Hommikusöök rannas*

*mis kestis terve päeva …

Ma tahan teile rääkida meie Suurest Reedest, mille meenutamine toob siiani naeratuse näole.

Eelmisel reedel, mis oli juhtumisi ka Suur Reede, otsustasime perega piknikule minna. Tegelikult oli see Jaanuse mõte minna ühel päeval õue lihtsalt putru sööma ja kuna sattus selline töödest vaba päev, ennustati ilusat ilma, siis mõtlesime, et sõidame üldsegi linnast välja, võtame kaasa pudrumaterjali ja muud lisad ning naudime einet vabas looduses.

Ettevalmistusi tegin eelmisel päeval.

Uurisin RMK lõkkekohti (https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/voimaluste-otsing, valituks sai mereäärne avar Meremõisa telkimisala. Kui keegi ei ole käinud, siis see on väga paljude sopikestega, suurel maa-alal (rannaäär ja mets) asuv koht. Saime väga mõnusalt sellise parkimiskoha, kust läbi lühikese jalutuse läks tee otse ranna äärde, tuulevarjulisse, aga mõnusalt päikeselisse kohta. Paremat paika annab otsida, kui sul on väikesed lapsed ja palju asju, mille/kellega pikalt kõndida ei taha, ning tahad ka midagi tulel valmistada. Ja kui sind lihtsalt tõmbab mere poole.

Kuna meil ei ole ei piknikukorvi ega veekindlat piknikulina, siis käisin mööda Magistrali keskust, et neid leida. Võin öelda, et ühes kaupluses olid mõlemad tooted esindatud, kuid siiski, rahast hakkas veidi kahju, sest need ei olnud päris need, mida lootsin saada. Niisiis, võtsin vastu otsuse, et saame hakkame enda erinevate tekkide ja pleedidega. Piknikukorvilaadse ehk väikese korvikese laenasin õelt, sest mul oli kinnisidee, et korv peab olema 😀 Siis võtsin suuna vanasse heasse Sõbralt Sõbrale poodi, kust leidsin meie kaussidele-tassidele puidust kuumaalused, ühe suure sinise lina, kuhu me kõik peale mahume (tegelikult on see laudlina …) ja ühe metallist punase veekeedukannu. Kõik see läks kokku vast 6 eurot, kui sedagi.

Söögikraami võtsime kaasa selliselt, nagu oleksime kodus hommikust söönud – Heleni täisterakaerahelbed, moosi, puuvilju, piima, pudelitega vett, kohvi, võileivamaterjali ja no, pidupäeva puhul ühe väikese maiustuse nimega kulitš.

Jaanusel on õnneks olemas kunagisest ajast ka välipliit, mis toimib gaasiga, niisiis, otseselt lõket ei olnudki vaja teha, vaid toidu valmistasime pliidil.

Ma räägin kogu selle eelloo ja ettevalmistuse seetõttu ära, et näidata, kui lihtne ja odav on veeta perega üks väga mõnus päev! Ei ole vaja suuri toidukotte, lihakarpe, erinevaid valmissnäkke osta, lihtsalt võta oma pudrupott ja kausid kaasa, otsi kohta, kus saab lõket teha (kui välipliiti ei ole) ja rohkem ei olegi vaja.

Te olete tõenäoliselt lugenud, et mõni aeg tagasi saime Heleni helvestega üle külvatud, niisiis, pudruvaruga on meil väga hästi ja seekord otsustasin kaasa haarata vaid ühe paki seda kõige ehedamat putrude putru – täisterakaerahelbeid.

P3480594

Pean tunnistama, et vahepeal võitis meie südameid riis ja riisihelbed, sest meil on nii väikesed lapsed kodus ja kaerahelvestel olid tihti need tugevad kestad sees, mis igale poole häirima jäid. No, Heleni kaerahelvestega seda muret ei ole – need on nii puhtad, kvaliteetsed ja puder tuleb väga pehme ning kreemikas. Ma ei olegi ammu nii head täisterakaerahelbeputru saanud ja kuigi, Heleni Helbed ise saatsid meile erinevaid putrusid, siis ma ei kiida seetõttu neid üle – see tõesti nii on!

Põhjus, miks just täisterakaerahelbed valisin ka väljasõidule, on see, et need hoiavad kõhu kaua täis, võrreldes peeneks töödeldud helvestega. Kaerahelbed sisaldavad palju valke, aminohappeid ja beetaglükaani, millel on kolesterooli alandav toime, aga kes minu blogi jälgib, siis need said juba haritud eelmise pudrupostituse käigus.

Kui kodus teeme tihti putrusid erinevalt, küll puuviljade, küll smuutilisandiga (moosi asemel), siis piknikule tuli selline … klassikaisu, kui nii võib sõnastada. Tahtsin kreemikat, piima ja võiga putru ning peale maasikamoosi! Niisiis, lisaks puuviljadele, haarasime kaasa moosi. Minu ERILINE nõrkus on puder ja võileib. See kooslus on miskipärast nii vastupandamatu. Nii et kanepiteradega krõmpsuv leib, sulatatud juust, maasuitsusink ja tomat olid ka “laual”. Mul hakkab praegugi suu vett jooksma, kui mõtlen, kuidas seal asju lahti pakkisime ja pudruootel olime ning kui hästi kõik see kokku käis.

Kuna lapsed jäid autos magama, auto saime parkida üsna meie piknikukoha lähedale, DIY beebimonitori panime tööle (ehk FB videokõne), aknad lahti, käisime muudkui kordamööda temperatuuri kontrollimas, siis nii me saimegi kõik rahulikult lahti pakkida, pliidi tööle panna ning mõelda, et eriti libedalt läheb see kõik! Oh, mereõhk, soe päike, lauaks panime laste joonistustahvli, sinna peale ladusin oma kausikesi ja tasse – täielik idüll. Aju hakkas end igast pingest momentaalselt lahti kruvima, ajast ega olmemuredest polnud meil enam aimugi – meil oli kõik nii hästi!

P3480600

Ja kui lapsed ükshaaval ärkama hakkasid, olid nad eriti mõnusad, uudishimulikud ja rahulikud. Linnakärases korteris olen ma harjunud, et lapsed on ärgates pahurad, koguaeg tahavad kuhugi minna või võitlevad mänguasjade pärast – aga seal rannas olid nad nii rahulolevad ja küllap tundsid täpselt samasugust vaimustust kogu üritusest, õues pudru valmimisest ning söömisest, nagu meiegi.

 

P3480632P3480723P3480748

P3480701P3480644

Lahe oli vaadata ka seda, kui asjalik Johan ärgates oli – kohe istus putru valvama ja teadis hästi, et see on kuum ning muudkui puhus 😀 Õige pea tuli üks perekond veel piknikule, seda veidi eemale, “kõrvalsoppi”, kaks poissi ja jalgpall olid ka, niisiis, sinna Johan pages ja poisid tagusid ennastunustavalt palli, kuni nälg peale tuli. Või siis kuni emad hõikasid, et nüüd on küll vaja sööma tulla.

 

P3480999P3490025P3490074P3490121P3490132

Ja kui me lõpuks sööma hakkasime – oeh! Ma võin kinnitada, et värskes õhus maitseb toit tõesti paremini, mis sest, et meil oli ju täiesti tavaline puder ja võileivad. Aga puder oli nii mõnus, kosutav, kreemikas, maasikad olid eriti magusad, sink oli eriliselt suitsune ja kohvi maitset ning lõhna tunnen ma siiani, kui neid pilte vaatan. Absoluutselt ei ole võrreldav ühegi kaasavõetava valmistoidu, snäkipaki või grilllihaga.

Kui kellelgi on mure, et lapsed ei söö putru, siis viige nad piknikule – meie omad lausa ahmisid seda sisse. Nad söövad kodus ka hea meelega putru, aga tookord õues oli ikka söömise uus tase 😀 See kõik oli tõesti mõnus! Ja et Oskar end sööta ei lase, vaid tahab ise süüa, kaussi tõstis muudkui kuskile kõrgele, sest ei tahtnud istudes maast süüa, siis Jaanuse kitarrikohver sai meie ühislauaks.

P3490138P3490168P3490183P3490205

Lõpuks jäi aega veel mõneks perepildiks ja kitarrisessiooniks enne, kui õhtu kätte jõudis ja ilm jahedamaks muutus.

P3490225P3490280P3490287

Nii, et kui teie panete ka enda kevad-suve plaane paika ning vaadates eelarvet, tuleb natuke kurb tunne peale, siis ärge üldse muretsege – võtke, aga, üks perepiknik ette, pakkige oma nõud, pudrud, võileivad kodust kaasa, otsige üks tasuta lõkkekoht ja uskuge, terve pere saab nii positiivse elamuse osaliseks, justkui oleks kuskil perepuhkusel käinud.

Igatahes, meie meenutame ja õhkame üksteisele veel siiani, kui tore päev meil oli ja teeme plaane järgmiseks piknikuks või lausa telkimiseks.

Aitäh, Helen Helbed, et meid imelise pudruga varustasid ja aitäh, Jaanus, et sul nii head mõtted tulevad, mida sa innukalt teoks teed ning millega meie ühiseid mälestusi muudkui rikastad!

P3490256

8 thoughts on “Hommikusöök rannas*

  1. Kas tohib küsida, kuidas täpselt sa seda kaerahelbeputru teed? Kui palju paned vett/piima/võid/kaerahelbeid ja kaua keedad jne. Meile ka väga meeldib kaerahelbepuder.
    Väga lahe postitus ja ootab järeletegemist meie poolt.

    Meeldib

    1. Ma ei oska koguseid täpselt öelda, sest teen alati kuidagi käe järgi, aga panen vee keema, raputan sisse kaerahelbeid, ma arvan, et umbes pool või 2/3 on kaerahelbeid, keedan mõni minut, siis lisan piima, keedan veel mõned minutid, kuni helbed on paisunud. Siis lisan võid, vahel veidi soola ja lasen kaane all veel paisuda kuni katan laua ehk järelikult ka mõni minut. Kõik käib tunde järgi ja tulemus jääb selline, et kaerahelbed on suureks paisunud, üldine pudrukonsistents on pigem kreemikas, mitte väga tihe ja paks, aga see on maitse küsimus. Kui tuleb liiga palju vedelikku, lasen kauem keeta, et ära aurustuks, kui liiga vähe, panen tegemise ajal juurde, selles osas annab alati parandusi teha ja väga ei muretse õigete vahekordade pärast.

      Meeldib

Vasta Tänulik lugeja-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s