Emadepäev – milleks?

Emadepäev on tulekul ja ma olen ses osas natuke tundlik, lausa kurvameelne. Ma ei tea, kas see on õige sõna seda kirjeldamaks. Või lihtsalt meh ja see, et ma olen nii meh, teebki kurvaks. Ma isegi ei tea, kas mul on selleks nii väga põhjust või mitte. Laste saades on lihtsalt IGA tähtpäev saanud mingisuguse suurema mõõtme ja olulisuse, sest vahel sa kardad, et kaod ise kuskile eluasjade vahele ära ega tea, kas, kes, kus, mis sa oled ning siis hakkad järsku vajama kõiki tuntud ja vähemtuntud tähtpäevi, et keegi kinnitaks, kui äge sa oled. Nii, et emadepäev toob endaga igasuguseid emotsioone kaasa, mis võivad paljude jaoks vast mõistmatud olla.

Ma võin rääkida enda emadepäeva-ajaloost veidi. Kui mina lapse sain, õigemini, kui ma rase olin, siis selge see, et olin täiesti ootusärevuses. Teada oli, kui paljust ma loobun või kui palju elu muutub – ei käi tööl, ei hommikuni peol, mõnda aega reisidel, ei viska suvalisel ajal end diivanile kerra, ei astu muretult uksest välja, ei kuula ennastunustavalt muusikat, ei söö, mida tahad, ei joo, mida tahad, ei maga, ohverdad enda keha, mõistuse. Miljon asja. Aga ma mõtlesin, et mida ma kõike võidan ja ees on uus, põnev eluetapp! Pealegi, kõik ju teevad oma asju edasi, laps kaenlas, onju?

yeahright

Sellest võiks pika postituse teha, mida ma arvasin enne emaks saamist ja mis sai tõelisuseks, aga las see hetkel jääb.

Selle uue ja põneva eluetapi juurde kuulus ka uus tähtpäev – emadepäev! Lõpuks ometi on mul emadepäevaga asja, sest ma olen ema ja kõik, kes mind tunnevad, need teavad, et mul on sellega asja, soovivad head emadepäeva, teevad päeva eriti ilusaks, ma saan puhata, poputatud, kõik märkavad mu erilist ema-staatust, ma olen võimas ürgnaine, mida ma kõike läbi olen teinud, et lapsed siia ilma tuua, ma olen väsinud, kõik ju märkavad – the whole enchilada. 

Noh, tuli siis esimene emadepäev, mida ma pidasin kuidagi nii iseenesestmõistetavalt maailma suurimaks sündmuseks, sest see on minu elu ESIMENE emadepäev. Võite vist juba arvata, et teised, ka Jaanus, seda selliselt ei mõenud. Ma olin nii pettunud! Ja mitte ainult selles, et Jaanus ei märkanud, kui oluline võiks see mulle olla, aga ka seetõttu, et ükski teine pereliige või tuttav ei teinud ka asjast numbrit. Keegi isegi ei soovinud mulle head emadepäeva. Kuni ma ise enne ei soovinud, siis vast äkki naljaga pooleks tuli. Ma olin enda peas selle nii suureks puhunud, et ma ei tulnud selle pealegi, et teised seda nii ei näe. Ma ei oodanud suvaliste inimeste soove, vaid enda mõne lähedase tähelepanu. Täielik pettumus ja hämming.

Siis lugesin enda ühe beebigrupi liikme blogi, kellel oli samuti seljataga läbikukkunud esimene emadepäev ja sealsed kommentaarid olid lohutuseks, et oh, ära muretse, see on rohkem lastelt emadele päev ja terve elu jõuad seda tähistada jne. See ei lohuta absoluutselt! See, et oled värske ema, oma kõige-kõige keerulisemal ajal, ses osas transformeeruda üksikinimesest emaks on minu jaoks suur, lausa väga suur elumuutus. Mõnel tuleb see kuidagi iseenesest vast, vähemalt nende endi juttude ja kommentaaride järgi tundub nii, mõnel mitte. See kõik sõltub oludest, enda ringkonnast jne. Igatahes, see nn emaks muundumise teekond võiks kõigil meeles olla ning seda enam mõista, et isegi, kui endale tundub napakas, siis noorele emale on neid soove ja tähtpäevi vaja.

Mina leidsin end emaks saades üksi nelja seina vahel tundmas, et ma teen seni enda elu kõige olulisemat asja, mis võtab minult kõige rohkem, mida mul anda on ja enamgi veel, aga mitte keegi ei näe, ei kuule seda ning kõik kinnitavad justkui ühest suust, et see on normaalne, see on igapäevane, pole mõtet ära märkida. Sa pole ei esimene ega viimane, kes seda teeb. Ma saan aru, kui lastetud naised seda räägiksid, sest mina mõtlesin sama, mis see siis ära ei ole, kõva asi küll?! Aga kui sa oled lapse saanud, sa ei saa ju eirata seda ÜLISUURT ülesannet, vastutust, lausa ohverdust, mida sa igapäevaselt teed. Kui sa oled ise ka ema, sa ju tead, mis värk seal nelja seina vahel on! Milleks seda alahinnata ja noorele emale öelda, kui tavaline see on? Naised ja emad on üliolendid (mis sõna see veel on?)! Ma olen hullult kirglik selle teema osas.

Asjaolu, et miljonid naised teevad ka seda sama ülisuurt asja, ei pisenda seda mitte karvavõrdki. Emaks olemine on … midagi MEGA suurt. Kui võtaks ära kõik tunded ja enda seest selle inimese, kes sa oled ilma lasteta ja soovideta, siis masinlikult saab kõik kiirelt tehtud. Aga sina kui naine, karjäär, lapsed, hea ema, hea naine, hea kodanik, korras kodu blabla – ja lisaks sinu enda hingeline seisund – kõik ju vajavad seda “toitu” ka – ei ole midagi iseenesestmõistetavat, et sa selle kõik mõneks ajaks mahult vähendad või üldse ootele jätad.

Minul oli nii raseduse kui ja lapse saamisega üldse päris palju üles-alla emotsioone, palju sisemisi võitlusi, millest ma isegi ei teadnud enne mitte midagi, ma ootasin väga laste saamist, aga see, millises seisundis ma olin ja vahel olen siiani – ma ei aimanudki! Ja kui lähedased seda teavad ning ees on ootamas elu esimene emadepäev, siis minumeelest oleks väga armas, kasvõi sellel päevalgi öelda mulle midagi ilusat. Või kuidagi tähistada, ära märkida, et oh, uus ema on gängis! Head emadepäeva, kõik on hästi ja kõik saab olema veel paremini, näe, võta šokolaadi, tee väike uinak, mine kinno – ühesõnaga, lase korraks vabaks! Isegi, kui see noor ema vastu vaidleb, sest sedagi peaksid emad teadma – vabaks laskmine ei käi nupule vajutusega enam.

Mainin ära, et see postitus ei ole ringiga sõnum Jaanusele, ta on ammu teada saanud, mida ma sellest esimesest emadepäevast arvasin! 😀 Ma isegi ei ole nii väga pahane, sest nii keerulised ajad, kui meil olid nii emotsionaalselt kui majanduslikult, siis temal oli ju ka sama, lisaks vastutus teenida. Ja eks see on meeste värk – kui ei saa tohutut kingitust teha, siis justkui ei saagi tähistada. Nii, et ma mõistan tema poolt ka, lausa tunnen kaasa, sest selline ma juba olen. Aga ikkagi, mina vajasin pigem mingit õlalepatsutust, kui materiaalset kingitust. Olgu mainitud, et esimene isadepäev, mis oli enne esimest emadepäeva, oli vägagi tähistatud! 😀

Noh, möödus sellest imetabasest suvalisest esimesest emadepäevast aasta, õppetunnid saadud, tuli uus emadepäev. Kas oli erilisem? Ei! Selleks ajaks oli lisandunud teine laps Oskar ja elu oli veelgi kiiremaid tuure võtmas. Ikkagi! Midagigi oleks ju võinud. Või siis, seda enam oleks võinud! Sest kui ma esimese lapsega olin üsna kutu, siis kahe alla kahesega – ohjeerum.

Minu postituse point on see, nüüd emadepäeva eel, et kõik, kes te omate lähedasi noori emasid, kellel on väikesed beebid, kes ise ei korja lilli, ei küpseta kooke, ei oska öelda “head emadepäeva”, võtke see enda peale, soovige enda lähedasele emale seda. Lihtsalt, öelge see lausegi, sest teate, see võib küll mõne jaoks järjekordne kommertspüha olla, mõne jaoks see, et pole vaja eraldi päeva, iga päev peab toetama, mõne jaoks on üldse emadus mingi suvaline asi, mida teevad kõik maailmanaised, aga selle noore ema jaoks võib see lausa ebaratsionaalselt oluline olla. Mis siis, et emaks saavad paljud ja see on nii “tavaline”, ikkagi, see ei ole tavaline! Naised panevad enda füüsilise ja vaimse elu pakule, kui saavad lapsi, see pole midagi iseenesestmõistetavat, et nii ongi ja peabki olema. See, et see on olnud nii, et tähenda, et see meile kerge oleks ning et seda ei peaks tunnustama.

Ja uskuge mind, aktiivse sotsiaalse töö- ja seltsielu juurest järsku end koduste seinte vahelt leida, mõeldes pool aega, et kes või mis ma üldse enam olen, olles mitu aastat magamata, siis jah, see “nõme ja kommertslik” meelespidamine emadepäeval on eluliselt oluline.

Lõpetuseks lohutus emadele, kes tunnevad, et ei saa emadepäeval vajatud poputamist – oodake, kuni laps lasteaeda läheb, sest siis hoolitsevad erilise tähelepanu eest nemad, korraldavad lausa üritusi ja kontserte 😀 Nii, et sellel aastal võtab loodetavasti minu emadepäeva tähistamine tuure üles – lähen Johaniga lasteaeda seda tähistama!

P3400061
Ideaalne meenutus jõuludest – söögivalmistamiste vahepeal lohutades haiget Oskarit, seljas suvaline maika, peas sada aastat ärasasitud krunn. Kevad on käes, aga riietuse või soengu osas ei ole mitte midagi muutunud – trend on jäänud samaks.

22 thoughts on “Emadepäev – milleks?

  1. Minu esimene emadepäev on tulemas ja mõtlen ja tunnen sama, mis sinagi. Ja natuke on tunne, et möödub ka samamoodi nagu sul. Näis.

    Meeldib

    1. Äkki läheb ikka vähe paremini 😀 samas, seda ette tellida on ka jama, et kuulge, tehke midagi jne. Tahaks ju, et inimesed mõistaksid, kui oluline see võib olla. Ikkagi, loodan, et märgatakse! 🙂

      Meeldib

  2. Minu elu esimene emadepäev möödus sünnitusmajas, staaži oli poolteist päeva. Ja see oli väga eriline, sest mingil hetkel pistis ämmaemand pea ukse vahelt sisse ja küsis: “Kas olete riides, Urmas Sõõrumaa tuleb oma MTÜ-ga head emadepäeva soovima.”
    😀
    Nii et isegi Urmas pidas mind meeles ja kinkis lilli ja sünnitusjärgseid sidemeid. 🤷🏻‍♀️

    Liked by 2 people

  3. Minu esimene emadepäev oli eelmisel kevadel ja “kingiks” mangusin ise endale jalutuskäigu ja jäätise koos mehega ja lihtsapt ise tegin natuke meiki ja panin kleidi selga. Imeilus ilm oli looduse kink ja see, et kprraks oma dressist-maikast-krunnist välja astuda kasvõi lihtsalt perega jalutama oligi juba super. Mees ei teinud ise ka suuremat välja, aga ei imesta, kuidas saakski mõista seda, mis on see muutus naisest/neiust-emaks saada ja pealegi on ta üleüldse pidur kõiki “kommertspühasid” tähistama, täpselt sama sõna kasutab. Aga mul endal oli ikka eriline tunne sees! Ja mis üllatas vastupidi sinu loe, et minu ema ja mehe ema mõlemad ise pidasid mind sõnaga meeles justkui see oles väga eriline- esimene emadepäev. See üllatas, kuna ma arvasin, et mis seal’s ikka ennast nii tähtsaks mõtlen jms, et niikuinii keegi ei tee suurt numbrit ja laps mul liiga väike, et midagi tähistada.
    Väga vahvat ja ilusat Emadepäeva. See lasteaias tähistamine tõotab tulla midagi vahvat ja eriti armast kindlasti.
    Jälle nii hea jutt 🙂 Sa oled mu lemmik! Jäi silma, et varsti jagatakse auhindu ja kiirelt libisesin üle, ei leidnud su blogi. Kas eksisin või sa ei osalegi? Tahaks hääletada.

    Liked by 1 person

    1. Oh, nii armas, et emad sind sellel päeval meeles pidasid ❤️ blogiauhindadel otsustasin mitte osaleda, jaa, nii et hääletada ei saa, aga ma olen väga meelitatud ja rõõmus, et sulle minu blogi korda läheb 🙂

      Meeldib

  4. Sain eelmise aasta märtsis emaks ja samamoodi olid ootused emadepäevaks suured. Ikkagi esimene emadepäev ja emaks olemine tundus nii eriline (tundub siiani). Olin väga pettunud kui keegi head emadepäeva ei soovinud ja täiesti tavaline päev oli. Isegi väike pisar sai sellepärast poetatud. Väga seetõttu emadepäeva ei oota.

    Liked by 1 person

  5. Minu esimene emadepäev 2 a tagasi oli küll ilus, sain lapse isalt imelise kingi, mis siianii südant soojendab. Mäletan, et oli tore päev. Ent õhtu lõppes ikkagi pisaratega. Avastasin alles siis, kui lapsel juba pidžaama seljas ja endal ka koduriided seljas ja meik maha võetud, et oma lapsukesega ei teinudki ma mitte ainsatki pilti oma esimesel emadepäeval. Mis siis ikka, haarasin lapse hämaras toas kaissu ja tegin sealsamas suvaka selfi. 🙂 Nii meenutabki mulle mu esimest emadepäeva mina äranutetud silmadega, pidžaamas beebi kaisus hämaras tehtud halva kvaliteediga selfi. 🙂 🙂 Praegu on armas meenutada, aga gaad kuidas ma tol õhtul oma noore ema hormoonidega pisardasin selle pärast, et ilusat pilti ei saanud. 🙂

    Oma teisest emadepàevast on mul pojaga I-ME-LI-NE pilt päikeselises Pärnus. 🙂

    Liked by 1 person

  6. Aitäh meeldetuletuse eest 🙂 Teen kohe tassikookide tellimuse oma naabritädile kirjaga “Tere tulemast emmede gängi!”, tal ka see kõige esimene. See, et mehed ära unustavad või ei oska kuidagi olla emadepäeval, on täiesti ok. Või noh, võib-olla ei ole ka, aga ma nii ära harjunud juba. Selle postitusega tuli mul mõte, et edaspidi ma ei ootagi lähedastel erinevatel tähtpäevadel meelespidamist, vaid võtan aja ja veedan need päevad nii nagu mulle meeldib – shoppan, vedelen spaas, jalutan oma muusika saatel ja söön sõõrikuid või mis iganes hing ihkab. Mehe ülesandeks jääb last kantseldada ja toad minu tulekuks korda saada. Ma usun, et saame mõlemad oma ülesannetega hakkama ja kõik on rahul. Loomulikult on hästi tore, kui lähedased midagigi mainivad mõnel erilisel päeval, kuid mu kogemus on näidanud, et ei maksa loota ja pettuda. Parem tee need päevad ise eriliseks 🙂

    Liked by 1 person

      1. Sa kirjeldad nagu minu esimest emadepäeva. Ma nii ootasin seda. Olin kindel, et lapseisa teeb mu päeva kohe ekstra eriliseks aga reaalsus oli see, et mokaotsast vist sooviti head emadepäeva, kui sedagi. Järgneval aastal oli niisamuti. See aasta ma isegi enam ei looda, et mind meeles peetakse. Laps ehk toob päevahoiust pildi.

        Liked by 1 person

  7. Appii, mul su pisema poisiga pm samavana preili ja ma olin ka eelmine aasta niiii õhevil oma elu esimesest emadepäevast. See noore ema emotsioonide virrvarr ja enese kaotamine vajasid lihtsalt mingitki tunnustust ja minumeelest mees isegi ei soovinud head emadepäeva.. Nagu.. PÄRISELT!? Ma talle muudeks tähtpäevadeks sinnani ikka üritasin omaltpoolt midagigi teha, aga sealtmaalt vajus minu entusiasm ära.. Mul oli seda niiiiväga vaja! Isadepäevaks ikka pidasin teda meeles, seega parem oleks kui tema mind ka see aasta emadepäeval peaks.. Samas elutempot meeles pidades, ma paraku ei usu.. Ja oma aega pole ka temalt väga loota seoses uue kodu remondile kuluva ajaga..
    Emad peavad ikka tõesti ise üksteist meeles pidama, meie ju teame, kui tähtis see päev värske ja mitte nii värske ema jaoks on!

    Liked by 1 person

    1. Kuigi mehed ei pruugi seda mõista, kui oluline see meile on, siis nad võiksid end see päev kokku võtta ja teeselda, et saavad meie tähistamise vajadusest aru ning külvavad kiidulauluga üle 😀

      Meeldib

  8. Kommenteerin elus esimest korda, aga tunnen, et ei saa ka kirjutamata jätta kuigi proovisin ja tulin siiski tagasi😁 Aga no ma ei tea, kas hormoonid möllavad(sünnitasin 5 kuud tagasi) või mis minuga toimub, aga see kirjutis võttis mul ikka pisaraklombi kurku, nii emotsionaalselt, eluliselt ja väga hästi kirjutatud. Arvan, et tegelikkuses samastuvad sinu sõnadega enamik lastega naisi. Mul on kolm last ja olen alati sisimas soovinud, et emadepäev oleks ikka eriline päev, kus ikka meeles peetakse, mitte mingi suvaline “möh” päev.

    Liked by 1 person

    1. Ma ise mõtlesin ka seda, et ma arvan, et see tunne olla kuidagi eriliselt märgatud see päev, jääb vist alatiseks ja oleks väga tore, kui ka teised või siis mees mõtleksid emadepäevast kui olulisest sündmusest.

      Meeldib

  9. Mul on ka väga imelik tunne seoses emadepäevaga. Enne lapsi oli emadepäev minu jaoks eriline. Tegin alati midagi oma emale.
    Siis abiellusin ja sain kärgpereemaks. Laps oli 10 ja täuskohaga meil. Kohe oli endal eriline tunne, sest ta tegi mulle ise kaardi, mehega koos küpsetasid või muu sarnane. Siis lisandus ka ämm, temale meeldis ka üllatusi teha.
    Siis aga kärgtütar sai vanemaks ja ei viitsinud enam midagi teha. Tekkis kuidagi meh tunne. Kuidagi kadus võlu ära, aga oma ema ja ämma ikka üllatasin.
    Siis sain ise väikese vahega 2 last. Jätkus see meh. Kärgtütar ei ole ikka kaarti teinud ja väiksemad lapsed olid nii väikesed, et pigem on viimasel aastal olnud operatsioon ellujäämine. Ok, nii hull pole.

    Nüüd sel aastal ma mõtlesin, et ma pean midagi ikkagi ette võtma. Just selle enda meh tundega. Et ise ikkagi suu lahti tegema ja aitama. Aga asi on selles, et ma ei tea, mida ma tahan. Kindlasti ma ei taha mingit massaaži ja šopingut jms. Ikka perega koos midagi. Kusjuures mõttes on olnudki teist inspireeritud pudruhommik kusagil looduses või muu sarnane. Näis mis ma lõpuks välja mõtlen.

    Ühesõnaga ma tunnen, et mu meh hakkab lahustuma, kuna ma sain aru, et ma ise ka täpselt ei tea, mida ma tahan 🙂 Suur üllatuste fänn ma ka pole. Tahan ilmselt perega koos olla lihtsalt ja ilma suurte fanfaarideta.

    Ma olen kõige õnnelikum siis, kui ma olen õnnelik, mu abikaasa on õnnelik. Siis on ka lapsed õnnelikud.

    Ämma ja oma ema üllatan ma ikka millegagi. See on mul igal aastal õnnestunud. Aitäh vahva idee eest teisi emmesid meeles pidada. Ise pole sellest puudust tundnud, aga tean, kellele see tähendab palju.

    Meeldib

    1. Jah, minule on ka emadepäev selline, et tahaksin siiski perega midagi teha, ei olegi tahtmist üksi uks kinni lüüa ja midagi ekstranaiselikku (a la spa ja ilusalong) teha. Kusjuures, pudrupiknik oli nii mõnus, et praegu mõtlesin, et peaks ka uue pikniku korraldama, see oli tõesti täielik idüll 🙂

      Meeldib

  10. Minu esimene emadepäev oli eelmisel aastal, tolleks hetkeks oli emastaaži 1.5 kuud. Võib-olla on asi selles, et lapse saamise hetkel olin päris vana ja pigem pragmaatik kui romantik, aga oma esimest emadepäeva ma mehe vastutusele küll ei jätnud, kuna teadsin, et siis tuleks minu poolt suur solvumine ja okas jääks alatiseks hinge (Mul on veits tunne, et äkki ma olin sinu blogist lugenud sinu kurvapoolset kogemust ja sellepärast mõtlesin ette?).
    Igatahes ma ei eeldanud, et mees beebisegaduse virrvarris ise selle peale tuleb, et mind üllatada, vaid rääkisin oma ootustest. Mitte küll käskivas stiilis, et olgu olla lilled ja tort jne, aga rääkisin et see päev on mulle tähtis ja tõin näiteid tuttavatest naistest, kes kurvad olid esimesel emadepäeval jne. Ja kas tänu sellele või vaatamata sellele oli mul väga tore emadepäev 🙂

    Muidugi tahaks, et mees oleks selline, kes ise asju korraldab jne..aga ma mõtlesin, et kumb on siis tähtsam – kas oodata mehelt midagi ja võib-olla pettuda, või anda oma ootustest teada ja olla kindel, et tuleb ilus päev. Pragmaatikuna ei hakanud pettumusega riskima, kuna teadsin et mu mees mu tunnetest hoolib, kui ma vaevun neid väljendama. Mõtete lugeja pole me kumbki 😀

    Meeldib

    1. Jah, mul jäi kirjutamata see, et ma olin enne ikka tükk aega “soojendanud”, kuidas mul tuleb elu esimene emadepäev ja oh, mis me ikka teeme ja … 😀 et jah, ma ka ei jätnud asja juhuse hooleks, aga no näed, läks kuidagi nii 😀

      Meeldib

  11. Minu elu esimene emadepäev. Oh jah. Esimese lapse isa magas lõunani. Kui lõpuks ärkas, istus diivanile ja küsis minu käest, kas ta peab nüüd poodi minema. Elu lõpuni ei lähe meelest. Nutsin vahelduva eduga päev otsa.

    Praegune elukaaslane on seda meelt, kuni lapsed ise veel ei taipa, siis tema aitab. Lausa meeletu, kui palju ma seda meest armastan 😊

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s