Me ei kohtle enda lapsi võrdselt

Eile käisime lennuväljal õhku tõusvaid ja maanduvaid lennukeid vaatamas, sest Johan on meeletu lennukite fänn. Ikka nii fänn, et ostsin talle mänguasjapoest väikese metallkere ja reaalse välimusega lennuki, mis tal absoluutselt igal pool peab kaasas olema, suuri meltdowne või varinguid põhjustab, kui seda parasjagu käes ei ole. Tal on lennukivaimustus alati olnud, aga viimastel nädalatel on kohe eriti. Niisiis, et mitte tema lennuhuvi eirata või tüütuks pidada, käisime lennukeid vaatamas, et näeks, kuidas need päriselt toimivad ja kui suured ning ägedad need on.

Ausalt öeldes, päev algas uimaselt ja närviliselt, sest ma magasin poole lõunani, mida ei ole juhtunud vist … ma ei mäleta, millal see viimati juhtus. Kui te arvate, et poole lõunani magada on taevane kingitus, siis mind teeb see uimaseks, nii palju aega päevast on juba ära läinud, hullult pahur on olla, sest kui juba magamispäev on, siis võikski uimata. Noh, igatahes, ainus uimamise vastane asi, on midagi ette võtta ja toast välja saada, vastasel juhul tuleb mul endal ka varing. Nii, et lennukivaatlus oli kümnesse – nii minu (sest mulle meeldib ka lennukeid jõllitada) kui Johani jaoks.

Oskar jäi autos magama, magas terve selle vaatluse maha, niisiis, saime Jaanuse ja Johaniga kolmekesi elu uurida, nagu vanasti. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kui kaua ei ole olnud Johan autos esiistmel meie süles ja meie lihtsalt andunult tegeleme temaga, kuulame, mida räägib, rõõmustame iga reaktsiooni üle – seda ei ole olnud väga ammu ja mul hakkas kuidagi nii kurb! Mida üks laps läbi peab elama, kui tuleb teine laps.

Muidugi, peab leidma mõlema lapsega üks-ühele aega, aga seda on tõesti päris raske teha. Oskar saab seda enamasti siis, kui Johan on lasteaias, aga Johaniga on asi keerulisem. Mõtlesingi, kui hea, et Oskar praegu magab, siis Johan saab tunda, et tal on meie mõlema jäägitu tähelepanu ja kohalolek, see rahustab teda, laseb jutu valla ja kõike seda. Ma ei kahetse teise lapse saamist ja Oskar on meile kõigile, ka Johanile, nii palju head kaasa toonud – me oleme selline neljane poistega perekond, aga see, kuidas tähelepanu jaotub, tahame või ei taha, on erinev.

Kui Johan sündis, siis juba siit blogistki võib näha, et dokumenteerisin igat asja, samuti pildistasin pidevalt, koguaeg tegelesime temaga (aga eks ta oli ja on suure läheduse- ja tähelepanuvajadusega algusest peale olnud). Kui Oskar sündis, oli ta kuidagi rahulikum, omaette, Johan vajas veelgi rohkem tähelepanu, mul olid lausa süümekad, et ta seda teise lapse “traumat” peab läbi tegema, pildistada pole enam aega, sest tuba on sassis või riided seljas mustad – kuidagi iseenesest läheb aeg. Nagu Henry ühes enda Facebooki postituses teiste laste lisandumise kohta ütles: “Seni kuni nad elus ja enam-vähem terved on, sellest piisab. Riietumine vabatahtlik ja söömine omal vastutusel.” Me tundsime Jaanusega enda elu kohe ära, sest jah, nüüd ongi lastest ilusaid pilte keeruline teha – nad pole enamasti riideski!

Kui lennuväljalt koju tulime, ärkas Oskar ka lõpuks üles, Jaanus jäi temaga tuppa ja meie tegime Johaniga õues veel viimased mängud, sest ka seda, et Jaanus saab Oskari võtta, mina Johani, on juhtunud harva. Millal ma viimati sain rahulikult Johaniga õues olla? Ilma, et oleksin olnud vaevlev rase või oleksin hinge kinni hoidnud, kuna väiksem ärkab ja muudkui hõikanud eemalt Johanile, et jaa, mängi, ise karjuvat vankrit kiigutanud. Ma mõtlesin, et appi! Ma ei olegi rahulikult Johaniga saanud kahekesi vabalt liikuva inimesena õues möllata! Kui lahe on käia ÜHE väikelapsega õues, kellel omad kambad, omad tegevused, küll segab suurte jalkamängu, kuni ta enda tiimi võetakse, küll loeb naabrilastega kivil uka-uka numbreid … Millal see juhtus?

Ja sain linnaelu rõõme ka tunda – maja ümber jookseb kümneid lapsi, kes on küll Johani kambajõmmideks liiga suured, aga samas, kes teda ka ära ei aja, kelle juures ta arvab, et on ka üks nendest. Ma vahepeal astusin lihtsalt eemale, et jälgida, kuidas nad hakkama saavad, mängureegleid sätivad, kuidas Johan seal keskel asjatab. Las ajavad oma asja, sest muidu tulen ja kontrollin ja suunan … las möllab!

Ehk siis see postitus on vist jälle sellest, kui õnnelik ma olen, et lapsed kasvavad ja ma saan Johaniga mõnusamalt üks-ühele aega võtta, Oskarit rohkem mängudesse kaasata, ise aktiveeruda, ärgata sellest talveunest ja magamatusest välja.

Nii, et kui paljud emad, kes saavad teise lapse, mõtlevad ja arutlevad enda peas, et kuidas ma end siis jagan, kas nad saavad sama palju tähelepanu, kas ma suudan neid kahte samamoodi armastada – kõik see, mis minul oli, siis esimene kindel jah, on viimase väite kohta – muidugi suudad ja kuidas veel!

Teised, jagamise, tähelepanu, tegelemise mõtted – ei. Ei, sa ei saagi end võrdselt jagada ega peakski. Algus oli minul raske ja võib teistel sama olla – see tunne, et pead mõlema jaoks võrdselt olema, kuid tegelikult ei pea, sest lapsed juba oma iseloomult on erinevad. Ei tasu küll vaiksemat “ära kasutada”, et ah, ta on omaette õnnelik, kui tegelikult ta on lihtsalt vaiksem, samas vajab samuti lähedust ja jutustamist. Kuid siiski, mõlemad lapsed vajavadki erinevat kohtlemist, erinevas mõõdus tähelepanu. Üks tahabki omaette mänge pusida ja raamatuid lapata, kui teine nõuab koos Legodega ehitamist. Ühel on emotsionaalselt raske uue lapse lisandumisega, siis tulebki selle ühega ja tema emotsioonidega tegeleda, mitte neid alla suruda või veel hullem, riielda, et ta jaurab. Eks see lapsevanemdus ongi paras kunst, siin pole matemaatika ja võrdsete aegade-energia jaotusega mingit pistmist. (Kuigi kunst omakorda on suht puhas matemaatika tegelikult …) Mul on lihtsalt kahju, et kui ühel hetkel, üks väike laps saab õe või venna ja teda peetakse kohe suureks, kui ta tegelikult on veel väike – nõutakse temalt ei tea, mida ja küll omal ajal lapsed muudkui aitasid ja tegid ja …

Mul ei ole vist endal nõuandjaid ega hoiatajaid kõrval olnud, niisiis, mina sain ka kerge ehmatuse osaliseks, mis tunded ja elukorralduslikud muutused teise lapsega kaasnevad, aga ma tahaksin, et emad, kes seda loevad, teist last ootavad, nuputavad, kuidas nende jaoks võrdselt kohal olla, ei tunneks süümekaid, kui nad seda ei ole. See polegi mõeldud nii, sa ei saagi võrdselt olla, sest need lapsed ei ole üks ja see sama inimene topeltversioonis. Nemad ei taha ka sinult võrdsust, nii et chill. 

Kuigi, tuleta endale aeg-ajalt meelde, kõige kiuste, lastest siiski pilte ka teha, kasvõi suvalisi telefonipilte!

Ja siia ma nüüd panengi suvalised telefonipildid.

rattaga

 

10 thoughts on “Me ei kohtle enda lapsi võrdselt

  1. Minu meelest täiesti asjatu kartus. Pigem tuleks muretseda nende pärast, kes ainukese lapsena üles kasvavad. Kui nad on harjunud vanemate jäägitu tähelepanuga, siis tabab neid väljaspool kodu šokk – sest seal nad on ju vaid üks paljudest, mitte enam maailma naba, nagu kodus olles. Üksikud lapsed tihtipeale ei osa jagada oma rõõme ega muresid, on üsna kinnised ja endassetõmbunud, rääkimata sellest, et nad ei oska ka jagada asju materiaalses mõttes – on ju siiani ostetud kõik asjad vaid ainult talle. Olen palju inimesi kõrvalt jälginud, ja usun kindlalt, et need, kellel on õdesid-vendi, kohanevad nii lasteaias, koolis kui hiljem tööl palju paremini, on paremad suhtlejad ja muidu paremad inimesed. Mitte, et üksiku lapsena kasvanud ei võiks olla head inimesed, aga lihtsalt neil on keerulisem, eriti kui neid on ka liigselt hellitatud.

    Liked by 1 person

  2. Vot selle üksilapse stereotüübiga ma nõus küll ei ole. Olen ise üksiklaps ning vägagi avatud inimene, jagamisega pole ka kunagi probleeme olnud ning mingit “ma pole maailma naba” šokki ka ei mäleta. See oleneb muidugi ka vanematest, olgu lapsi kui palju – olen üksikvanema laps, mingiks hellitamiseks aega ei olnud ning ema alati õpetas kui oluline on iseseisvus ja teistega arvestamine. Huvitaval kombel olen täheldanud pigem seda, et rohkemate lastega peredest inimestel on see jagamise probleem sest alati kui midagi saadi pidi seda jagama õdede-vendadega. Eriti on seda näha just inimestes kes on kõige vanemad lapsed ning kes pidi liiga kiiresti suureks kasvama. See kõik muidugi mu oma enda kogemustest ja ringkonnast, kõik nii ei ole. Muidu ise tahaks küll et oleks õde või vend, päris üksik on tõesti vahel olla aga selleks on mul sõbrad ja raamatud ja hobid jne. Lõppude lõpuks ei ole vahet kui palju lapsi sul on või ei ole – kui nad teavad, et on armastatud ja on hoolitsetud, on kõik okei 🙂

    Liked by 2 people

    1. Ma olen sinuga nõus, et kõik sõltub suuresti ikka, kellega läbi käid, millised on võimalused, võib-olla on üksikul lapsel igatsus teiste järgi ja just üritab asju jagada, et poolehoidu võita. Samas suurest perest võivad just vastupidi olla, pääsevad kodust ja jagamise kohustusest ning ei soovi üldse enam jagada, kuna miski pole päris oma olnud. Nii et eks igapidi variante on kindlasti.

      Meeldib

  3. Jah, mina tunnen ka, et mul on tihti jagamisega probleeme. Olen kõige vanem laps, kaks nooremat õde on. Tahaks kohe lihtsalt seda tunnet, et “see on minu oma ja keegi mult ei saa seda ära võtta”, turvalisuse puudumine vist… Pidin väga kiiresti suureks kasvama, kuigi õde oli must ainult poolteist aastat noorem. Juba kolmesena saatis ema näiteks meid kahekesi kortermaja uksest välja bussipeatuse poole teele ja mina pidin kahest õde valvama, ise jooksis hiljem meile järele. Ega jah, olidki rasked ajad, aga tunnen küll, et kui räägid, kuidas oled Johaniga üksi ja mängid temaga, siis tuleb küll südamesse igatsus peale. Ei mäletagi, et sellist hetke oleks olnud. Kokkuvõtteks nõustun eelkõnelejatega, et väikese vanusevahega lastel võib (aga ei pruugi muidugi) tekkida vastupidine refleks ja täiskasvanueas on raskem jagada oma asju.
    Tasakaaluks teine näide – onutütar on üksik laps ja tema tunnistab ka, et väga raske on jagada, isegi oma mehega.

    Liked by 1 person

  4. Mul on 4ne poiss ja 2ne tüdruk. Ma olen alati mõelnud, et nemad ise valisid meid ja teineteist. Me perega oleme väga palju koos. Teeme kõike ühiselt. Mõni aeg tagasi hakkasin ka mõtlema, et ehk oleks vaja sellist omaette aega, praegu on see vaid mõttetasandil, võib-olla kunagi leiame selle jaoks õige aja.
    Meie 4ne on väga tundlik, nõudlik, oleme pidanud temaga ka ikka rohkem vaeva nägema. 2ne seevastu palju rahulikum ja leplikum ja traditsioonilises mõttes kergem laps.
    Ma nüüd ei tea mida ma öelda tahtsin. Ehk seda, et need mõtted on minugi jaoks tuttavad. Ja ma ka ei usu, et kuidagi parem oleks üksiklaps või koos kasvamine. Ma ise ikka jah usun sellesse, et kõik on erinev, meie lapsed on meid valinud ja niisamuti oma õed-vennad. Meie pere jaoks on hästi oluline KOOSkasvamine ja tegemine.

    Mulle väga meeldib teie pere, sinu kirjutised. Jõudu ja jaksu!

    Liked by 1 person

    1. See on sul hea mõte, et ka õed-vennad valivad, kuhu tulevad. Kuigi jah, vanem on tõeline tulesäde ja sotsiaalselt aktivist – kõike tahab teha, näidata, kõiki kaasata ja tähelepanu võiks ainult temal olla. Eks tsekib üle, kas on ja kui näeb, et kõik ok, teeb omi asju edasi, kui tahab. Kuni avastab uue asja, mida peame nüüd koos ette võtma 😀

      Meeldib

      1. Kusjuures ma alati selliste teemade puhul mõtlen, et inimesed on nii erinevad, elud on erinevad ja üldse – nii on, see on ELU kõige tõelisemas võtmes. Ma olen üksiklaps, aga oskan jagada ja suhelda. Ma olen väga hea meeskonnamängija, oskan kaotada jne. Mulle ei öeldud mitte kunagi, et mind armastatakse, mind ei kallistatud väikesena. Mäletan, et mu vanemad kallistasid mind esimest korda põhikooli lõpetamisel aktusel. Tundub jube? Aeg ja elu oli selline, aga ma tundsin alati, et ma olen hoitud ja armastatud. Ja tunnen seda ka täna, kui mu emme-issi mind iga kord kallistavad, kui mind näevad. Ma siis mõtlengi, et ma olen kasvanud täiesti õnnelikuks ja täisväärtuslikuks. Mu lastel on kõik teisiti, on hellust, lähedust, nii sõnas kui ka tegudes. Ikka tuleb ette ühte ja teist, aga ma alati mõtlen, et selline on elu ja selle on nemad valinud ja mina niisamuti 🙂

        Lihtsalt tõesti huvitav mõelda, et kes kuidas kasvanud on ja kuidas see meid mõjutab ja kas üldse.

        Meeldib

  5. Nii tore ja siiras blogi, mulle väga väga meeldib ja ootan alati postitusi 🙂

    Mina kogu südamest kardan teist last saada isegi mitte selle tähelepanu jagamise vaid just enda pärast – kas ma jaksan ja suudan?
    Mul on küll imelise unega laps õnnestunud saada, aga ta on nii aktiivne päevasel ajal ja ei suuda paigal püsida ja tahab koguaeg ainult minuga tegeleda. Ja kui neid on kaks, siis..on raske oma elu ette kujutada.

    Liked by 1 person

    1. Ma ei tea, kust mul see julgus tuli, et teine laps nii ruttu, võimalik, et siinkohal kehtib lause “õndsad on vaimust vaesed” 😀 sest ei hakka midagi kiitlema – ongi keeruline ja ma ei osanudki seda aimata, mis ees ootas. Aga samas mingit müstilist pidi on palju kergem ka, enesekindlus, ajajaotus, osavus… Kõik kasvab. Oskan kergekäelisemalt pikalt saata mittevajalikke tegevusi või inimesi. Ühe lapsega oligi kuidagi eriti raske, teisega tundub palju sujuvam. Lihtsalt, et nad koos, eriti just esimene aasta, see on paras igapäevane eneseületus 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s