EMO-juttu

Eelmisel esmaspäeval juhtus minuga üks täiesti nõme mini-õnnetus. Kuna voodi on akna ääres ja tahtsin akent lahti teha, siis olin seal püsti, et seda avada, kuni jalge all praksatas üks madratsit hoidev võre või mis selle nimi on … Andke andeks mu võhiklikkus ja viitsimatus seda nimetust hetkel googeldada. Igatahes, see pulk, lipp, laast, mistahes, murdus pooleks, madrats, mis on ammu juba oma aja ära elanud ning vajab kiiremas korras väljavahetamist, vajus jalge alt kohe ära ja mina kukkusin akent avades õlaga/käega vastu kiviseina nurka. Kõik käis nii kiiresti, et ei saanudki aru, kuidas ma end täpselt vigastasin, aga tulemuseks oli põrgulik valu ja liikumatu käsi.

Olin natuke aega juba omaette “kõngenud”, kui mõtlesin, et paiste ei lähe, siniseks ei lähe, õlg on küll kohutavalt valus, käsi õlast ei liigu, aga pole hullu midagi, läheb üle. Kui mõned tunnid olid möödunud, käsi oli endiselt absoluutselt liikumatu ja valu aina võimendus, otsustasin siiski vastu ööd EMO’sse minna.

See postitus ei ole selle mõttega tehtud, et rääkida, milline põnev action seal oli ja mis mul kõik nüüd viga on, vaid kirjutan, sest olen meie PERH’i EMO’s väga üllatunud. Minu viimased EMO’s käigud on kuskilt Tartu ajast ja sealt mäletan, et see oli üks jube koht – kas ma teen Tartu arstidele hetkel liiga ning mulle lihtsalt sattusid need korrad olema jubedad, aga minuga ülbitseti, pumbati valuvaigisteid täis, õiendati, et sa oled põhimõtteliselt uinutatud, kuidas sa valu tunned jne. Kõige hullem oli asja juures see ja on olnud varasemalt teatud kliinikutes samuti nii, et infot ei jagata üldse – saadetakse kuskile, kõik on justkui iseenesestmõistetav, nagu käiksin sellistes kohtades iga päev ning kui küsida, siis on midagi vastu lihtsalt paugutud. Mäletan, kuidas nägin, et ühe vanema naisterahva kallal muudkui võeti ja õiendati, kui ta vähegi midagi küsis, kuni ta ise lõpuks häälepaelad valla laskis ja ütles seal kõigile, mida ta nende suhtumisest arvas. See oli tervele ruumile rahuldust pakkuv seik.

Aga ok, Tallinna EMO’st. Minuga tegeles kokku vähemalt 5 inimest alates registratuurist kuni arstini. Kuna kogemused kunagisest Tartu ajast olid juba ees, olin vaimu valmis pannud enda eest võitlema, enda kukkumislugu korduvalt rääkima ja kaitsma seisukohta, kuidas, jah, mul tõesti on valus, tulin kontrolli, ei ole ju ise arst, äkki on tõsine vigastus jne. Olin selliseks kaitsekõneks valmis.

Selle asemel, aga, oli registratuuris ülisõbralik naisterahvas, kes seletas kõik algusest lõpuni ära, mis minuga toimuma hakkab, kus ootan, kuhu pean minema, mida tegema. Tuli järgmine, kes võttis info, viskas nalja, rääkisime põgusalt muud juttu, suunas edasi, kordas seda, mida registratuuris ja lisas omalt poolt protseduuride info, kus ruumis, mis edasi. Siis läksin uude registratuuri, kust suunati sõbralikult edasi, siis röntgenisse, kus oli veel eriline rõõmus naisterahvas ees, kuidagi väga hoolitseva suhtumisega, nagu hakkaksin last saama või midagi. Ja lõpuks kutsuti arstile, et tulemustest ning ravist rääkida ning muidugi, oli ka tema äärmiselt tore ja professionaalne. Kogu ootamise aja nägin enda järjekorranumbrit ekraanidel koos infoga, kui kaua olen oodanud, milline on minu järgmine uks, kuhu minna jne. Kes on viimastel aastatel EMO’s käinud, see teab hästi, mis süsteem seal on, aga kirjeldan lihtsalt nendele, kes ei ole käinud ja kes arvavad samuti, et see on üks närviline koht.

Kõik suhtusid minu muresse täie tõsidusega, keegi ei hakanud kahtlema minu EMO’s olemise vajalikkuses, milleks olin eelmiste kogemuste põhjal valmis. Arsti käest sain info, et 2-3 nädalat peab õlg ja käsi saama rahu, samas naljatas, et lastega on see raskem ülesanne, kui tööl rahu saamine, aga et ma ikka üritaksin, võin võtta valuvaigisteid, esimene päev jääkotti peal hoida jne. Õlg ja käsi murdunud ei ole, pesast välja ei läinud, kuid võimalik on sisemine rebend, sest valu oli kohutav, käsi liikumatu ning valulik, osaliselt liikumatu on see tänaseni. Mulle määrati ka MRT perearsti saatekirjaga, mille peale perearst ütles, et sinna on mitu kuud järjekord, tema ütleks nii, et laseksin taastuda rahulikult 2-3 nädalat ära, kui siis veel vaev on, saadetakse füsioteraapiasse ning vajadusel edasistele uuringutele.

Nädal hiljem on olukord selline, et valu on kordades väiksem (esimene öö ei saanud magada ja neelasin valuvaigisteid), aga valutu ei ole. Kui ma ikka liigutan kogemata valesti, on samasugune silme eest mustaks võttev läbilõikav valu ja käsi teatud asendist edasi ei lähe. Kui olen natuke liiga palju tegutsenud (mis on lastega peaaegu igapäevane), siis õhtuks on valu üsna hull. Nii et eks taastun, vaatan, et saaks rahu. Natuke on mure ka, äkki on närvid nii vigastatud, et jäängi teatud maalt liikumatuks, aga vast ei ole nii, sest loogika ütleb, et muidu ma ei tunneks ju valu ka, kui närvidega oleks midagi kapitaalset toimunud, eks.

Aga jah, EMO’s on kohutavaid lugusid, seal olles nägin, lisaks kergematele traumadele (minusugused), ka pisaraid, jooksmist ning sellest hoolimata on personal nii vastutulelik, sõbralik ja asjakohase infoga. Ma ei pidanud üldse muretsema sellepärast, et ei tea, kaua ootan, mis järgmiseks tehakse jne, ei mingit närvilist mõistatamist ja teadmata ajaks ootel olemist. Muidugi, öösel oli rahvast ka vähem. Kord käisin seal ooteruumis, kui oli ikka tihedalt inimesi, oodati tundide kaupa, peaaegu terve päev, ma ei oska öelda, kuidas siis personali suhtumine on, aga kaldun arvama, et üleolev ikka mitte.

Lihtsalt tahtsin selle väikese õnnetuse ja seiga taustal tunnustada arste, EMO’t ja teisi hingega töötavaid inimesi, kes igapäevaselt elusid päästavad, ma olen neile väga tänulik, et nad on sellise isetu ala valinud. Kui ma saaksin aega tagasi keerata ja teismelisele endale infot juurde andnud, et tõepoolest, põhikooli ja keskkooliaegne õppimine võib määrata sinu elu edasist käekäiku, siis ma õpiksin nii, et vähe ei ole ja läheksin arstiks. Aga aega tagasi ei saa keerata ja olen tänulik neile, kes on selle tee valinud.

Ja palun vabandust, Tartu EMO, kui teile liiga tegin ning kui minu aastatetagused sealsed kogemused üksikjuhtumid olid. 

rest

6 thoughts on “EMO-juttu

  1. EMO-kogemused ilmselt sõltuvad väga palju sellest, kes parajasti tööl on. Paljud on kalestunud, aga on veel neid, kes hoolivad ja hoolitsevad. Mina olen täiskasvanuna üks kord EMOs käinud, sest juhtus tõsine õnnetus (selles mõttes, et ma olin elus ja adekvaatne, aga oli trauma ja operatsioon ja kruvid ja kõik möll). Vastuvõttev arst oli ilmselgelt oma kannatuse piiril, sest oli laupäeva õhtupoolik ka ja mõne joodiku kinnihoidmist nägin ma ise pealt. Minuga oli ta professionaalne, aga külm. Mind väga segas see, et samal ajal, kui ma üritasin arsti kuulata, sebis minu ümber õde, kes omakorda küsimusi esitas. Kuidas ma peaksin suutma mõlemat kuulata ja mõlemale vastata? Paar korda pidingi arstilt üle küsima, et wait, what now? Ja siis hakati mind veeretama ühest kohast teise, tehti analüüse ja röntgeneid, ja enne keegi mulle midagi öelnud kuni röntgenis paluti mitmest kohast katkine jalg läbi valu sirgeks tõmmata, sest “siin on murrud, ma pean neid nägema”. Ma ei mõtlegi, et arst oleks pidanud seda enne röntgenit teadma, aga väga palju infot ei jagatud enne ka selle kohta, et kuhu mind viiakse ja mis VÕIB edasi saama hakata. Nii et see röntgeniõe pillatud lause, et murrud on, tekitas mulle oma ootamatusega küll kerge šoki tol hetkel.
    Õed olid samuti täiesti erinevad. Mina olin viisakas, minuga oldi ka enam-vähem. Aga kohe kui keegi rahulolematust väljendas, sai kergekujulist sõimu. Ma ei ütle, et patsiendil on alati õigus, aga seda nägin ma küll igal sammul, et haigla personal unustab, et patsiendi jaoks on see olukord enamasti ainukordne, kõik on uus. Väga paljud käituvad nii nagu patsient peaks kõike teadma. Ja eks neil omavaheline infovahetus on ka natuke puudulik – üks õde käis kolm korda ütlemas, et täna saan haiglast välja, kuigi pool tundi tagasi oli teine just öelnud, et täna küll ei saa. Palju segadust. Aga üldiselt olen ma Eesti haiglasüsteemiga ikkagi rahul – eriti kui pärast digiloost raviarveid vaatasin, mis Haigekassa kinni maksis. 🙂
    Muudel päevaprotseduuridel ja igasuguste arstide juures olen ma vist rohkem käinud kui keskmine eestlane ja selles vallas on asi küll paremaks läinud.

    Liked by 1 person

  2. Tänu oma isele olen staažikas EMO-s käija. Vana mees, palju hädasid. No peale selle ka kolm last, kellegi ikka juhtub nii mõndagi. Näinud palju, enamasti positiivset. Samas olen veendunud, et asi taandub inimese (arsti, õe) iseloomuomadusteni. Olin tunnistajaks olukorrale, kus kiirabiarst palus EMO valvearstil läbi vaadata kiirabiga saabunud laps. Pediaater ei olnud tol hetkel, mingil põhjusel, saadaval, kuid vaatamata sellele EMO valvearst keeldus. Järsult, öeldes, et pole tema teema. Vot selline käitumine jäi küll hinge kriipima. Töö on neil raske, eks igal ühel ole oma kaitsetaktika, et mitte läbi põleda.

    Meeldib

  3. Suhtlemispool on kindlasti mitmeski meditsiinivaldkonna osas äärmiselt puudulik. Seda nimelt seepärast, et eelmine aasta, olles kolmandat aastat arstitudeng, olime oma kursusega esimesed, kes läbisid aine nimega “Patsiendikeskne suhtlemine”. Õppisime erinevate käitumisviiside tõlgendamist, lahendasime situatsiooniülesandeid ning püüdsime tõepoolest mõista kõiki esinevaid suhtlemisalaseid puudujääke. Kuna igaüks ei ole loomu poolest hea suhtleja, on minu arvates mõeldamatu, et sellist ainet varem õpetatud pole. Jääb vaid loota, et tulevased arstid õpitud oskusi ka praktikas meeles peavad.

    Liked by 1 person

  4. Minu elukaaslasel juhtus trennis trauma, õlg meeletult valus, paistes ning ei liikunud hästi. Tartu EMOs öeldi, et põrutus ja vaja lihtsalt nädalake puhata. Kui turse alla läks, oli näha, et õlg on väga ära vajunud. Ehk siis tegelikult oli ka rebend, aga EMO väitis, et kõik korras. No mis seal ikka. Paranes siiski ära, aga võttis ikka aega. Käe vaba liikuma hakkamine võib ka mitu kuud aega võtta, st et ikka vaikselt järjest paremini ja paremini, aga kui õigesti mäletan, siis ka umbes pool aastat hiljem võis mul elukaaslasel vahest probleeme olla. See ei ole mõeldud hirmutamiseks, lihtsalt sarnane juhtum ja lõpuks sai kõik korda 🙂 Taastusravi kindlasti aitaks ka kiirendada paranemist.

    Meeldib

    1. Jaa, nüüd on üle kahe nädala ja siiani käsi õlast hästi ei liigu, st teatud asendis on jube. Minul paiste ei läinud üldse ja jälgin, et visuaalselt on õlad sarnased, niisiis, ma rebendit ei kahtlusta enam, aga eks aega võtab tõesti.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s