Lobisemise paus

Tulin üle pika aja niisama jutustama. Esiteks, ma olen väga liigutatud eelmise postituse tagasisidest – nii kommentaarid, kui isiklikud kirjad, lapsehoidmise pakkumised jne – kõik olid nii siirad, toetavad ja positiivsed, et mul tõesti hakkas kuidagi eriti helge olla. Eks selle asjaga või siis lihtsalt minuga ongi nii, et on vaja auru välja lasta, saab endal ka pea selgemaks ja asjad sujuma ning samas minule on alati olnud tähtis ausus ja ehedus, ka mitte nii toredate teemade puhul, sest ma usun, et sellist muretaaka veavad paljud endaga kaasas, teadmata, et nad pole mingid erandid või elus läbikukkumas. Mina olen siin seda kinnitamas, et meid on väga palju veel.

Igatahes! Jaanusel on nüüd oma kontor, kus saab tööd teha ja mis tõi meile päris palju selgust majja, aga eks esimesed tagasilöögid on ka. Kui ta kontorit vaatamas käis, siis uuris naabrite kohta, milliseid tegevusi teised teevad, et teaks arvestada, kuna tema töö vajab vaikust ja keskendumist. Vastati, et kõik on rahulik, kõigil sama – vaikne kontoritöö. Päris on! Kõrval tegeletakse mingisuguse laserlõikusega, mis teeb lärmi ja tossu, teises ruumis käib õhtuti trummitrenn jne. Nii, et Jaanus oli üsna löödud ning vahetas päris mitu arupärimise kirja majahaldajaga. Aga tundub, et said midagi kuidagi räägitud, need teised tegevused toimuvad ilmselt harva, nagu ma aru sain. Siiski, kui jääb häirima, tuleb sealt mõnusast Nõmme metsatukast ära tulla. Pole hullu, Jaanus ise ütleb, et kui tuleb jälle kolida, siis äkki see koht oligi lihtsalt tõukeks, et kodust välja saada.

Muidu mulle see koht meeldib, hea parkida, ei pea ummikuid läbima ja kontor ise oli hästi helge ja mõnus. Astusin sisse, kohe oli nii omane ja positiivne tunne. Loodetavasti hakkab rahumeelselt minema. Kuigi kontor on olnud meil vähest aega, siis juba praegu on tööde mõttes see end igati õigustanud – keskendunult saab Jaanus selle ajaga, mis ta seal on, palju rohkem tehtud, kui kodus lärmi ja igasuguste muude tegevuste kõrvalt.

offis

Veel n-ö uudis on see, et kunagi tegin küsimused-vastused postituse ja ütlesin, et küsige küsimusi, siis teeme Jaanusega sellest video. Kuigi me filmisime juba ammu ära, siis põhiline montaažiarvuti läks remonti ja on endiselt remondis (juba 2 kuud vähemalt), mis tekitas ka palju pingeid, sest see on Jaanuse põhiline töövahend. Niisiis, Jaanus hakkas enda tööd tegema varuläpakaga, mis on õnneks ettenägelikult varustatud vajalike programmidega ja mida mina kasutasin varem enda videote monteerimiseks. Nüüd ei saanud ma seda enam teha, muud tööd on liiga palju, seetõttu jäi see lubatud video nii pikaks ajaks ootele. Hea on see, et saime uue varuarvuti, millega saab ka loodetavasti videotöid teha (katsetamise ja sissetöötamise järgus) ja saan meie koduvideosid edasi monteerida ja avaldada. Kes ei ole näinud, siis pikale veninud küsimused-vastused video asub SIIN, samal kanalil on veel mõned meie varasemad kodused üllitised ning tuleb lisa, nii et nagu juutuuberitele kohane, siis pange subscribe ja vajutakse kella märki, et saaksite teateid sellest, millal uue video üles laen.

giphy

Johanil ja Oskaril läheb hästi vist. Vist ütlen sellepärast, et neil on väga pikalt nohu olnud, Johanil oli vähemalt kuu, mis nüüdseks ületatud, ja Oskaril kestab siiani. Ma mõtlen vaikselt, et äkki peaks arstil laskma kontrollida adenoidi ja mida kõike sellel puhul tehakse – tundub imelik, et üle ei lähe, samas ta ei oska nuusata ka ja sellepärast jääb kauaks. Ah, ei tea … Ja Oskaril ei tule hambaid enam. Tal on 4 all ja 4 üleval, mis olid juba ammu, aga rohkem mitte midagi ja seda juba pea pool aastat. Johaniga olid paljud asjad teisiti ja füüsiline areng kiirem, nii et ega ei teagi, kas see on ok või muretsemist väärt.

Siis sain Johanile juuni lõpuks uue logopeedi aja, see on järelkontroll sügisesele visiidile, vaadatakse üle, kuidas kõne tulnud on. Lasteaias on nad kõik üsna sama vanad ja päris paljudel on kõne samas seisus, nagu Johanil, nii mulle näib, aga on paar sellist, kelle puhul jääb suu lahti – nagu täiskasvanud inimesed jutustavad. Nii, et ma isegi ei tea, kas peaksin muretsema. Johan ütleb kõike järgi, mida nimetan, kuid sõnade lõpud kaovad ära, korrutan selgesti, aeglasti, valjusti sõnu, aga ikkagi ei oska päris õigesti. Lauseid ei tule endiselt või siis “see on auto” tuleb, “see on …”, aga muud väga ei… Kuna Johani kõne teema on mind ärevaks teinud, siis juba olen mures Oskari pärast ka, kes on nüüd juba 1,5 ega tule ka ühtegi sõna moodi asja, ainult lalin ja mõtlen koguaeg, et mida me valesti teeme, kas me räägime liiga vähe või segaselt või… teeme nende eest liiga palju ära ning nad ei ole motiveeritud rääkima.

Aga endiselt väärib äramainimist, et Johan laulab väga ilusti ning eile öeldi lasteaias ka, et nii ilusti oli kaasa laulnud. Arenguvestlusel muidu öeldi, et ta ei laula muusikatunnis kaasa, mis pani väga imestama, sest kodus koguaeg laulab ja õige viisiga, aga ma ise arvan, et peale emadepäeva ja minuga kooslaulmist läks ta julgemaks, sest siis olin ma kõrval teda eraldi juhendamas. Äkki oli tal julgustust vaja, äkki on see kokkusattumus … 😀

Igatahes, tahaksin juba uurida häid muusikakoole ja lauluringe, kus ta käia võiks – kas teil on soovitusi? Kodus vaatame koguaeg Laulupesa muusikavideosid ja ma tahaksin, et ta seal käiks, aga kahjuks see asub Tartus 😀 Igatahes, Laulupesa videod panevad mind alati heldima selles osas, et mõtlen selle tegemise ja korraldamise peale – kõik vanemad, õpetajad, kaameramehed teevad õhinaga laste nimel asju, see on nii lahe ja eriline, ei mingit “lapsed on koguaeg jalus”-suhtumist. Sellist mõnusat laulukooli või kampa otsin Johanile ka nii, et olen avatud pakkumistele!

Minust nii palju, et kummaliselt tasakaalutu ajajärk on! Nagu oleks mingi uus, hästi elumuutev etapp käsil, aga ei ole nagu midagi nii väga pöördelist. Võimalik, et minu vaba hing tunneb taas natuke vabaduse maitset ja nüüd on see tunne, et tahaks sellest maksimumi võtta, kohe tegutseda, kõike seda. Vaatan koole, vaatan töökohtasid, vaatan trenne, kodus teen trenni, nagu ma maininud olen ja imestan, et see kodus nukerdamine isegi mõjub. Jama on see, et kuna ma olen nii laiali, siis trenni tegemine on ka laiali, vahel uhan oma 100 squatsi ja 50 burpeed päevas ning siis tuleb mingi pikemat sorti paus ja vegeteerimine. Kui ma iga päev teeksin korralikult kava järgi harjutusi, siis oleksin ma täiesti äge ja tugev naine.

Kunagi ühes vlogis reklaamisin kava, mille järgi teen ja mõtlesin, et räägin sellest mõnes postituses pikemalt, aga kuna ma ei ole järjepidev olnud, kuid siiski järjepidevam, kui kunagi varem, siis ma ei olegi seda postitust ette võtnud. Aga lühidalt kordan, et tegemist on 6 lapse ema koostatud programmiga ja tema oma lihtsuse ning tavalise olekuga, kes mõistab täpselt last kandnud ja sünnitanud naiste kehade ja vaimu eripära võlus ja motiveerib mind. Ta on olnud pikalt depressioonis ja sõdinud oma kehaga, nüüd on tema hingeasi seda edasi anda, kuidas ta kõigest välja tuli ja kuidas ta arvas, et ta ei ole elusees sellises vormis, et bikiine kanda või end tahtmatult mitte täis lasta. 😀 Samuti oli ta kibestunud, väsinud, kurnatud.

Kava on küll tasuline, aga sisaldab toitumist, iganädalasi harjutusi, mis võtavad päevas vähest aega, kuna ta teab, et emadel ei ole aega, trenn hõlmab mööblit ja lapsi, ei ole vaja jõusaali ega muud varustust. Ja tasu on ühekordne ehk ostad ligipääsu sinna keskkonda ja saad eluaegseks liikmeks. Ehk siis raha ei lähe raisku, kui läbi kukud, igal ajal võid uuesti alustada, sest nagu ta mainib, see pinge alustada on nii jube, läbikukkumise tunne on jube, stressis keha kogub veel rohkem kilosid ja õnnetut tunnet, nii et no pressure, tehke omas tempos, aga andke endast parim. Nii, et jah, kuidagi inimlikult motiveeriv on tema lugu ja suhtumine trenni, toitumisse, tervisesse. Ahsoo, ja kes liitub, saab kutse salajasse Facebooki gruppi, kus on kõik programmi liikmed koos, toetavad üksteist, jagavad retsepte, nõuandeid, kurdavad muresid, küsivad hinnangut, kas ma näen selles liiga paks välja jne 😀 Nii et kõik on üles ehitatud, et emadena ja naistena ollakse üksteisele toeks. https://www.sharnyandjulius.fit/mum

Ega mul ei olegi selle postitusega midagi konkreetset öelda, lihtsalt väike ülevaade elust ja tänusõnad, et te nii hästi mu murele eelmises postituses reageerisite. Nagu üks kommentaator ütles, et võiks lausa oma kamba kokku saada ja mul oli sama tunne, et oh, näed, mul on küll oma inimesi, blogiinimesed, aga siiski omad!

Hakkan nüüd videotööd tegema, sest Johan on lasteaias, Oskar rullib Legodega põrandal, Jaanus on ühel üritusel filmimas ja mina saan monteerimisega kätt harjutada ning Jaanust sellega kodus aidata. Kui ma olen eriti tubli, siis saan videoga kiiresti ühele poole ja tänast päikeselist ilma ka nautima!

NB! Peale seda, kui käisime karmenphotography.ee‘ga perepilte tegemas, ei olegi meil neid rohkem tehtud ja kasutan postituse peapildina ühte sügisepilti. Vist oleks aeg uued perepildid teha. Kui tihti te sessioone teete, lapsed kasvavad ju nii kiiresti!

Sügiseseid perepilte näete siin: Perepildid! ja nendeks valmistumist siin: Perepiltide telgitagused

18 thoughts on “Lobisemise paus

    1. Ei B12 ega rauatase ei mõjuta mitte kuidagi hammaste tulekut, seega ei anna sel puhul lapse torkimine mitte midagi. Oleks asi nii lihtne, et kõiges süüdi b12/ raud, siis ei peaks arstiks õppimagi. Hambad lõikuvadki väga erinevalt ning tulemata nad ei jää (okei, teoreetiliselt eks ole igasugu väga haruldasi seisundeid olemas, aga see on nii iga asjaga). Kui D-vitamiini ka annad ja piimatooteid sööte, siis jääb üle vaid oodata 🙂.

      Liked by 2 people

  1. Mul on laps 2a4k, ei käi küll lasteaias, aga käime kord nädalas laulutunnis. Nüüd on hakanud kaasa tegema liigutusi, aga endiselt tunnis kaasa ei laula. Kuid kodus laulab neid kõiki laule, kasvõi osade sõnadega. Usun, et nad tunnis õpivadki, panevad kõrva taha ja siis kodus esitavad 😀 Ehkki mu lapse kõne on enam vähem, siis ma tõesti ei ole aru saanud, miks ta mõnikord tunnis ei või kaasa laulda. Äkki on asi uudistaimses, õpetajas vms. Jõudu ja jaksu 🙂

    Liked by 1 person

  2. Selle rääkimahakkamise kohta – enamus emasid räägivad oma lastega palju ja teevad oma parima. See, kui vara/hilja keegi rääkima hakkab, on enamikel juhtudel geneetiline. Minu lapsed on ka kõik suhteliselt hilja hakanud rääkima (lausetega u 2,2-2,5 aastaselt, pikkade lausetega 3-aasta sünnipäeva paiku). Samas mitme sõbranna lapsed räägivad 2 aastaselt pikkade lausetega. Ma pole midagi halvemini või vähem teinud. Viimase lapsega mõtlesin, et teen katse ja proovin veel eriti usin olla (kuigi olin seda ka varem) – vaatasime veel rohkem raamatuid (raamatukogust tõime kogu aeg uusi, meil kodu lähedal hea raamatukogu), nimetasin kogu aeg asju, mängisime puslede jms, rääkisime selgelt, konkreetselt jne. Kehtib aga ikka sama arenguprogramm 😉 Mul on ainult veidi valus kuulata, kui arvatakse, et see on enda teha, millal laps rääkima hakkab ja kui sinu laps hakkab hiljem, siis oled justkui läbikukkunud ema. Õnneks olen sellest võrdlemise maaniast lahti saanud. Võrdlemine on tänamatu tegevus. Kui laiemaks teemaga minna, siis ka isiksuse osas on väga palju kaasa antud. Jah, kasvatuse ja eelkõige eeskujuga saab palju ära teha, aga on asju, mida ei muuda.
    Julgustuseks sulle – mul on lapsed nüüd juba koolis – said sisse väga heasse kooli ja aeg on näidanud, et nad on kõik ka hea peaga. Meie pere näitel vähemalt varajane rääkimahakkamine ja iq küll üks-üheses seoses pole. Ja kui nüüd veel laiemaks teemaga minna, siis elule saab hinnangu anda ikkagi pärast viimast südamelööki. Mõni on kogu aeg hästi edukas, aga asi lõpeb ikkagi krahhiga, nagu nt see Lehman Brothersi juht, kes ennast ühe kriisi ajal ära tappis. Sinnamaani oli kindlasti olnud enamasti targim, ilusaim ja rikkaim. Nüüd läks pikale, aga tahan sind julgustada – sa oled väga tubli. Minu arust sa teed kogu aeg oma parima ja see ongi see, mis loeb ja mis ka lõpuks häid vilju kannab.

    Liked by 1 person

  3. Võrdlemine on üldiselt ebavajalik, aga mulle endale päris põnev juba, kui otsustasin lahti lasta sellest, et ma enda last pidevalt teiste omadega kõrvutasin. Nüüd on lihtsalt tore jälgida, kui erinevad ikka inimesed(lapsed) on. Näiteks minu laps, kes on ettevaatlik, kardab haiget saada, ei roni põhimõtteliselt kuskile, liivakastist püsti tõustes käsi liivale ei pane, sest puru kätel on kohutav, kuigi 24/7 on laps rokane :D, siis sinna kõrvale natuke noorem sõbranna laps on julge aktiivne totaalne ronimisentusiast.

    Rääkimisest. Laps ei rääkinud enne 1a9k mitte sõnagi, ma olin üsna mures ja õnnetu, sest lapse vanavanemad ka käisid ja küsisid, et oi-oi, mis nüüd saab…Aga 1a6k visiidil arsti juures ütlesin ka, et tunne on, et paisu alt kohe tuleb ning ma ei eksinud. Laps lasteaias ei käi, aga juba (2a1k) tulevad pisikesed laused, täna lausa arutasime, et kassidel on saba, aga autodel pole. Meeletu kergendustunne tuleb, kui areng on näha ja laps iseseisvub, sest tagantjärgi mõeldes, oli kogu beebiiga minu jaoks ääretult keeruline.

    PS. See kamba jutt meeldis mulle ka. 🙂

    Meeldib

  4. Laulutunni soovitus;) Lapsed arenevad silmnähtavalt ja alati annab hea tuju.
    Salme Kultuurikeskuses hetkel, Kukupai. Sügisest uues, seni kinnitamata asukohas, küllap ka Teile sobib.

    Liked by 1 person

  5. Mina soovitan ka väga Kukupai laulukooli. Õpetaja Imbi on nii tore ja hooliv lastega. Väga mängulised ja toredad tunnid. Lisaks igale vanusegrupile vastavalt üles ehitatud. Oleme oma pojaga (2 aastane) seal terve hooaja käinud ja laps kodus ka laulab kukupai laule. Ja kui Salme kultuurikeskuse treppe näeb siis lausa jookseb neist üles. Mu ema, kes ka ise muusikaõpetaja (vahel on pojaga koos seal tunnis kaasas käinud) on samuti Kukupai suur fänn 🙂

    Liked by 1 person

  6. Minu neiu alustas Kukupai tunnis ca 3-sena ja Kadri juures, selle hooajaga on temast kodus saanud kõlav laululind, tunnis ka juba laulab kaasa. Küllap mõlemad õpetajad on suurepärased.

    Meeldib

  7. S-l (Johaniga sama vana) ka juba nohu üle 2 nädala kestnud ja ma väheke mures. Pigem selline tilkuv mitte pòletikuline. Juba hakkab üle minema..ja järsku uus laks. Nii 2x juba olnud..Nuusata ka ei oska. Tuleks juba soojad ilmad ja päike, saaks äkki lahti 🙂

    Meeldib

    1. Kätlin, ehk tasuks külastada allergoloogi. Varakevadest saadik on mitmed puud-põõsad õitsemas ja selline vedel nohu võib olla allergia märgiks. Mul “hea” näide oma mehe näol võtta, kes sai alles täisealisena teada, et tal polegi krooniline nohu, vaid kevadest sügiseni piinav õietolmuallergia, muul ajal aastast teeb kurja tolmulest. Tema ema aga arvas, et laps lihtsalt selline nõrgema tervisega, külmetab kogu aeg ja nina jälle vesine (khm, südasuvel ka?)

      Meeldib

  8. Nii tore on lugeda, et sul kõik hästi on 😀 Ja püüa ikka positiivselt mõelda, mistahes raskused su teele ka ei satuks. Naljakas lugeda, aga mul läheb sisuliselt alati samamoodi nagu sinul. Praegu on õnneks kõik hästi, sain ühe sünnipäevaga maha ja oli tore näha palju inimesi minu pärast kohale tuli. Mees kinkis sellise üllatuse: https://www.kingitus.ee/kingitus/laulasmaa-romantikapakett ja ma juba niii nii väga ootan. Tahaks veits suhte kallal veel vaeva näha ning üksteisele rohkem pühenduda. Loodan, et see Laulasmaa külastus aitab. Tegelikult võiks ju romantikat igalpool teha, lihtsalt nii on nagu suurem plaan paigas 🙂 Edu ja jaksu sulle edaspidiseks 😉

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s