Esimene arenguvestlus lasteaias

Teisipäeval oli lasteaias Johani kohta arenguvestlus. Mida põnevat siis teada saime?

Esimese lasteaia-aasta kohta võin üldistavalt öelda nii, et jah, võib küll olla kohati keeruline. Ma arvasin, et see kurikuulus “lapsed on koguaeg haiged, rohkem kodus kui lasteaias jne” on müüt. Või siis mingi ülepingutatud jutt. Kuna Johan on alati tugev poiss olnud, mingeid raskeid haigusi pole olnud, külmetustest kiiresti paranenud, siis olin naiivselt optimistlik.

Tegelikkus oli see, et alles märtsi lõpus (!) oli ta ESIMEST korda terve nädala lasteaias. Siis oli uuesti nohus ja eile läks jälle. Kui varem arvasin, et tegemist on nõrga immuunsusega lastega jne, siis nüüd ma, muidugi, nii ei arva. Lasteaia poolt on absoluutselt kindel keeld, et olgu kasvõi väike nohu, last kohale ei too, sest teised nakatuvad, sealhulgas personal, keda asendada ei saa ja pealegi võib ka lapsel kiiresti hullemaks minna. Ja tulemuseks oligi see, et iga väikese nohuga, mis sest, et laps tugev ja rõõmus, jätsin koju. Kahjuks, väga paljud sellest kinni ei pea, niisiis, ta on muudkui uuesti selle saanud ja seetõttu ka lasteaiast palju puudunud.

Samas, ma ei kujuta ette, kui ma peaksin tööl käima. See on kohutav, mida tööandjad väikelaste emadega teevad, kuidas suhtuvad, kuidas tagaselja arutavad, et tal oleks targem minema minna ja mitte meie aega raisata – olen mitmes kollektiivis seda kuulnud ning olgugi et mul ei olnud siis lapsi, oli mul seda raske kuulata. Sest emadel, kellele JÄLLE lasteaiast helistati, et tulge viige laps ära ja pidid jälle tööandja jutule minema (või tulema), et peavad minema, haiguslehe võtma, olid suurest murest pisarad silmas. Vähe sellest, et sul on mure, et töökaaslased sind võrdväärseks ei pea, kardad, et töö kaotad, kaotad sa ka palgas kõvasti. Nii, et kui ikka üle nädala pead lapse kodus hoidma … on ikka jama küll.

Eks ma aasta lõpu poole saan seda tunda, kui otsustan tööle minna. Suure tõenäosusega saab Oskar lasteaias koha ja kuna minul on emapalk sellel ajal läbi, siis tuleb vast minna küll. Igal juhul, mul on emadest kahju, lastest kahju, keda suures töö- ja palgakaotuse hirmus siiski haigena lasteaeda viiakse, kogu sellest süsteemist kahju, aga ega ma ei tea, kes siinkohal peaks sekkuma ja kuidas kuldne kesktee leida, sest mõistan tegelikult kõiki osapooli, nii lasteaeda, tööandjat, töötajat, kui ka vaeset haiget last.

Johanist nüüd! Johani nohusid ja asju ma siiski traagiliselt ei võta, nagu ütlesin, tööl ju ei käi, nõrgaks teda ei pea, pigem võtan seda kui perioodi, et peab kõik asjad läbi põdema, et end tugevdada. Poolikuid nädalaid ja märtsi lõpus ka terve nädala on ta siiski kohal käinud, nii et arenguvestlusel oli, mida rääkida.

Kuigi ma algul pabistasin, mida seal võidakse rääkida, arvestades ka küllaltki keerulist aasta algust, siis muretsemiseks ei olnud põhjust. Olen ise ka märganud, kuidas Johan on arenenud, kuidas ta nii tähtsalt ja rõõmuga oma lasteaiaasju ajab, nagu vana kala, kuidas ta on kohanenud ning tunneb, nagu suur boss, kui ütleme sõna “lasteaed”. Ja mul on hea meel, et ka lasteaed rääkis sama juttu.

Vaatasime tema tehtud pilte ja ülesandeid ning me olime üllatunud. Õpetaja ütles, et kunstis on Johanil soont, teda kohe kisub sinnapoole ning näitas ka töid, mille üle me arutlesime. Meie hämminguks oli Johan täiesti ise joonistanud pea, silmad, nina, suu – kõik sinna, kuhu vaja. Ma olen kodus temaga seda teinud, Jaanus on teinud ja mitte iial ei ole ta ise neid joonistanud – pigem lollitanud ja kritseldanud niisama. Aga nagu õpetaja ütles, lasteaias ja teiste seas on teine lugu – ta tahab olla kõige parem, siis püüab eriti hoolega ning ei tasu teda alahinnata, ta tõesti oskabki, sest see olevat olnud keeruline ülesanne ning selles ei aidanud teda mitte keegi – ikka täiesti ise tegi.

Teine hämming oli siis, kui näitas mustvalget kassi, mis tuli ära värvida. Johan oli värvinud iseseisvalt joonte sees ja lausa mitmevärviliselt kassi ära, ei kriipsugi üle ega kõrvale. Mina ei tea, kuidas teised 2,5 aastased joonistavad või värvivad, aga kuuldes seda, kuidas õpetaja teda kiitis mainides, et see oli väga keeruline ülesanne, taaskord, ning teades, et kodus pole ta nii teinud, küsides veel üle, et kas aidati või täiesti ise (ikka täiesti ise), siis meil Jaanusega tuli ikka klimp kurku ja silmaäär läks punaseks – me olime lihtsalt nii uhked, et hing tahtis sees plahvatada. Ja mitte sellepärast, et ta oleks teistest parem (sest seda me ei teagi), vaid lihtsalt, et ta on arenenud, ta oskab neid asju, ta teeb oma värki … Meie “beebi” ikkagi. Nii lahe!

Siis oli jutt värvide kohta ning tehti kindlaks ka see, et laps ei ole värvipime. Johan valis enda värviks punase, millega enda käe täis tegi ja paberile pani (käejäljend). Iga laps sai värvi valida, nii topsi järgi, kui värvi enda järgi ehk mitu korda ja Johani kindel valik oli punane.

Üllatama pani see, et muusikatunnis ta ei laula, sest kodus ta laulab iga päev täiesti ilusa selge viisiga, seda ütlevad kõik, kes teda kuulnud. Ma võin kindlasti öelda, et Johan hakkas laulma (mitte niisama lalisedes), vaid täiesti ilusti laulma enne, kui rääkima. Aga õpetaja lisas, et kohe, kui muusika mängib, siis ta tantsib ja kuulab hoolega, kuidas teised laulavad ning kuna ta ei ole järjepidevalt lasteaias käinud, siis laulud on võõrad. Nii, et see, kas laulda oskab või ei, ei valmista meile muret ega küsimust, ta laulab väga hästi.

Tegevustest meeldivad talle autodega mängimised, aga ka nukkudele süüa andmised, söögi tegemised ja see pidi olema üsna paljude lemmikasi – olgu poiss või tüdruk. Minumeelest väga armas. Johani loomus on siiski üsna püsimatu, nii et kui hommikul lasteaeda viime ja on vähe lapsi, siis ta harjutab õpetajaga arendavaid mänge, mida tehakse laua ääres, aga kohe, kui lapsi rohkem, läheb mürgeldab ega huvitu kuskil laua ääres istumisest absoluutselt. Neil on tekkinud ka väike kamp mürgeldisi, keda aeg-ajalt vaja korrale kutsuda, eriti enne magama minekut, küll nokivad üksteist ja naeravad, teevad nägusid – mingid sellised asjad, mis mind nii naerma ajasid, sest armsad lasteasjad, kuigi mõistan – kõik on naljakas teatud piirides ning õnneks oskavad nad lõpuks rahuneda ka.

Kõne on tal viimasel ajal väga palju arenenud ja nüüd nädalaga, mil ta kodus oli, on veel eriti – ütleb lausetega “see on lennuk” (lennukid on ta ERILINE lemmik, ikka nii eriline, et muud ei kuule, siis tulevad autod), “see on sinine auto”, “see on koer või auh-auh”, “ei hammusta”, nii et väga hea. Oskab enda soove väljendada “ei taha piima”, loetleb numbreid, kuigi vahel segamini ning ajab numbri välimuse ja sõna sassi, kordab värve, kuid need ajab ka veel vahel sassi. Et jah, kuidagi läks vist lahti. Nüüd korrutame veel enam nii selgelt, kui vähegi saame oma lauseid ja sõnu, üritame muudkui vestlust pidada, et ta oleks rohkem motiveeritud jutustama. Natuke hirm on ka, mis tal meile öelda on 😀

Kõik muud tegevused, nagu riietumine, söömine, potil käimine, on selged ja nendes on ta hea. Selle koha pealt on meil endiselt natuke okas hinges, sest need tegevused olid tal suuresti selged juba lasteaeda minnes, kuid ta oli algul nii suures stressis või siis ei lastud tal omamoodi asju teha jne, eks kirjutasin ka sellest kunagi. Aga meile räägiti iga päev, et mis meil kodus küll toimub, käisime mööda eriarste, mis tal on, sest pandi hinnanguid, et on vaja … ühesõnaga, algus oli selle kõigega raske, sest ma tundsin, et meid ei võetud tõsiselt, kui ütlesime, et andke aega ja rahu, ta on ju alles kahene, kõik on veel võõras ning me ju teame, et ta oskab. Igatahes, potti hakkas kodus kartma, kuna ei teanud, kas teeb õigesti, kuigi oli ammu juba potilaps – me olime nii mures ja süda valutas. Mul oli nii kahju ja on endiselt kahju, kui sellele ajale mõtlen. Aga pole mõtet siin heietada, iga algus ongi keeruline, õpetaja ütles ise ka, et ei osanud kuidagi vast reageerida, sest nüüd on ju selge, mis kõik oli jne. Ma ei tahtnud sellesse enam väga laskuda, sest nüüd on hästi. Lihtsalt, kommunikatsioon ja mõlemapoolne austus, koostöö, kuulamine – asja tõelise sisuga tegelemine on väga olulised – ei ole lasteaed see paha, aga ei ole lapsevanemad võhikud.

Üks tore infokild veel tegevustest ja potijutust – Johan oli pioneer, kes õpetas terve rühma poistele, kuidas poiste moodi tualetis käiakse, well done! 😀

Aga, nagu ütlesin, nüüd on hästi ja vestlus oli väga armas. Me saime veel kiita selle eest, et oleme Johani alati täiesti terveks ravinud, kui lasteaeda toome, kuigi ta on seetõttu palju puudunud, aga kuna selline on ju kord, siis nii me toimimegi.

Nii, et selline oli meie esimene arenguvestlus ning me ei saaks enda Jontsu üle uhkemad ollagi! Jee!

6 thoughts on “Esimene arenguvestlus lasteaias

  1. Tubli poiss!

    Mis mul pidevalt laste haiguste puhul silma kriibib, on “lasteaed helistab emale”, “ema viib lapse koju” ja “ema on lapsega kodus”. Ma ootan pikisilmi, et isade haige lapsega kodus olemine muutuks normaalsuseks, sest see aitaks ka palgalõhe vähendamisele kaasa. Mul on endal olnud kaks meeskolleegi, kes lapsi kodus ravisid ning minu meelest on see väga õige (ka lapse seisukohast, sest ta saab isaga koos olla), aga muidugi vanemate (mees)kolleegide silmapööritamist mäletab ma ka. “Kus siis laste ema on?” jne

    Meeldib

    1. Ma olen ise ka iganenud jutuga, tegelikult helistatakse isale ehk Jaanusele samuti. Ja no meil on üldse see, et Jaanus on vabama graafikuga, niisiis, see jagamine, kes viib-toob on meil üsna hea. Aga jaa, enamasti näeb kahjuks seda, et esimene asi on ema. Osalt on emad selle rolli ka võtnud, et nemad teevad, teavad jne, aga eks osalt ongi, et muudkui ema ja ema. Minumeelest on see “ematamine” arstide seas veel hullem, kui lasteaias. Mina võin öelda, et vähemalt meie rühmas on väga palju isasid näha, kes üksi lastega sahmivad ja nende asju ajavad, nagu emadki.

      Liked by 1 person

      1. Väga paljudes peredes saab isa suuremat palka ja hoolduslehel olles oleks see pere eelarvele suurem põnts. Nii et sageli on põhjus väga proosaline.

        Minu laps ka esimest aastat hoius, aga kuna tegu erahoiuga, siis ilmselt arenguvestluseid ei toimu. Aga hea oli Johaniga võrrelda, mu laps veel noorem ka. Usun, et võin ka igas teemas siis rahul olla. 🙂

        Liked by 1 person

  2. Palun öelge mulle, kui ma eksin, sest eriti aega teemasse süveneda ei ole mul olnud, aga mina rehkendasin just vastupidi, et kasulikum on, kui mees jääb hoolduslehele. Kui ma naasen vanemapuhkuselt tööle, makstakse alguses hoolduslehele jäädes mulle ju miinimumpalga järgi hüvitist. Mu enda palk on muidu miinimumist 2-3 korda suurem, st rahaline kaotus on päris suur. Mees aga saaks 80 % oma tavapalgast, st rahaline kaotus kokkuvõttes väiksem. Ehh, ma ikka lähen ja guugeldan nüüd, vaja selgeks teha need asjad endale.

    Meeldib

    1. Aa, vot seda ma ei mõelnud, et miinimumpalga järgi, sest minul oleks ka ikka päris oluline kadu. Pole ka neid asju detailideni veel selgeks teinud, kuna pole hetkel vaja läinud. Aga jah, eks see lapsega koju jäämine sõltub palju tööst endast ka, mida kumbki vanem teeb, mitte ainult palgast.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s