Küll on hea, et lastel on kombeks suuremaks kasvada!

Koguaeg räägitakse, kuidas aeg läheb nii kiiresti, aastad on lühikesed, beebiiga on nii eriline – jah, ma olen kõigega nõus, AGA …

Ma tunnen viimasel ajal nii suurt rõõmu ja kergendust, et lapsed on suuremaks saanud! Selline tunne, et kõik saavad ümberringi muudkui lapsi, jäävad rasedaks jne. Ma elan neile täiel rinnal kaasa, see ongi maailma kõige erilisem ja elumuutvam periood, aga samas, ma tunnen, kui hea, et mina selles seisus hetkel ei ole.

Näiteks, kui näen õues lapsevankreid ja emasid kärutamas, siis selle asemel, et heldida, nii nagu ma peale Johani sündi heldisin, tunnen pigem väsimust, kui mõtlen lapsevankrile, kärutamisele jne. Seda enam, et ma ei ole üldse suur kärutaja olnud ja teema kärutamise ümber puhuti kuidagi eriti suureks – iga päev kindlal kellaajal peab minema kärutama. Nii hea, et ma tean nüüd ise, millal minna või mitte, ilma, et põeksin, mida keegi “targem” seletab.

Ma olen ülimalt õnnelik, lausa ebaproportsionaalselt õnnelik ka selle üle, et mul ei ole tulemas esimene laps ega esimene sünnitus (huhh!). Esimese lapse saamine on kahe otsaga asi – ühest küljest nagu esimene armumine – kõik on uus, kõik on nii ehe, iga lapsega seonduv asi on meeles, iga asi üles märgitud, muudkui imetled ja mõtled, et mina tegin seda ja oledki üdini armunud oma beebisse!

Teisest küljest on see nii väsitav seigelda ja õppida, millist nõuannet kuulda võtta, millist kriitikat tõsiselt võtta, mis on õige, mis vale, miks ma ikka veel magada ei saa, kui kaua peab rinnaga toitma, mida lisaks anda ja nagu mainitud, mis kell ja mitu tundi siis kärutama peab, kas ma olen halb ema, kui ma seda nii ei tee – sada asja. Nii, nagu kõik hea läheb otse hinge, läheb kõik muu ka ja ma imestan, et ümberkaudsed emad, kes on ju ka kunagi esimese lapse saanud ning ehk mäletavad seda tunnet, sajatavad midagi, kritiseerivad või heidavad asju ette. Või annavad omameelest head nõu, kuid ei oska aimata alles emaks saanud naise reaktsiooni kõigele. Tundsin, kuidas taktitundetult tungiti minu ellu ja hakati õpetama ning hiljem, kui Johan juba suurem oli, sain alles kokkuvõtteid teha ja ümber hinnata, millise väärtusega need õpetused olid. Ning ma imestan kohati emade ja naiste kokkuhoidvuse ja empaatiavõime üle, nagu see oleks mingi võistlus. Igal juhul, ma olen tõesti õnnelik, et ma olen nüüd kahe erineva loomuga poisi võrra kogenum ja targem ning oskan head nõu mittevajalikust eristada.

Kuigi Oskar ei maga ikka veel terveid öid jutti ja ma ärkan tõenäoliselt sada korda öö jooksul, siis ikkagi mind valdab kergendus – ei mingit nuputamist, mis tal on, ei mingit hirmu, kas lämbub voodis ära, ei mingit tundide viisi uinutamist – kõik on tehtud ja läbitud. Teisega on seda kergem teha ka, sest tead, et kõik on mööduv ega heida meelt. Esimesega oli ahastus, kõik tundus valesti, teistel ju lapsed magavad. Midagi ei olnud valesti. Nüüd tean.

Ma naudin seda, kuidas nad iseseisvuvad ja kuidas ma vaikselt ise ka tärkan ning endaga tegelen. Ma olen olnud siiski üle 3 aasta nüüd lastega kodus, kaks rasedust jutti, kaks beebit. Pole ka ime, et ma hetkel rasedustele, vankritele ja vastsündinutele mõeldes väsimust/kergendust tunnen. Johani ajal (kuigi see oli oh, kui raske beebiiga, nagu ammused lugejad teavad), oli mul seletamatu kihk, et ma tahan neid veel, ma pean saama veel, ma olin nii kindel, et ma tahan teist last ja varsti, sest hoolimata kõigest, on lapse saamise kogemus nii võimas, et mõjub lausa sõltuvusttekitavalt.

Nüüd meeldib mulle vaadata, kuidas mul on kaks kõndivat poissi, kes ringi asjatavad, mängivad, enda reegleid teevad, asju jagavad, kaklevad. Mulle meeldib see, kuidas iga äraõpitud tegevusega tunnen, kuidas minu selg rohkem sirgu läheb, sest kergem hakkab. Näha seda protsessi enda ees, kuidas pisikestest beebidest kasvavad iseseisvad tegutsejad, on nii seletamatult lahe.

Ja siiski, siiski. Kolmas laps. Mingi asi kripeldab sellega seoses. Ma tahaksin nüüd mõned aastad neid kahte kasvatada, kui siis ka veel kripeldab, siis tuleb kolmas ka, kui see võimalik on. Jaanus on veendunud, et tahab veel lapsi ja tema väga pikka vahet isegi ei sooviks – piisavalt, et nüüd taastuda, kuid mitte nii kaua, et me vanaks jääme. Vanuse asi on tal väga õige point. Kui ma nüüd tagantjärele oskaksin end õpetada või nõu anda, siis seda, et laste tegemine oleks võinud toimuda varem. Aga kuna olme oli teine, lapse isa mul ka ei olnud ( 😀 ), siis sinna see jäi.

Ei saa öelda, et oleksin enda 20ndaid kuidagi eriliselt noorust nautides, end harides või karjääri tehes veetnud. Küll aga saan öelda, et kui ma sain lapsed, tekkis mul enda ja teiste vanemate, üldse inimeste, keskkonna – kõige vastu uus austus, uus energia – nüüd tahaksin end muudkui arendada ja maailma vallutada. Mõnes asjas on vanus lihtsalt number (nagu harimine, reisimine, uute asjade avastamine ja tegutsemine), aga, vot, laste saamise puhul ei ole vanus lihtsalt number. Ma võin ju lapsi suuta valmis teha, aga seda tehes vastutan ma nende eest terve elu ja kui see elu on üsna hädine, sest ise olen lihtsalt vanem, võib see lapsele just mitte kõige paremini mõjuda. Inimesi on erinevaid, muidugi, aga ma ise tunnen, et oleksin võinud juba varem Jaanusega kokku saada ja peret looma hakata. 😀

Igatahes, hetkel on nii hea, et mul ei ole rasedusi ega beebisid, vaid need on juba olnud. Teatud sentimentaalsus ja nostalgitsemine käib asja juurde, kui mõtlen, kuidas kõik on toimunud nende 3 aasta jooksul, aga enamus esimesi on ju alles ees.

9 thoughts on “Küll on hea, et lastel on kombeks suuremaks kasvada!

  1. Tunnen sama, kuigi poja ainult kahe kuune, et oleks võinud ju varem! Samas ratsionaalselt endale aru andes, siis ei “raisanud” ma neid varasemaid aastaid, vaid iga aasta on vajalik olnud. Mulle väga meeldib see mõte, millele ma ise ei ole mõelnud “Mõnes asjas on vanus lihtsalt number (nagu harimine, reisimine, uute asjade avastamine ja tegutsemine), aga, vot, laste saamise puhul ei ole vanus lihtsalt number.” Lisaks sinu põhjendustele juurde, et nooremana ju on lihsalt puhtalt rohkem j a k s u 😀 hakkan selle mõttega nooremaid inimesi lapsi tegema meelitama! 😀

    Liked by 1 person

    1. Just, see jäigi välja, et energiat ja jõudu on rohkem. Aga seda räägiti mulle koguaeg enne lapsi, mina ajasin vastu, et no vanamoodne mõtlemine. Nüüd tunnen täiesti iga rakuga, et jah, neil oli õigus 😀

      Meeldib

  2. Ma ka vaatan kõiki rasedaid ja värskeid emasid ja mõtlen, et need beebid on nii nunnud ja toredad ja rasedus ka on päris armas aeg, aga samas on kergendus, et ma ise ei ole rase ja ei pea otsast peale väikse beebiga alustama.
    Mul on kolm last, jäin rasedaks esimesega kui olin 22, nüüd saan 28…ehk siis ma olen 6 aastat kodus olnud, pesamuna sai just aastaseks…see on tore aeg olnud ja ei kahetse hetkekski midagi…aga nüüd tahaks lähiajal ülikooli ära lõpetada ja tööle minna ja avastada taas, kes mina ise olen.

    Liked by 1 person

  3. Kusuurjes mina vaidlejs veidi vastu. Mul on neli last. Esimesed sündisid 24 ja 26 aastaselt. Kolmas 34 ja neljas 36 aastaselt. Esimese jahega olin ma suurem närvipundar. Nüüd viimase kahega rahulikum ja ei pabista kõigi asjade pärast. Vanus ei määra midagi, määrab see kui nooruslikult sa ise ennast tunned. Sellega olen täiesti nõub, et see beebiaeg ongi raske ja ootan isegi seda aega, kui noorim (4 kuune) juba oma jalgadel käiks 😀

    Liked by 1 person

  4. Mul on lapsed 2a10k vahega ja ma ei tunne beebiea osas õudu. Väsimus on küll, aga kuna sain 1,5a kahe lapse vahel töötada ja palka kasvatada ja oma asju ajada, siis oli uuesti beebimaailmasse sukeldumine just põnev ja oodatav. Kuna suurem laps käib lasteaias, on ka piisavalt aega beebile üks-ühele aega pakkuda. Kuigi väsimus on ka. Selle “suure” vanusevahe miinusena näen ainult seda, et vanemal pojal on juba full-on teiste lastega mängimise vajadus, mida beebi veel ei rahulda. Oleks väiksem vahe, käiksid nad kiiremini samas rütmis oma vajadustega. Mõtlen ka kolmanda peale ja kuigi pean 2,5-3a vanusevahet ideaalseks, siis selleks, et säilitada emapalk ja et 1. ja 3. lapse vahe jälle liiga suureks ei läheks, tuleb nüüd vahe väiksem, KUI 3nda kasuks otsustame.

    Liked by 1 person

  5. Olen aastase lapse ema ja ma ei ole selle aasta jooksul mitte kordagi mõelnud, et oh, võiks teise lapse ka kohe jutti saada, küll oleks tore põnnidel omavahel mängida… Mul kusjuures ei ole kuigi keeruline beebi (ta ärkab küll öösiti tihti ja päeval üle 40 minuti ei viitsi magada, aga nagu vast isegi tead, on kerge magamatus üllataval kombel üleelatav), aga ikkagi – ma arvan, et minu enda kaine mõistuse huvides pean ma mõned aastad (näiteks neli?) öösiti rahulikult magama, vahetevahel omapäi olema, magistritööd kirjutama… Aga ma saan alles 27-aastaseks ka, nii et mul ongi aega venitada. Iga kord, kui näen tänaval kahe väikese vanusevahega lapsega ema või isa, annan neile enda peas aasta lapsevanema tiitli, sest see tundub ikka hullll väljakutse!

    Liked by 1 person

  6. Mul on ka nii, et kui keegi ütleb, et on rase, siis mu esimene reaktsioon on, et ma olen nii õnnelik nende üle ja teine reaktsioon on, et ma olen nii õnnelik enda üle, et ma ei ole rase.

    Mul suht sama vanusevahega lapsed, noorem on 1,5 aastane ja ma ei jõua ära oodata, millal ta ka nii umbes kolmeseks saab. Siis juba tunduks, et saab nendega koos kuskil käia, miskit teha, ei pea kedagi koguaeg kaenlas tassima, mähkusid vahetama jne. Siis kindlasti uued väljakutsed, aga see umbmäärane vanus, mil laps veel ei oska end väljendada, samas soovib juba väga end teostada, kuid vajab siiski kõigis toimingutes abi, ei ole mu lemmik. Üritan ikka endale meelde tuletada, et seda aega ka nautida, sest aeg möödub kiirelt ja tagasi ei pöördu, kuid üldiselt on tõesti väga hea meel, et lastel on kombeks suuremaks kasvada.

    Liked by 1 person

  7. Teadsa, ma ise vaatasin ka just oma elule tagasi. Olin sisuliselt selleks sunnitud, kuna terendas 30s sünnipäev ja paljud küsisid, et kuidas siis elule tagasi vaatad. Mina sain oma pisipõnnid 20 ja 23 aastaselt. Praeguseks on nad juba nii suured, et paratamatult tekkis vajadus midagi veel saavutada, teha midagi, jätta endast märk. Ei tea, kas see on märk keskeakriisist, aga varem tahtsin sünnipäevaks praktilisi asju: tolmuimeja, riided jms. Nüüd on vajadus elu järele, tahaks midagi pöörast teha. Isegi kingituste alased küsimused suunasin kõik siia https://www.kingitus.ee/sunnipaeva-kingitused ja ütlesin, et davai üllatage! Sünnipäeva pean sel nädalavahetusel, nii et loodan midagi vägevat saada. Kuna rohkem lapsi ei soovi, siis olen toppama jäänud- kuhu siis edasi minna. Lapsed kasvatan üles aga ei saa ju nende läbi elada. Olgu see langevarjuhüpe või kiire auto või kasvõi ülikooliharidus. Midagi vajan ja ei tea, mis see on. Sestap mõtlen tagantjärgi, et ehk oleks targem olnud nende lastega pisut oodata ja suurem vahe sisse jätta. Et oleks nagu aeg sisustatud. Ühesõnaga, ma ei teagi mis edasi saab. Ei tea mida tahaks ja ei oska kuhugi edasi. Nii et andke nõu, mida ma teha võiks…

    Meeldib

Vasta Lilli-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s