Kuidas rahast üle olla

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma imestan, miks ei ole koolides sellist õppeainet, mis annaks maast madalast juhised, kuidas rahadega ümber käia. Õpetatakse kõikvõimalikke keerulisi teoreeme, valemeid, massiliselt ajalugu, millisel aastal mida tehti, aga rahaga seonduvat peetakse liiga keeruliseks või sobimatuks lastele õpetada. Õigemini, see on minu teooria, miks seda lahti ei seletata, sest ise mäletan samuti lapsepõlvest, et kui vähegi huvi tunned raha vastu, antakse sulle ümmargust tagasisidet või midagi sellist, mis lapsele loogiline ei tundu ja tekibki tunne, et rahateemad on “suurte inimeste asi”. Ainus aeg, kui rahast räägitakse, on siis, kui pole piisavalt raha, seda kuuled koguaeg, või ekskursioonil, kus ei tohi esimeses poes kõike ära kulutada, aga sellest, kuidas igapäevaselt majanduslikke valikuid teha, mõistatad omaette.

Võimalik, et on peresid, kus rahatarkuste jagamine on ikka palju tähtsamal kohal ja selle üle on mul ainult hea meel, aga kindlasti on palju neid, kus selliseid teadmisi jääb vajaka nii vanematel ning ammugi siis lastel.

Aga tahame või ei, ühel hetkel oleme “suured” ja peame asjast sotti saama ning kui selleks ajaks ei ole baasteadmisi säästmisest või sellest, et lotovõitu ei tasu oodata ning iga asja lahendus ei ole “saaks aga laenu” ja “meil pole niikuinii raha”, siis raiskame sellega palju väärtuslikke ja kibedaid aastaid, et ühel hetkel avastada, et oled kuskil rahaorjuses ning kõik, mis tuleb sisse, läheb otsejoones välja, ilma, et sa oskaksid üldse kuskilt “sabast” kinni võtta ning pusa otsast harutama hakata. Või üldse aru saada, kuhu see läheb.

Nüüd, kui ma olen enda 30-ndates, mul on oma pere ja mõtlen tagasi eelmisele kümnendile, siis mul on sellest ajast lausa kahju. Jah, on väga palju, milles ma end süüdistada ei saa, seda näen alles tagantjärele, aga samas puudusid mul ka üleüldse teadmised rahaasjadest, asjaajamistest ning neid aastaid varjutas mingi valehäbi, mistõttu ei osanud ma kuskilt abi ka saada. Selline asi, nagu säästmine tundus absoluutselt viimane võimalik viis endale kindlustunnet tekitada, sest olin ju alati kuulnud “selleks pole raha niikuinii”, “tööga rikkaks ei saa” ja muid motivatsiooni langetavaid valesid.

Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Kui sellisest mõttemustrist lõpuks välja saada, kuidas sa oled hirmus vaene ja sinna mitte midagi teha ei ole või et eesmärk on lihtsalt igakuine palk kätte saada, kuidagi ära elada, siis tegelikult avaneb kergendustunnet tekitav maailm. Avastad, et aajah, “tööga rikkaks ei saa” on täielik jama jutt ja ma ei pea piinlikkust tundma, kui ma sente loen ning säästa üritan, hoolimata sellest, et oled eluaeg kuulnud, kuidas säästmine ei vii kuskile ja tuleb müstilist rahalaeva oodata. Mina ütlen vastupidist – ainult säästmine ongi see, mis viib elu edasi. Ja ma ei tahagi rikkaks saada selles n-ö traditsioonilises mõistes, vaid mitte muretseda toidu, riiete ja muude lihtsate asjade pärast. Mul ei ole vaja luksusjahti, villasid ja kalliskive, vaid lihtsalt rõõmsalt elada nii, et ma ei peaks õlul mingit rahapuudusega seonduvat raskust tundma.

Inimesed on kärsitud, rahapuudus tekitab stressi, tahaks midagi head, kui palk tuleb, 10 aastat on liiga kauge aeg, et koguda, küll selleks ajaks laheneb jne – need on mõned põhjused, miks säästmisesse ei usuta ning see raiskab palju aega. Nüüd ma näen, et kui sul ei ole rikkaid vanemaid, kust pärida, lotovõitu jm, siis säästmine on ainus tagavara ja kindlustunne, mis sul maailmas on ning mida varem sellega peale hakata, seda parem.

Viimasel ajal on palju räägitud säästupuhvrist (kui midagi juhtub, kaotad töö jne) ja õnneks on raha kogumine, mõistlike valikute tegemine nüüdseks pigem populaarne, mitte häbiväärne. Ka meie oleme järk-järgult asja tõsisemalt võtnud, sellest aastast veel eriti, ja juba näeme suurt vahet, ka enda vaimses seisundis, sest kui elus on kaos, asjad ei ole kontrolli all, sa ei teagi, kuhu, mida läheb, siis see tekitab ainult ärevust ja kõik muu, ka raha teenimine, kannatab. Täielik nõiaring.

Niisiis, mina olen seda meelt, et esimene ja kõige olulisem rahatarkus, mida omandada, on olemasoleva rahaga ümber käimine ning säästmine. Eriti oluline on see siis, kui sul ei ole rahaliselt väga keeruline, sest just sellel perioodil on “müstiline rahakadu” kõige tõenäolisem. Peab paika vana tõde – tuleb rahaliselt heal ajal elada nii, nagu sul ei oleks raha. Seda on kergem teha, kui algul arvasin, sest tegelikult, kuskil kuklas sa tead, et sul siiski on raha ja siis ei tunne rahapuudusest tingitud stressi, kui sente veeretad. Ja unusta see raha, mida sa keeldud kasutamast, oleta, et see on juba kulutatud, sest fakt on see, et kui sa teadlikult rahast ei mõtle, siis see olekski juba kulutatud. Lihtsad, leierdatud mõtted, mille järgimine siiski raskusi valmistab.

Kui kohe kuidagi teisiti ei saa, siis tulevad “mängu” kõikvõimalikud laenud. Laene saab ka mõistlikult võtta ning oht on sattuda laenukeerisesse, kui sa ikka väga enda asju läbi ei mõtle. Näiteks, mingil hetkel olid järelmaksud väga populaarsed (või on siiani?).

Järelmaks on üks kurikaval asi, kõikidest laenudest (kui nüüd sms-tüüpi laenud välja jätta) kõige kurjem vast. See tundub midagi kasulikku ja abistavat – justkui keegi annab sulle asja vähese raha eest või lausa niisama. Et noh, asi see väike summa siis iga kuu leida on. Ja nii võtad paar-kolm asja, rahadega vireled, koguaeg on see “müstiliselt” kadunud. Eriti, kui järelmaksu võtmisest on juba pikem aeg möödas, asi ise, mille sellega soetatud sai, hakkab ka vananema või suisa unustatud ja kogu protseduuri mõttekus justkui kahaneb. Pealegi, kui paljud järelmaksu võtjad arvestavad ratsionaalselt selle kasulikkust? Näiteks, teadmised intressidest ja muudest taolistest numbritest on üsna paljudel inimestel puudulikud. Lisaks, kas järelmaksu võtmine on ajutine mõnus hetk ja asja saamine vähesema vaevaga või tõesti hädavajalik lahendus? Kui asja on nüüd ja kohe vaja ning selle kasu ületab summa, mis igakuiselt läheb, näiteks, hakkad asjaga midagi tootma, tootlikkus on suurem, kui väljaminek, siis on järelmaks igati õigustatud.

Aga kui sa saad muud moodi hakkama, võib-olla esialgu ebamugavalt, näiteks kogudes kasvõi osalise summa, siis ei tasu nii kergekäeliselt järelmaksu poole vaadata. Paljud inimesed ütlevad, et aga neil ei jäägi kuus nii palju raha üle, et vajalik summa kokku koguda. Siis on ju loogiline, et tegelikult “rahalaev” nimega järelmaks käib ka üle jõu. Kui on nüüd ja kohe vaja sooja vett majja, siis on järelmaks õigustatud, kui tahaks uuemat telefoni, kuigi vana ajab veel asja ära, siis unusta igasugune järelmaks. Kogu, kuni vana telefon on täitsa katki, alles siis vaheta see välja, võta järelmaks või enda kogutud summa kasutusele. Niisama ei tasu endale mõtet pähe istutada, et on VAJA.

Finantstargad ütlevad, et osta tuleb vaid asju, milleks teil raha on, kõik muu on näiline ja tekitab palju suurema laastamistöö. See on keeruline, aga, tegelikult vabastav eluviis – vähem asju, vähem kohustusi = õnnelikum elu. Ka meie nuputasime ühte suurt ostu paar aastat ja tundsime, et peame võtma väikelaenu, muud moodi ei ole võimalik, aga mõte laenust hakkas nii vastu – lihtsalt ei soovi sõltuda enam kõigest muust, kui endast, sest nii see kontroll käest kaob. Kuni mõtlesime, et ah, teeks lihtsalt proovi – võtame end maksimaalselt kokku, nuputame kõikvõimalikud teenimisvõimalused välja ja lihtsalt hoiame raha kontol – tulemus oli üllatav, sest poole aastaga oli meie arvestuste kohaselt paari aasta järelmaks kogutud. Ma ei tea, mis müsteerium see on, kas motivatsioon, hasart või muu, aga virelesime ja teenisime lisaraha, pealtnäha kopikaid, kuid tegime seda kindla sihiga ja kirglikult – nii meie suur väljaminek tehtud saigi.

See andis meile lisamotivatsiooni, et jah, tundub võimatu, aga tuleb vanast rahaorjuse mõttemustrist lahti saada ning kasvõi naljapärast neid sente koguda, kaotada ei ole midagi. Tulemused on üllatavad. Siit läheme me nüüd aina edasi, sealjuures enda aega ja oskusi kõrgelt hinnates, tundes uhkust selle üle, mis meil on ning kuhu enda mõtetega jõudnud oleme.

Rahalise edu võti on kontroll. Kui sul on kontroll sissetulekute ja väljaminekute üle, siis sa tead, kuhu miski läheb, sind ei tee kuu lõpp ega raha seisu vaatamine ärevaks, et mis number nüüd sealt otsa vaatab, sest sa tead, mis number seal on. Ja siis näed must-valgelt ära ka selle, et võib-olla ei ole sinu rahapaigutus just kõige mõistlikum.

Ka laenu või järelmaksu võttes, kui see on absoluutselt vajalik, saab teha parim valik ja selleks, et teha parim valik, tuleb laenude-intresside virrvarr endale selgeks õppida. Kuidas kujunevad summad, mis on mõistlik ning lõppude lõpuks välja uurida parim teenusepakkuja. Laen ei tohi olla midagi emotsionaalset, vaid väga kaalutud otsus, sest see pole kellegi teise raha, vaid sinu oma. Ma võin ausalt tunnistada, ma ei tea laenudest suurt midagi, sest mul ei ole muud laenu, kui kasutu õppelaen, mis pidi nii kasulik ja imeodav olema. Kui minu 20-ndad üldse midagi õpetasid, siis eelkõige seda, et laenudest võiks kauge kaarega mööda minna – see ei ole esimene, vaid kõige viimane variant, kui muud moodi enam ei saa ja siis ka mitte nii, et oled pead kaotamas, meelt heitmas – võtad laenu, vaid teed reaalse kalkulatsiooni ning võtad sellega pikaajalise vastutuse.

Üks väga hea tööriist, kust ülevaadet saada erinevate teenusepakkujate kohta, on Financer.com. Algul, kui selle leheni jõudsin, jäi mulje, et tegu on mingisuguse laenupakkumise lehega, aga kui uurima hakkasin, siis tegemist on igati kasuliku allikaga, kust kerge vaevaga finantsteadmisi täiendada.

Financer.com on kokku koondanud kõik info alates kindlustusest, erinevatest laenudest (väikelaenud, hüpoteeklaenud, krediitkaardid), elektriteenuse pakkujatest kuni säästunippideni välja ja kogu info n-ö võrdlusesse pannud. Kui muidu võtab teenusepakkujate hulk silme eest kirjuks, siis nüüd, kui kõik on jooksvalt ühes kohas, saab hea ülevaate, millised võimalused ja pakkumised üleüldse on. Tihti inimesed ei tule selle pealegi, et uurida pakkumisi mitmest kohast ja päris palju tehakse pankade poolt head müügitööd, justkui ainult nende pakkumine on parim. Tegelikult saad kodus rahulikult eeltöö ära teha, võrrelda ja juba tugevama selgrooga panka nõustamisele minna ning enda tingimused “lauale lüüa”.

Ja minu lemmikosa – Financer.com jagab ka väga häid säästu- ja investeerimisnippe ning nende blogis on päris asjalikud postitused ning artiklid, mis minus uudishimu tekitasid.

Igal juhul tahan südamele panna, et kui rahaasjadest on ülevaade olemas, siis absoluutselt kõik valdkonnad elus on muretumad ja justnimelt, ülevaade, sest sissetulek olgu, milline tahes, kui ülevaade puudub, siis see kaootiline ning ebakindel tunne hävitab vaikselt närve ja mõjutab üleüldist toimimist. Ka see on ülevaade, kui tead, mitme euroga oled kuu lõpus miinuses ning tekitab kindlamat tunnet, sest siis tead reaalselt, kus sa oled ja kuhu pead suunduma, kui sa seda ei tea, siis olukorda lahendada ei saa, aeg läheb muudkui edasi, rahamured muudkui kasvavad ja tagantjärele kahetsed, et miks ma siis juba ei võinud olukorda käsile võtta ning ümber pöörata.

Vaadake üle kõik enda finantsasjad, õppige, koguge infot, võrrelge teenusepakkujaid ja saage rahaasjad enda kontrolli alla, mitte ärge olge ise alandlikult raha kontrollida ning selle meelevallas. Meie astume seda teed lõpuks ometi kindlamal sammul ja kuigi pikk maa on veel minna, aeg-ajalt tekib see kibe tunne, miks me ometi varem ses osas midagi teha ei suutnud, siis enamasti leiame, et tagasi on mõtet vaadata vaid nii palju, et hinnata, kui kaugele oleme juba tulnud. See annab motivatsiooni edasiminekuks, paneb unustama kõik “valetarkused”, mille enda noorusajal kuskilt erinurkadest omandasime ja samuti tasub endale andeks anda ridamisi vigu, mida teadmatusest teinud oleme.

Teadmised on meie kõige hinnalisem väärtus ja kõige algus ning ma loodan siiralt, et rahatarkusest saab sama tavaline õppeaine koolides kui emakeel ja matemaatika – sellega hoiame palju aega ning muid ressursse kokku ja veedame rohkem aega tehes seda, mida me tegelikult teha tahame ning milleks võimelised oleme.

17 thoughts on “Kuidas rahast üle olla

  1. Ma arvan, et rahateema on ikkagi pigem kodune – vanemad ise loovad süsteemi millal ja kui palju lapsele raha annavad (hinnete eest, kuupõhiselt, siis kui laps ähvardab kodust ära joosta kui kohe viiekat ei saa vms) ja õpetavad kuidas sellega ümber käia. Kooli jäägu ikka koolitarkus, kuid kuidas siin elus hakkama saada on vanemate rida.

    Ma ise olen väga kehv majandaja. Kui raha saan, siis on vaja kiiresti see ära kulutada, et jumala eest palgapäevaks midagi alles ei oleks. Samas, järelmakse ma ei salli, ega ka laene. Kuigi ikka võtan aeg-ajalt, sest kuu kaupa maksta tundub lihtsam. Tegelikult ei ole. Püüan edaspidi olla mõistlikum ja kulutada seda raha mis olemas on, mitte võtta laenu tuleviku arvelt.

    *Lähen nüüd tuludeklari eest külmkappi valima*

    Meeldib

    1. Ma just selle mõttega arvan, et võiks kooliprogrammis säästmise põhitõed olla, sest ma ei usalda vanemaid 😀 perekondi on erinevaid, on neid, kes säästavad, on neid, kes peavad säästmist lolluseks ja võtavad igal võimalusel kõikvõimalikke laene. Ses osas olekski koolis kuidagi neutraalne ja kindel pinnas, et põhiasju õpetada, isegi, kui see mõne jaoks tundub elementaarne, mida võiks kodust kaasa saada.

      Meeldib

  2. Mina jällegi ei mõista, kuidas saab rahaasju mitte mõista 🙂 samas ma näen seda igapäevaselt enda ümber olevatest inimestest, et see oskus on ikka hirmutavalt paljudel puudu…
    Ka minu ülejäänud pereliikmed on minust ikka väga erinevad, seega ei saa öelda, et mind oleks niimoodi mõtlema kasvatatud.
    Mina püüdsin teenima hakata nii varakult kui võimalik, esimene päris töö oli keskkooli ajal. Siis oli sissetulek väike ja kaootiline ja enamasti kulus raha kas riiete või hädakorras toidu peale. Mõnikord ka midagi ihaldusväärset (a la lõhn vms). Kui ülikooli ajal püsiv sissetulek tuli, siis hakkasin kohe koguma, lihtsalt tundus kuidagi ebamõistlik see raha lihtsalt laiaks lüüa (elamise peale kulus mul vähe). Samal ajal hakkasin ka endale esimesi asju ostma, järelmaksuga ostsin ainult läpaka, sest tol ajal olid need kallid ja kooli tõttu oligi otsekohe vaja. Aga muidu ostsin mõned väiksemad kodumasinad, jupi kaupa nõusid jne (kusjuures nüüd,15 aastat hiljem on mul enamus neist asjadest endiselt kasutuses). Oma kogutud raha eest olen käinud reisimas, toetanud oma pereliikmeid, ostnud korraga välja kogu köögimööbli, maksnud korteri sissemakse ja iroonilisel kombel “toetanud” väga paljuski ka oma boyfriend´e. Ka mul on olnud aegu, kus on olnud väga raske, palk väike jne…aga ma olen alati säästnud, kasvõi 20-50 eurot kuus on parem kui mitte midagi.
    Palk on mul alati olnud pigem väike, aga igast rahateenimise võimalusest haaran alati kinni.

    Aga arvan ka, et pigem on elukasvatus ikka vanemate pärusmaa. Koolis võib ju muidugi (ja vist õpetatakse ka) intresse jmt õpetada, aga kui ikka eeskuju koduses igapäevaelus ei ole, siis ongi tulemus selline. Samas ma arvan, et see on põlvkonna teema ka. Praegused noored on nende vanemate lapsed, kes elasid pigem puuduses (kas siis raha või kaubapuudus) ja seetõttu on nad harjunud kõike (lihtsalt) saama.

    Meeldib

    1. Kusjuures, ma ise mõtlen tagantjärele seda, et lapsepõlves oli mul endal alati see mõte, et peab kokku hoidma ja kui kasvõi natukenegi sellest maasikapõllul kogutud rahast kõrvale panna, äkki ma siis saan tulevikus ülikooli jne. Aga see mõttemuster sai aastaid suuremate ja targemate käest ajupesu vast, kuidas see on naiivne minust, ja mingi teatud depressiivsus tuli asjaga kaasa ning seetõttu vist ei olnud suure hurraaga midagi ette võtmas, kogumas. Alustasin samuti varakult tööd, kohe kui keskkool läbi, eesmärk oli elamise jaoks koguda, et saaks midagi üürida (ühikamaksu maksta) ülikooli minna jne, aga jah, kool, materjalid, elamiskulud jne olid ilmselgelt liig, tegelikult, ja kogumisest polnud juttugi, ükskõik mitu lisaotsa ma põhitööle juurde sain. Et jah, ma arvan, et pigem oli asi minu enda madalas enesehinnangus ja selles, kas olen võimeline midagi tegema, koguma, mitte häbi tundma, et pole võimalik hariduse eest maksta ega pidusid pidada või noh, sellist “elementaarset” asja teha, nagu kasvõi kinos käia. Mul oli tohutult piinlik enda majandusliku seisu pärast ikka väga pikki aastaid, sest see oli paljudele mõistmatu, kuidas on võimalik, et ei ole, näiteks, tööl lõunasöögi raha jne. Aga jaa, see piinlikkus omakorda surus mu “pea püsti” hoiaku maha, pani enesehinnangule põntsu, üritasin päevad-ööd ülitöökas olla, aga samas hoidsin madalat profiili muus elus ja olin üldse kibestumas. Ma olen kindel, et sellel on majandusliku seisuga tihe seos – nagu nõiaring. Kui ma töökusega nii kaugele jõudsin, et palk ja positsioonid tõusid, olin ma juba suht käega löönud, maksin tagasi mitut laenu, mida olin võtnud, et üürikorteri sissemakseid teha ja olin ikka omadega vussis. Õnneks, see on minevik, aga kahju on sellest ajast. Õppetunde seevastu sain kuhjaga 🙂

      Meeldib

  3. Olen ka seda meelt, et rahakasvatus alaku kodust. EAKOHASELT peaks iga koolieelik kodust juba saama teadmised, mis on raha, raharinglus, säästmine, investeerimine, laenamine. Koolis õpetataks seda jälle mingi keskmise arvamuse järgi. Mina näiteks ei jaga sugugi osasid säästmisega ja laenamisega seotud põhimõtteid, mida praegu väga väga propageeritakse. Nt Swedbanki Kogumispäevik on ühest küljest küll tore algatus, aga ainus, kes sellest rikkamaks saab, on Swedbank (minu arvamus). Samamoodi on igasugune “ma ei võta laenu-järelmaksu, vaid kogun raha ja ostan asja kohe välja” stiilis säästmine jõukuse kasvatamise eesmärgil sisuliselt mõttetu. Säästmine, et mingit asja soetada, ei tee kedagi rikkamaks. Pärast asja soetamist oled rahalises mõttes sama vaene edasi. Siin on vaja hoopis teistmoodi lähenemist, et tegelikult oma rahaprobleeme lahendada.
    Seega selliste “baastõdede” pähetampsimist ma oma lapsele küll ei soovi.

    Meeldib

  4. Tõsiselt hea postitus! Olen isegi seda meelt, et vähemalt keskkooliastmes võiks olla kohustuslikus korras rahaõpetuse tund, kus õpetataksegi reaalseid ja igapäevaseid tõdesid raha ja selle kasutuse kohta. Rahaga toimetulek mõjutab sisuliselt igat eluvaldkonda ja ometi ei õpeta seda ükski õppeaste kohustuslikus korras (ei algkoolis, ei keskkoolis ega ka mitte ülikoolis – ehk vaid majandustudengitele?) Loomulikult võiks esialgne õpetus tulla kodust, aga kui need teadmised puuduvad juba vanematel, mida nad siis ikka saavad selles vallas ka lastele edasi anda?

    Säästmise kohapealt olen hästi nõus. Säästmisoskus on tänasel päeval ikka uhkuse asi, mitte häbimärk ja seda on tore näha.

    Kuna elan Ameerikas, siis kuulan hästi aktiivselt siinset suurt finantsstaari Dave Ramsey´t (laialt kättesaadav nt YouTubes) ja tema nõuanded just kogumise ja mõistliku kulutamise kohta on puhas kuld. Soovitan väga teda kuulata.

    Edu säästmisel ja mõnusa ning murevaba eluviisi juurutamisel oma perekonnas! 🙂

    Liked by 1 person

    1. Jaa, muide, olen tema põhimõtteid kuulanud ja samuti vägagi nõus! 🙂 tema käest vist kuulsingi seda mõtet, et ei tasu osta midagi, milleks raha ei ole ja kõik väikesed kohustused vs suured, kuidas tagasi maksta jne. Tõesti inspireeriv, peab uuesti mälu värskendamiseks uurima 🙂

      Meeldib

  5. Sa kirjutad, et virelesite ja teenisite lisaraha ja tekkis suur motivatsioon koguda. Mina ei saa aru, kuidas kaks noort inimest kahe lapsega virelemisest mõnu saab tunda. Sa muidugi nüüd ütled, et see “virelemine” on liialdus ja toit oli ju laual ja lapsed puhtad, aga point jääb samaks. Ma olen täitsa sama meelt, et rahaasjad tuleb kontrolli all hoida ja seda võiks ka koolis õpetada (minu teada seda ka juba tehakse?), kuid kindlasti mitte nii radikaalselt. Üks asi on õpetada rahaga majandama, teine asi on suruda peale mõtteviisi, et inimesel polegi rohkem vaja, kui Maslow püramiidi alumised vajadused: ulualune, söök, vesi, seks ja uni. Ega see ju faktiliselt vale pole, kuid sündides juhtumisi tänapäeva või elades maailmas praegu, on maailmal ja elul pakkuda nii palju rohkemat. Õppida, avastada, reisida, tegeleda põnevate hobidega, mis võib olla nii kaltsukalõngast heegeldamine kui ka väikelennuki juhtimine. Minu kommentaari mõte on see, et raha on paraku vahend, millega saab päris paljusid põnevaid asju meie ainukeses elus kogeda ja teha. Loomulikult tuleb õppida selle vahendiga ringi käima. Nii et töö ja stress ei tapaks ja jääks ka vaba aega seda vahendit kasutada. Ma üldse ei väida, et see välja toodud lehekülg halb on, see võibki väga hea ülevaate anda kulutustest jne. Kuid Sinu postituses on kaks täiesti erinevat teemat. Üks on rahaga mõistlik ringikäimine. Teine on mõtteviis, kuidas leppida sellega, et raha ei ole ning olla seejuures õnnelik.
    Seda aga arvan kindlasti, et pere ja tervis on kõige tähtsamad. Raha on lihtsalt viis, kuidas siin maailmas töö kõrvalt selle perega aega veeta.

    Meeldib

    1. See nn virelemine on lühiajaline, eesmärgi pärast. Kui oli vaja suur väljaminek teha, mis viib elus edasi, viis selle nimel olime veel eriti valmis tegema. See, et eluaeg olla kuskil madalam kui muru, see polegi mu postituse teema, vaid ajutiselt on vaja lihtsalt olla, et, nagu lõpus ütlesin, teha seda, mida tegelikult teha tahame ja sinna kuuluvad enda hobid, kired, koolitused, reisid jne.

      Meeldib

    2. Minule küll kordagi muljet ei jäänud, et Lilli nüüd hirmsasti “virelenud” oleks. Pigem jagab ta ju kogu aeg blogis mõtteid säästvast eluviisist. Ja maailm oleks palju parem paik, kui kõik kasvõi natukenegi tegeleks taaskasutusega.
      Sinu kommentaarist jäi pigem see mulje, et elu on üks ja tuleb nautida, aga see viib tihti hoopis sellesse nõiaringi, et kulutad rohkem, tuleb ka teenida rohkem. Ma olen alati olnud seda meelt, et palka ei tohiks maha süüa-juua-lõbutseda. Korralik isetehtud söök on soodne ja tervislik, lastel (eriti väikestel) on vaja aega, mitte non-stop uusi legosid või välismaareise ja kodune kinoõhtu (või veel parem – vestlusõhtu) ei maksa suurt midagi. Ma maksaks iga kell suuremat pangalaenu kodu eest, kus mul on iga hetk hea ja turvaline olla,vs et käia rohkem kinos või fine-diningutel. Aga eks see ole prioriteetide küsimus, lihtsalt mul on imelik vaadata 40+ vanuses inimesi, kes elavad üürikorteris, aga on käinud 3x Mauritiusel.

      Liked by 1 person

      1. Ei ela üürikorteris ja reisinud olen kaugel ja palju, üks ei välista teist. Aga miinimumpalgast/keskmisest palgast aastaid säästes ju samuti rikkaks ei saa. Rahast ei saa üle olla, kui iga sent arvel ja kogud vireledes suurema ostu jaoks.

        Meeldib

  6. Igasugu säästmise ja laenu juures tuleb vaadata inflatsiooni. Kui inflatsioon on suur, ehk nodi poes läheb kalliks ja raha käes odavaks tuleb see poodi viia, et selle eest võimalikult palju saada. Sama on ka laenudega, kui tingimused on head ja inflatsioon kasvamas(aga pank veel ei tea) on suures plaanis võimalik ese odavamalt kätte saada kui otse ostes. Iga üks kes säästab peab silma inflatsioonil peal hoidma, muidu võid ka säästes lõpuks rohkem maksta.
    Säästa muidugi tuleb, ühe keskmise kuupalga jagu peaks inimesel alati varnas olema.

    Liked by 1 person

  7. Hmm mul on kuidagi vastupidi elus läinud, et maast madalast kästi koguaeg koguda ja säästa. Nõnda saigi tehtud, kogu nooruspõlve tegin tööd, ülikooli kõrvalt samuti. Harjusin selle rutiiniga nii ära, alles siis kui laps oli suurem, märkasime abikaasaga, et me pole oma elus kuskil käinud ega midagi põnevat teinud. Ja nõnda nüüd hakkamegi siis alles 30ndates reisima ja maailma avastama, mis lapse kõrvalt on pisut keerulisem, aga vähemalt püüame 🙂 Esimese koha valis mees välja https://www.novatours.ee/puhkusereisid/portugal/faro ning plaanime Portugalist viimast võtta! Kuna pole kunagi kuskil kaugel käinud, siis isegi ei tea mida oodata. Ilmselt peaks plaanima ka sealset rahakulutust, et päris hulluks ei läheks. Samas kerib peas mõte, et me ju elame vaid korra. Jõudu ja jaksu sulle oma rahaplaanide tegemisel! Mina võin soovituseks öelda, et ei pea iga päev kohvi ostma ja toidupoeks sobivad Grossi ja Maxima ka täitsa hästi;)

    Liked by 1 person

  8. Lilli, rahatarkus on täna koolides täitsa olemas😉 Vähemalt meie koolis ja ma ise üks selle edasiandjatest.
    Paljudes koolides on ettevõtlusõpe ja karjääriõpe, meil veel projektitöö ja nende raames tegelikult antakse seda infot noortele edasi.
    Alati jääb muidugi küsimus, kes ja kuidas seda tarkust kasutama hakkab.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s