesti võimatu.

Kampaaniast saate lähemalt lugeda siit:

http://www.toetusfond.ee/

Omapoolse panuse saate anda numbritel: 

900 77 05 – 5 eurot

900 77 10 – 10 eurot

900 77 15 – 15 eurot

LH_reanimobiil_landscape

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s