Pereelu ja suhtemõrad käsikäes

“Abielurand… Esiteks on juba see nimetus
r a n d põhjani vale; iga m u u asjaga ja olukorraga klapib sõna “rand” paremini kokku, kui just sellesama abieluga. Just abielusse astudes sõidab mees, nii ka teie sõber Raafael, rannast välja, mässavale merele. “

Iga kord, kui meil on Jaanusega raske aeg, mõtlen ma täpselt nendele Lutsu kirjutatud sõnadele, mida apteeker teoses “Suvi” rääkis. Siinkohal ütlen, et abieluks pean ma hetkel kooselamist ja laste saamist.

Ma ei räägi blogis meie suhtest väga palju, sest ma tunnen, et see on kuidagi nii isiklik ja hõlmab Jaanust, kes ei saa enda seisukohta siin välja öelda, pealegi, meie põhiline aur läheb lastele juba mitmendat aastat ning võib öelda, et suhe ei olegi nii väga esiplaanil. Puhtfüüsiliselt ja vaimselt ei jõua ega ole aega. Ja siit kõik jamad alguse saavadki. Duh.

Kui ma küsisin Jaanuselt, et tead, tahaksin meie suhte teemal postituse teha, siis ta oli kahe käega poolt, et jaa, see ongi elu, see ongi teema, millega väikeste laste vanemad igapäevaselt kokku puutuvad, piinlikkust tunnevad, kuidas nad ei oska lapsevanemaks olemise, töö ja suhte vahel aega jagada. Teoorias oleme me ju kõik nii targad! Nii, et anna tuld, kirjuta! Ja ma siis kirjutan.

Me oleme pinges! Meil on eriti viimasel ajal nii palju pingeid ning ma näen selgelt, et need algavad tegelikult pigem minust ja minu tundest, kuidas ma ei tea üldse enda rolli enam. Ma olen kodusolemisest ja lasteteemadest nii tüdinenud, kui sinna hulka ei kuulu mitte mingisuguseid muid projekte, sest kui ma olen midagi muud ära teinud, mis minus mingigi edutunde tekitab, siis olen lastega nii äge ja puha, imetlen, kuidas mul on nendega vedanud. Ma tunnen, et minu eneseteostus on samblatasemeni kuskile ära nullitud, enam ei piisa edutundeks mingi kapi koristusest või mänguasjade sorteerimisest – nimelt, mul on igaks päevaks projekti vaja või ma mandun ja kuna “päristööd” ei saa teha, siis ma tekitan neid kodus ise, aga aeg on sealmaal, et need ka ei motiveeri enam ega peta end sellega kaua ära. Ma isegi ei tea, mida ma teha tahaks, ammugi siis selle asja korraldamisest, aga selge on see, et ma olen rahutu ja see mõjutab kõiki. Ja ma pean end tuulutama ning endaga tegelema, ma pean endale eraldi aega saama.

Viimati oli meil Jaanusega tõsine vaidlus ja tüli teemal tööle minemine. Ma näen öösiti und, kuidas käin tööl, ma otsin tööpakkumisi, kujutan endale ette uusi projekte, et vot astun hommikul uksest välja, lähen kuskile, kus mind nähakse mingisuguse eriti kasuliku inimesena, kes lausa särab omal alal, saan tohutuid eduelamusi, et oh, MINA tegin selle või teise asja edukalt ära jne. See osa, mis on olnud nii loomulik, peaaegu iseenesestmõistetav minu jaoks terve mu täiskasvanuelu, on nüüd kadunud ja mul on hirm enda pärast. Seda enam, et emapalk saab nüüd ja praegu läbi, mul on rohkem, kui hirm. Jaanus ei mõista seda, miks ma nii hullu ahistust kodus tunnen või miks ma nii kibelen kuskile tööle, kus ma pean hakkama käima ja olema kinni ning suures plaanis teenima kellelegi teisele. Samas ütleb, et ma võiksin ajada mingit oma asja, tegeleda meie ettevõttega rohkem jne. Jah, teoorias see plaan oligi, aga praktikas ei suuda me aega leida ja mul on tunne, et vahel, kui on etteantud tööaeg, siis seda on kergem täita. Ma ei teagi. Ma tahan lihtsalt siit uksest välja minna ja olla kohas, kus mingi töö saab kunagi valmis ning kust ma saan mingit otsest tagasisidet. Ja kus ma näen teisi inimesi. Kodus teed lihtsalt koduasju, mis ei saagi kunagi läbi, see on ok, aga nüüd ma vajan enda klaasi täitmist ka, et neid lõputuid koduasju paremini teha.

Asi ei ole ka selles, et ma tahaksin puhata, nagu kõik soovitavad, et oo, las Jaanus võtab lapsed, mine pikali, mine maga, mine jaluta metsas, mine käi kohvikus, mine kinno … Ma ei taha uitada, uimerdada, sihitult kuidagi puhata. Ma ei ole seda tüüpi inimene mitte kunagi olnud ega tõenäoliselt hakka ka olema, mistõttu isegi rase olemine mõjus mulle nii kohutavalt ahistavalt, et ei saa teatud tempos kõndidagi. Nõme ja lapsik võib see mure mul olla, aga nii on. Mul ei ole vaja füüsilist puhkust, ma vajan vaheldust ja just sellist, mis mu meeli kuidagi erutab, tekitab õhinat, sest mu elus ei ole üldse õhinat (ma ei räägi praegu laste pärast rõõmustamisest, vaid enda isiklikust edasiminekust).

Ma olen kade Jaanuse peale, kelle töökoormus kasvab ja kes tuleb koju, silmad säravad, kuigi väsimusest vast kukuks kokku, aga telefon on koguaeg punane, koguaeg on ta sõidus, üsna tihti ka öösiti ära ja teeb asju, millest ta rõõmu tunneb. Samas, ta ütleb, et ega ma ei käi ju puhkamas kuskil. Jah, ma mõistan, aga ma tahan lihtsalt hetke, kus ma ei pea ÜHTEGI last vaatama, kus keegi ei roni mu otsas, ei kisu, ei kisa, kus ma olen täiskasvanute seas ja räägin juttu, mis on loogiline ja huvitav, mitte kokutav või segane, sest enamus mõtet jääb mu pähe, kuna jooksen juba kisades mingit last kuskilt päästma. Ma tahaksin, et keegi oleks huvitatud minust kui Lillist, mitte minust kui emast ja et keegi vajab mind sellisena, nagu ma kuskil sügavalt vast olen.

Johan on nohus, lasteaiast kodus, ma olen kahe väikesega siin pidevalt takkus krunn peas ja maika seljas – hullult mannetu on olla viimasel ajal! See on sellest ka, et suvi tuleb, justkui peaks ägedaid asju tegema, rõõmu tundma ja ongi selline tunne, et ma tahan kõike teha, lapsed on suuremad, ma saan rohkem aega endale lubada, nad ei sõltu enam minust ju … Ma olen seda hetke oodanud ja nüüd ma olen nagu pähe lajatatud, et väga kinni on olla, ei olegi seda enda vaba aega ikka veel. Isegi autot ega juhilube pole suutnud selles virrvarris (sest me ei suuda aega mulle tekitada, et saaksin õppida ja sõita) endale ära korraldada, et saaksin pakkida asjad ja panna lapsed/kompsud autosse ning ära sõita, nagu kuskil Ameerika filmis.

Meie suurim vaidluse koht Jaanusega ongi ajajaotus ja -planeerimine. See on olnud läbi aegade suurim tüliallikas, sest mina olen ses osas väga konkreetne ega näe varianti, kuidas ma peaksin enda aega saama, kui me seda sisse ei planeeri, aga Jaanus on see, kes väidab, et tuleb ära kannatada, teha asju jooksvalt ehk siis siin ma olen – kolmas aasta lastega kodus ja ootan seda jooksvat aega. Samas, ta ütleb, et miks sa ei ütle, et vot nüüd lähen uksest välja oma asju tegema. Ma ei saa, kui ma tean, et Jaanusel on tööd, mina ootan, et tema ütleb aegsasti, millal ta on kodus ses osas, et laste ja kõigega. Näiteks, täna kell 16.00 võta endale paar tundi, tee, mis tahad. Ma ei suuda talle selgeks teha, et ma vajan kindlat aega, graafikut, ülevaadet, midagigi. Ja me tülitseme sellel teemal nii palju, kes on lastega, kes teeb tööd ja mis peamine, millal.

Tema ütleb, et on hea, et tal on nn kodukontor, saab mind igal ajal aidata, mind ajab see segadusse, sest samal ajal, kui ta on kodus arvuti taga tööd tegemas, olen ma ikka lastega, kuna ta teeb tööd. See pole mulle kergem, pigem raskem, sest ma ei taju piiri, kes millal ja mida vaatab ning kuidas mina enda päevaplaani seada saan. Siis võib ta mulle pika vaidluse käigus öelda, aga palun, mine tee oma asju, anna teada, et lähed ja kõik. Ma tunnen end nõmedana siis, et mida ma nii tähtsat tegema lähen, planeerimata ja puha. See pole idee minu ajast, et ma lähen, see sama takkus krunn peas, sest nüüd käis “start” – minu aeg. Ma vajan plaani, et enda aega endale kasulikult või arendavalt veeta!

Kuna ma olen rahutu, kannatus koduse emana hakkab katkema, vaidlused tihenevad, mõjutavad kõiki pereliikmeid, nii mind, Jaanust ja tema töid, kui lapsi, kes ei saa üldse aru, mis kord majas enam eksisteerib, siis ma olen mitmeid kordi pereterapeute googeldanud. Otsustanud, et ok, me ei suuda rahulikult teineteisele selgeks teha vajadusi, mis meil on, me ei saa juttegi räägitud, sest pole sellist ruumi, kus neid rahus rääkida, pole ka mõistmist, miks kumbki osapool teist ei mõista, kuidagi … me ei oska enam kuulata. Meil pole aega, me oleme väsinud, koguaeg on kiire, lapsed ka siin selles samas ruumis, kus peaksime midagi rääkima… Lapsehoidjatest endiselt nii palju, et planeerisin pool aastat ette lapsehoidjat, sest lihtsalt häid ei leia, kõik on kinni jne ning ka see etteplaneeritud lapsehoidja lõppude lõpuks ei saa, sest noh, oma elu tuli vahele. Ma ei oska seda lapsehoidmise asja planeerida, neid leida ja igaühte tõesti ei usalda ka.

Aga tagasi teraapia juurde – see teema frustreerib mind omakorda, kuna Jaanus ei tunne, et meil seda vaja oleks ning ta ei usu paariteraapiasse. Ta mõtleb, et ok, peame mingeid asju tegema, tingimusi täitma, mida ta ikka ütleb, me peame ikka ise tegema jne. Mina mõtlen seda, et äkki ta õpetaks meid teineteist rahulikult kuulama sellises keskkonnas, kus ei ole lapsi kõrval, kes mingite vaidluste käigus kahjustada saavad. Meil on nii palju pisiasju, mida rääkida, sest alates laste saamisest, me ei ole üldse saanud kahekesi kuskil käia, olla, isegi mitte täislauseid kasutada. Lisame siia väsimuse, mure, kuidas üldse lapsi kasvatada, kuidas ettevõtet ülal pidada, kust sissetulekuid suurendada jne – see on selgemast selgem, et see tekitab pingeid ja teraapia võib meile neutraalsel pinnal mingisuguse uue hingamise anda. Onju?

Seoses selle oma aja saamise või oma tegevuste leidmisega on mul ka teatud moodi trots tulnud, et kuidas ikka naistel nii suur koorem kanda on ja kuidas seda rohkem ei suudeta mõista. Naised, mehed, blabla, eks? Aga on. Üleüldse, ma olen alati olnud inimene, keda on väga kerge ahistatuse tundesse viia, nagu ma olen öelnud, ma pigem elaksin täiesti üksi, elukaaslase leidmine ei ole mulle esmatähtis olnud ja see ajab mind kuidagi pingesse. Aga nüüd mul on terve perekond, keda ma armastan (ütlen selle lause ka igaks juhuks ära, enne, kui peast kinni haaratakse, et mida ta üldse endast mõtleb) ja kelle üle mul on tõesti kirjeldamatu rõõm ning tobe on vaielda selle üle, kes on lastega, justkui nad oleksid tüliks. Aga ma vajan vaheldust, kõik emad vajavad seda, isegi kui nad ei tea, mida endaga enam peale hakata.

Mul on vahel tunne, et mehed ei suuda aimata seda lõputut lastega olemise tunnet. Nad võtavad natuke külmema kõhuga, et ok see ja teine vajab tegemist, siis istuvad autosse, ajavad muid asju, mis on ju ka pere nimel, muidugi. Aga see, mis naise aju teeb või kui … pidev see on. Aju ketrab pidevalt, minul ja paljudel naistel, vähemalt küll. See, et võta 5 min vabaks, ei ole piisav, ka pool tundi ei pruugi piisav olla, sest ei suuda seda lärmavat aju vait keerata. Näiteks, eile läks Jaanus lastega õue ja mina, teades, kui raske on autode ja korterite vahel kahe aktivistiga olla, ketrasin peas mõtteid, kui hull see nüüd on, kui palju tööd on tegelikult Jaanusel teha, kas Johan üldse WC-s käis ära, kas Jaanus ikka saab aru, kui neist kellelgi janu on – täiesti absurdne! Ehk siis, mul on vaja “oma elu” elada ja hädasti. Ja muidugi see lõputu teema, et kui mehed lähevad teevad tööd, siis sellegipoolest ei pea nad vaatama kedagi 24/7 andunult, kas tal kõik ihuhädad on tehtud, ega ta alla ei kuku, mis tal suus on jne. See on siiski pereelust vaheldus ja see on asi, mida paljud mehed ja naised tunnistavad – tööl on ses osas kergem olla ega kipugi väga koju kiirustama, sest siis ju tõeline hõivatus algab.

See jutt siin, kuidas me Jaanusega ei suuda rääkida enam või selgeks teha, mis ja miks midagi meis tekitab, on lihtsalt selleks, et te teaksite, kes te samas seisus olete, et ei ole kõik nii roosiline midagi. Sotsiaalmeedias on ikka tore perepilte vaadata ja imelistest rahulikest suhetest lugeda, aga muud elu on ka ja kuigi te ju teate seda, et on, siis vahel otse väljaöelduna neid kogemusi lugeda on siiski lohutavam, kui ratsionaalselt oma peas mõelda, et ah, pole neil nii selge kõik midagi. Vahel mõjub teiste elust lugemine lohutavalt ja jõuduandvalt.

Näiteks, meie enne lapsi ei osanud aimatagi, et nii võib tulla, sest me klapime tegelikult nii hästi ning kui hoiatati, et oh, oodake, kuni lapsed tulevad, olge valmis, mõtlesime, et mida iganes – kui keegi üldse suudab asju rahulikult selgeks rääkida, siis oleme need meie, sest kõik eesmärgid on ju paigas – pere on meie jaoks absoluutselt kõige tähtsam, meie suhe on kõige tähtsam, kodune elu on kõige tähtsam, last tuleb mõista jne. Me saame hakkama, me oleme pikki aastaid seda teoorias ju planeerinud. Siin me siis oleme – maailma parim kooslus, teoorias edukad ja praktikas ei saa räägitud.

Muidugi, tegelikult me saame nii palju õnneks räägitud, et teeme endale lõppude lõpuks alati paar asja selgeks:

  • Võtab kaua võtab, aga meil on vaja leida üks hea ja usaldusväärne pereinimene (mitte tingimata enda perest) vahel lapsi hoidma, et saaksime kahekesi aega veeta. Me PEAME tekitama seda aega, et olla kahekesi. Ideaalne oleks nädalavahetus kuskil SPAs, lapsed kodus usaldusisikuga ja lihtsalt minna end restartima, aga hetkel piisaks kasvõi kohvikust või jalutuskäigust.
  • Meil on Johan, kes on väga paljudest lastest sünnist saati aktiivsem, meil on üsna jutti ka Oskar – kaks alla 3 aastast last – me oleme magamata, väsinud, teeme asju kiirustades, ei jõua teineteisele vahel otsagi vaadata. Nii on ja pole ka siis ime, et meie suhe kannatab ning poolelt lauselt üksteise jutu ära blokime – kõike on palju.
  • Meil on ettevõte – kui tööd ei tee, siis klient ei jää sinu juurde, raha ei ole, midagi ei ole ja see jada. Tegevusala on selline, mis hõlmab igasse Eesti otsa sõitmist, pikki unetuid öid, palju arvuti taga keskendumist. Seda viimast kodus, laste keskel. Kui vaba päeva endale ei tee, siis niisama seda ei leia – ühest küljest on hea, kliendibaas ja tööde maht kasvab, Jaanuse silmad säravad, teisest küljest on see veel eriti kriitiline, kuidas aega planeerida.
  • Meil on mure koduga – elame üürikorteris ja üsna kitsastes tingimustes arvestades pereliikmete arvu, kodukontorit ja kõike muud. Ühes ruumis palju asju on minu jaoks maksimaalne ängistus. Ma ei ole väga asjadeinimene, asju võiks elus üldse mitte vaja minna 😀

Igatahes, me saame tegelikult teineteist mõistusele tuua ja selgeks mõelda, et asi ei ole meis, me tahame olla küll suhtes, vaid olud on keerulised, tähtaeg ajab tähtaega taga, rahaliselt on keeruline (sest nüüd kaob ka emapalk, mistõttu mu tööpaanika aina suureneb, ma ei oska ilma sissetulekuteta olla või kellegi teise palgast sõltuda, kulusid on palju nii ettevõttesiseseid kui -väliseid).

Ja veel, nagu taevane õnnistus, leidsin postkastist uue Pere ja Kodu ajakirja, kus oli just samal teemal juttu – kui vanemad muudkui vaidlevad, kuidas teineteisega ühele nõule jõuda, kuidas koostöö paremini sujub, mida paarisuhe vajab jne. Kommenteeris seda teemat üks pereterapeut ja täna lugesin Jaanusele ette, et nonii, kui teraapiasse ei lähe, tuleb teraapia koju. Kõigega, mida lugesime, mõlemad nõustusime, isegi pisar tuli silma, et ok, mida iganes, korraldame endale midagi, tegime kokkuleppeid nii koosolemiste osas, kui lastega käitumise, koduse rahu osas – nii, et seekordne Pere ja Kodu oli meile terapeudi eest. Veel lugesin Jaanusele ette seda lugu, kuidas panna magama kahte väikese vanusevahega last ning üks ema ütleski, et nende peres on nii – üks on ühe lapsega ühes toas, teine teises – täpselt nii, nagu meil. Seda on õudne mõelda, iga päev on see uneaegade klapitamise mõte meil peas, kuidas teha nii, et üks ei ärataks teist, üks laseks teisel uinuda jne. Sest ka lõunal ega õhtul ei ole ainsat enda aega, nad ei maga ühel ajal. Ainus toimiv lahendus on kõik eraldi tuppa. Mis tähendab ju ka seda, et mina ja Jaanus vajume kuskil eraldi tubades lõpuks magama, nii et pole ka siis seda omaette aega. Need õhtud ja ööd, kui Jaanust laste uneajaks kodus ei ole, on justkui pärit kuskilt õudusfilmist – Johan on meeletu tähelepanuvajadusega, Oskar on paanikas, sest Johan karjub, see jant kestab mitu tundi. Nii et jah, arusaadavalt olen ma lõpuks nagu tühi kest. Ühesõnaga nii hea oli lugeda veel kellegi pereelust, sest nendest asjadest kuskil poejärjekorras ei kuule, sõbrannasid, kellel samad olud on, ei ole olemas, kogu sotsiaalmeedia kisendab murelikele emadele “mis nendest lastest üldse tegite siis” jne.

Ma ei tea, kuidas teised paarid omavahel hakkama saavad, kus on elu väga “traditsiooniliselt” jaotatud – mees tööl, naine kodus, mees ei tea ei laste mähkmevahetusest ega söögitegemisest midagi. Mis naised need veel on, kes sellises elus toimivad, ma ei tea. Ma loodan, et neid on õnnistatud sellisel juhul parema närvikava ja taustajõududega vanavanemate või lähedaste näol.

Ja kuna ma olen seda postitust kirjutanud lõikude kaupa terve päeva, siis vahepeal toimusid siin suured muutused – hommikul vaatasin kinnisvara pakkumisi kontoripindade üürimise mõttega ning nüüdseks on Jaanusel uue kontori võtmed käes mõnusas Nõmme roheluses. Nii, et vähemalt üks samm töö- ja koduelu jaotuse osas lähemale ning kontorinurk, tehnikakola ja kõik see läheb minema – JEE!

Ma ikkagi arvan, et Pere ja Kodu ajakirjas olev terapeut aitas meid täna, ilma naljata, keegi kolmas ütles seda, mida me omavahel vaielnud oleme ja tänu sellele artiklile tegime palju kokkuleppeid, millest loodame ka kinni pidada. Tänu sellele sai ka kontoriüürimise otsus palju kergemini tehtud. Hetkel on meil mõlemal õhin seoses selle kodukontori muudatuse ja kolimisega ning ma arvan, et see on hea märk!

Küsimus teile: 

Kuidas teie enda pereelu, suhet, tööasju, enda aega – kogu kompotti jagate? Äkki on häid inspireerivaid nõuandeid meile anda või kui käite teraapias, siis kuidas see on perele mõjunud? Ja andke mõni hea mehega deitimise idee! 🙂 

NB! Palun säilitada viisakus ja heatahtlikkus, jätta ära kurjad hinnangud meie hakkamasaamise või mitte vabalt võtmise osas. 

 

33 thoughts on “Pereelu ja suhtemõrad käsikäes

  1. Aitäh selle avameelse kirjutise eest! Meil kodus ka kogu see ajaplaneerimine teemaks. Olen 2-aastasega kodus, teen (proovin teha) kodus tööd, sest laps pole võõrastega harjunud nig lasteaias ei käi, mehel on selline töö, et mõnikord võib alles lapse uneajal koju jõuda, samuti on kogu korteri remont pooleli. Mul on samuti tunne, et olen täiesti ära mandunud juba…ükskord sõitsime poest koju ja rääkisin mehele, kuidas ma tunnen, et ma ei tunne enam rõõmu, et tahaks mingit vaimule mõnusat füüsilist pingutust, et õhtu lõpuks lähed magama naeratus suul. Või kui üle mitme-mitme kuu töötlesin pilte arvutis – mul oli täiesti meelest läinud, kuidas mulle seda teha meeldib…ühesõnaga mul pole enam aimugi, kes ma selline olen. Päris õõnsaks võtab seest.

    Ja kuna ma teen kodus tööd, siis kogu see ajaplaneerimine on täiesti hädavajalik. Leppisime omavahel kokku, et teeme seinale graafiku, et mis päevadel on nö minu tööõhtu ja millal siis mehe õhtu, kus ta teeb trenni või tegeleb muude hobidega või saab tööle kauemaks jääda. Aga noh, kõik on veel läbirääkimiste käigus. Ning omaette aega on ka vaja kuidagi leida, aga me veel natuke peame vastu sellel lootusel, et varsti on laps suurem, siis ehk…Aga jah, kogu see enda jagamine pideval kõigi ja kõige vahel ajab tasapisi hulluks. Mõnikord ikka mõtlen, et kuidas teised hakkama saavad…aga targem on mittemõelda.

    Häid nippe kahjuks pakkuda pole, ainult moraalset tuge, et oleme samas paadis. 🙂

    Liked by 1 person

  2. Minu vaimne tervis läks tööle mineku järel märksa paremaks. Laps oli aias toimetamas ning mina sain teha tööl asju, mis päriselt minust sõltusid. Fännan oma tööd. Suhet see küll samavõrra ei parandanud kuna mees ei saanud joonelt aru, et kui peres on 2 täisajaga tööd tegevat täiskasvanut siis laps ja kodu ei ole kohe kindlasti vaid ühe vastutus. Aga loksus paika ka see.
    Deitimissoovitusi anda ei oska aga meie oleme hästi palju asju sirgeks/selgeks rääkinud autosõitudel. Kui laps tagaistmel turvatoolis aknast välja vaatas või magas (ta on meil õnneks alati leplik autosõitja olnud, oleme palju ratastel ka) siis meie rääkisime. Nii päevapoliitikast või tulevikust, piiratud pinnalt ei saa keegi ust paugutades ära ka joosta 🙂 Või siis lihtsalt lapsuke näpu otsa ja jalutama. Kasvõi tiir ümber kvartali, kõndimine paneb ka mõtted liikuma.

    Liked by 1 person

  3. Suur tänu, et kirjutasid – lugesin ja pmst esimesest sõnast silmad vees. Mul eksole esiklaps, Oskariga ühevanune ja eluaegne õudne ängistus teistest finantsiliselt sõltuda, niiet läksin juba novembrist 15-20 tundi nädalas tööle, õhtuti, kui mu ema ja mees kahepeale last vaatasid. Alguses oli hea ja vabastav natuke kodust välja saada, kui nüüd on mu frustratsioon natuke üle pea kasvanud, sest mees saab nüüd pea iga nädalavahetus kuuajase etteteatamisega 4-6 tundi oma aega ja mina ei ole suutnud endale vaba aega organiseerida ja see tundub olevat ainult minu mure, samas kui mina muretsen eg ega ema, mees ja laps üksteist ära ei tüüta ja kurna, organiseerin nende ajakavasid ja lapse viimise-toomise logistikat. Niiet isegi hea tugisüsteemita on raske ja takkatipuks on tunne, et ise olen loll, et ei oska end jagada ja oma tuge optimasemalt kasutada 😦

    Oeh, viimastel päevadel aina raskem ja raskem.

    Liked by 1 person

    1. Sa oled eriti tubli! Vahepeal mõtlen ise ka, et kui ei võtaks seda korraldamise asja enda peale ja annaks nö vabad käed, sest ise korraldamine on tõesti nii kurnav ja üksik, muudkui sahmi ja jama kõikide eest. Tunne veel süümekaid ka. Aga kui ei korralda, siis ei toimu üldse mingit enda elu. Vot ma ei tea jah, ma täitsa kujutan sinu tunnet ette. Tahaks vahel, et keegi südamest tahaks enda aega ja energiat sinu hüvanguks pühendada, mitte et noh ütle, millal või mis vaja. Tahaks, et see tuleks vahel mujalt ning tõesti tunda seda, kuidas mingi raskus õlgadelt maha võetakse.

      Meeldib

  4. Väga hea postituse teema! Mina tundsin emapuhkuse ajal et tahaks enda eneseteostust tööalaselt ja vaheldust kodusest elust, esialgu hakkasin osalise ajaga tööl käima ja palkasin lapse vanaema last hoidma. Kui laps sai 1,6 siis naasesin täiskohaga tööle ja mees jäi lapsega koduseks. Nüüd ta mõistab mind veelgi paremini. Hetkel harjutab mees last lastehoidu (laps on praegu 1a10kuud). Õnneks lapse vanaema on nõus meile vaba aega andma ja teeme 1x kvartalis spa nädalavahetusi kus veedame kahekesi aega, 1x kuus üritame paariks tunniks kahekesi välja minna. Pingeid ikka tekib kuid siis üritame need lahendada, on nii tõuse kui mõõnu. Õnneks on meil hea vanaema kes nädalavahetuseti on nõus last hoidma kui paluda, ilma temata oleks väga raske paarisuhet hoida. Ilmselt oleks alternatiiv lapsehoidja leida.

    Liked by 1 person

  5. Meil täpselt sama olukord. Kaks pisikest, hullumeelne elu, omavahelist aega vähe. Kui teine laps sündis, siis kuskil aasta aega oli mul ka väga raske emotsionaalselt. Koguaeg nääklesime mehega ka iga 15 minuti üle, mil keegi saaks korrakski
    pikutada ja puhata jne. Vaidlesime palju ja koguaeg käis mingi arvepidamine, et sina olid nii vähe/palju lastega olnud ja said nii palju/vähe magada ja nüüd mina pean saama nii palju puhata jne. Koguaeg ka unistasime ja planeerisime, et millal küll saaks kahekesi minna kuhugi, aga mitte kunagi ei saanud, sest väiksem laps ei tunnistanud kedagi peale meie ja polnud nõus kellegi teisega jääma. See tekitas frustratsiooni, et koguaeg olid mingid ootused ja lootused, mis koguaeg luhtusid.
    Mõni kuu tagasi oli meil tõeline suhtekriis. Ma olin emotsionaalselt täiesti tühi ja tuim ja me eriti ei rääkinudki omavahel ja kui siis ainult negatiivselt. Siis üks hetk võtsime veidi aega, et tekkinud olukorda analüüsida ja tegime teadliku otsuse teha kannapööre oma suhtes. Nüüd on noorem 1,5 ja vanem 3 ja me oleme viimase paari kuu jooksul olnud rahumeelsemad ja armastavamad kui viimase aasta jooksul kokku. Lihtsalt koguaeg teadvustamegi seda, kuidas üksteisega räägime ja mis on kasulik ja mis kahjulik meie suhtele. Püüan ise vähem keskenduda sellele, et kes mida tegi või tegemata jättis ja lihtsalt mõni hetk kui tunnen, et tõesti enam ei jaksa, väljendan seda mehele selgelt ja saan siis kas tunnikeseks pikali visata; natuke raamatut lugeda teises toas või pisut pikemal etteteatamisel sõbrannadega välja minna. Ja kuigi mind vahel ärritab, et tema võib kodus olles minna suvaliselt teise tuppa pikutama, arvutis omi asju teha, kasvõi rahulikult segamata köögis süüa teha (mul alati kaks last jala külge liimitud ja üritan mitte kuuma vett neile pähe valada), aga mina pean kõigiks “oma tegevusteks” aega planeerima ja seda abikaasale mainima (“palun vaata nüüd pool tundi lapsi, ma tahaks pesus käia” vs tema lihtsalt läheb). Aga ma ei keskendu sellele kõigele nii väga enam. Püüan märgata seda, mida ta teeb (väga paljusid kodutöid nt, mul selles osas väike koormus). Ja teadvustan endale, et nii lihtsalt ongi ja mu kõige olulisem moto: “See kõik on mööduv.” Hetkel nt väiksemal see faas möödas, et lapsehoidjatega ei lepi ja oleme saanud mõned korrad lapsi lausa ööseks vanavanemate juurde viia (teise linna) ja ise närve puhata. Ja ma teadvustan, et mida vanemaks nad saavad, seda enam seda oma aega ja suhte taastumist olema hakkab. Kõik tülid ju tulevadki sellest, et see kaks last järjest on nii mega intensiivne, et millelegi muule keskenduda on raske. Aga kui seda kõike teadvustada, siis ei saa see ka nii väga meid kahjustada.
    See laste ja lapsehoidjate teema, on ilmselgelt keeruline. Leida usaldusväärne isik, vanavanemad kaugel, omad elud jne. Lisaks, et raske lapsi jätta, kuidas nad hakkama saavad, kuidas hoidjad hakkama saavad, kas kõik sujub jne. Aga mida rohkem seda lapsehoidjaga jätmist edasi lükata, seda raskemaks see läheb. Siis tundub, et ainult sina oled see inimene, kes teab täpselt, mida kuidas teha, mida nad vajavad, sa oled ainus, kes teab, kuidas asjad käivad jne. Tegelt juhtub alati mingi maagia ja kõik saavad imehästi hakkama. Isegi kui kõike ei tehta nii nagu sina tahaks ja lapsed harjunud on, siis lapsed kohanevad imeliselt ja ainus, keda häirib, et midagi tehti teisiti, on emad ise. 😀 Mina jätsin oma lapse esimest korda ööseks vanavanematega nii, et ta polnud elus ühtegi ööd ööläbi maganud ja ma olin kindel, et ka seal ärkab nutuga ja tuleb draama ja mure jne. Aga tegin südame kõvaks, sest teadsin, et tegelt on kõik turvaline ka lapse jaoks ja küll hakkama saavad. Ja mis siis sai? See oli esimene öö tema elus, mil ta magas kordagi ärkamata. Ahah… Olgu. 😀 Kõik sujub alati ja need esimesed sammud on kõige raskemad, aga ma usun, et ka kõige vajalikumad.
    Vabandust, et mu kommentaar on vist su postitusest pikem. 😀 Ma tunnen mingit sarnasust meie eludes nii tihti su postitusi lugedes ja seekordne postitus oli taas täpselt minu perest ja seega tunnen, kuidas kõik see jutt mu paisu tagant lihtsalt väljub. Aga nüüd pean lastel multad kinni panema, see asi juba üle piiri läinud. 😀

    Liked by 1 person

    1. Jaa, kusjuures ma sellepärast enam ei pabistagi, kuidas nad võõrastega on, sest nad ongi rahulikumad ja kuulekamad. Aga jah, korraldamine iseenesest on teine asi ja me peame Jaanusega enda kohustustehunniku ja süümekad korraks alla neelama ja endale aja ära korraldama.

      Meeldib

  6. Väga mõnus postitus, Aitäh…
    Tundsin ka end ära 🤔😏 täiesti mõistan sind selles osas et miks just nagu naistele rohkem kohustusi antud on 24/7 koguaeg lastega kas füüsiliselt või mitte …see tähendab et kui mees tööl siis selge see et on tööl ja teeb tööd 100% aga kui kodus siia on nagu puhkus…st et ei võtta üle ju naise “tööd” olla lastega aga naine peab kõike ära tegema KOOS LASTEGA nii-öelda olema multifunktsionaalne 🙃 ei oska seda paremini sõnastada loodan et mõte on arusaadav.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, ma saan väga hästi aru, see ongi tihti nii, et naised teevad enda asju kuidagi samal ajal, sest muud võimalust ei ole ja tegelikult on see pikema aja jooksul väga stressitekitav. Oeh.. Täiega saan aru!

      Meeldib

  7. Ma jõudsin umbes pärast aastat ja kahte kuud sellesse kohta, kus tundsin, et ma pole enam mina, vaid lihtsalt ema – et mu ainus funktsioon on tagada kellegi heaolu ja ellujäämine ja ma isegi ei tea, mis ma ise olen või mis ma tahan. Asi paranes kõvasti siis, kui ma hakkasin tööl käima. Ja just käima kontoris, mitte ei teinud enam enda vaba aja arvelt tööd. Varem oli nii, et tegin lapse uneaegadel tööd, aga tegelikult ajas see veel rohkem kuuli kokku, sest siis polnud üldse enam vaba aega.

    Alguses käisin üks päev nädalas tööl ja see oli ime-li-ne! Hommikul põhjust silmad ära värvida, juukseid pesta, ilusad riided selga panna. Siis saad minna kontorisse, juua kohvi ja lugeda lehti. Teha tööd. Keskenduda ühele asjale korraga. Kabinetikaaslane oskab ise pissil käia, saab ise söödud ja end ise riidesse. Täielik luksus 🙂 Siis saab minna lõunale. Kohvikusse. Teiste täiskasvanud inimestega. Keegi ei karju, kõik saavad ise söödud. Ühesõnaga – täielik paradiis.

    Nüüd käin kolm päeva nädalas tööl ja nüüd tunduvad need kodus olemise päevad ka kohe eriti mõnusad. Viitsin ja tahan teha lapsega põnevaid asju ja mõelda välja uusi seiklusi otsida.

    Ühesõnaga – mina enda kogemusest soovitan täiegatäiegatäiega minna just kodust välja tööle 🙂

    Liked by 1 person

  8. Jälle kord oli mul tunne, nagu oleks oma elust ja môtetest lugenud, no nii tàpselt samad asjad làbi elatud ja mõeldud, mul poisid 1a9k ja 3,5 ning isegi mehe kodukontori teema kattub: mees arvas, et jubedalt aitab mind oma olemasoluga, mina olin more stressed than ever, sest oli üks suu veel toita ning kunagi ei olnud lihtsalt ûksi iseendaga ning ei saanud aru, millal tal tööaeg lõppeb ja koduaeg algab. Selles osas aitas, kui ta hakkas kodust väljas tööl káima, usun, et see teeb teile ka head 🙂 praeguseks olen 5 kuud ise tööl kàinud, lapsed lasteaias, ja kuigi vàsimus on aeg-ajalt suur, siis olen eluga rohkem rahul kui varem, sest tôesti, see kodust vàljas kàimine on ikka vàga-vàga vajalik. Kas või enda korralikult riide panemine ja meikimine, nii lihtsad asjad, eks, aga ma ikka veel naudin neid tegevusi igal hommikul, sest enda ilusaks tegemine annab enesetundele nii palju. Emotsionaalsest eneseteostusest ma ei räãgigi.
    Ka laste magamapanek oli meil pikalt hullumeelne, korter váike ja kóik segasid kõiki ning oli vaja kahte vanemat erinevates tubades. Sellest saime lahti alles mõned kuud tagasi elukorralduslike muudatustega, kolisime kóik úhte tuppa magama ja saab teoorias úhe lapsevanemaga asi aetud, kuigi miskipärast teeme seda ikka tihti kahekesi 😀 no kuidagi lihtsam on rahulikuks jäáda, kui lapsed veiderdavad ja karjuvad ja ajavad ûksteist pöördesse, kui teine vanem on ka läheduses. Nüüd kolisime lapsed eraldi tuppa magama ja kuigi see vótab ikka vahel megalt aega, siis on meil õhtuti OMA magamistuba, millest olen aastaid unistanud, ja see on seda väärt.
    Ohh mis kõik veel tahtsin öelda.. ma vôiks kòike kommenteerida 😀 üldise elukorralduse osas on meid tohutult aidanud ka see, et elame juba pea aasta maal suures majas ja kuigi tööd on siin palju ja remonti veel kõvasti teha jne, siis olen veendumusel, et eriti vàikeste aktiivsete lastega on maal elamine ikka niiii palju mõnusam kui linnas. Esiteks kas või see, et on alati endal õues tegevust, see mánguväljaku kõrval aja surnuks lòömine ei istunud mulle. Suur maja ja aed vòrdub palju projekte, millega oma kiiva kiskuvaid môtteid hôivata 😀 Teiseks on meil toas niivôrd palju rohkem ruumi, et saame vajadusel nt lapsed erinevatele korrustele eraldada ja see ikka on väga palju aidanud, kui poisid rohkem kaklesid (praegu on olukord õnneks rahulikum). Võrreldes sellega, et varem elasime kahetoalises làbikàidavate tubadega korteris on need mõned olmelised ja sotsiaalsed ohverdused seda väàrt, et kõikide meie nàrvikava on tervem. Ja kûll jôuab aegamisi seda remonti ka teha, ega see eest àra ei jookse 😅 lapsehoidjaid ei olnud meil ei linnas ega pole siin, nii et ses osas pole ka vahet. Lisaks mòjub maal elamine ûldisele enese väârtustamisele ikka niivòrd hàsti. Kui linnas polnud kellegi asi, kes sa oled, kust tuled vòi kuhu làhed, su lapsi ei igatse keegi lasteaeda ja kui ka koha saad, maksad ennast vaeseks selle eest (2x kahe lapse eest eks), siis maal kuulen ja tajun iga nurga peal, kuidas noor lastega pere on suur ônnistus ja mulle tundub, et meile tehakse meie heaolu nimel nii mõnigi kord hinnaalandusi. Pluss lasteaia kohatasu on 13 eurot ilma igasuguse jàrjekorrata 😁 kinnisvarahindadest pole vist siinkohal mótet räàkida ja kindlasti leidub inimesi, kas ka üúrivad vòileivahinna eest, et ainult nende majas keegi elu sees hoiaks. Seda enam, kui töö on liikuv, tasub ka seda varianti kaaluda, kas vòi lúhiajaliselt. Mul kûll polnud kommentaari alguses plaanis sellest vãrbamiskampaaniat teha, aga jaa, kolige maale!

    Liked by 1 person

    1. Täpselt! See kodus töötamine tekitab stressi täiega, kust algab töö ja kust kodu. Aga maajutt! Me oleme mõlemad Jaanusega maakas, ma olen siin blogis ka maininud, et kui vähegi võimalus, me läheme linnast ära, sest nii krussis on olla, sa kirjeldad täpselt seda, mida oleme ise ka kaua mõelnud ja mänguväljakud on ühed jubedad kohad! 😀 mul on täpselt sama mõte, et oma aed on justkui lapsehoidja eest ja värske õhk, väiksed ööd, aiasaadused… Ohh me oleme üdini maakad ja kolime esimesel võimalusel. Kus kandis elate? Et lasteaed 13 eurot on 😂

      Meeldib

      1. Aed on tóesti imeline asi, praegu oleme ilusate ilmadega lasteaiast-töölt tulles tihti 7.30ni óues ja keegi ei kakle ega karju, nii mônus! Toas làheb kohe ùks hàdakisa lahti ja kôigil on kóike kohe vaja. Meie elame Jõgevamaal, aga olen kuulnud, et paljudes maakohtades on samas suurusjärgus lasteaia kohatasu ja see on linnaga võrreldes ikka märkimisväärne vahe kûll. Pluss lapsed on tòesti oodatud ja hoitud. Linnas mul oli ùks vàga ebameeldiv kogemus lastehoiuga ja suurte lasteaedade vastu on eriline trots…

        Liked by 1 person

  9. Nii pikad kommentaarid 😀 Ma sellist jätma ei hakka, lihtsalt ütlen, et mul terve blogi selliseid mõtteid täis 😀

    Et jah. Kirjutan väga palju sellest, kuidas ja miks mina “tühi” olen ja vahele veidi optimistlikumaid postitusi ka 🙂

    Liked by 1 person

  10. Tere, Lilli!
    Sattusin su blogisse paar postitust tagasi, läbi Nautige Hetke blogi ning alles elan sinu tegemistesse täpsemalt sisse.

    Küll aga tahaks sind tagant julgustada – ma tean TÄPSELT mida sa tunned.
    Olen hetkel ise samuti kodune kahe lapse ema, kuigi mul plikad ja alla kahesed, kuid samuti väikese vahega (ning kumbki ei käi veel lasteaias ka).

    Just samal põhjusel hakkasin hiljuti ka ise blogi kirjutama – eneseteostus, et saaks midagi TEHTUD. Hetkel on küpsemas lugu tavalisest kodusest päevast kahe väikse lapsega. Kui see valmis, siis olen valmis blogi ka laiemalt jagama ja jagan ka sulle – usun, et tunned nii mõneski asjas kergendust, et sa pole üksi. Just seda tunnen mina ka praegu sinu postitust lugedes. Mul pole otseselt midagi lastega kodus olemise vastu, kuid aja jooksul muutub see lihtsalt rusuvaks.
    Ka meil on mehega viimasel ajal olnud paar kändu, mida ületada, k.a. minu tööle mineku arutelu. Kuigi me saime ilusti ka omavahel kõik asjad läbi räägitud (kuigi jah, seda une arvelt – olime tihti päris pikalt üleval, et saaks rahulikult juttu ajada, siis kui lapsed magavad), otsustasime ka spetsialisti poole pöörduda. Lihtne see ei olnud, sest teema oli isiklik, teistega jagada ei soovinud ning lapsi oli keeruline teistele hoida viia (väiksem oli siis alles vastsündinu), eriti kui täpset põhjust mainida ei soovinud. Kuid pingutasime aja leidmise nimel ja jäime sellega rahule. Probleemid ei lahene küll üle öö ja me käisime kontaktide kaudu tavalise psühholoogi juures, mitte paariteraapias, kuid vahetult pärast seal käimist tundsin ma suurt kergendust ja uut motivatsiooni. Juba puhtalt enda mõtete välja rääkimine, eriti kellegagi, kes aitab su mõtteid vahepeal suunata, kergendab. Proovida ikka tasub! Kui ei ole abi, siis ei ole, siis ei pea uuesti minema. Aga mis siis kui ikkagi on abi? Selline oli vähemalt meie mõttekäik enne minekut.
    Samuti mõistan su mõtteid mehe kodust töötamise teemal. Kui mul mees töölt kodus on, siis ma tunnen alati vajadust, et ta võimalikult palju vähemalt ühegi lapsega mind aitaks – justnagu ma ise kahega hakkama ei saaks. Ometi teen ma seda ju päevast-päeva ja ilma probleemideta. Kui mehel on vaja kodus midagi ära teha või puhata, siis ma annan endast maksimumi, et ta saaks seda rahus teha. Ometi ei tunne ma, et ma saaks vaba hetke endale, ka siis kui ta kodus on. Isegi kui ta on näiteks ühe lapsega õues ja teine magab vankris, siis see teine teeb ikka aeg-ajalt häält, käin teda kiigutamas, või on õuesolijatel toast midagi vaja vms. Konstantselt midagi toimub, ja kui mitte reaalselt, siis vähemalt mõtetes küll – oo jaa, see never-ending mõtlemine….
    Ja olenemata sellest, et ma olen pideval väsinud, rutiinis kinni jne, peab mees mind lausa kodust välja peksma, et ma kuhugi läheksin. Ma olen selles asjas kuidagi nii sügavalt sees, et ma ei suuda lihtsalt lampi isetu olla ja ära minna…
    Lapsehoidmise teemaga on meil vedanud – minu vanemad elavad lähedal ja on alati nõus lapsi hoidma. Alguses ma väga muretsesin, kui esimest last jätsin neile, aga ühtegi suurt probleemi pole olnud. Pärast teise sündi, ei muretse ma vanema lapse üle (nende juurde jättes) enam mitte üldse 😀 On kergendus ta “kaelast ära” saada. Ja isegi kui me oleme kuskil kahekesi või ainult ühe lapsega – pidev mõtlemine/muretsemine/planeerimine kestab edasi.

    Kõige põhilisem ongi – võta aega endale ja võta aega koos mehega olemiseks. Me oleme proovinud ikka aeg-ajal midagi koos teha, kuid nüüd emadepäeval käisime koos spaas – esimene kord 3 aasta jooksul, kui me olime spaas ainult kahekesi ja ma polnud rase! Teadsime, et rahvast saab seal palju olema, seega läksime 21+ poolde. Tead, nii mõnus oli! 3h järjest lihtsalt lebotada, lõõgastuda ja nautida. Otsustasime, et hakkame seda kordama vähemalt paar korda aastas – üksteisele enam kinke ei tee, vaid kingime spaa kinkekaarte (natuke väiksema summa haaval) ja siis ei tundu see ühekorraga nii suur väljaminek ka ning naudingut on veel rohkem.

    Rääkimiseks soovitan mina hädavajadusel samuti autosõite. Me vahepeal mehega juba naersime, et peaks mõne pika sõidu jälle ette võtma – juba lihtsalt selle pärast, et omavahel rahulikult rääkida saaks. Ja kui lapsed magavad, siis nende pärast jututeemasid valima ei pea.

    Jõudu, jaksu ja vastupidamist. Nõustun motoga – “see kõik on mööduv”.

    SaKa

    Liked by 1 person

    1. Oh, kui hea kommentaar, suur aitäh sulle, nii hea on ikka teiste kogemustest lugeda! Ma ikka tahaksin Jaanust nõustaja juurde kaasa tuua küll või äkki ise eraldi minna, ma arvan ka, et halba see ei tee. Natuke muretsen, kuidas ma üldse räägin, et räägitud saaks, aga tõenäoliselt profid oskavad suunata.

      Meeldib

      1. Alati võid alustada üksi minemisest 🙂 Eks siis saab juba võib-olla natukene aimu, kuidas täpsemalt edasi minna, kas on ka põhjust nt koos tagasi tulla.
        Ma ka muretsesin seal rääkimise üle, aga tead, üllatavalt lihtne oli. Ilmselt oled juba alateadlikult ette häälestanud ennast sellele, et on vaja rääkima hakata vms.

        Liked by 1 person

  11. Fakk, ma kirjutasin nii pika kommentaari, aga see vist läks kaotsi… ma kohe läksin poodi ja ostsin Pere&Kodu, et äkki saan ise ka targemaks 😀
    Aga mehe ja naise / isa ja ema erinevusest arvan seda, et see tuleb erineva kogemuse, mitte pole seotud sooga. Kuigi Jaanus töötab kodus, pole ta vist pidanud 100% ise lapse päeva või nädalat planeerima ja see mõjutab ikka tugevalt seda, kuidas ta mandumise ängi mõistab. Ma häid soovitusi ei oska anda, sest me veel ise ka õpime, kuidas 3,5a ja 8k kõrvalt asju toimima saada, aga esimese lapsega läks kergemaks, kui hakkasime mõlemad tööl käima ja saime ühiselt lõunale minna. See oli nagu tund aega päevas minideiti ja aega meile kahele.
    Muidu endale ja teistele lohutuseks räägin, et rääkisin ühel peol pereteraapiat tegeva psühholoogiga, kes ütles, et mõni paar tuleb ja ta mõtleb, et nemad küll püsima ei jää – nad on lihtsalt nii üdini tülis. Sessioon sessiooni järel aga paar avaneb, muutub jälle lähedaseks ja lõpetavad teraapia õnnelikult. Nii et kindlasti ka lihtsamate murede korral oleks terapeut omal kohal, sest tüli ei teki ju armastuse kadumisest, vaid kommunikatsiooniprobleemidest. Et ei jaksa või ei oska oma mõtteid avaldada või partnerit kuulata. Terapeut oleks hea vahemees ja olen ise ka kaalunud. Või hoopis Gordoni perekooli minna lotovõidu korral?

    Liked by 1 person

    1. Jaanus tegelikult ei ole see nn isane, kes lastega ei tegele, pigem vastupidi, võtab ette, pistab nad autosse, läheb kuskile, pole probleemi. Aga just see osa, kuidas ma vajan plaani, sest ma ei suuda end hetkega välja lülitada, või et vajan enda mingit.. Teostust. Lihtsalt asjade korraldamise pool ajab meid vaidlema. Gordoni perekool kuluks küll ära, jään lotovõitu ootama 😂

      Meeldib

  12. Kirjutasin pika kommentaari kuidas ma 110% mõistan ja elan ise seda kõike läbi.. ja siis kustutasin selle ära. Ma kunagi ammu eelmine aasta kuskil teises blogis kommenteerisin sarnast teemat ja siis tuli nii palju negatiivseid vastuseid, et kuidas ma hakkama ei saa ja mis sellest titest siis vorpisin jnejne. Nüüd üldse ei julge enam midagi öelda, isegi parimad sõbrannad tänitavad et “aga sa ju teadsid et..” (pane siia üksköik mis mure mul on, kas lapsega, mehega, koduga, autoga, tööga..
    Ei teadnud.

    Liked by 1 person

    1. Minu arust on kõik see teema – laste saamine, lastega elamine, emaks olemine jne – selline asi, mida ei olegi võimalik kuidagi mõista, enne kui ise seda koged…
      Mul on “hea meel” näha, et ma ei ole üksi sellises supis ja ‘nii saamatu’, vaid et on ka teisi samade muredega…

      Liked by 1 person

    2. Oh, tean täpselt, mida sa mõtled! Mul on pea iga postituse avaldamisega sama mõte, et kas soovin jälle kuulda, kuidas ma hakkama ei saa, aga samas olen vist karastunud ja enda peas asjad välja mõelnud, et tänu sellistele ongi palju salatsemist ja valehäbi ning ei julgeta pisiasjugi tunnistada, rääkimata muust. Ma ei taha varjata ja lasta murelikel emadel üksi oma mures ja häbis olla. Kes ei samastu minuga, see on ok, elavad muud elu, keda see minu jutt peaks häirima ja kes samastavad, siis neile annab see ehk kinnitust ja jõudu juurde, et me ei hakka kõik omaette segaseks minena, vaid ongi teistel ka nii. Ei ole me saamatud. Pigem on neg kommentaatoritel kitsas silmaring, sest üle maailma emad avaldavad järjest mõtteid enda igapäevaelust ning tunnevad nagu oleksid üksi sellised. Järjest tuleb seda välja ja mida rohkem rääkida, seda normaalsem kõik on, valehäbi kaob. Negatiivsetel ei ole silmaringi, empaatiat, eneseteostust või kõike kokku, ma ei lase end enam mürgitada sellest.

      Meeldib

  13. Meil 3 väikese vanusevahega last: 4a, 1,9a ja 2-nädalane ning alates haiglast välja saamise hetkest oleme olnud oravad rattas. Vahepeal astume lihtsalt oma segaduse keskelt välja ja lähme kuskile metsa jalutama. Ja siis on veel mitmeid ootel katsikulisi, kes maininud küllatulekut. Tekib tunne, et korraldagu ise see katsik ja kutsugu meid kohale😀. Mul 3 väikest last hooldada, täiskasvanuid küll enam selle kõrvalt teenindada ei jõua.

    Liked by 1 person

    1. Katsikutega on mul alati sama tunne olnud! Katsikud on algselt loodud selleks, et kõik saaksid appi tulla, mitte lihtsalt diivanile sööma ja pealt vaatama, kuidas uus ema ringi siblib.

      Meeldib

  14. Meil on sarnane kompott ja ausalt öeldes, meile on see väga hea lahendus olnud, et on olemas oma ettevõte ja kontoripind. Saan emana enda aega ja tööl käimise tunnet, kui teen vajalikke asju kokkulepitud ajal kontoris. Mees saab siis kodus puhata, nt laste uneajal. Selline “hundid söönud, lambad terved” olukord. Sest kahe nii väikse kõrvalt ma palgatööl käimist küll ette ei kujuta (ega soovi). Graafik on kokku lepitud, aga kui mees ei saa lapsi hoida, saan ka aru.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s