Meie EV101 ja muud jutud

Lapsed magavad ja mõtlesin, et kasutan juhust blogis jutustada. Mul on see kriis tulnud, et ei tea, kas ja kui palju blogida, millest ma üldse kirjutan, keda see huvitab jne, aga samas, vahet pole, siin ma nüüd trükin ja mõtlen, et kunagi on mul endal vähemalt hea lugeda. Loodetavasti.

Ma ei tea, mida see tähendab või näitab, aga ma ei ole tükk aega nii haiget perioodi kogenud, kui see aasta algus on olnud. Lapsed on niikuinii suhteliselt tihti haiged, õigemini Johan ja ma pean seda “lasteaia teemaks”, sest esimene aasta, ei ole midagi tõsist, pigem nohud-köhad, millega oleme õueski käinud, aga mina! Ma ei mäleta, millal viimati pikalt haige olin, kuid nüüd olin ikka … pikalt ja 39 kraadises palavikus. Selline palavik on tavaliselt lastel, mitte suurtel ja kindlasti mitte minul! Ometi võtan vitamiine ja värke. Aga ok, ju oli vaja immuunsust veelgi tugevdada.

Siis see käsi, mille ma jaanuari keskel või alguses vigaseks lõin, on ikka veel osaliselt liikumatu, õigemini teatud asendisse ei ole võimalik panna, teatud moodi üles tõsta ei saa, näiteks, riideid üle pea tõmmata on väga raske jne. Siis oli mul mingi muu viirus kallal. Siis lasin tarkusehammast eemaldada (ok, see on suva). Minu teooria on see, et kuna ma olin järjest kehale puhkust andmata rase, imetav ema, stressirohked ajad olid muus elus, mida ma siin palju ei kajastanud, siis see kõik vast mõjuski mulle nii. Nüüd, kui lapsed kasvavad ja iseseisvuvad, siis otsustab keha, et ok, aeg on lõdvaks lasta – vist jäävad kõik elama 😀

Mul on vahel tunne, nagu ma oleksin talveunes olnud ja olen siiani. Ühes väääga pikas talveunes, sest täpselt nii ongi emaks saamine mulle osaliselt mõjunud – kõik muu tundub kuskil uduses kauguses. Samas on suhteliselt selge see, et talveune-tunne on ajutine, paari aasta pärast on elu vast nagu lill (muu seltsielu, peale laste-värgi), elu ongi laste saades muutunud, see on normaalne asjade käik ja mingis osas on suurem enesekindlus tulnud. Ma oskan ennast ja enda aega rohkem väärtustada, lihtsalt, seda avastades, kui palju on aeg ja mina ise väärt, kibelen seda kõike maksimaalselt ära kasutama. Kui see üldse loogiliselt kõlab.

Näiteks, ma tean, et kuhu iganes ma tööle lähen, ei lase ma end pimesi juhtida ega ole mingi arulage töönarkomaan, sest nii peab ja nii on õige. Jeerum, kuidas see ei ole õige. Õige on pingutada ja teha asju nii hästi, kui saab, õige on tunda hasarti, isegi, kui vahel tuleb ületunde ette, õige on tunda, kui mõnus on tööd teha ja edu saavutada, aga suvaliselt, sihitult, päevast päeva “tulekahjusid” kustutada, lasta end ära kasutada ja olla lihtsalt halva juhtimissüsteemi või töökorralduse väike mutrike – ei-ei. Enda aja, energia, tervise raiskamine ja laste saades on need asjad kuidagi eriti mustvalgelt selged – aega, energiat ja tervist ei ole üleliia, et neid raisata. Pigem mõtlen tagasi ja tunnen end halvasti, et nii ogar olin. Kuigi, jällegi, igas asjas on õppetund ja see ogarus tegi mind siiski targemaks. Ja eks edu oli ka ikka vahel.

Mis siis muidu toimub … Kui panite tähele, siis olen paar koduvideot avalikuks teinud ja nimetanud neid uhkelt vlogideks. Kes ei ole näinud, siis minu youtube’i kanal on SIIN. Mulle meeldib videosid teha, me oleme filminud aastaid ja alles täna vaatasin, näiteks, videot, kuidas ma paar suve tagasi, üks laps kärus, teine kõhus, heinamaa vahelisel teel jalutasin. Vahemärkus: peaks need väikesed sutsud ka vlogiks kokku panema … Mäletan, kui raske ja suur oli olla, mu ainus mõte oli Johan ruttu kärus magama saada, Jaanus tiirutas drooniga meie kohal, et harjutada lennutamist, tundus selline suvaline, pigem väsinud ja närviline päev, mida nüüd vaatasin, et oh, kui armas ja kui ilusad me oleme. Suured ning väsinud ja puha. Nii, et isegi, kui need on sellised kodused, mis-siis-on-nii-väga, siis, jällegi, kunagi (juba praegu) on tore vaadata ja meenutada.

Eile oli Eesti 101 ja kuna ma olen alati unistanud, kuidas ma vabariigi aastapäeval kunagi perega ilusa laua teen ja seda pühale vääriliselt tähistan, siis mõtlesin juba nädal aega või rohkem ette, mida ma söögiks teen ja kuidas ma kõike kaunistan jne. Kui mina laps olin, siis ma ei mäleta, et meie peres seda eriliselt oleks tähistatud, aga emadus on mind selliseks muutnud, et ma tahaksin koguaeg, et oleks mingi püha, ma ei tea, mis värk sellega on. Mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem tahan.

Noh, panin siis paar päeva enne õiget päeva lambaribi sulama, mõtlesin, et teen tohutult hõrgud aedviljad juurde, eelroaks on piltilusad kiluleivad (mis muud, eks) ja laual on ilus, valge või mingi rahvuslik laudlina. Kõik on ilus ja tore, aga ma unustasin ühe väikese detaili – mul on 2-aastane ja 1-aastane kodus – poisid, kes on avastanud kaklemise, haavad, sinikad, neid saades vahel naeravad laginal, vahel röögivad dramaatiliselt – pisiasi. Minu imeilus laudlina ja dekoratsioonidega plaanist sai lihtsalt õhtusöök. Ok, suva, peaasi, et ma saan aastapäevakontserti vaadata ja kätlemist ning kleite imetleda. Mkmm, jälle eksisid, Lilli.Jälle unustasin selle väikese detaili, mida just kirjeldasin.

Hea oli meie esimese korraliku aastapäeva pidamise juures see, et lammas tuli imehea, see sulas suus, aedviljad, mille ma koos lambaga valmis tegin, olid samamoodi, imelised. Mul praegugi neelud. Kiluleivad, mille tegin muna, rohelise sibula, taluvõi ja enda küpsetatud leivast olid ka enam-vähem. Leib oleks võinud mustem ja kohevam olla, aga ok. Aga kuna meil on väikesed lapsed, siis õhtusöögist, mis oli mul vaimusilmas, ei olnud suurt midagi järel, pigem käis laua taga paras laamendamine. Laudlina ei pannud, sest ma ei leidnud ilusat ja suvalist ei tahtnud ning nägin, et liiga palju sodimist ja jamamist toimus, olgu siis tavaline laud. Jaanus tuli mõttele, et teeks perepilti ka, sellest ei tulnud väga midagi välja, sest lapsed ei pooldanud seda mõtet ja tagatipuks ei näinud ma mitte ühtegi minutit kontserdist ja kätlemisest nägin seda, et see algas. Kuhu see aeg lastega kaob – kes teab. Aga koguaeg sahmisin ringi ja koguaeg oli kellelgi midagi. 

Õhtu lõpuks, kui lapsed olid magama läinud, istusin poolpimedas toas, veinipokaal käes ja mõtlesin, et ok, vot, ma ei lähegi täna magama, vaatan hoopis Oscarite jagamist (ma armastan Oscareid ja olen veendunud, et ma võiksin ka selle saada, hahhaa). Muidugi, tuli teisest toast esimene vääks, läksin hoopis ühte teist Oskarit vaatama ja sinna ma magama jäingi. Vlogi tahtsin ka sellest päevast teha, aga … jäi ära.

Igatahes, vabariigi aastapäeva tähistamise traditsioonile sai ilus algus tehtud.

Rääkides Oskarist, siis avastasin mingi aeg, et tal on huulekida – see tähendab seda, et ülemiste hammaste vahel on kida kinni. Tema huvides ei hakka ma pilti siia avalikult panema, mille arstile saatmiseks saatsin, kust sain kinnituse, et jah, tuleb korda teha. Huulekida ei peaks vist muud tegema, kui seda, et mõjutab hambumust ning tuleb lai hambavahe. Kuna mul on lai hambavahe (kust kõige parema hinna ja kvaliteediga ortodonti leiab, mul on breketeid vaja!), siis uurisin emalt, et kas mul oli ka kunagi huulekida ja tuleb välja, et oligi. Mul oli olnud veel nii, et ülemised eesmised hambad ei lõikunud hästi, niisiis, kaaluti, et tuleb välja lõigata, kuna tagumised olid juba olemas. Siiski, eks mingi aeg tulid need lõpuks välja ja sinnapaika see asi jäigi, aga nagu näha, siis laia hambavahe ja huulekida teema on reaalsed asjad.

Perearst tegi Oskarile saatelehe ja panin Tõnismäele hambapolikliinikusse aja kirja ning märtsis läheme teeme selle väikese kirurgilise protseduuri ära. Siinkohal uurin, kas teil on sellist kogemust lastega, kuidas see protseduur välja nägi, kuidas taastumine – iga info on teretulnud, sest mul on enda Ossu-beebi (jah, ta on minu Ossu-beebi :D) pärast mure. Küsisin polikliiniku registratuurist ka, et kuidas see asi välja näeb, aga sealt vastati, et nad ei ole meditsiini õppinud ega tea, kuidas seda tehakse, aga ei peaks midagi hullu olema ja netist leiate kindlasti midagi. Ee, ahah, ok. 😀

Huulekida kahtluseni jõudsin tegelikult nii, et uurisin endale ortodonti, palju maksavad breketid, kas laiasid hambavahesid kuidagi muud moodi ka kokku lapitakse jne, siis jõudsingi huulekida infoni ja kontrollisin kohe laste suud üle. Tegin Oskari huulest pildi, saatsin perearstile ja rääkisin, et mul on selline kahtlus ning hea oli, et tegin, sest kahtlus osutus tõeks.

Ega mul muus osas polegi muud jutustada, kui seda, et natuke ootan kevadet, kuigi mul on isegi suhteliseks ükskõik sellest aastaajast. Valgust tahaks koguaeg rohkem, nii, et kevad ja suvi võivad juba tulla küll.

Aga ok, ma nüüd vaatan, kas lähen ka magama või naudin seda rahulikku enda aega edasi. Emade värk – koguaeg dilemma, kas magada ja olla puhanud või mitte seda väärtuslikku aega magamisele raisata ja olla lihtsalt omaette. Otsused, otsused …

8 thoughts on “Meie EV101 ja muud jutud

  1. Väga armas postitus. Aitäh, Lilli! Kirjuta ikka, sest mulle mõjud sa alati julgustavalt ja rahustavalt isegi 🙂 Ma olen ka eriliselt väsinud olnud sellel talvel, sarnane olukord sinuga üldiselt ka ja sinu blogi lugedes on tunne, et keegi mõistab. Sa oled väga tubli!

    Liked by 1 person

  2. Mina tahaksin ka öelda, et kirjuta ikka! Ei ole suurem asi kommenteerija, aga olen suur lugeja ja käin ikka iga paari päeva tagant vaatamas, kas midagi uut ilmunud. Enda raseduse ajal (ja eriti esimesed kuud peale beebi sündi) käisin lugemas (ja uuesti ja uuesti lugemas) ja endale meelde tuletamas, et ma ei ole ainuke kellel lapsega vahel kõik üle pea kasvab. Ninnunännut ja ideaalelu ei viitsi lugeda – meeldivad päris inimesed ja nende igapäevased tegemised. Ortodondi soovitusi loen ka hea meelega 🙂

    Liked by 1 person

  3. Jaa, palun kirjuta ikka edasi. Mul ka kodus kahene (kes just avastas enda jaoks jonni – HELP) ja poolene ja nii mõnus on lugeda ja end ära tunda. Kommenteerin harva aga elan täiega kaasa! Jõudu teile! Kui teemadest puudus tuleb, siis kirjuta millalgi postitus sellest kuidas sa oma lapsi magama paned – kas eraldi tupppa või koos ja kuidas nad ükateist ei ärata. Meil totaalne jänt sellega ja ei oska head lahendust välja mõelda.

    Meeldib

  4. Kell on 00.28 ja ma sirvin blogisid ja kuidagi ei raatsi magama minna, kuigi uni silmas, sest oma minutid on liiga väärtuslikud. Parim aeg on veel siis, kui lisaks poegadele abikaasa ka magab 😅
    Vabariigi aastapäev tuli ka liigagi tuttav ette..

    Liked by 1 person

  5. Minul oli huulekida, mis lõigati ära umbes 10 aastaselt, sest seda polnud varem märgatud, ehkki vahe esihammaste vahel oli suur. Varasemalt oli oma hambaarst soovitanud breketeid, aga kui erakorraliselt teise arsti juurde läksime, siis see avastas hoopis kida, mille ta ära lõikas. Nädal aega sain eputada õmblustega ülahuule all ja läinud ta oli 😀😀 Ei mäleta erilisi muresid sellega. Hambad kasvasid hiljem märkamatult ise kokku ja nüüd ei usu keegi, et mul kunagi mõni arst oleks soovitanud breketeid kandma hakata 😀

    NB! Sellest on 15 aastat, ilmselt on protseduuri juures nii mõndagi muutunud.

    Meeldib

    1. Käisin arstil ära ja ta ütles sama, et seda lõigataksegi 10-11 vanuselt, hetkel on liiga väike ja et tegelikult võib see ise ka ära minna, kui hambaid harjata jne.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s